Archive for august, 2014

Suvi tahavaates

Seda postitust on äärmiselt kummaline kirjutada, sest alles ma tegin suuri plaane suveks ning kõik oli veel ees. Aga noh, isegi meie, kes me kangelaslikult endiselt suvekingadega käime ja pika varrukaga riideid selga ei pane veel, peame lõpuks ikkagi tunnistama, et 15. suvi Savilöövil on selleks korraks läbi.

Panen ruttu kirja, mis oli. Vanaduses hea lugeda ja meenutada:)

  • pidasin esimest korda elus kasvuhoonet. Kurgid, tomatid, paprikad, arbuusid. Kõik õnnestusid. Paprikaid korjasin kahe taime pealt pea pesukausitäie. Tomateid oleks võinud olla palju rohkem, aga meil oli ka vähe taimi.
  • Suurim üllataja oli arbuus, millest ma tõesti ei lootnud, et 1)ta üldse midagi külge kasvatab ja 2) et külgekasvav vili ka söödav on. Oli ülimalt söödav.
  • Hoolimata äärmiselt viletsast stardist (juunis sadas ju veel rahet ja stabiilne oli +12 kraadi) kasvas peenramaal kõik mühinal. Eriti porgandid ja porrud.

IMG_1077

  • Uitmõtte ajel võtsime endale kanad. Väga mõnus pidamine! Tehke järgi:) Ainult, et kanakuut tehke tuhkrukindel.
  • Sõitsime Hanna ja Helenaga palju mööda Lõuna-Eestit ringi. Taevaskojas ja Võrus ja Mehkamaal ja Põlva kandis. Pärnus ja Kablis ka.
  • Tulenevalt viimasest sain ka üle mitme aasta mere äärde. Ja kohe täitsa randa päevitama. Kus mind tabas õige varsti päikesepiste. Ei ole see plaažil passimine ikka minu teema.

IMG_0913

  • Tassisin metsast koju megakogustes seeni ja mul oli ka väikesi abilisi. Ise me kõike ära ei jõudnud süüa ning viisime kokkuostu. Hanna ja Helena rahakassas on nüüd päris kena taskuraha. Ja kevadel leidsime märkimisväärse koguse kogritsaid. Nämm…
  • Tassisin koju ka väga palju metsvaarikad, mis olid ka ainsad metsamarjad, mida sel suvel korjasin. Maasikaid metsas polnudki, mustikaid ja pohli ei korjanud, sest ega keegi peale minu neid moose väga ei söö. Panustan sügisel jõhvikatele.
  • Aiamarjad sõid ära herilased, keda ilmus äkitselt ei-tea-kust megapalju.
  • Me ei vaadanud terve suvi läbi telekat ja ei juhtunud eriti midagi sellest.

IMG_1131

  • Sõitsime palju jalgratastega ning Hanna ja Helena harjutasid maantee peal sõitmist. Olen peast hea mitme karva võrra hallim…
  • Helena sai selgeks ühe käega ratta juhtimise, Hanna aga Eriti Aeglase Sõidu.
  • Käisime Viljandi folgil. 4 päeva telkimist, väga bro värk. Tõeline puhkus.
  • Suve muusikaelamus: Antti Paalanen, lõõtsamees.
  • Helena käis mammaga pillilaagris, kust tuli tagasi suure unistusega hakata õppima viiulit. Ühtlasi oli need 3 päeva minu lastel esmakordselt nii kaua üksteisest lahus olla.
  • Lapsed käisid koos issiga Soomes Muumimaal ja olid väga-väga vaimustunud.
  • Ermo ehitas Savilöövi saunale uue valge korstnapitsi…

IMG_1250

  • …ja mina remontisin köögi uuest valgeks nagu see kunagi oli.
  • Kirjutasin suvi läbi nagu hull. Õnneks juuli oli vaikne, kuid see-eest ülejäänud kuud tundsin, et vajan klooni. Aga see on hea, et tööd on palju.
  • Vahtisin ringi sõites igal pool inimeste eluolu mõttega, et “kuidas oleks siin elada”.
  • Üldiselt elasime väga vaikselt. Külalisi just ei kutsunud, kuid kes tulid ise, nende üle rõõmustasime väga. Tulge jälle:)
  • Suve lõpupoole tuli meie juurde elama üks kass. Alguses hiilis niisama ümber maja, kuid varsti sai Hdega täitsa suureks sõbraks. Loodetavast läheb ta varsti tagasi sinna, kust tuli.
  • Meil oli palju toredaid lauamänguõhtuid. Jaa – mina vana lauamängudevihkaja mängin Hanna ja Helenaga hea meelega. On ju mõnus soojas köögis ümmarguse laua taga täringut veeretada.
  • Oli selline vaikne ja rahulik suvi. Ei mingeid suuremaid torme. Hea ju.

