Ahunapalu maasektori veebikodu

E-viiulitund

Esimene üleriigilie e-õppe nädal on läbi. Igasugu mõtteid on lapsevanemal seoses sellega tekkinud. Panen need siia kirja, sest tegelikult on hetk ajalooline – mitte kunagi varem ei ole me saanud sellist eksperimenti katsetada.

See on raskem, kui ma arvasin. Ja raskem on ta väga mitmel põhjusel. Esiteks tehniline võimekus, millest on palju räägitud. Ma olen nende päevade jooksul mõistnud, et tegelikult on meie e-riik nii habras, nii habras. E-kooli nimelise infosüsteemi olemasolu ei ole tegelikult ju eriline e-riigi tunnus, vaid tegemist on üsna vana süsteemiga. Pealegi kukkus see kohe esimese päeval kolinal kokku ning on tõrkunud terve nädala.

Ka meie kodune digivõimekus pole liiga suur nagu välja tuleb. Ma kasutan oma töös väga kindlaid programme ja üldiselt ei tunne ülemäära suurt huvi kõikvõimalike äppide ja programmide vastu. Ma ei viitsi end kursis hoida kõige uuemate sotsiaalmeediakeskkondade või -tegelastega. Mulle ei ole vaja sadat failivahetus või kollaažitegemisprogrammi. Mul lihtsalt pole kõigi nende imeliste võimaluste kasutamiseks soolikat ega aega ja mulle meeldivad pigem reaalsed asjad nagu koera sügamine, looduses hulkumine või klaverimäng. Lastelgi pole kummalgi oma arvutit ja nende oskused üsna elementaarsed – meili saatmine, internetist otsimine, google drive, natuke tekstitöötlust, natuke sotsiaalmeediat. Meil ei ole kõigil oma arvutit. Koolist küsisin, kuidas siis seda olukorda lahendada, aga info edastamise eest ainult tänati. Mingit vastust ma ei saanudki.

Nüüd on aga korraga tulnud peale tohutu hulk infot erinevaid kanaleid pidi. Ülesanded, mis on pandud üles e-koolis. Ülesanded, mis tulevad lastele meiliga. Kuskil on veel mingi opiq keskkond. Igasugused uued FB grupid õpetajatega suhtlemiseks, jagatud dokumendid jne. Iga õpetaja annab ülesandeid erinevalt ja eri kanalites. Osad ülesanded on mulle näha e-koolis, osad ainult lastele. Ma ei tea, miks ei ole kokku lepitud ühtset suhtlemisstiili- ja -kanalit. See kõik kokku tekitab suurt lisastressi, sest ma lihtsalt ei jõua järge pidada. Lisaks ülesanded, millest on päris raske aru saada. Killustatus hävitab keskendumisvõime ja nii ei saa tegelikult õppida. Kui me esimese nädala lõpus tunneme ennast sellest möllust surmväsinuna, siis mis saab edasi – 2, 3, 4 või 6 nädala pärast? Kahjuks on praegu tekkinud ja loodud väga hea pinnas kõigi läbipõlemiseks (õpetajad, lapsed ja lapsevanemad).

Koolipäevade pikkus. Tulenevalt eelpool nimetatust on need veninud väga palju pikemaks, kui tavaolukorras. Ja ma loen koolipäevaks ka seda, kui laps (või vanem) mõtleb kooliasjade peale – näiteks muretseb, et ei tea, kas õpetaja ikka sai tehtu kätte, et kas e-kool homme töötab ja ega ma jumala pärast ei maga maha ühtegi ülesannet, mis kõik tabavad mind täiesti erinevaid teid pidi. Aju töötab mõeldes kooliasju. Inimesed on sisuliselt koguaeg koolis. Ka füüsiliselt võtab vähemalt meie peres ülesannete tegemine korralikult aega. Kuna meil on ainult üks arvuti, peame seda jagama. Lisaks on meil väga vilets internet, mis tähendab, et kui keegi vaatab youtubei videot (teeb näiteks keka tunni harjutusi selle järgi), siis teised inimesed midagi internetis teha ei saa. Meil on olnud päevi, mis algavad kl 8 ja lõpevad kl 16. Aga nad on alles 10-aastased! See ei ole normaalne.

Siia lisandub veel üks väga oluline osa meie elu toimimisest – minu töö. Nimelt ma ei magagi päevad läbi kodus, vaid ma täiesti reaalselt teen kodus IGA PÄEV tööd. Seda, mille abil ma endale palka ja riigile makse maksan. Kui ma seda ei tee, siis ei ole midagi. Ma ei saa lükata seda edasi või jätta ära. Selline on vabakutselise ettevõtja elu – kui tööd ei tee, ei saa ka palka. Kuidas seda teha, kui samal ajal tegeled laste aitamisega igas mõttes? Ja praegu, kriitiliselt ajal, on töö tegemine võtmetähtsusega, sest tulevik on selles osas tume. Kusjuures – minu lapsed on erakordselt iseseisvad ning vajavad väga vähe minu abi. Ma ei ole neil kunagi õppimise juures pidanud istuma. Kuidas tulevad toime need pered, kus lapsed vajavad rohkem abi, aga vanemad peavad samal ajal tööd tegema?

