Archive for juuni, 2016

Kui on kohutavalt igav olla

Suve saabudes võib kuulda lapsevanemaid muretsemas, et kuidas küll sisustada oma võsukeste suvepuhkust. Mõnel on lausa graafik tehtud ning tehakse kõik endast olenev, et lapsel jumala eest ühtki “vaba” nädalat ei jääks. Sest tal võib hakata igav. Igavus aga tundub olevat vähemalt sama kohutav tõbi nagu viiruslik kõhulahtisus, mida ju ometi normaalne vastutustundlik vanem iga hinna eest oma lapsest eemal püüab hoida.

Seega saab lapse vaba aja sisustamisest vanema mure. Lapse kohus on tarbida talle pakutavat meelelahutust. Vanem on see väline kõvaketas lapsele, kes välja mõtleb, mida küll vaba ajaga peale hakata ja kuhu minna. Ja kui vanem parasjagu midagi välja ei mõtle, on tulemuseks “mul on igav! mul on igav!” vinguv lapsuke.

Aga kas lapse igavuse eest vastutamine ikka peaks vanema mure olema?

Lastepsühholoogid on seisukohal, et suvine igavlemine on hoopiski kasulik, sest kui lapsevanemad sisustavad kogu lapse aja, siis ei õpigi ta ise endale tegevust leidma. Kindlasti olete ju kohanud täiskasvanud inimesi, kes oma ajaga mitte midagi teha ei oska? Mina küll olen ja mitte vähe.

Vaatan oma koduseid väikesi igavlejaid. Meie ümbruses pole mängukaaslasi (mis on kurb ja mängukaaslased oleksid väga teretulnud). Meil pole televiisorit ega lastel nutitelefone. Mina enamasti töötan ja lastega naljalt ei mängi. Oma aja sisustamisega peavad nad ise hakkama saama. Muidugi kurdavad nad vahest, eriti vihmaste ilmadega, et on igav.

Olen aga selle kurtmise koha pealt täitsa kurt ega torma neile meelelahutust otsima. Ega nad kaua vinguda ei jaksa ja juba vähe aja pärast ongi näha, kuidas on leitud mingi tegevus – kas midagi meisterdatakse, joonistatakse või ehitatakse. Näiteks täna on neil ka natuke igav, aga võeti ette Uma Pido lauluvihk ja üritatakse sealt kahehäälselt laulda. Nad on tegelikult väga leidlikud leidma endale tegevust kui aga vaid tahavad ja veidi igav situatsioon neile selle võimaluse annab.

Väga hästi aitab igavusest üle ootusärevus. Et oleks midagi toredat oodata. See ei pea olema suur asi nagu välismaareis või käik kallisse lõbustusparki. Ise püüan tehagi nii, et lastel oleks koguaeg midagi oodata, kusjuures vahepeal oleks ka aega “igavlemiseks”. Piisab mõnest väiksest käigust nädalas.

Üks moodne ja väga lihtne viis igavusest üle saamisel tundub olevat laste “istutamine” nutiseadmesse. Justkui millegagi nad seal tegelevad, tunnid kuluvad ja keegi ei vingu, et on igav. Minumeelest on see aga väga lühinägelik ja libe tee. Räägitagu nuti kuitahes arendavatest omadustest, tegemist on siiski loovust tapva asjaga, sest pakutakse valmiskujul meelelahutust – ole ainult meheks ja hõõru ekraani. Nii lihtne on niimoodi muutuda mõttelaisaks.

Mis puutub minu suhtesse igavuse ja igavlemisega, siis ma päris hästi ei mõista nende mõistete sisu. Sest ma ei tunne olukorda, kus no mitte midagi teha pole ja pea sees täielikult puuduvad mõtted, mida ette võtta. Mu pea on pidevalt täis igasuguseid ideid, unistusi ja plaane. Mul on koguaeg hulgaliselt asju pooleli ja isegi kui ei ole, siis ei valmista mingit raskust algatada kohe uued projektid. Pigem on aega alati puudu, kui üle. Ja kui ma mõtlen oma lapsepõlve peale, siis ei mäleta küll, et mu vanemad iial oleks pead murdnud selle üle, et kas mul ikka on midagi teha või ega mul äkki igav pole. Tol ajal tegelesidki vanemad rohkem igapäevase olmega (järjekordades seismine, käsitsi pesu küürimine, briketi ladumine jne) ning neil ei olnud aega tegeleda laste aja sisustamisega. Seega oli vaja ise hakkama saada ning saadigi. Igav ei olnud peaaegu kunagi.