IMG_1002

 

 

Advertisements

Leave a comment »

Siis kui ema teises toas töötab

Ma töötan kodus. See on lihtne ja mõnus, kui lapsed on lasteaias ja kodus valitseb vaikus. Aga maakodus elades keelduvad nad millegipärast kohalikku lasteaeda minemast ja tahavad koguaeg minuga kodus olla. Seega on töötegemine siis mõnikord natuke keeruline. On päevi, kus üks kisma järgneb teisele ning muudkui käiakse minu juures teise peale kaebamas. Katsu siis keskenduda kirjatööle.

Aga on ka palju päevi, kus pole mingit tüli, vaid mul on äärmiselt mõistlikud lapsed. Mängivad tunde õues ja käivad vahest aknast lehvitamas. Või tegelevad oma asjadega viisakasti teises toas. Õnneks seda lugu meil ei ole, et nad tahaks mulle arvutisse ronida või siit midagi vaatama hakata. Ma ise ei kasuta arvutit millekski muuks kui tööks ja mu lapsed teavad ka, et see on vaid töövahend ja multikaid näeb siit haruharva ning sedagi vaid vihmase ilmaga.

Õnneks saab 5-aastastega juba ka mingil määral kokku leppida, et emme on nende päralt siis, kui nad lasevad mul mingi aja suletud ukse taga töötada. Selle suve saavutus on ka koputamise selgeks saamine – kui nad kuulevad, et ma räägin telefoniga (või skaibis), siis nad ei ründa mind kisades vaid koputavad või küsivad vaikselt, kas võib tulla. Saades vastuseks, et ei saa, taanduvad vaikselt. Veel mõnda aega tagasi oli lausa reegel see, et tarvitses mul vaid telefonitsi mõne inimesega rääkima hakata, kui kellegil kohe kuskilt valutama hakkas, toolilt alla kukkus või õde haiget tegi. Ehk oli kohe vaja hirmsasti kisama hakata.

Täna aga üllatasid nad mind järjekordselt mänguga, mis algas eikustkilt ja milleks mänguasju vaja polnudki. Ainult fantaasia ja käepärased asjad.

IMG_1545Ilus vaikne mäng teises toas: Hanna on rahaautomaat, kes raha (lehed) välja annab.

IMG_1543Helena aga kaalub kõikidele soovijatele küsitud koguse paradiisiõunu. Maksta saab ainult sularahas, kellel raha pole, peab automaadist võtma.

 

Leave a comment »

Helena mets

IMG_1539Mõlemad mu lapsed armastavad väga metsas käia. Olgu siis seenel või marjul. Helena on ka eriti tubli marjakorjaja – kord mustikal käies võttis pooleliitrise purgi ja noppis selle täitsa üksinda ääreni marju täis. Hämmastav järjekidlus 5-aastase juures.

Metsapilt on Helena tehtud ja sellel on kõik, mida leidub metsas: pohlapuhmad, marju täis vaarikapõõsas, seened, puud, kännud, maasikad ja mustikamätas. See on üks selline tore segamets. Nagu meil siin ongi.

Leave a comment »

Kuidas me oma kanavärgiga kogemata moodsaks osutusime

Et meil kanu enam pole, on aeg sellele suvisele kanaloole teha väike kokkuvõte.

Kui me kevadel need kuus rääbakat 1-eurost kana koju tõime, ei osanud ma arvatagi, et oleme selle sammuga kogemata liitunud uue kuuma moevooluga – suvekanade pidamisega. Selgus, et taoline kevadel-võtan-kanad-sügise-söön-või-kingin-nad-ära kanade pidamine on viimastel aastatel vägagi levinud.

