Ahunapalu maasektori veebikodu

Kirju. Kiire. Lennukas. Töörohke. Palju uusi inimesi. Uusi algusi. Ideid. Tuugalt täiskirjutatud märkmik. Selline oli minu 2019. Miski allpool olevast nimekirjast pole tähtsuse järjekorras.

• Imeilus talv. Lumi tuli detsembris ja jäigi maha. Meil käis palju külalisi ning koertel oli tööd palju. Väga hea! Ainuke miinus – sohu ei saanudki koertega, sest jõed-järved ei jäätunud korralikult ära.
• Palgatöölt ära. Võib-olla selle aasta parim otsus. Tagantjärele vaadates tundub see palgatöö värk lihtsalt kui üks sotsiaalne eksperiment. Küll oli hea saada oma elu jälle tagasi. See elu, kus sul on aega ja jaksu kõigeks. Kodusteks asjadeks, kirjatöödeks, koerte nunnutamiseks, hobideks, lastega tegelemiseks. Kus keegi ei arvuta kokku su tööl oldud (just oldud) minuteid ja kus sul kunagi pole vaja osaleda koosolekutel, mille mõte jääb üsna arusaamatuks.
• Vaba iganädalasest saunakütmise orjusest. Me jõudsime 21. sajandisse, mis tähendab veevärgi, sooja vee ja vannitoa olemasolu. Ei pea enam pesemiseks puid ja vett tassima ning aega arvutama, et kas ikka jõuad sauna ära kütta.
• 21. sajandisse tõi meid ka üks äärmiselt vajalik tööriist, millega saab säästa tunde koertele toidu ettevalmistamiselt.

Naiskoor Mai laulupeo rongkäigus

• Tantsu- ja laulupeo ettevalmistus, ettelaulmised, ettetantsimised ja peod ise. Tantsimisega läks meie rühmal halvasti, aga laulupeol käisime naiskooriga ära. Imeline tunne oli seal laulukaare all. täpipealt samamoodi nagu aastakümneid tagasi. Ja rongkäigus kõndimine ei tundunud enam sugugi nii lõputu kui lapsena.
• Helena viiulimänguoskused on arenenud hüppeliselt. Ta on palju löönud kaasa ühismängimistes ja väga meeldib talle õppida Mooste rahvamuusikakoolis. Käisid koos Hannaga toredas suvekoolis siinsamas lähikonnas ning Kihnus viiulifestivalilt. Mõlemast kohast naasesid hoopis järgmisele tasemele tõusnud pillimänguoskusega.

Mõnikord juhtub, et nad mängivad ka koos

• Hanna võtsin Tartu muusikakoolist ära ja temagi käib nüüd Moostes. On väga rahul ja ma näen, et areng toimub.
• III klassi lõpetas Helena kiitusega, Hanna ühe neljaga.
• Kusti, suursnautser. Lõpuks ometi on mul (jälle) suursnautser. Imeline loom. Kusti on fenomen, ütles üks meie vabatahtlik tema kohta. Ja ta ongi. Leebe suur härrasmees, mõnikord naljakas ja väga õrn. Lohmakas ja tormakas. Kõlava jämeda häälega. Minu must vari. Kui ma oma töökambris töötan, lamab tema mu kõrval. Kui ma magan, magab tema mu voodi ees. Ta ei jää must sammugi maha, järgneb kõikjale.

Kustiga Emajõe-Suursoos kuskil soosaarel

• Hang, pill. Nimetatud ka grillipilliks. Teeb müstilist häält.
• Nikerdamistööd. Paksusmasin, tikksaag, taldlihvija ja akutrell on mu viimase aja erilised lemmikud. Olen ehitanud igasuguseid mööblijuppe ja koguni seinakapi.
• Suvine korilus – seened, marjad, hoidiste tegemine. Naudin seda endiselt üliväga.
• Kirjatööd. Stabiilselt ja palju. Mis on nii tore. Igasuguseid kohtumisi toredate inimestega. Uued koostööpartnerid (Eesti Naine, Lõuna-Eesti Postimees jne).
• Kooliminek. Olen ammu mõelnud, et peaks midagi õppima. No et oleks inimesel ka päris amet või nii. Nüüd õpingi Luua metsanduskoolis matkajuhiks ja olen ülirahul. Kui vinge seltskond loodusinimesi meil seal koos on! Ja millised suurepärased õpetajad, uhh. Ma lausa ootan sesse.
• Inglise keel. Olen selle kesist oskust põdenud nii kaua kui end mäletan. Koolis ma teda ei õppinud ja hiljem jäi õppimine julguse puudumise taha – ei ole julgenud suud lahti teha. Sel aastal olen inglise keeles rääkinud rohkem kui kogu eelneva elu jooksul kokku. Põhjus on väga lihtne – meil on suvest alates majapidamises tihti abiks vabatahtlikud välismaalt. Itaaliast, Hispaaniast, Prantsusmaalt, Taanist jne. Ehk meie kodune keel ongi kohati inglise keel. Lõputu võimalus harjutada inglise keeles kõnelemist. Ma ei põe enam oma keeleoskust ning pole asja, mida ei saaks räägitud. Mõnus.

