Archive for mai, 2016

Suve parim päev…

… on täna! Sest kogu suvi on veel ees!

Tegime väikese vangerduse ning oleme nüüd Savilöövil pikemalt kui nädal või mõned päevad. Lausa terve suve!

Mul ei ole erilisi plaane suveks. Pole endale kedagi külla kutsunud ega midagi kellegagi kokku leppinud. Ma lihtsalt arvan, et mu inimesed juba teavad, et ma suvel olen siin ja et kui soovi on, võib tulla.

Siiski ootavad mind…

…palju pikki uitamisi metsades.

…palju suplemisi metsikutes ujumiskohtades. Metsajärved, Koiva jõgi. Merest ei tunne ma kunagi mingit puudust. Seal on tavaliselt liiga külm ja tuuline.

…jalgrattaga hulkumised.

…minu maasikaraiesmik ja jaht uutele raiesmikele.

…seenemetsad. Mustikametsad. Pohlametsad.

… mõni tore suveüritus. Aga mitte liiga palju, sest introverdile ei ole neid palju vaja.

…metsaöö(d) koos lastega.

…suures koguses muru niitmist, aiapidamist ja kastmist.

…natuke ehitustöid.

…palju toredaid lugusid ja intervjuusid. Aga on veel ruumi mõnedele projektidele. Ehk et kui kellelgi on Lõuna-Eestis mõni lugu, mil puudub kirjutaja/toimetaja, siis andke teada.

…palju hästi magatud öid. Ma ei maga kuskil paremini, kui siin – vaikuses, pimeduses, jaheduses.

…ümberhulkumine Lätimaal. Veri tõmbab.

…palju toredaid ettevõtmisi koos lastega. Aega koos nendega.

…hulgaliselt põnevaid toidukatsetusi.

 

 

 

 

 

Advertisements

2 kommentaari »

Mis on kõige keerulisem võrokiilne sõna?*

IMG_4811Peo algus – iga koor pidi tooma kaasa puuhalu ja nendest süüdati siis tuli.

Nüüd on ta tehtud, Uma Pidol laulmas käidud! Ja oli väga-väga tore, ikkagi väikest mõõtu laulupidu ju. Lauljaid oli murdu ehk niipalju, et kõik õigupoolest lavale ei mahtunudki ja laval ühendkoorina seistes pidi põmst ühel jalal seisma. Ja pealtvaatajaid oli ka rohkelt.

Mulle väga meeldisid laulud ja peo lavastus. See oli vägagi aktuaalne ehk et elus siis, kui mees on läinud ära välismaale tööle ja kuidas siis asjad veits nagu metsa minema hakkavad. Saabuski metsast kari metsalisi ehk Winny Puhh. Peo teemaks oli väega puud ja mets ning inimese side nendega.

Paljude laulude sõnad olid nii head, et no naelapea pihta. Rääkimata sellest, et võru keel lisab automaatselt asjale mahlasust.

IMG_4827

IMG_4797

 

 

Laulda oli tõeliselt mõnus. Kunagi eelmise aasta lõpus tuli minul ja mu emal vist enamvähem korraga mõte, et tahaks peole laulma. Kulus veel paar kuud, enne kui me esimest korda proovi jõudsime. Ja siis kulus veel neli proovi ning me trügisime koos tuhandete inimeste ühele lavale. Ja nüüd on meil mõlemalt tunne, et peaks endale sügisest otsima miski koori, kus laulmas käia. Sest tegelikult on see tore.

Ahjaa, minu ema laulis viimati laulupeol 1969. aastal laulupeol ja pärast polegi suud lahti tahtnud teha. Mina laulsin viimati kooris vist kuskil 90ndatel.

*- See on lihtne sõna “ku`” ehk kui. Hoolimata kõigiti harjutamisest ja koorijuhtide poolt mitmekordselt sõnade peale lugemist ei suutnud lauljad seda ikkagi välja öelda. I trügis ikkagi hulka.

Leave a comment »

Ei ole enam lasteaialapsi

IMG_4768

Hanna ja Helena lasteaiaaeg sai läbi. Kokku käisid nad ühe aasta sõimes ja 4 aastat lasteaias. Kui algus oligi veidi konarlik – jäädi haigeks, ei tahetud lasteaeda minna, siis viimase aastad on läinud ludinal. Ma ei mäletagi, millal nad viimati haiged olid.