Kuidas meil siis kanade pidamine läks? Olgu öeldud, et see oli tegelikult nüansirikkam kui mulle oli meelde jäänud lapsepõlvest. Nimelt kuulus minu vanaema majapidamisse alati suur ja toimekas kanakari, kellega lapse silmade läbi polnudki muud vaeva, kui et anna aga teri ja toidujäänuseid ette ning korja aga mune. Ja kukk pidevalt muudkui kires.

Aga algusest. Niisiis sai kanadele ettevalmistatud kena kuut ühes õrrega, õue käimise trepiga, munemiskastiga ning võrgust aedikuga. Selgus aga, et sellises kohas elamine käib puurikanal, kes on harjunud lihtsalt seisma ühe koha peal, kaugelt üle mõistuse. Meie kanad ei osanud oma uude koju jõudes ei siblida ega õieti nokkida, munesid suvaliselt kuhu juhtus ja õrrele magama minemine oli nende jaoks tuumateadus.

Ka kodust sööki vaatasid linnuvabriku söödaga harjunud kanad alguses umbusklikult ning sellega harjumine võttis nii umbes nädal.  Süüa said nad mullustest kartulitest keedetud putru, nisuteri, kuivatud munakoori, kõikvõimalikke toidujäätmed ja rohelist. Ja vett, mis peab koguaeg ees olema. Samuti tõin veterinaarapteegist spetsiaalset kanavitamiini, mida iga päev neile toidu sisse segasin.

Kõik oli ilus-tore, kuni ühel ööl külastas kanakuuti tuhkur. Üldiselt öeldakse, et kui tuhkur juba kanalasse saab, siis ellu ei jää lindudest keegi, aga meie kanadest õnnestus kahel luugi kaudu välja vupsata ning rünnak üle elada. Õppetund sellegipoolest – kanakuut peab olema täiesti tihe ja kindel, sest see elukas poeb sõna otseses mõttes seinapraost ka läbi.

Pärast seda juhtumit said neist kahest justkui lemmikloomad. Neid toideti peost, nad said kuni suve lõpuni nautida täielikku vabadust ning ööbida mõnusalt laste mängumajas.

Hanna ja Helena õppisid sel suvel, et kana on küll nunnu, kuid siiski mitte lemmikloom. Nad tahtsid väga neid alguses süles tassida ja niisama väntsutada. Selgus aga, et kana mitte ei tohi väntsutada, kui pärast üht sellist kõvemat mängimist kana paar järgmist päeva nahkmune munes. Ju sai tema munavalmistamissüsteem muljuda.

Munemise koha pealt oli tegemist täielike munamasinatega. 5-6 muna päevas stabiilselt ning enne tuhkruintsidenti jõudsin juba mõelda, et no mida me küll teeme nii paljude munadega. Mine või turule müüma. Hoogu võeti maha alles sulgimise ajal, mis kestis mõne nädala. Erinevalt üsna levinud arvamusest pole kanakarjale vaja kukke selleks, et nad muneksid.

Kui me kanad võtsime, siis oli tuttavate põhiline küsimus, et no mida te küll teete nendega sügisel – kas võtate linna kaasa või? Vastus on lihtne – maailmas on olemas päris palju kanaroogi…

Kokkuvõttes ei olnud kanade pidamine eriliselt tülikas, vaid hoopis äärmiselt vahva, eriti lastele. Nemad hoolitsesid meie kanade eest otse kuninglikult ja tuli vaid jälgida, et hoolitsus ei muutuks lindude kiusamiseks. Rahaliselt võttes pole ma kokku arvutanud, kas kanapidamisega teenisime kahjumit või oli see tulus, kuid ega vahet polegi – emotsionaalselt oli see ettevõtmine mõnus. Ja nagu 5-aastased kanade perenaised on juba otsustanud, siis tuleb ka järgmisel aastal raudselt jälle kanad võtta.

 

 

Leave a comment »

Arbuus, omakasvatatud, esimene

 IMG_1535Esimesed omakasvatatud arbuusid: heledad, väga õhukese koore ja väikeste seemnetega. Ja ülimagusad!