 

Advertisements

Leave a comment »

Sarikasilitaja

IMG_5005

Hanna ja Helena visioon meie majast siis, kui pööning on ka valmis saanud. Nagu näha, on kõik detailideni paigas, kaasaarvatud mööbel ja välisuksel laulvad linnud.

Ma pole ammu kirjutanud arengutest pööningul. See ei tähenda, et seal midagi ei toimuks. Vaikselt käib kõpitsemine koguaeg, aga lihtsalt enamik praeguse etapi töid on nii igavad ja üldse tundub kogu protsess nii lõputu, et pole nagu veel midagi kirjutada ega näidata.

Kopsimine aga käib pööningul aktiivselt. Ermo naelutab paika sisevoodrilaudu ja vot see on alles aeganõudev kunstsaagimine ja leiutamine. Kuna maja on igatepidi kiira-käära kõver ja mitteloodis, siis tuleb iga lauda mõõta, mitte ei saa nii, et saed aga hunniku mõõdu järgi välja ja paned tsahh-tsahh paika nagu Kodutunde saates ehitatakse.

Kuna mina olen jätkuvalt meisterlik viltusaagija, siis võtsin ette tööd, kus viltune silm ei sega. Ehk sarikate kõpitsemise. Et meie maja vanad sarikad jäävad laudise alt välja, oli selge juba algusest peale. Kuna tõenäoliselt pole keegi neid maja ehitamisest saadik puutunudki, olid teised väga-väga tolmused ja mustad. Niisiis oli neid vaja üksjagu silitada.

Kõigepealt hõõrusin nad liivapaberiga puhtaks. Ühtlasi sai selgeks, et kui üks koidest söödud koht välja arvata, siis pole sarikatel vähimatki häda. Koisid ennast ega nende hiljutisele elutegevusele viitavat ma ei kohanud. Ehk on see vana söögiplats neil, sest katuse all on tuul tõmmanud kenasti ja koidele tuuletõmme ei pidavat mitte üks teps meeldivat.

Seejärel silitasin kõik sarikad sentimeeter haaval niiske lapiga üle. Avastasin palju huvitavaid täkkeid ja üldse tundus kuidagi hea ja mõnus silitada seda, mis katust püsti hoiab. Mõelda vaid – need sarikad on juba üle 100 aasta vastu pidanud ja keegi on nad teinud täiesti käsitsi kirvega tahudes. Kui vägevad puud!

Lapiringi järel sain lõpuks kätte võtta oma lemmiktööriista ehk pintsli. Pintseldasin sarikad üle linaõliga. See tõi kirvetäkked ja oksakohad hästi välja ning muutis puidu tunduvalt tumedamaks. Oi, ilus on. Nagu kohe mõnes koduajakirjas.

Laudise värvisin üle Pinotex Interioriga (toon Lumi). Värvisin 2x ja tegelikult oleks võinud ta veelgi valgem jääda. Alguses arvasin, et värvin ka hööveldamata laudadest seinaosa sellega üle, aga ei – lahjaks ja vähekatvaks jääb.

IMG_5002

Kolmandik pööningust näeb nüüd välja nii. Puudu on veel liistumajandus.

IMG_4994

Madala katuseserva alla tulevad panipaigad või peidupaigas.

IMG_4995

Igatepidi ära silitatud sarikad. Ja mis vahva vahtralehekujuline pigiplekk on tekkinud korstna peale.

IMG_4997

Vanasti pandi sarikaotsad kokku niimoodi

IMG_5003

Hele ja tume

Teha on pööningul veel muljetavaldav hulk tööd  – poole pööningu laudis, elektritööd, liistud, trepp jne. Seega küsimused “kas ikka veel pole valmis või?” on endiselt kohatud. Jah, kui saaks seda järjest teha, siis oleks muidugi ammu valmis, aga paraku on ühes vanas majapidamises niipalju igasuguseid muid töid, mis lausa karjuvad tegijate järele ja paraku on maasektorites küll nõnda, et suurem hulk töid eeldab meesterahva rammu.