Stephanie on meil abiks Taanist. Ta on sündinud koeri kantseldama. 

• Projekt “vabatahtlik majapidamises”. Uskumatu, kui palju on nendest abi olnud ja kui tore on olnud saada tuttavaks hoopis teistsuguste inimestega. Tõsi, mõnikord oleme õpetanud ka üsna elementaarseid oskusi, kuid eks inimene õpibki kogu elu. Siiski on kõik meie vabatahtlikud olnud väga õpihimulised ja avatud meelega õppimise suhtes. Nii saab üle igast mäest.
• Tihe graafik. Õhtud on maainimesel kinni. Ta tantsib, laulab ja treenib koera.
• Kolamine ümbruskonnas. Rabad ja sood on nii lummavad oma inimtühjuses ja metsikuses. Mina ja mu must vari. Ma ei tea paremat akude laadimisvõimalust. Ajalugu kordub, sest ka 30 aastat tagasi oli mu lemmiktegevusi oma suursnautseriga metsades ja rabades kolada. Ta oli mulle samasugune vari.
• Inimene minu kõrval. Suurepärane ja lõputult kallis. Nii hea.

Nii kui Chilli näeb, et õuele tuleb lastegrupp, laseb ta ennast kohe selili maha, et ehk keegi sügab teda kõhu pealt. 

• Jõuluprogramm ehk lastegruppide vastuvõtmine. Jõulud olid meil väga intensiivsed. Kõige väiksemad koerahuvilised olid vaid 1,5-2 aastased. Lund meile ei antudki ja nii mõnigi üritus möödus hoopis vihmahooge trotsides. Seda tublimad olid lapsed, kellelt virisemist ilma üle küll ei kuulnud.
• Palgi talul on nüüd ilus uus korsten ja ma pea enam ärevusega katuse poole vahtima, vaid hoopis uhkusega.
• Kohalik muusikakogukond. Mooste rahvamuusikakoolis ühisloo kuulamise ajal jõudis minuni tohutu tänulikkuselaine – kui hea, et olen sattunud sellisesse seltskonda.
• Mõned toredad kontserdid – Cameron Carpenter, Kimmo Pohnonen, Seto Folk oma toreda vibega, kandled vanas Ahunapalu palvemajas jne.
• See tunne, kui sõidad õhtul kodu poole ja puude vahelt hakkab vilkuma tuli. Nad ootavad:) Kodus on nii mõnus.

See blogi on siin üsna unustusse vajunud, aga sellegipoolest soovin oma vähestele lugejatele, et

• unistage, suurelt või väikselt, vahet polegi. Lihtsalt unistage. Unistused saavad teoks.
• hakake asjadega lihtsalt kohe pihta. Isegi siis, kui need on tüütud ja vastikud asjad. Üks tark mees ütles, et kõik, mis on tehtud, pole enam tegemata. Nii ongi.
• ärge võrrelge end pidevalt mingite standarditega. Mis vahet on sellel, kui naabril on parem, uuem, suurem, kallim? See on täiesti suva!
• ärge sööge igasugust rämpsu. Lihtsalt lugege poes silte. Õppige eristama jama päris söögist. Ärge andke mittesöödavat toitu ka oma loomadele. Säästate tohutult veterinaarikuludelt.
• olge tänulik selle eest, mis on. Näe ilu ja rikkust väikestes asjades.
• oeh, ja ärge raisake energiat ilma üle vingumise peale! Ilm on meie sõber, pange lihtsalt õigesti riidesse ennast. Kinnaste ja mütsiga on talvel väljas olla täiesti tore:)

Toredaid pühi ja aastavahetust kõigile!

5-kuune Kusti päeval, kui ta meie juurde tuli. 

Kusti sünnipäev oli tegelikult juba paar päeva tagasi (10. detsembril). Laulsime ta hommikul üles (OK, tegelikult oli muidugi kõik sama nagu tavaliselt, aga sellest allpool) ning ta sai sünnipäevakoogiks terve süldi, mille ta hämmastunud olekul oma pessa vedas ning ära maiustas.

Aeg läheb ruttu, Kusti on meie juures olnud 7 kuud ja juba suur, mis suur. Ma ei tea, palju ta kaalub, sest ma ei jõua teda üles tõsta, et temaga kaalule astuda. Viimati kaaludes oli ta 40 kilo.

Kustas on täpselt selline nautser nagu olema peab. Valvab lakkamatult. Meie maja ees maanteel ei tohi keegi liikuda ilma, et ta hoiatavat lärmi ei lööks. Mulle väga meeldib, kuidas ta valvab. See ei ole mingi tigetsemine, see on lihtsalt kõlav hoiatamine, et “siin ma nüüd valvan, võta või jäta!”.

Toit on talle endiselt ülimalt oluline, kuid samas on kadunud see tolmuimeja-tüüpi õgimine. Ta sööb aeglaselt ja rahulikult. Nii rahulikult, et julgen talle ka lõhepea maiustamiseks anda.