Kui ma kevadel mõned arbuusiseemned mulda pistsin, ei lootnud ma midagi. Paigutasin arbuusitaimed kasvuhoonesse ja kastsin neid võrdlemisi järjekindlalt. Kuskilt olin lugenud, et arbuusiõisi on kasvuhoones vaja pintsliga tolmendada (kui pole mesilasi seda tegemas) ja alguses ma seda tegingi. Aga kui teod või mingid muud elukad järjekindlalt väikese arbuusivilja alge ära sõid, lõin käega. Tolmendagu ennast ise või ärgu tehku seda.

Arbuusitaim aga kasvatas salaja ja märkamatult endale külge väikese muna. Ja sama tegi ka teine taim. Ma ei lootnud endiselt midagi.

Täna avasime siis naljaviluks kaks arbuusi ja ennäe – täiesti söödavad! Et mitte öelda – ülimalt head! Suurem kasvas lapse pea suuruseks, väiksem aga kõigest rusikasuurune.

Hanna lubas kindlasti, et ka järgmisel aastal tuleb jälle ise arbuuse kasvatada. No vaatab.

IMG_1536

Hanna maiustab ja kiidab: “Iiiiiimehea!!!!!”

Leave a comment »

Hilissuvi…ei, pigem ikka varasügis

 IMG_1496

Sügisõhtul on värvid kontrastsed ja taevas eriti sinine.

Mõned Põhja-Eesti sõbrad nutavad alles taga 30-kraadist suve, kuid siin, lõunaosariikides, on juba varasügis. Siin algab nimelt sügis ja üldse kõik aastaajad umbes paar nädalat varem kui Tallinnas. Ja nii ongi meil kätte jõudnud ajukütmise, seenel käimise, sääsevabade õhtute ja jahedate ööde aeg. See aeg, kui järves on veel vesi soe, kuid õhk juba nii jahe, et ei kutsu enam ujuma. Soojas köögis istumise aeg – meil on nii, et kui pliiti kütta, siis köök läheb väga ruttu ülimalt lämmiks. Seenetoitude aeg – nüüd on meil seeni kodus alati, kuigi tassin teisi üle paari päeva pangega kokkuostu. See aeg, kui tuppa tuleb tulla järjest varem, sest pimedaks läheb juba vara.

Ja varsti tuleb asjade kokkupanemise aeg.

IMG_1498

 

2 kommentaari »

Nostalgialaks Maanteemuuseumis

Eile vaatasime terve päeva masinaid ja teedeasjandust. Maanteemuuseumis siis. Tegime lausa mitu ringi, et ikka põhjalikult kõik masinad saaks läbi ronitud. Hanna ja Helena käisid enamikel rooli taga ka. Khm…lõpuks tuli muuseumitöötaja ütlema, et kuulge, tegelikult ei tohi kõigisse nendesse traktoritesse sisse minna.

See muuseum on kahtlemata koht, kus on huvitav nii väikestel kui suurtel. Ja isegi naistel, keda tehnika absoluutselt ei huvita (nagu mina). Ilmselt mängib rolli nostalgifaktor, sest hulk neid masinaid, mis seal väljas on, kutsub esile nostalgiahoo. Vana ümmargune buss, kus juba paari kilomeetriga süda pahaks läks. Või punnvõrrid, mida mehed kõikjal teel olles parandama pidid. Või selline mosse nagu meil kodus oli ja millel pidurid pidevalt peale jäid.

Kui päeva lõpuks Hdelt küsisin, et mis siis kõige enam meeldis, siis vastus oli ühtest suust, et “kõik!”

  IMG_1462     Bussijuht Hanna – ükski kang ei jäänud temast kangutamata.

IMG_1464Pikemat sorti reisijatel oli ikka päris keeruline vanasti bussi mahtuda.

IMG_1465Tagaistmel oli alati kõige lõbusam.

IMG_1460Liivahunniku teisaldamine

IMG_1461Selline autolavka käib siiamaani meil Laanemetsas igal reede õhtul.

IMG_1480Helena tangib autot.

IMG_1471Käsipidi kardaani külge ja töö lendab:)

IMG_1470Miski järjekordne veok, kuhu sisse ei tohtinud tegelikult minna.

IMG_1475

Leave a comment »