Lasteaia lõpupidu oli väga armas. Kooliminejaid oli sel aastal meie lasteaias 15. Lavastati etendus Pöial-Liisi ja kõikidel oli oma osa. Helena oli jutustaja ja Hanna loomulikult Pöial-Liisi. Muljed on kirjeldamatud – Pöial-Liisi oli täpselt selline nagu Pöial-Liisi olema peab, nii õrn, nunnu ja habras. Ja laulis hõbedase häälega.

Pärast sõime Bibi Pagari ülimaitsvat torti ja ohjeldamatult maasikaid. Mustkunstnikku, tuleneelajat ega Lottet ei olnud. Keegi ei tundnud vist puudust ka.

IMG_4758Lasteaed on läbi!

IMG_4766

Stseen Pöial-Liisist

IMG_4759

Sõbranna Aritaga

IMG_4771

Pidulauas

IMG_4774

Vikerkaarrühma kooliminejad oma kasvatajate Merle ja Kadriga. Hanna, Tiina-Ly, Helena, Isabell, külaline Joanna Krista, Arita, Mairold

Leave a comment »

“Täna oli maailma toredaim päev!”

Nii ütles mulle Helena, kui möödunud nädalal ühel õhtul Kloostriaidast koju jalutasime. Tal oli seal tore esinemine, millega ise ka täiesti hästi rahule jäi. Loogiline ka, sest harjutas ju kohusetundlikult. Tõsi küll, vahepeal kippus Helenal harjutades koguni pisar silma, kui ikka üldse välja ei tulnud. “Miks ma pidin hakkama õppima viiulit, see on niiiiiiii raske,” halas ta. Ja mängis edasi. Kui küsisin, et kas ei taha enam tundi minna, siis vastus on alati eitav – tundi tahab väga minna.

Nädal hiljem tuli Helenal jälle maailma toredaim päev ehk, nagu ta ise ütles – nüüd on juba kaks toredaimat päeva. Jälle oli esinemine, mida ta nautis ja millega jäi rahule. Tagatipuks kuulas ta veel hiirvaikselt ära pika kontserdi, kus Nõmme Noortemaja pilliringide lapsed näitasid, mida nad aasta jooksul õppinud olid. Kõige rohkem meeldis üks rahvalik viiulilugu. “See oli kiire ja ilus, tahaks ise ka nii mängida,” ütles Helena.

Nüüd siis on viiulist suvepuhkus ja sügisel tahab Helena kindlasti jätkata. Hanna alles valib endale pilli, aga üldiselt panin ta fakti ette, et midagi peaks ikka õppima – ta on ju üdini musikaalne. Hanna tahab teha bändi ja sellepärast ta nüüd siis mõtlebki, et mis pill see olla võiks – kas lõõts või kitarr või kannel.

Ringidest veel niipalju, et balleti õppimise otsustas Helena nüüd lõpetada. Hanna aga jätkab, sest tal on kindel soov saada baleriiniks. Helenale tahan sügisest otsida miski liikumise- või spordiringi.

Selle loo mõtlesid tüdrukud välja ise. Pala nimi on “Kevadpidu”.

 

 

5 kommentaari »

Vabakutselisuse võlu ja valu (pigem siiski võlu)

Käisin täna Ajakirjanike liidu korraldatud arutelul vabakutselisuse võlust ja valust ajakirjanduses. Ma sain küll seal olla vaid pool üritust, kuid mõtteid, imestusi ja ka kaasanoogutusi tekkis ohtrasti.

Olgu öeldud, et ma pole Ajakirjanike liidu liige ja olin ainult kuulnud selle liikmete kõrgest keskmisest vanusest. Tuppa astudes ehmatasin korralikult ära, sest lootsin seal näha tegijaid parimas loomeeas vabakutselisi ajakirjanikke. Neid, kellest minu tutvusringkond suuresti just koosnebki. Aga kokku oli tulnud hoopis väga hallipäine seltskond, ilmselt ajakirjanike eelmine generatsioon. Õnneks saabus varsti ka paar päris ehtsat vabakutselist ajakirjanikke, kes andsid ka arutelule põhitooni.

Ajalehtede liit oli teinud oma liikmete seas küsitluse vabakutselisuse teemadel ning vastused olid ilmselt ootuspärased, kui arvestame, et suur osa vastanutest oli pensionärid, mitte tegevajakirjanikud. Nii selgus, et 100 protsenti ajakirjandusega ei tegele sisuliselt mitte keegi, 45 protsenti teenivad lugusid kirjutades oma kogusissetulekust alla 20 protsendi, vaid 20 protsenti küsitletutest on teinud OÜ ja saavad esitada arve ning kõige suurem probleem on sissetulekud – vähe makstakse.

