Archive for august, 2014

Suvi tahavaates

Seda postitust on äärmiselt kummaline kirjutada, sest alles ma tegin suuri plaane suveks ning kõik oli veel ees. Aga noh, isegi meie, kes me kangelaslikult endiselt suvekingadega käime ja pika varrukaga riideid selga ei pane veel, peame lõpuks ikkagi tunnistama, et 15. suvi Savilöövil on selleks korraks läbi.

Panen ruttu kirja, mis oli. Vanaduses hea lugeda ja meenutada:)

  • pidasin esimest korda elus kasvuhoonet. Kurgid, tomatid, paprikad, arbuusid. Kõik õnnestusid. Paprikaid korjasin kahe taime pealt pea pesukausitäie. Tomateid oleks võinud olla palju rohkem, aga meil oli ka vähe taimi.
  • Suurim üllataja oli arbuus, millest ma tõesti ei lootnud, et 1)ta üldse midagi külge kasvatab ja 2) et külgekasvav vili ka söödav on. Oli ülimalt söödav.
  • Hoolimata äärmiselt viletsast stardist (juunis sadas ju veel rahet ja stabiilne oli +12 kraadi) kasvas peenramaal kõik mühinal. Eriti porgandid ja porrud.

IMG_1077

  • Uitmõtte ajel võtsime endale kanad. Väga mõnus pidamine! Tehke järgi:) Ainult, et kanakuut tehke tuhkrukindel.
  • Sõitsime Hanna ja Helenaga palju mööda Lõuna-Eestit ringi. Taevaskojas ja Võrus ja Mehkamaal ja Põlva kandis. Pärnus ja Kablis ka.
  • Tulenevalt viimasest sain ka üle mitme aasta mere äärde. Ja kohe täitsa randa päevitama. Kus mind tabas õige varsti päikesepiste. Ei ole see plaažil passimine ikka minu teema.

IMG_0913

  • Tassisin metsast koju megakogustes seeni ja mul oli ka väikesi abilisi. Ise me kõike ära ei jõudnud süüa ning viisime kokkuostu. Hanna ja Helena rahakassas on nüüd päris kena taskuraha. Ja kevadel leidsime märkimisväärse koguse kogritsaid. Nämm…
  • Tassisin koju ka väga palju metsvaarikad, mis olid ka ainsad metsamarjad, mida sel suvel korjasin. Maasikaid metsas polnudki, mustikaid ja pohli ei korjanud, sest ega keegi peale minu neid moose väga ei söö. Panustan sügisel jõhvikatele.
  • Aiamarjad sõid ära herilased, keda ilmus äkitselt ei-tea-kust megapalju.
  • Me ei vaadanud terve suvi läbi telekat ja ei juhtunud eriti midagi sellest.

IMG_1131

  • Sõitsime palju jalgratastega ning Hanna ja Helena harjutasid maantee peal sõitmist. Olen peast hea mitme karva võrra hallim…
  • Helena sai selgeks ühe käega ratta juhtimise, Hanna aga Eriti Aeglase Sõidu.
  • Käisime Viljandi folgil. 4 päeva telkimist, väga bro värk. Tõeline puhkus.
  • Suve muusikaelamus: Antti Paalanen, lõõtsamees.
  • Helena käis mammaga pillilaagris, kust tuli tagasi suure unistusega hakata õppima viiulit. Ühtlasi oli need 3 päeva minu lastel esmakordselt nii kaua üksteisest lahus olla.
  • Lapsed käisid koos issiga Soomes Muumimaal ja olid väga-väga vaimustunud.
  • Ermo ehitas Savilöövi saunale uue valge korstnapitsi…

