Archive for märts, 2015

Mõnus nädal

Istun oma soojas köögis. Ahjus ja pliidi all vuriseb tuli. Kell on 20.30 ja teises toas magatakse juba norinal iluund. Peale sauna tuleb uni alati kiiresti ja magusalt. Sauna oskavad kohekuuesed lapsed aga juba täieliselt nautida – enam ei pea neid lavale keelitama, vaid istuvad seal tähtsalt nagu vanad saunalised ja muudkui loobivad omale leili.

Nädal maal ongi nagu siuhti läbi saanud. Ega ma polnudki lastega külmal ajal siin nii pikalt olnud ja peab ütlema, et päris keeruline oli. Just väliteemad – vetsus käimine (asutus on ju väljas), saunast tulek (vaja toppida ennast soojalt riidesse, mitte ei saa paljalt lipata nagu siin mõned harjunud on) ja vee teema – vett on kaevus minimaalselt. Talvel polnud eriti ka lund, niiet lisa ilmselt pole lootagi.

Aga muidu oli väga mõnus. Lastele puhkus, minule töine puhkus. Jaa, ma vist ei oskagi olla ilma töötamata, sest praegu ootan kannatamatult, et saaks homme loo kallale asuda.

Mahtus siia nädalasse igasugust. Eelkõige palju-palju päikest ja ilusat sooja ilma. Kevad tuli meie silme all. Küllap tuli ta samamoodi ka linnas, aga asfaldil pole see lihtsalt nii märgatav.

Mul on tohutult hea meel, et me veetsime mitu õhtupoolikut looduses lihtsalt olemist nautimist. Niimoodi ilma kiirustamata.

Et igal hommikul ärkasin selle peale, et aknast paistis sisse päike ja mulle roniti kahelt poolt kaissu. Polnud kiire kuhugi. Isegi mitte pliidi alla tuld tegema. Maal on väga kerge ärgata vara, 6.30 on tavaline taks. Äratuskella siin muidugi ei kasuta ja üldse vaatan harva kella. Olen õppinud päikese järgi aru saama, kui palju ta umbes on.

Nägin väga uhkeid rohelisi virmalisi. Tasub ikka öösel väljas käia:) Lapsi küll ei raatsinud üles ajada, sest südaöö paiku magavad nad nii magusasti. Aga küllap tuleb ka nende kord virmalisi näha.

Aga päikesevarjutust nägime me kõik. Pidin oma vähesed teadmised universumist mängu panema ja selgitama, mis värk on päikesevarjutusega ja miks see tekib.

Ja nii kui olime päikesevarjutuse ära vaadanud, algas selle kevade esimene kevadvihm. Selle vihma lõhn on eriline, tahaks ta kõik tervikuna endale sisse ahmida.

Hirmus hea meel on, et tööasjad sujuvad. Alati on hea tunne, kui saad asja valmis tähtajaks ja oled teinud endast kõik oleneva, et see sai tehtud hästi.

Käisime Ahaa-keskuses. Hannale ja Helenale meeldis kõik, nagu nad kommenteerisid. Nüüd unistavad sellest, et saaksid oma sünnipäeva Ahhaas korraldada. Pärast veetsime veel oma Tartu sõbrakestega mõnusad tunnid Vene restoranis hea ja paremaga.

Ainuke paha asi sel nädalal oli see, et terve nädala vaevlesime kõik hiigelnohu käes. Ühel õhtul kurtis Hanna koguni kõrvavalu ja olin juba valmis Valka EMOsse kihutama. Õnneks hommikuks oli aga kõrv valutamise lõpetanud või valu meelest ära läinud.

Advertisements

Comments (1) »

Kui ise teed, siis tead, et on hästi tehtud

IMG_2080

Vaata ja imesta – pragu, kuhu kadusid pliiatsid

Seekordne postitus kuulub rubriiki “loll saab kirikus ka peksa”. Põrandalugu on tegelikult väga habemega, nii mõned aastad vana. Õigupoolest olen kõik need aastad püüdnud harjuda/leppida sellega, et suure toa uus põrand kõigub, on vildakas ja et laudade vahel haigutavad metsikud praod. Me oleme maal väga vähe kasutanud nö sisseostetud töid, aga see põrandavahetus oli üks nendest.