IMG_4999

Veel eesolev töötanner

Leave a comment »

Kanuumatk Lätis

IMG_4992

Matka algus

Käisime Parmu ökoküla rahvaga ehk ümbruskaudsete külainimestega Lätimaal kanuutamas. On ju Lätimaa siinsamas külje alla ja +30 kraadise haruldaselt ilusa suveilmaga on tõepoolest kõige parem koht aja veetmiseks jõgi – imekaunis Gauja ehk nagu eestlased teda nimetavad – Koiva.

IMG_4993 Kanuusid muudkui tuli jõge mööda alla. Aeruga lehvitab minu ema, kellele oli Koiva peal sõit lapsepõlvest pärit unistus. On ju kõik tema (ja minu) suved möödunud Koiva ääres suvitades, süstematkajatele lehvitades ja hiiglaslikke Koiva parme “söötes”.

Rahvast oli kokku 13 kanuutäit. Suuri ja väikseid, noori-vanu. Hannale ja Helenale oli see elu esimene kanuusõit ja põnevus muidugi suur. Etteruttavalt, siis nad pidasid päris hästi selle istumise. Vahepeal jäid kurvaks, kui lõppu ei paistnud ega paistnud, aga no pääsu ju polnud ning tuli vastu pidada.

Alustasime Virešist ja tulime läbi Gaujiena Läti piirini, kus oli matka lõpp. Autoga sõites on see vahemaa ehk 20 km, aga jõge mööda ikka vast kõvasti pikem. Küll see jõgi alles keerutas ja käänutas. Kokku olime jõe peal 5 tundi ja õigupoolest oleks võinud sõit küll natuke lühem olla. Või kui oleks teadnud, et ta nii pikk on, siis oleks ka rohkem valmistunud, nt mitte alguses eriti uhanud.

Aga hullu pole midagi. Tegime ohtralt peatusi ja jorutasime niisama. Sõidu alguses oli Koiva heinaste kallaste vahel, hästi lai ja kohati isegi nagu täis kasvanud. Vool väga aeglane. Allpool Gaujienat läks (õnneks) natuke kiiremaks. Samuti muutus jõe ilme selliseks nagu mina tunnen Koivat – kõrged kaldad, kus elutsevad kaldapääsukesed ühel pool jõge ja teisel pool madal liivarand ehk suurepärane looduslik supluskoht. Vesi oli väga soe ja jõgi sisuliselt koguaeg nii madal, et põhi paistis. Korra jäime ka keset jõge madalasse kinni. Üldiselt aga väga sobilik jõgi algajale kanuutajale, sest vesi lokkis vaid paaris kohas ning mõnes kohas tuli manööverdada kaldalt vette langenud puude vahel.

Matka lõpp oli üks salapaik. Sõime pajas tulel keedetud suppi ja haukasime peale kodutehtud rukkileiba. Kes tahtis, võis käia suitsusaunas, kes tahtis, jõmises koduõllega püstkojas. Ja kellel veel ei olnud küllalt suplemisest, sai seda teha ikka ja jälle Koivas teha. Vaatasin oma 7-aastasi, kes jões päeva seitsmendat suplust tegid ja kellel ikka veel küll ei olnud ning meelde tuli üks umbes sama vana tüdruk, kes samamoodi suples Koivas, Ziles. Ehk ma ise.

Kokkuvõtteks täiesti ideaalne päev koos toredate inimestega!

Leave a comment »

Jaanipäeva eelõhtu ehk tiir Apes ja Paganamaal

Kuuldavasti on Tallinna poolt maasektoritesse valgumas tohutud rahvamassid. Meilgi siin Laanemetsas on rohkem kui tavaliselt kuulda muruniitmise ja trimmerdamise häält ning igal pool on näha ettevalmistusi kapitaalseks jaanipäeva pidamiseks. Ehk tuleb ka ilm selline, et talvejopet ei lähegi seekord vaja.

Ise otsustasime hoopis korrata vana traditsiooni ja minna Apesse saldejumsi sööma. Selgus, et Ape linn on ligoks (ligo = lätlaste jaanipäev) totaalselt üles löödud ja ära kaunistatud. Isegi suvalise kaltsuka uksed olid ehitud kaskedega, rääkimata siis suurematest poodidest.

IMG_4928

Jäätise söömiseks on otse poe taga ülimõnus mänguplats. Kirikakramuruga ja viimase peal hooldatud lillepeenardega. Lätlastel on üldse lillepeenardega mingi oma teema. Linn võib olla täielik vaestemaja, aga lillepeenrad on alati vägevad ja eeskujulikult hooldatud.