IMG_1250

  • …ja mina remontisin köögi uuest valgeks nagu see kunagi oli.
  • Kirjutasin suvi läbi nagu hull. Õnneks juuli oli vaikne, kuid see-eest ülejäänud kuud tundsin, et vajan klooni. Aga see on hea, et tööd on palju.
  • Vahtisin ringi sõites igal pool inimeste eluolu mõttega, et “kuidas oleks siin elada”.
  • Üldiselt elasime väga vaikselt. Külalisi just ei kutsunud, kuid kes tulid ise, nende üle rõõmustasime väga. Tulge jälle:)
  • Suve lõpupoole tuli meie juurde elama üks kass. Alguses hiilis niisama ümber maja, kuid varsti sai Hdega täitsa suureks sõbraks. Loodetavast läheb ta varsti tagasi sinna, kust tuli.
  • Meil oli palju toredaid lauamänguõhtuid. Jaa – mina vana lauamängudevihkaja mängin Hanna ja Helenaga hea meelega. On ju mõnus soojas köögis ümmarguse laua taga täringut veeretada.
  • Oli selline vaikne ja rahulik suvi. Ei mingeid suuremaid torme. Hea ju.

IMG_1002

 

 

Leave a comment »

Siis kui ema teises toas töötab

Ma töötan kodus. See on lihtne ja mõnus, kui lapsed on lasteaias ja kodus valitseb vaikus. Aga maakodus elades keelduvad nad millegipärast kohalikku lasteaeda minemast ja tahavad koguaeg minuga kodus olla. Seega on töötegemine siis mõnikord natuke keeruline. On päevi, kus üks kisma järgneb teisele ning muudkui käiakse minu juures teise peale kaebamas. Katsu siis keskenduda kirjatööle.

Aga on ka palju päevi, kus pole mingit tüli, vaid mul on äärmiselt mõistlikud lapsed. Mängivad tunde õues ja käivad vahest aknast lehvitamas. Või tegelevad oma asjadega viisakasti teises toas. Õnneks seda lugu meil ei ole, et nad tahaks mulle arvutisse ronida või siit midagi vaatama hakata. Ma ise ei kasuta arvutit millekski muuks kui tööks ja mu lapsed teavad ka, et see on vaid töövahend ja multikaid näeb siit haruharva ning sedagi vaid vihmase ilmaga.

Õnneks saab 5-aastastega juba ka mingil määral kokku leppida, et emme on nende päralt siis, kui nad lasevad mul mingi aja suletud ukse taga töötada. Selle suve saavutus on ka koputamise selgeks saamine – kui nad kuulevad, et ma räägin telefoniga (või skaibis), siis nad ei ründa mind kisades vaid koputavad või küsivad vaikselt, kas võib tulla. Saades vastuseks, et ei saa, taanduvad vaikselt. Veel mõnda aega tagasi oli lausa reegel see, et tarvitses mul vaid telefonitsi mõne inimesega rääkima hakata, kui kellegil kohe kuskilt valutama hakkas, toolilt alla kukkus või õde haiget tegi. Ehk oli kohe vaja hirmsasti kisama hakata.

Täna aga üllatasid nad mind järjekordselt mänguga, mis algas eikustkilt ja milleks mänguasju vaja polnudki. Ainult fantaasia ja käepärased asjad.

IMG_1545Ilus vaikne mäng teises toas: Hanna on rahaautomaat, kes raha (lehed) välja annab.

IMG_1543Helena aga kaalub kõikidele soovijatele küsitud koguse paradiisiõunu. Maksta saab ainult sularahas, kellel raha pole, peab automaadist võtma.

 

Leave a comment »

Helena mets

IMG_1539Mõlemad mu lapsed armastavad väga metsas käia. Olgu siis seenel või marjul. Helena on ka eriti tubli marjakorjaja – kord mustikal käies võttis pooleliitrise purgi ja noppis selle täitsa üksinda ääreni marju täis. Hämmastav järjekidlus 5-aastase juures.

Metsapilt on Helena tehtud ja sellel on kõik, mida leidub metsas: pohlapuhmad, marju täis vaarikapõõsas, seened, puud, kännud, maasikad ja mustikamätas. See on üks selline tore segamets. Nagu meil siin ongi.

Leave a comment »

Kuidas me oma kanavärgiga kogemata moodsaks osutusime

Et meil kanu enam pole, on aeg sellele suvisele kanaloole teha väike kokkuvõte.