Noh, kui ma valmis põrandat nägin, tõusid mul kulmud ikka väga kõrgele juuksejuurtele. Et aga elu vajas kohe elamist ja tuba oli vaja kasutada, kolisime asjad tuppa tagasi ja ma püüdsin üle olla asjaolust, et põrand kõigub jalge all ning praod laudade vahel kasvasid lausa silmnähtavalt. Kriitikat teha ei tohtinud, sest no mida mina, rumal naisterahvas, ikka tean põrandate ehitusest. Sättisin hiiglaslike pragude kohale vaibad ja püüdsin asjaga harjuda.

Miks ma sellest kõigest üldse nüüd kirjutan? Aga sellepärast, et ma tõesti siiralt siiani lootsin, et seda jama on võimalik mingil mõistlikul moel parandada. Lükata kokku põranda hiiglaslikud praod, kinnitada loksuvad/värisevad/kõikuvad lauad ning lõpuks see teema unustada. Seda enam, et me oleme ju tublid inimesed, tööd me ei karda ja me teame, kuidas põrandaid ehitatakse (kõik teised põrandad on iseehitatud ja nendega pole mingeid taolisi muresid – need on tihedad ja stabiilsed).

Nüüd siis proovisimegi vigade parandust teha. Minu suureks kurvastuseks selgus, et see on võimatu. Mingitel arusaamatutel põhjustel on põrandal iga kolmas laud kinni löödud veidrate kruvi ja naela ristsugutistega, mis tähendab, et kätte neid enam ei saa. Või õigemini – kui tahad lauda kätte saada, siis pead ta ära lõhkuma. Ehk et suurem osa põrandalaudadest on lihtsalt lahtiselt maha visatud ning kokku lükata pole neid samuti võimalik. Mõned praod õnnestus küll kokku lükata, aga kõigub ja väriseb see kaadervärk endiselt nii et jää või merehaigeks. Ehk et kui tahta korralikku põrandat, tuleb kogu kremplit alustada otsast peale. Nii ongi.

IMG_2082

Sama pragu siis, kui laud on otsast kokku lükatud. Jaa – nii ongi, et allameetrised lauajupid on lihtsalt põrandale visatud ja mitte kuskilt kinnitatud. Pikipragusid aga kokku lükata pole võimalik, sest iga kolmas laud on kinnitatud arusaamatute kruvi-naela ristsugutistega.

Kogu loost on väga lihtne moraal: 1) mitte kunagi ära lase ehitajal midagi ehitada ilma, et sa tal kõrval seisaksid. Sa pead jälgima, milliste naeltega ta ehitab, millises käes hoiab haamrid ja mis värvi on tema töökindad, 2) ära usu juttu “ehitasin nagu endale” ja 3) mitte kunagi ära telli töid tuttavalt inimeselt.

Leave a comment »

Kõige lemmikum kokaraamat

IMG_2122

 

Savilöövi kontekstis on minu suureks lemmikkokaraamatuks juba aastaid Vesta Reesti “Minu Köök. Toit talust ja turult”. See raamat kingiti mulle mõned aastad tagasi ning võib öelda, et ta on meil maal pidevalt kasutuses. Hulk retsepte on pähekulunud ja saanud juba minupoolse muganduse.

Miks see raamat mulle niiväga meeldib? Mulle meeldib mõtteviis, et toit peaks pärinema ümbruskonnast. Oma aiast, lähedalt metsast-põllult-rabast, aga mitte supermarketist. Meeldib sellepärast, et see on raamat ilma peenutsemata. Siin ei ole välismaise kummardamist, vaid just kohaliku kraami austamist. Palju häid vanaaegseid nippe, mida perenaised tänapäeval võib-olla juba unustama hakkavad. Ehedust ja maalähedust. Pildid on ka ilusad ja pilte on palju. See on kokaraamatu puhul, muide, äärmiselt oluline.