IMG_4938

Selliseid lillepeenraid on terve linn täis. Espetsiaalselt Ligoks üles seatud rõuguredeleid ja tammepärgi ka. Taamal elutähtis asutus auto osta ehk bussijaam.

IMG_4933

Kõige veidram kaunistus asetses kohaliku vallavalitsuse maja ees. Hiigelsuured tammepärjad, mis kaunistatud kollaste juustu- ja sõiraketastega. Viimased vist tehtud papist.

IMG_4935

IMG_4949Helenal tuli suurepärane mõte, et kui me juba sõitmas oleme, siis lähme käime lähedalt Paganamaalt ka läbi. Seda enam, et oleme viimasel ajal lugenud Julius Ungru Paganamaa jutt. Mõeldud-tehtud! Selline maaliline külavahetee viib Kornetilt Krabile.

IMG_4946

Kornetis asub Ieva järv.

IMG_4957

Vaade Paganamaa vaatetornist. Muide – Paganamaal valitses täielik vaikus, ei hingelistki. Ei ühtki jaanipäevalist polnud veel näha. Võib-olla istuvad alles kuskil liiklusummikutes või varuvad Selverist õlut&grillvorsti.

IMG_4951

RMK telkimisplatsil on ka püstkoda.

IMG_4960

Õhtu naelaks sai aga tee äärest leitud paar peotäit maasikaid. Hanna korjas ka teematerjali. Ei saa ju kena naistepuna jätta niisama kasvama.

IMG_4962

 

 

 

 

 

Leave a comment »

Tan voi pruuki võro kiilt

Meie maakodu asub ajaloolisel Vana-Võromaal Hargla kihelkonnas. Ja võru keele kõnelemist siin ikka kuuleb, õnneks.

Kuigi mina olen küll täitsa isehakand vanavõrumaalane, siis mulle väga meeldib võro keel. Kui kuulen seda kedagi rääkimas, siis täiesti automaatselt läheb tuju heaks ja suunurgad tõusevad. Nimelt on võru keeles mistahes jutt lihtsalt nii mahlakas – võib rääkida täiesti tavapärastest asjadest, aga ometi kõlab see nii hästi. On ikka suur vahe, kas öelda reklaami kohta “päähämäärmine” või Facebooki kohta “molovihk”:)

Kuigi ma pole võru keele sees üles kasvanud, siis mu Valga vanaema sõnavaras oli kindlasti sõnu, mis viitasid Lõuna-Eesti päritolule. Õkva, perv ja pürst olid tavalised kõnekeelsed sõnad meil. Ja muidugi kurikuulus “too”, mille järgi on võimalik ilmeksimatult kindlaks teha, et kõneleja on pärit ” altpoolt” Tartut. See on ikkagi see siin lähedal ja too on too seal kaugemal.

Mida aeg edasi, seda enam võro vaimsus meie ellu tungib. Mulle meeldivad murdesõnad ja see, et Laanemetsa jõudes kuidagi automaatselt need kõnepruuki tekivad. Talvel jooksul linnas kaovad muidugi muist jälle ära, aga kevadel tulevad seda kergemini tagasi.

Juba mitmeid aastaid käib meil võrukeelne Uma Leht. No alguses oli päris keeruline seda lugeda. Pidi kohe kõva häälega lugema, et asjast üldse aru saada. Nüüd on asi palju paranend, loeme vabalt.

Mu lapsed üürgavad alailma igasuguseid võrukeelseid laule, eriti pärast viimast Uma Pido. Hanna suudab ilma keelt sõlme ajamata mitu korda järjest öelda lauset “..ja aoleht kah käü ei…”. Nad on kohe uhked selle üle, et võru keelt natuke mõistavad ja õpetasid seda teistele ka lasteaias. Ühtlasi pälvisid kaaslaste seas imetluse, sest ikkagi ju “võõrkeel”.

2 kommentaari »

Lastekaitsepäev Kuutsil

10 päeva tagasi peeti kolme valla (Taheva, Karula ja Mõniste) ühist lastekaitsepäeva Kuutsil. Lastel oli rõõmu rohkem kui rubla eest, sest oli igasuguseid võistlusi, töötubasid, näomaalijad, batuut jne.