Kui me kevadel need kuus rääbakat 1-eurost kana koju tõime, ei osanud ma arvatagi, et oleme selle sammuga kogemata liitunud uue kuuma moevooluga – suvekanade pidamisega. Selgus, et taoline kevadel-võtan-kanad-sügise-söön-või-kingin-nad-ära kanade pidamine on viimastel aastatel vägagi levinud.

Kuidas meil siis kanade pidamine läks? Olgu öeldud, et see oli tegelikult nüansirikkam kui mulle oli meelde jäänud lapsepõlvest. Nimelt kuulus minu vanaema majapidamisse alati suur ja toimekas kanakari, kellega lapse silmade läbi polnudki muud vaeva, kui et anna aga teri ja toidujäänuseid ette ning korja aga mune. Ja kukk pidevalt muudkui kires.

Aga algusest. Niisiis sai kanadele ettevalmistatud kena kuut ühes õrrega, õue käimise trepiga, munemiskastiga ning võrgust aedikuga. Selgus aga, et sellises kohas elamine käib puurikanal, kes on harjunud lihtsalt seisma ühe koha peal, kaugelt üle mõistuse. Meie kanad ei osanud oma uude koju jõudes ei siblida ega õieti nokkida, munesid suvaliselt kuhu juhtus ja õrrele magama minemine oli nende jaoks tuumateadus.

Ka kodust sööki vaatasid linnuvabriku söödaga harjunud kanad alguses umbusklikult ning sellega harjumine võttis nii umbes nädal.  Süüa said nad mullustest kartulitest keedetud putru, nisuteri, kuivatud munakoori, kõikvõimalikke toidujäätmed ja rohelist. Ja vett, mis peab koguaeg ees olema. Samuti tõin veterinaarapteegist spetsiaalset kanavitamiini, mida iga päev neile toidu sisse segasin.

Kõik oli ilus-tore, kuni ühel ööl külastas kanakuuti tuhkur. Üldiselt öeldakse, et kui tuhkur juba kanalasse saab, siis ellu ei jää lindudest keegi, aga meie kanadest õnnestus kahel luugi kaudu välja vupsata ning rünnak üle elada. Õppetund sellegipoolest – kanakuut peab olema täiesti tihe ja kindel, sest see elukas poeb sõna otseses mõttes seinapraost ka läbi.

Pärast seda juhtumit said neist kahest justkui lemmikloomad. Neid toideti peost, nad said kuni suve lõpuni nautida täielikku vabadust ning ööbida mõnusalt laste mängumajas.

Hanna ja Helena õppisid sel suvel, et kana on küll nunnu, kuid siiski mitte lemmikloom. Nad tahtsid väga neid alguses süles tassida ja niisama väntsutada. Selgus aga, et kana mitte ei tohi väntsutada, kui pärast üht sellist kõvemat mängimist kana paar järgmist päeva nahkmune munes. Ju sai tema munavalmistamissüsteem muljuda.

Munemise koha pealt oli tegemist täielike munamasinatega. 5-6 muna päevas stabiilselt ning enne tuhkruintsidenti jõudsin juba mõelda, et no mida me küll teeme nii paljude munadega. Mine või turule müüma. Hoogu võeti maha alles sulgimise ajal, mis kestis mõne nädala. Erinevalt üsna levinud arvamusest pole kanakarjale vaja kukke selleks, et nad muneksid.

Kui me kanad võtsime, siis oli tuttavate põhiline küsimus, et no mida te küll teete nendega sügisel – kas võtate linna kaasa või? Vastus on lihtne – maailmas on olemas päris palju kanaroogi…

Kokkuvõttes ei olnud kanade pidamine eriliselt tülikas, vaid hoopis äärmiselt vahva, eriti lastele. Nemad hoolitsesid meie kanade eest otse kuninglikult ja tuli vaid jälgida, et hoolitsus ei muutuks lindude kiusamiseks. Rahaliselt võttes pole ma kokku arvutanud, kas kanapidamisega teenisime kahjumit või oli see tulus, kuid ega vahet polegi – emotsionaalselt oli see ettevõtmine mõnus. Ja nagu 5-aastased kanade perenaised on juba otsustanud, siis tuleb ka järgmisel aastal raudselt jälle kanad võtta.

