Keskkonnaministeerium uuris Eesti jõgesid ja järvesid ning tuvastas saastatumad neist. Mulle aga meeldib eriti see kaart, kust nähtub, et ka tulevikuperspektiivis on meie kandis veekogude puhtusega asjalood täitsa hästi. Igast materjale teema kohta leidub keskkonnaministeeriumi kodukal.
Juba aastaid on meie maakodu juures olnud tavaline külaline üliharuldane linnuke siniraag. Avastasime ta oma maakodu juurest traadilt istumas ikka aastaid tagasi, vist 2000. aasta suvel. Alguses ei saand pihta, et mis värk on – kellelgi papagoi kodunt plehku pannud või mis imepärane sinine lind see selline on. Selline varesesuurune. A polnud ta siniseks võõbatud vares või plehku pannud papagoi ühtigi, vaid siniraa nimeline olevus.
Tundsime ta ära pildi järgi, mis oli poe juurde üles pandud – et kes on näinud pildil olevat elukat, andku miskitele looduskaitsjatele teada. Kuuldavasti on see olend nii haruldane, et 2000. aastate alguses terve Eesti peale vaid 1-2 pesitsevat paari siniraage teatigi ja need asusidki meie kandis Valgamaal. Nii on kirjutanud Eesti Loodus.
Euroliit on kohaliku arulduse võtnud looduskaitse alla, luues tema pesapaiga ümber Natura ala, mille üks serv läheb täpselt meie krundi piiri mööda. Niiet jumal tänatud – mitte kunagi ei kerki meie naabrusesse pilvelõhkujad ega saa sinna keski ettevõtlik inimene panna püsti tselluloosi tehast.
Aga kui siniraast veel rääkida, siis igal suvel rõõmustame, kui teda endises kohas istumas näeme. Ja ta pole need 5-6 aastat meie lootusi petnud, pea igal suveõhtul võib teda näha täpselt samas kohas elektritraadi peal istumas. On teine kõik need aastad agarasti kasutanud pesakasti, mis linnusõbrad talle sinnasamma elektriposti külge on pannud. Autosid, mis sealt traadi alt läbi sõidavad, jalgrattureid ega möödakäivaid jalakäijaid ta ei karda. Ainult kui keegi tema istumiskoha juures seisatab ja hakkab teda fotoaparaadiga sihtima, siis laotab ta ülbelt oma imeilusad tiivad laiali ja lendab kaugemale istuma.
Kahjuks sel suvel aga on linnuke kadunud olnud. Korra nägin teda suve alguses lendamas oma vanal kohal pesakasti juures, kuid rohkem enam mitte. Ka muudes kohtades Koiva ääres, kuhu on talle üles seatud pesakastid, pole enam näinud. Pildi leidsin internetist, mu enda tehtud pilt on kahjuks arvutivahetusega kuskile kaduma läind.
Öeldakse, et maja algab katusest. Meie aga alustasime 2000. aastal oma maakodus suuremaid remondi/päästetöid hoopis korstnast ja saunaahjust. Esimene oli selline nagu pildi pealt võite näha ning teine oli lihtsalt nii läbi põlenud, et tuleohtlik igal hetkel.
Aga korsten. Õigupoolest käib jutt korstnapitsist ehk siis korstna katusele jäävast osast. See oli nii läbi, et J. võttis ta paljaste kätega lahti. Põhimõtteliselt olid lihtsalt kivid üksteise peale laotud, segu ammuilma vahelt välja pudenenud. Ei teagi miks, sest katusel sai see korsten olla vaid 12 aastat, kuid selle ajaga ei tohiks asi ometi nii ära laguneda.
Uus korstnapits on vanadest tellistest, mis toodud samast lähedalt ühtedest varemetest. Te ei usu, kui palju kive läheb ühte tühipaljasse korstnapitsi. Hohooo….oli vast nende vedamine töö. Nimelt varemed asusid kohas, kuhu auto ega traktoriga ligi ei saa ning mis on sügaval orus. Niisiis vedasime käsikäruga kivid mäe otsa, ikka kümme kivi kärus ja kahekesi sikutamas. Orjatöö.
Aga kivid on kvaliteetsed. Ikkagi oma 100 aastase garantiiga – on nad vastu pidanud 100 aastat, peavad no kas just teist samapalju, kuid paarkümmend aastat vast ikka. Ja tõsi ongi, ehitusest on möödunud 8 aastat ning korsten seisab muutumatult.