Esinema olid kutsutud ka Leedu ja Läti vabakutselised ajakirjanikud. Nende juttu oli väga kummaline kuulata. Läbiv teema oli see, kuivõrd raske on olla vabakutseline ajakirjanik, kuidas puuduvad igasugused garantiid ja kuidas maksuamet kägistab. Ning ka see, kuidas maksudega nihverdada (ning taas, kuidas ikkagi mingisugust sotsiaalgarantiid ei ole). Läti ajakirjanik kurtis 9-protsendise (sic!) maksukoormuse üle. Tekkis tahtmine talle hüüda, et hei – kui sa riigile midagi vastu ei anna, siis miks sa ootad, et sul oleksid mingid garantiid, tasuta arstiabi jm taoline.

Mõned kõlama jäänud mõtted:

  • Tehke oma firma ja esitage tellijale arveid. Paljud peatoimetajad eelistavad arvete tasumist honoraridega jahmerdamisele.
  • Analüüsi oma aega. Tõenäoliselt kehtib Pareto printsiip – 80 protsenti ajast tegeled sa asjadega, mis toob sisse vaid 20 protsenti sissetulekutest. Siis tasubki endalt küsida, kas ikka tasub enamiku ajast tegeleda rahalises mõttes vähetulusaga.
  • Lepi tellijaga kohe alguses kokku, et kui töömaht suureneb, siis vaadatakse ringi ka tasu selle eest. Väga hea soovitus, mida kavatsen edaspidi kindlasti rakendada.
  • Selles maailmas on tähtsaim usaldusväärsus. Sul on tööd siis, kui sind teatakse tähtaegadest kinnipidajana ja kvaliteetse materjali väljastajana. Siis sinult ka tellitakse. Samas, see on igal alal ju nii.
  • Õpi küsima hinda. On mõistlik panna enda jaoks paika mingi piir,  millest odavamalt tööd ei tee. Võimalik, et kaotad mõne kliendi, kuid kui sa oled eelmises punktis kirjeldatud töökultuuriga, siis võib vabalt juhtuda, et mõne aja pärast räägite juba uutest ja suurematest numbritest.
  • Vabakutselisi ajakirjanikke on palju ja konkurents on tihe, kuna Eesti turg on väga väike ning sisuliselt on suuri tellijaid vaid kolm. Siinkohal vaidlen täielikult vastu – ajakirjanikke võib ju (ja ongi) olla palju, aga vähe on neid, kes tunnevad kalendrit ja suudavad soovitud teemal loo soovitud mahus ja kvaliteedis kokkulepitud ajaks valmis teha.
  • Ajakirjade peatoimetajad võib-olla ehk kasutaksid vabakutselisi rohkemgi, aga ei saa, sest nende peale ei saa kindlad olla, sest kunagi ei tea, kas lugu tuleb kvaliteetne ja kokkulepitud ajal. Aga just! Vaata eelmine punkt. Olen ise olnud murest murtud, kui mitu lugu teha võtnud inimene loo tähtaja saabudes polnud lugusid, telefoni ei võtnud ega e-kirjadele ei vastanud. Ma tõemeeli arvasin, et ta on surma saanud vms. Hiljem selgus, et ei tulnud vaimu peale v ei viitsinud teha. Ja selliseid näiteid tuleb ikka ja jälle. Tavaliselt on need inimesed ka kõige kõvemad oigama, kuidas neile vähe makstakse.

Mis minusse puutub, siis ma ei ole suutnud enda jaoks välja mõelda ühtegi valu, mida vabakutselise töö endas kannab. Olen olnud 5 aastat vahelduva eduga vabakutseline ning selle aja jooksul lükanud päris palju nn päristööpakkumisi tagasi. Just põhjustel, et siis kaotaksin alljärgnevad võimalused.