 

 

Leave a comment »

Arbuus, omakasvatatud, esimene

 IMG_1535Esimesed omakasvatatud arbuusid: heledad, väga õhukese koore ja väikeste seemnetega. Ja ülimagusad!

Kui ma kevadel mõned arbuusiseemned mulda pistsin, ei lootnud ma midagi. Paigutasin arbuusitaimed kasvuhoonesse ja kastsin neid võrdlemisi järjekindlalt. Kuskilt olin lugenud, et arbuusiõisi on kasvuhoones vaja pintsliga tolmendada (kui pole mesilasi seda tegemas) ja alguses ma seda tegingi. Aga kui teod või mingid muud elukad järjekindlalt väikese arbuusivilja alge ära sõid, lõin käega. Tolmendagu ennast ise või ärgu tehku seda.

Arbuusitaim aga kasvatas salaja ja märkamatult endale külge väikese muna. Ja sama tegi ka teine taim. Ma ei lootnud endiselt midagi.

Täna avasime siis naljaviluks kaks arbuusi ja ennäe – täiesti söödavad! Et mitte öelda – ülimalt head! Suurem kasvas lapse pea suuruseks, väiksem aga kõigest rusikasuurune.

Hanna lubas kindlasti, et ka järgmisel aastal tuleb jälle ise arbuuse kasvatada. No vaatab.

IMG_1536

Hanna maiustab ja kiidab: “Iiiiiimehea!!!!!”

Leave a comment »

Hilissuvi…ei, pigem ikka varasügis

 IMG_1496

Sügisõhtul on värvid kontrastsed ja taevas eriti sinine.

Mõned Põhja-Eesti sõbrad nutavad alles taga 30-kraadist suve, kuid siin, lõunaosariikides, on juba varasügis. Siin algab nimelt sügis ja üldse kõik aastaajad umbes paar nädalat varem kui Tallinnas. Ja nii ongi meil kätte jõudnud ajukütmise, seenel käimise, sääsevabade õhtute ja jahedate ööde aeg. See aeg, kui järves on veel vesi soe, kuid õhk juba nii jahe, et ei kutsu enam ujuma. Soojas köögis istumise aeg – meil on nii, et kui pliiti kütta, siis köök läheb väga ruttu ülimalt lämmiks. Seenetoitude aeg – nüüd on meil seeni kodus alati, kuigi tassin teisi üle paari päeva pangega kokkuostu. See aeg, kui tuppa tuleb tulla järjest varem, sest pimedaks läheb juba vara.

Ja varsti tuleb asjade kokkupanemise aeg.

IMG_1498

 

2 kommentaari »

Nostalgialaks Maanteemuuseumis

Eile vaatasime terve päeva masinaid ja teedeasjandust. Maanteemuuseumis siis. Tegime lausa mitu ringi, et ikka põhjalikult kõik masinad saaks läbi ronitud. Hanna ja Helena käisid enamikel rooli taga ka. Khm…lõpuks tuli muuseumitöötaja ütlema, et kuulge, tegelikult ei tohi kõigisse nendesse traktoritesse sisse minna.

See muuseum on kahtlemata koht, kus on huvitav nii väikestel kui suurtel. Ja isegi naistel, keda tehnika absoluutselt ei huvita (nagu mina). Ilmselt mängib rolli nostalgifaktor, sest hulk neid masinaid, mis seal väljas on, kutsub esile nostalgiahoo. Vana ümmargune buss, kus juba paari kilomeetriga süda pahaks läks. Või punnvõrrid, mida mehed kõikjal teel olles parandama pidid. Või selline mosse nagu meil kodus oli ja millel pidurid pidevalt peale jäid.

Kui päeva lõpuks Hdelt küsisin, et mis siis kõige enam meeldis, siis vastus oli ühtest suust, et “kõik!”

  IMG_1462     Bussijuht Hanna – ükski kang ei jäänud temast kangutamata.

IMG_1464Pikemat sorti reisijatel oli ikka päris keeruline vanasti bussi mahtuda.

IMG_1465Tagaistmel oli alati kõige lõbusam.