IMG_2124

Mõned meie eriti lemmikud retseptid:

Mustasõstraõie želee

2 suurt peotäit mustasõstraõisi

2-3 sl suhkrut

1 l vett

agar-agarit

Pane potti vesi, suhkur ja mustasõstraõied. Aja keema ja keeda vaiksel tulel umbes tunnike. Vedelik peab värvuma tumeroosaks. Kurna vedelik, pane potti tagasi ja lisa agar-agar, lase keema tõusta, kalla ettevalmistatud nõudesse ja lase tarduda. Niipea kui želee on tardunud, ongi ta valmis.

Superhea kraam niisama “paljalt” söömiseks või saia peale panemiseks.

 

Kodune toorjuust

1 l maitsestamata jogurtit

maitseks soola ja ürte

Kalla jogurt kahekordsele marlile, seo marli tihedaks keraks sõlme. Pane nutsakas ööpäevaks jahedasse nõrguma. Moodustub ühtlane juustupall. Kui juust tundub veel liiga vedel, sega see läbi, suru lusikaga vedelik välja ja nõruta veel. Sega juurde hakitud ürdid ja maitse järgi soola. Sünnib mõnus kreemjas leivakate.

Comments (1) »

Ilma segajateta

Kui eemaldada laste juurest tänapäevased püsisegajad nagu värvilised Hiina mänguasjad, teleka külge kleepumine multikate vahtimiseks, poes müüdav magus kräpp koondnimetusega isurikkujad, võib avastada paljugi meeldivat. Näiteks seda, et lapsed on täiesti mõistlikud. Ma olen mõnepäevase Hdega maal elamise käigus avastanud, et:

  • nende isu on suurepärane. Linnas võitleme kaupleme me tihti suutäite üle, mis on äärmiselt tüütu mõlemale poolele. Kohati tundub mulle, et eriti Helena ei söögi midagi ja elabki ainult õhust-armastusest. Siin maal pole aga mingit teemat – kõik, mis lauale panen, süüakse ka ära.
  • nad on nõus sööma vägagi normaalset toitu. Linnas ei võta nad ilma spetsiaalsete kokkulepeteta nt kohupiima suu sisse. Hoidku jumal, kui kodujuustule peaks olema lisatud veel midagi rohelist. Siin aga küsisid nad ise piimamehelt, et “kas sul kohupiima ka on?” Ja kuuldes, et praegu pole, olid väga kurvad ning käskisid mul lauale tuua kodujuustu. Pidavat olema parem kui linnas, aga mitte nii hea kui piimamehe müüdav kohupiim.
  • igasugune roheline kraam – ma võin linnas ennast pooleks võimelda, aga nad ei taha. Ei taha aknalaual kasvanud sibulalauku, ei taha rohelist (poe)salatit. Siin aga leidsin nad jänesekapsad ning vitsutasid neid vaat et koos mullaga. Samuti söövad otse maast naati ja küüslauguvõrsete peale ei krimpsuta keegi nina.
  • nädal tagasi viisin maalt lastele linna pudeliga esimest vahtramahla. Võeti väike lonks ja tunnistati joogiks kõlbmatuks. Nüüd hiilivad nad pidevalt puu ümber ja ei jõua ära oodata, millal ometi jälle sedasama puumahla niipalju koguneb, et juua saaks.
  • kui neil lasta elu omasoodu elada, siis vahiks nad vist koguaeg telekat. Linnas. Maal meil telekat pole ja mitte keegi pole isegi poole sõnaga maininud, et küll on kahju, et multikaid ei näe vms.
  • linnas tuleb neid nuiaga õue ajada. Arusaadav – igav on ju. Igal pool vaid mustus, koeraess, lisaks närvitsev emme, kes muudkui manitseb autosid jälgima. Vabalt lihtsalt joosta ei saa. Siin lähevad hommikul välja, õhtul tulevad tuppa. Ronivad puude otsas, ehitavad onne, vahepeal käivad naabri juures kiisusid paitamas, jooksevad tuulelohedega. Täitsa lill.
  • neid õigel ajal magama saada on linnas suur tegemine. Jah, oma osa selles annab lasteaias magamine. Nad ikka magavad, aga siis tahavad ka kauem üleval olla. Siin nõutakse aga juba 19.30, et hakkame juba unejuttu lugema. 20 ajal on haigutused juba nii suured, et haigutavad või lõualuud paigast. 20.15 on juba side lõpp. Eks suvel nihkub see aeg kindlasti hilisemaks, aga praegu ma olen väga rahul.
  • meie linnakodusse on märkamatult hiilinud kohutav hulk värvilisi plastmassmänguasju. Ühtegi neist ei tohi kellelegi ära anda või, veel hullem, ära visata. Mis siis, et enamikuga neist ei mängita. Siin maal on mänguasju minimaalselt ja keegi ei tunne neist eriti puudust. Aga milleks mänguasjad – täna nt mängisid Hanna ja Helena päev läbi malenditega. Alguses kabet ja hiljem kõiksuguseid rollimänge. Te saate ju aru, et mustad malenupud on mehed ja valged naised?:)