  • Ma saan planeerida oma aega. Kui mul on vaja minna kl 16 algavale lapse lasteaiapeole, siis ei pea ma varast töölt lahkumist ülemusele põhjendama või, veel hullem, selleks luba küsima.
  • Ma saan tööalaselt areneda palju laiemas diapasoonis kui ühele toimetusele töötades. Saan tegeleda väga erinevate teemavaldkondadega ja ka erinevas stiilis lugude kirjutamisega. Saan kirjutamist võtta palju laiemalt, kui ainult ajakirjanduslikud tekstid. Ahjaa, see on muidugi asi, millest ei tohi ajakirjanike seltskonnas laialt rääkida, sest kui sa teotad pühadust ehk kirjutad mõne reklaamteksti, pr-teate, sisuturundusartikli või toimetad mõnd kliendilehte, siis pole sa nagu ikkagi päris õige ajakirjanik. Minu jaoks on need kõik aga põhiala laiendused, millesse ma ei suuda kuidagi taunivalt suhtuda.
  • Ma on võimalus suurendada oma sissetulekuid. Arvestades nutuseid palku toimetustes, siis seal ei olegi suurema tööga võimalik tegelikult märkimisväärset palgatõusu ära teenida. Me kõik oleme kuulnud seda juttu, kuidas palku ei saa tõsta, kuna reklaamitulud kahanevad, aga kahanenud on nad vist küll juba 2008ndast aastast saadik. Aga kui sa tõestad ennast vabakutselisuse maailmas, siis on sul tööd just niipalju (ja sa saad selle eest rohkem küsida), et on võimalik teenida rohkem.
  • Mul puudub kellast kellani tööaeg. Paljude jaoks mõjub see distsiplineerivalt, aga mulle küll pigem ahistavalt. Juba ainuüksi mõte sellest, et peaksin igal hommikul kella pealt kuhugi toimetusse minema ja seal kohustuslikus korras kirjutama, ajab judinad peale. Mis aga ei tähenda seda, et ma igal hommikul 9 ajal oma kodus tööd ei alusetaks.
  • Mul puuduvad lobisevad ja aega raiskavad kolleegid. Aeg on minu jaoks olulisim väärtus üldse ja ma lähen vihaseks, kui minu aega keegi teine peale minu raiskab. Omaette töötan tõhusamalt ja kiiremini. Seega on mul rohkem vaba aega. Või jõuan rohkem tööd teha ja teenin rohkem. Lihtne, eks!
  • Ma saan ilma süümepiinadeta igavatele asjadele “ei” öelda. Kui töötada ühe toimetuse heaks, siis seda võimalust eriti pole, sest kui sa järjest ülevaltpoolt saabuvatele sageli veidratele ideedele ära ütled, hakatakse sulle viltu vaatama ja tõenäoliselt pole sul toimetuses kuigi pikka pidu.
  • Mul ei ole kunagi igav! No tegelikult peaaegu kunagi ei ole igav, sest vahest ikka satub hulka asju, mis ei köida, kuid raha pärast teen ära. Siiski enamik töid on väga huvitavad ja õhkan sageli, et “küll mul on äge töö”.

 

Leave a comment »

Savilöövil algasid 1990ndad

IMG_4662

Savilöövil on alanud uus elujärk ehk et jõudsime 30ndatest hooga kohe 90ndatesse. Elamisse kolis pesumasin Rosenlew ning lõpetas käsitsi pesunühkimise ajastu. Pesulaua (teate küll, see laineline plekk) võib nüüd riputada seinale muuseumieksponaadiks. Küll on tore, et ei pea enam otsima kohta, kus saad oma voodilinu jm suuri pesutükke pesta. Rõõm lihtsatest asjadest on selle nimi.

IMG_4663

PS. Kui mõni ehk imestab, et miks nii kaua elati arhailisel kombel, siis kui piisavalt vett pole, ei saa ka kodumasinaid (va käed) tarvitada.

Leave a comment »

Kuidas kaob trennirõõm

Alljärgnev lugu on ilmselt õpikunäide sellest, kuidas hävitada väikese inimese soov midagi teha.

Eellugu. Mu lapsed on 3 aastat käinud balletitrennis. Neile on see meeldinud, isegi väga. Mõlemad on silmapaistvalt musikaalsed ja väga mihklid igasuguse liikumise peale. Neil ei ole probleeme distsipliini või jutust arusaamisega. Tunnid on neil 2x nädalas ning aasta päädib mai lõpus esinemisega, kui esitatakse koos mingi tants. Seda tantsu õpitakse terve aasta, vahepeal mingeid etteasteid ega esinemisi neil ei ole.

Juba pool aastat tagasi hakkas Helena mulle rääkima, kuidas ta ei taha enam tantsida, sest õpetaja pahandab liiga palju. Küll ei ole peas krunni (milles laps on süüdi, kui issi seda teha ei oska ja emmel ei olnud võimalik lapsi trenni viia?), küll ei tule sammud välja või on tuju liiga ülemeelik. Koguaeg on mingi häda. Ma rääkisin õpetajaga, et Helena tahab lõpetada, kuna ei saa iialgi millegi eest kiita ja kunagi midagi hästi ei ole. Selgus, et Helena on rühmas üks tublimaid ja õpetaja keelitas teda just sellepärast jätkama. Lubas ka ise rohkem Helena püüdeid tunnustada. Õnnestuski meil ikka tookord Helena pehmeks rääkida ja ta oli nõus edasi käima. Mõnda aega oli kõik tore.