Inimeste vahelised suhted ja suhtlemine. E-kanaleid pidi suhtlemine on väga erinev silmast-silma rääkimisega. Kui varem ei morjendanud mind need nn üldmärkused, mida õpetajad saadavad e-kooli kaudu kõigile, kuid mis tegelikult on mõeldud vaid mõnele. Aga nüüd ei taha ma lugeda hurjutamist, kuidas kodus tuleb tegeleda kooli õppetükkidega, mitte niisama hängida. Ma tunnen ebaõiglust, sest näen, kuidas mu lapsed pingutavad. Näiteks oli ülesanne alustada kaltsunuku tegemist. Õpetajale pidi saatma kavandi ja pildi pooleliolevast nukust. Aga minu laps õmbles täiesti ise nuku valmis. Ta küsis minu käest ainult seda, kuhu oleks mõistlik jätta auk, millest nukk lõpuks täis topitakse. Kõik. Kas ma oleksin pidanud teda pidurdama ? Võtma töö 45 minuti möödudes käest ära ja panema kappi lugu taha? Muidugi mitte, sest ta oli tööõhinas ja soovis seda lõpetada. 2 tundi hiljem oligi nukk valmis. Väga ilus ja korralikult tehtud. Laps tegi pildi ja saatis õpetajale. Järgmisel hommikul avan e-kooli, kus on pikk lugu nendele, kes nukuga polnud (vist) algust teinud. Misjaoks saata selliseid teateid nendele, kellega on asi korras? Mul on valus lugeda süüdistusi, kui olen näinud, kuidas lapsed päevad läbi töötavad. Ja teevad rohkem, kui tegelikult nõutud sest nad on TAHTNUD teha. Küllap need süüdistused polnud üldse mõeldud nii, kuid kirjalikult nii nad mõjuvad ning niigi kõrge stressitase lisab siia veel oma koefitsendi.

Olen kodus töötanud üle 10 aasta ning aeg-ajalt kohanud suhtumist, kui kahtlustatakse, et äkki kodus töötav inimene hoopis magab päevad läbi. Selle nimi on usaldamatus ning kahjuks tunnetan ma seda ka praeguses olukorras laste puhul. On ju teada, millised lapsed on tublid ja kes õpivad. Samamoodi on teada ka need, kes igal võimalusel viilivad, sest nad teevad seda ka koolis. On teada ka vanemad, kes on vastutustundlikud ja kes mitte. Mispärast siis kirjutada teateid ja märkusi, mis tegelikult mõeldud nendele viilijatele ja saata neid usinatele? Ega usinad ei muutu sellest mitte usinamaks, vaid hoopis kurvemaks ja vähem motiveeritumaks. Nad tunnevad samamoodi ebaõiglust. Usinuse hoidmiseks on vaja kiitust ja märkamist, mitte kõikide ühe mõõdupuu järgi võtmist. Kiitus peab olema personaalne, mitte kõigile copy-paste sama nagu õpetajad sageli teevad. Ja kahtlustamine, et äkki eemal olev muidu usin ja vastutustundlik töötaja-õpilane ei tegele sellega, millega ta peaks tegelema, tapab tahte midagi paremini või hästi teha. Mäletan, kuidas mu töötahe sulas kui kevadine lumi, kui mul oli kord ülemus, kes kahtlustas, et äkki ma ei tee tööd.

Töötempo. Ebareaalne on eeldada, et meie lapsed õpivad samas tempos nüüd täiesti uues olukorras ja kohe päevast number üks. Olukorras, kus neil puuduvad tehnilised vahendid ja sujuvad digioskused. Olukorras, kus vanem ei ole neil kodus mitte täiskohaga õpetaja ja abistaja ega ka mitte puhkusel olev inimene, vaid täiskohaga oma tööd tegemas. Ebareaalne on eeldada, et kogu süsteem jookseb nagu õlitatult. See lihtsalt pole nii. Olukord vajab harjumist, uued digioskused lihvimist. Võib-olla ei peaks lastele praegu hindeid laduma nii nagu varem. Riiklikult ongi selline soovitus antud, kuid meie koolis seda ei jälgita. Meil on hindelised tööd, kontrolltööd. Justkui jääks maailm seisma sellest, kui nüüd midagi hindamata jääb. Andma aega lastele ja vanematele ka. Sest paraku on viimased suurel määral vastutavad selle eest, kuidas süsteem toimib või ei toimi.

Kiitused ja märkamised. Kas keegi on lapsi kiitnud ka selle eest, et nad päriselt enam-vähem saavadki hakkama? Ei. Ma näen e-koolist vaid seda, mis kõik on vaja teha, kuid mitte sõnagi sellest, et oi, küll on tore, et sa tegidki juba ära selle töö, mida pidid tegema kolme nädala jooksul. Miks keegi ei kiida selle eest, kui saadetakse töö näiteks ennetähtaegselt?  Teisalt – see on kui kiirõppetund tulevaseks tööeluks, kus on paraku kahjuks enamasti samuti nii, et kui asi on hästi tehtud, siis ei näe seda keegi (või vähemalt ei peeta vajalikuks ütelda), kui aga on mingigi tilluke probleem, siis see puhutakse hästi suureks.

Meil läksid väga hästi pillitunnid. Just inimliku suhtumise poolest. Tehnika vedas muidugi alt – internetti pole lihtsalt niipalju, et teha pillitund ära videokõnena. Aga õpetajad leiutasid kohe alternatiivid, mis kokkuvõttes lastele hästi meeldisid. Näiteks oma pillimängu salvestamine, selle analüüs ning õpetajale saatmine. Jah, ühe enamvähem korraliku salvestuse saamiseks on vaja lugu päris mitu korda mängida. See aga on ju harjutamine, mida vist küll keegi ülemäära palju ei salli. Ning lõppeks – isegi kui ema jutt sellest, et fis on pidevalt liiga madal ei jõuagi kohale, siis kui sa ise seda oma mängust kuuled, siis ei olegi enam muud midagi teha, kui edaspidi õigesti mängida. Loovus ja empaatia ongi ilmselt praegu märksõnad. Miski ei ole ju nii nagu oli eile.

Loodetavasti hakkab edaspidi minema ladusamalt.

E-kitarritund. Pildi edastamist ei vea Telia internet välja.