Sellist segajatevaba aega on tegelikult ikka väga-väga vaja.

Leave a comment »

Restart

IMG_2101

Kui Tallinnast sõidetakse Valka, siis on kohustuslik peatus Helme koobaste juures…

 

IMG_2099

… ja lonks samas lähedalt Arstiallikalt.

Lastel on koolivaheaeg, minul juhe täiesti koos ja nii võtsin oma tööasjad kaasa ning tulime maale restarti tegema. On vaja õhku (mitte tolmu nagu linnas), et hingata. On vaja vaikust, et kuulda omi mõtteid. On vaja totaalset pimedust, et ennast välja magada. Ja on vaja esimesi rohelisi liblekesi, et kuidagi kurtunud olekut turgutada. Seda kõike kavatseme siin nädala nautida.

 

IMG_2104

Kevadine õhtupoolik – linnud laulavad, lumikellukesed õitsevad ja puu otsa ehitatakse pesa.

IMG_2106

 

Leave a comment »

Vahtrapuust vuliseb mahla

IMG_2089

Nõmme turul müüvad mutikesed vahtramahla juba mõnda aega (4 euri liiter) ja me otsustasime ka proovida, kas juba tuleb. Tuligi!

Kuidas siis mahla puu seest kõige paremini kätte saada?

Vaja läheb oherdit, voolikut (või kui tahad vanakooli moodi mahla võtta, siis puust renni), teipi, natuke nööri ja kogumisanumat. Meie võtsime selleks 7-liitrise veekanistri.

Asi käib nii:

  • Valid hea jämeda puu. Sellise, kellel ikka jätkub mahlaandi, kuid kes ei ole veel vanadusest nõder ja (tõenäoliselt) seest pehkinud. Puu peaks kasvama mäe otsas, sest nendel puudel pidi magusam mahl olema.
  • Puurid puu sisse augu. Meie puurisime silmade kõrgusele, sest mida kõrgemalt mahla võtta, seda magusam on.
  • Auku sätid võimalikult tihedalt vooliku. Tihenda teibika, et väärt mahlakraam raisku ei läheks.
  • Kanistri korgi sisse tee auk ja pane sealt vooliku teine ots läbi. Kui vaja, siis tihenda teibiga.
  • Seo kanister nööriga kenast puu külge, et ta ikka püsti püsiks.
  • Kui mahlavõtmine lõppeb, tuleb puuritud auk sobiliku puupunniga kinni lüüa ja puule aitäh öelda!

Meie saime kahe päevaga üle kolme liitri vahtramahla ja see on alles algus. Need esimesed kolm, tõsi küll, olid veidi puu maitsega, aga kõrvalmaitse on ainult alguses ning kui päris mahlajooksuks läheb, siis see kaob. Magus on see mahl küll!

Samamoodi panime jooksma ka kase, aga sealt veel ei tule. Peab ootama, kuni ilm natuke soojeneb ja puus mahlad liikvele lähevad.