Teoreetilist nõu ammutas J. Arvo Veski klassikalisest raamatust “Ahjud, pliidid, kaminad”. Vana korstna puhul olid eelmised ehitajad teinud tüüpilise vea – korstnapits ehitatud seest laiemaks kui ülejäänud korsten. Aga peab olema vastupidi. Sest muidu ei tõmba ju.
Mis korsten maksma läks, ei tea, sest tööd tegime ju ise ja kivid olid ka põmst tasuta. Segu hind ei ole märkimisväärne. Aega võttis kõiksee värk vanast uueni umbes kaks nädalat.
Täna ilmus meie sellesuvise sarja Ääre Ärid viimane lugu – Taheva vallast.
Jah, nii ongi kahjuks. Mehi on vallas vähemuses ning need, kes on, armastavad paljuski aega veeta poe taga suure kuuse alla õlut timmides ja päevade viisi omi “meesteasju” arutades. Või lihtsalt raske elu üle kurta. Sest keeruline on muidugi elada, kui töö tegemiseks poetaguse hobi kõrvalt aega ei jää. ja hobi iseenesest on ju ka küllalt kallis, nõuab igapäevaseid kulutusi.
Muidugi on meie vallas ka tublisid inimesi ning üldse tundub mulle, et elu veereb praegu kuidagi paremini kui veel 7-8 aastat tagasi. Rohkem põlde on haritud, külad on paremini korras ning inimesed tunduvad rõõmsamad. Virinat on üldiselt vähem. Ja eriti just viimasel ajal on paljud kohad ärganud ellu linnainimeste maakodudena. Selle trendi peale vaatasid kohalikud mumeelest alguses küll üsna võõristavalt, kuid nüüd on nad leppinud – parem tulgu vahestki korstnast suitsu kui üldse mitte kunagi.
Tahtsime endale maale punast iluõunapuud. Aga sellist pole üldse lihtne leida. Neid on müügil vaid vähestes aiaärides ja enamasti ka siis on ta a) ilgelt suur juba ja/või b) ülemõistuse kallis. Esimene katse punase iludusega ebaõnnestus, kallis istik lihtsalt kiratses ühe aasta ning langetas siis igaveseks lehed.
Sestap proovi(si)me nüüd teist kodustamist. Silmastamist. See tähendab lihtsustatult, et võetakse ühelt puult pung ja “istutatakse” see teise puu koore alla. J. oli seda ka varem teinud, aga mina katsetasin esimest korda. Väga peenike töö, peab ütlema.
Aga algusest. Tööriistad on olulised, ilma päris ehtsa pookimisnoata seda tööd vist ei tee. Aga milline on pookimisnuga, seda ei tea ka aiaäride pidajad ise. Igatahes müüdi mulle esimese hooga miski kõvera kindžalli taoline nuga, millega saab küll oksi lõigata, kuid pookida kindlasti mitte. Pookimisnuga on selline sirge ja lühikese teraga, terav kah. Ning tera küljes on vastav laba, millega saab puult koort lahti lükata.
Aeg on oluline. Poogitakse kevadel, aga silmastatakse just praegu.
Võtsimegi siis ühelt punaselt iluõunapuult mõned oksad. Need peavad olema sama aasta oksad, ehk rohtsed, mitte puitunud. Lehelabad lõigatakse ära ja oksad keeratakse niiske koti sisse, et nad vahepeal ära ei kuivaks.
Edasi läks nii, et paar noort pihlakat ja üks vana õunapuu said omale külge uued silmad. Miks pihlakad? Ei mina tea, J. väitis, et pihlakas pidi aluseks hästi kõlbama. Tema isagi olevat niimoodi pihlakaid ja õunu kokkupannud. Vanale õunapuule panime niisama naljaviluks ja käe harjutamiseks mõned silmad külge. Kui läheb kasvama, saab see puu kunagi omale punased oksad.
Silmastamine on paras kirurgitöö. Kõik vahendid peavad olema täiesti puhtad, muidu ei lähe midagi kasvama. Koore sisse lõigatakse t-kujuline lõige (b) ning oksa küljest sama mõõtu silm (a). Viimane libistatakse ülevalt kooreprakku (c) ja seotakse lõnga vms-ga kinni. Paistma jääb silmast vaid väike leherootsuke (d), mis on indikaator – kui see nüüd mõne nädala pärast maha kukub, siis tähendab, et silm on kasvama läinud. Ja kunagi kasvab sellest uus oks.
Pihlakatele panime silmad võimalikult maa lähedale, et kui see värk tõesti õnnestub, siis lõikame pihlaka pealt ära ning silmast kasvab kunagi loodetavasti õunapuu. Obusemoodi peab kannatust muidugi olema.
Ahunapalu maasektori veebikodu 