1-aastane Kusti

Toidu nimel on ta siiski valmis tegema ükskõik mida. Ta väljub endast, kui näeb, et sätin maiusekotti valmis. Eks ta teab, et nüüd tema saab midagi teha ja selle eest saab ohtralt head ja paremat.

Me jätkame kuulekusetreeninguid uuest aastast, sest see värk meeldib meile mõlemale. Kusti kõige-kõige lemmikumaks käsuks on “Too!”. See vajab veel väga palju harjutamist, kuid tema rõõm esemeid tuues on piiritu. Esemete ühest kohast teise tassimist praktiseerib ta pidevalt. Normaalne on, et meie ukse juures on paar puunotti, mille ta on metsast toonud ning õue minnes haaratakse midagi sealt hambusse ning käiaksegi sellega koguaeg ringi. Aga samamoodi vaimustub ta ka oma aporthantlist. See kõik on tohutult tore, eriti kui ma mõtlen meeletu vaeva peale, mida nägin oma eelmisele snautserile eseme äratoomist õpetades. Barrit lihtsalt ei huvitanud mitte ükski ese ega millegi järgi jooksmine.

Kodus on Kusti küll põhimõttega “vaga vesi, sügav põhi”. Ta vist käib üksi kodus olles salaja diivanil magamas, olen sealt leidnud lohu. Meie nähes ta muidugi sinna ei ürita minna, sest paar korda on sellest suur jama tulnud. Sama on laualt varastamisega – peab ikka hoolega silmas pidama, et ei varastaks, sest pealtnäha flegmaatiline tegelane võib olla väga aktiivne. Noja eriline armastus on tal patjade lammutamise suhtes – ta näib olevat veendumusel, et diivanipadjad ongi leiutatud selleks, et tema saaks need lahti võtta. Üldiselt on ta aga üsnagi viisakas ja kui peab pikemat aega üksi olema (ning enne pole väga väsitatud), siis on ta oma pesas kinni.

Hommikud. Kusti on mu äratuskell. Ta ärkab 6.05, tuleb mu voodi juurde, raputab end häälekalt. Kui perenaine teeskleb magamist, siis hakkab kiunuma. Vaikselt. Kui perenaine endiselt ei ärka, ronib esikäppadega voodisse. Ehk et minu kohale kõrgub suur must kogu, mille võrgutamisele ma enam vastu panna ei suuda. Algab päev:)

See loom sulatab südameid. Tema peale on võimatu vihane olla ja ta teeb kõigil tuju heaks. Olen iga päev tänulik selle eest, et ta meie juurde tuli.

Kaia, tule mängima!

Kusti “lendab” metsas koos oma sõbranna Karusaare Kaiaga

Chilli mõnulemas koos meie väikeste külalistega

Meie detsembrikuu on hästi tihe ja tegevusi täis. Ja ma räägin praegu kelgukoertega seonduvast. Peaaegu iga päev või lausa mitu korda päevas on meil külas mõni lastegrupp koolidest või lasteaedadest. Pakume neile jõuluprogrammi, mis on meie jaoks midagi esmakordset. Ma ei tea, miks me eelmisel aastal selle mõtte peale ei tulnud, et inimesed võibolla tahavad jõuluajal veeta mõne tunni koos vahvate ja sõbralike kelgukoertega.

Algne idee oli, et programmis sisaldub ka kelgusõit (meil on koertekeskuse juures väga kena ettevalmistatud ringike), kuid ilm ju ei soosi. Niisiis on koertematk sõidu asemel. Veel on meie programmi vahvaks osaks kutsikad. Praegu on just see parim kutsikaaeg – nad on 2 kuused ülivahvad karvakerad, kes veedavad oma päevi muretult mürades ja oma kutsikaasju ajades.

Lisaks mitmed tubased tegevused, natuke mängusid, natuke kelgukoerajuttu, tutvumist kõikide meie koertega, lõkketegevused (vahukommid!!! vaarikavarretee, mida kõik armastavad!) ja fotosessioon jõulustuudios. 2,5-3 tundi möödub lennates:) Mulle tundub, et seni on kõik meie külalised nähtu-kuuldu-kogetuga rahule jäänud.

Ja rahul oleme ka meie. Meie kõige nooremad külastajad on seni olnud vaid 1,5-2-aastased lasteaialapsed. Jah, päris suur väljakutse on nende tähelepanu köitmine, aga natuke ikka. Võibolla mõni on siin meie kutsikaaediku juures koerahirmustki lahti saanud. Igatahes on väga tore suhelda erinevas vanuses laste ja suurtega.

Enamik külalisi on nii umbes 10-aastased lapsed. Tore, kui neil on palju küsimusi ja neid tavaliselt ka on. Ning konkurentsitult kõige levinum küsimus, mida küsitakse ALATI on, et “kas neil koertel on tõesti kõigil nimed?”. Seda küsivad nii lapsed kui õpetajadki. Naljakas tegelikult – see on ju sama, kui küsida õpetajalt, et kas teie klassis on tõesti kõigil lastel nimed?:))