Praegu. Nüüd on neil jäänud esinemiseni paar tundi. Tants peaks olema selge nagu seebivesi. Ometi juhtus eile midagi sellist, et minus ärkas ikka täielik emalõvi.

Eile tulid Hd trennist silmatorkavalt noruspäi ja muserdatult. Lootusetult ja rõõmutult. Kui hakkasin uurima, et milles ometi asi on, selgus, et õpetaja oli kogu rühmale öelnud, et kui te tantsite nii nagu täna praegu, siis hakatakse teid saalist mädatomatitega loopima.

Mida tunneb 7-aastane, kui talle tema õpetaja, kes on ju suur autoriteet, ütleb niimoodi? Mul tulevad pisarad silma, kui proovin ennast 7-aastaseks tagasi mõelda ja mulle keegi niimoodi ütleks. Ma ei läheks lavale. Ma keelduks tantsimast. V’õibolla poleks nõus enam kunagi tantsima, sest kunagi ei tea ju, kas neile seal saalis meeldib – äkki hakkavad loopima mädamunade, tomatitega või lihtsalt kõva häälega naerma. 7-aastane ei saa aru, et tegemist võis olla huumori või püüdega motiveerida. Ka mina ei saa hästi aru, miks peaks selline hirmutamine ja ähvardamine kedagi motiveerima.

Pealegi – kas maailm jääb seisma sellest, kui mõnel tüdrukul tants segamini läheb või ta liigutusega hilineb? Ei jää ju. Mitte midagi ei juhtu sellest, sest tegemist on asjaarmastajatega, mitte Moskva Suure Teatri balletitrupiga. Ma usun, et vanematel ja pealtvaatajatel üldse on täiesti savi, kas pöid on maksimaalselt sirutatud või mitte ja kas kaelad on piisavalt pikaks lükatud. Aga kui ideaalse tantsu juures puudub rõõm ja entusiasm, siis sellest minul küll savi ei ole, sest igasuguse hobitegevuse suur komponent peab olema tegemiserõõm.

Ma olen kaugel sellest arvamusest, et lapsi peaks kasvatama vati sees ja neid ei tohiks kunagi kritiseerida. Ikka tohib. Aga on suur vahe, kas tekitada põhjendamatut hirmu, ärevust, vastikustunnet ja trotsi või kritiseerida nõnda, et sellest tõesti ka kasu oleks. Antud juhtumi puhul ei usu ma, et selline väikeste inimeste hirmutamine neid kuidagi paremini esinema paneks.

Helena ütles kindlalt, et tema rohkem enam balletti õppida ei taha. Hanna arvas küll, et ju õpetaja väga muretseb esinemise pärast (sellest ma ei saa samuti aru – kui on aasta aega õpitud ühte tantsu, siis peaks see ammu juba selge olema nagu seebivesi), aga mädatomatite pärast oli ta väga häiritud. “Emme, kas tõesti visatakse meid lavale tomatitega?,” küsis ta minult.

Ma ei jaksa enam oma lastele seletada, kuidas ongi normaalne, et õpetaja võib neile seda ja teist öelda ja et ongi normaalne saada grupiviisiliselt pahandada selle eest, et keegi teine ajas midagi sassi. Või et pidevalt pettunult tunnist tulla, sest jälle oli kõik õpetaja sõnul halvasti, ongi täiesti OK ja et elu käibki nii. Seega – soovitage mulle Tallinnas head (ja normaalse õpetajaga) tantsu(balleti)trenni, kus võiksid huvilised tüdrukud käia. Ühtlasi võib soovitada ka muid ägedaid trenne, mis tüdrukutele sobida võiksid.

Hiljem: Mõtlesin veel, et miks see teema mulle üldse nii väga hinge läheb, sest eks õpetajad loobivad ka igasuguseid sõnu ja ma olen päris kindel, et enamasti ei mõtle nad ju nendega halba. Ilmselt on asi minu enda õpetajates, kellest nii mõnigi tegi palju selleks, et lastel tehtavast vähimatki rõõmu poleks. Näiteks legendaarne koorilauluõpetaja Sermand suutis mind (ja paljusid) oma mõnitamise, mürgiste märkuste ja laste pideva halvustamisega panna koorilaulu niivõrd kõvasti vihkama, et ma vaikisin 30 aastat. Ja alles nüüd olen ma avastanud, kui imeliselt tore on tegelikult koorilaul.

 

5 kommentaari »