IMG_2085

Mahlavõtusüsteem 

Leave a comment »

Siis kui rong sõitis Valgast Tallinna pool päeva

Kui mu vanaema veel elas, sõitsime koguaeg Tallinna-Valga vahet rongiga. See oli hiina piin. Rongi nimi oli Tšaika ja ta kurseeris Tallinna-Minski vahet. Olid puruvenelastest mornid vagunisaatjad, raudteeklaasid, hirmrõvedad peldikud ning ühest vagunist teise ma minna ei julgenud, sest vahepealt paistsid rööpad. Tore oli rongisuhkur – kaks tükki paberist pakis, mille ümber oli värviline rongipilt. See pisike pilt suhkrutükil oli ka väheseid värvilaike rongis, sest sisekujundus oli pruun või tumesinine ning töötajate vorm ka tumesinine nagu koolilastel. Selleks, et Tallinnas rongi pääseda, tuli teha suur hüpe üle perrooni ja rongi haigutava vahe ning Valgas ronida üles rongi viivast raudtrepist. Teekond Tallinnast Valka võttis aega 5-6 tundi ja tundus igavene. See rong logistas ja passis pidevalt mingites jaamades, kus tuli kaubaronge mööda lasta.

Miks ma äkki seda rongijuttu ajan? Lihtsalt sõitsin üle 100 aasta Valgast Tallinna rongiga ja elustus hulgaliselt rongimälestusi. Nüüd kestab sõit 3h20 minutit ja alla 120 rong naljalt ei sõida. Mõnus!

Aga enne. Ükskord 1986ndal aastal, kui oli überkülm talv, võttis sõit aega veel kauem kui 6 tundi. Me läksime Valgast liikvele 7 ajal ja peale südaööd pidi rong Tallinnas olema. Aga raudtee oli vist täistuisanud ja ta lihtsalt seisis-seisis-seisis. Lõpuks hakkas vist kütus ka otsa saama ja rong muutus ilgelt külmaks. Vagunisaatjad tuhisesid alguses vihaselt ringi, aga sõidu lõpupoole olid hoopis kadunud – küllap magasid. Tallinna jõuti nii peale 3 öösel. Ma ei mäleta, mismoodi me Balti jaamast koju Kivimäele saime, äkki taksoga? Takso saamine neil kaugetel aegadel oli muide paras kunsttükk.

Teinekord oli mul jällegi rongis kaasas spordikotitäis kutsikaid. Selliseid pooleteistkuuseid oma kuus tükki vist. Vanaema koer oli jälle poeginud ja ma mõtlesin penidega äri teha ning nad Nõmme turu väravas maha müüa. Müüsin ka. Aga enne oli vaja nad Tšaikaga Tallinna saada. Rong oli rahvast täis nagu alati ja kutsikad ei olnud sugugi nõus 5 tundi kotis kükitama. NIi nad siis väljusid kotist igaüks ise suunda, pidevalt pissides. Ma tegelesin siis rongis nende karjatamisega.

Me vedasime rongis kõike – hoidiseid, õunamahla suurtes kolmeliitristes purkides, väiksemaid mööblitükke ja tihtipeale ka kotiga talvekartuleid. Inimeste kandevõime noil aegadel oli hämmastav.

Peldikusse (ma nimelt ei nimeta seda ruumi WCks, sest see ei andnud WC mõõtu välja) minek oli asi, mida kõik lükkasid viimse hetkeni edasi. Tallinnast sõitma hakates oli aga Puka juures viimane piir. Oli vaja võtta ette kohutav teekond läbi terve rongi esimesse vagunisse. Peldikus oli vaja alla suruda kõik vastikusaistingud ja toimetada….kuidagi. Lõpuni ei saanud aru, kas seal potil pidi otsas seisma või mismoodi asjatoimetus täpselt mõeldud oli. Tasakaalu hoida oli raske, sest rong loksus igal rööpavahel. Käte pesemiseks oli mingi valemiga võimalik kraanist välja meelitada väike veenire. Paberist võis vaid unistada.

Kõige kiirem viis noil aastakümnete tagusel ajal kirja saata (jah, me saatsime siis postiga kirju, ei helistanud, sest telefoni polnud) oli kiri viia õhtuse Tšaika peale. Käisin tihti vanaemaga jaamas kirja viimas. Kiri tuli lasta veduri küljes olevasse pilusse ning hommikul oli see saajal käes. Muidu läks kiri Valgast Tallinna mitu päeva.

Comments (1) »