Muidugi võtsid mu lapsed kõigest osa ja suure üllatusena said ka mõne auhinna. Helena pani omavanustest kõige kiiremini kokku pusle, Hanna oli teine. Seevastu nooleviskes oli seis vastupidi. Kartsin juba, et seis läheb natuke piinlikuks ja sama kordub ka kotijooksus ehk takistusrajas, kuid õnneks piirdus Helena seal vaid III kohaga ja said ka teised lapsed rõõmustada. Kogu päeva hoidis koos vist küll kõigi laste suur lemmik meie naabrimees Valdeko.

Aga kaege ise piltide päält. Osad pildid on pärit valla kodukalt, aga mõne tegin ise ka.

13346697_1182520308477133_2672776434000071161_n

Algatuseks lasi Hanna kohe endal näo ära maalida.

IMG_4868

13346602_1182521445143686_7646110638959151045_n

IMG_4871

Kuutsi rahvamajas oli lausa mängupõrgu, kus sõbralikud juhendajad õpetasid igasuguseid lauamänge. Isegi minusugusel muidu lauamängude suhtes täiesti apaatsel inimesel oli huvitav. Lapsed aga mul põhiliselt seal mängides aega veetsidki.

IMG_4872

Kohe hakkavad valdade võistkonnad mõõtu võtma!

IMG_4873

Helena

13413102_1182522115143619_640444792834671315_n

Kogu seltskond ühispildil. Kokku oli osalejaid 125, kuid selle pildi tegemise ajaks olid paljud juba ära läinud, sest ilm kiskus vahepeal väga viluks.

Leave a comment »

Maasektorit on märgatud ehk blogiauhinnad2016

Kui sõbrannalt hommikul sõnumi sain, et palju õnne – III koht, siis ei saanud ma kohe aru, millest ta räägib. Netti avades selgus, et vahepeal on toimunud miski blogiauhindade jagamine, kus seesinane blogi kummalisel kombel on talublogi kategoorias koguni III koha saanud. Olin ja olen väga-väga üllatunud!

Miks? Ei ole ma seda blogi kuskil reklaaminud. Viimasel ajal pole postitusi ka FBs enam viidanud, sest mul on tunne, et mu sõpradel-tuttavatel võib olla küll juba täielikult siiber nendest maaeluteemalistest heietustest ja kuusekasvusöömisejuttudest. Teate küll ju, kui tüütuks muutuvad inimesed, kes aina samateemalisi poste FBs teevad, olgu selleks siis lõputud kassivideod või meeletus koguses beebipilte. Aga noh, kuna kirjutamine on mulle sama loomulik kui hingamine, siis kinni ka ei raatsi blogi panna. Sest hiljemgi ju endal hea lugeda, mis oli või ei olnud.

Seda enam üllatab mind, et 316 inimest arvavad täiesti ilma reklaamita, et see siin on parim talublogi. Äge ju tegelikult. Kuigi kui ma nüüd hakkan mõtlema, et mis talu? Hiljaaegu keegi minult küsis, et mis su talu ka toodab. Jäin mõttesse ja vastus on juba nädalaid andmata. Alles täna turgatas, et ega ta tõepoolest muud ei toodagi, kui häid mõtteid.

Aitäh, mu lugejad!

 

Päev hiljem: Ekslesin täna päris mitmes nö tegijas blogis ja lugenud neid eile “galaürituse” järelkajasid. Muigama paneb, kui tõsiselt võeti seda üritust – meigid, soengud, “mul-pole-midagi-selga-panna” närvitsemine…. Muretsetakse sellepärast, mida teised arvavad ja inimesed tõsimeeli arvavadki, et nende elu suurim saavutus on mingi blogikategoorias tunnustuse saamine või korraks teleekraanilt läbivilksamine. Oeh.

Ja siis meenus mulle, et kunagi 2007 v 2008 sain mu teine blogi ka mingi auhinna. A siis ei olnud mingeid gaalasid, vaid korraldaja poiss sõitis Fordiga Äripäeva maja juurest läbi ja ulatas mulle musta blogivõistluse logoga dressipluusi. Auhinnaks. Oli silmapaistvalt kole dressipluus, aga ma kandsin seda ikka aastaid. Asendamatu riideese kuurist puude toomisel või prügi väljaviimisel.

 

 

 

Comments (1) »