IMG_1460Liivahunniku teisaldamine

IMG_1461Selline autolavka käib siiamaani meil Laanemetsas igal reede õhtul.

IMG_1480Helena tangib autot.

IMG_1471Käsipidi kardaani külge ja töö lendab:)

IMG_1470Miski järjekordne veok, kuhu sisse ei tohtinud tegelikult minna.

IMG_1475

Leave a comment »

Siis, kui Tapi Maximasse ununes…

Ühel õhtupoolikul oli meil kodus hirmus paanikaosakond – Helena oli oma kalli Tapi  ehk kaisuka, kes temaga igal pool kaasas käib, kuskile unustanud. Pisarad voolasid jõena ning ahastus oli maailmasuurune. Õnneks lõppes lugu õnnelikult – Maxima poodi unustatud Tapi jõudis pärast poeriiulil ööbimist taas koju oma perenaise juurde.

See lugu pani mind mõtlema kaisuloomade teemale üldisemalt. Seda enam, et oma lapsepõlvest nagu ei mäleta sellist kiindumust, kuid minu lapsed on kogu oma  elu jooksul leidnud hingepidet just kaisukatest. Kaisukate-teemat on lastepsühholoogid päris palju uurinud ning laiemalt on see temaatika seotud turvalisusega – pehme mänguasi, tekike või mõni muu armas ese loob turvatunnet ärevates ja keerulistes olukordades; näiteks lohutab kui põlv sai haiget või aitab leevendada igatsust ema järele pika lasteaiapäeva lõpul.

Uuringud on näidanud, et umbes 70 protsenti lastest kiindub mõnesse esemesse. On tähele pandud, et see fenomen on rohkem levinud läänemaailmas, kus lapsed varakult vanematest eraldi magama paigutatakse.

Kiindumus võib olla täielik – koguni selline, et laps ei lahku esemest kunagi, kannab seda kõikjal kaasa ning ei luba seda isegi pesta. Ka minu üks tütar kannab oma kaisukat kaasas igal pool – lasteaias, reisidel, autos, huviringis. Loomulikult on see alati tema kaaslane magades. Olen lapselt küsinud, et kas ta kooli võtaks ka oma Tapi kaasa ja vastus on, et „jah, peidan ta koolikotti ja võtan kaasa“.  Tapi nimelt tahtvat temaga kaasa tulla. Vaikselt ma muidugi loodan, et ehk see kiindumus (või koguni sõltuvus) koolimineku ajaks siiski veidi väheneb…

Enamasti kiinduvad lapsed mingisse esemesse (tekk, mõni pehme mänguasi) esimesel eluaastal ning eriti suur on nende kiindumus teisel eluaastal. Psühholoogid seletavad seda nii, et maailma avastav väikelaps vajab turvaobjekti, mille abil end rahustada ning hirmudest üle olla. 2-5-aastaselt kasvavad nad aga enamasti sellest kiindumusest välja. Isegi kui seda ei juhtu, siis enamasti pole lapsega veel midagi katki. Vanematel tasuks lihtsalt märgata seda, kui laps enam millegi muuga ei mängigi kui vaid oma kaisukaga või eelistab teda suhtlemisel eakaaslastega. Sellisel juhul võiks mõelda, kas on kodus või lasteaias midagi stressitekitavat, mis on lapse enesekindlust nii kõigutanud, et ta väga oma kaisuka küljes ripub.

Kuid mida siis teha, kui säärane armas, kuid ka natuke veider kiindumus tundub juba kõikehaarav olevat? Lapsevanemad ütlevad, et jõuga last kallist esemest võõrutama hakata kindlasti ei tasuks, samuti ei tohiks last kaisuka teemal narrida. „See on tal nähtamatu sõbra nähtav variant. Ju saab kõik oma maailma mured kaisukale ära kurta ja kui suuremaks saab, laseb laps ise temast lahti,“ ütleb üks mu hea sõbranna.

Siin aga on veel mõned ideed, kuidas nö kaisuka-sõltuvuses last aidata ja toetada:

  • Kui vähegi võimalik, sea piirid kaisuka kasutamisele. Et kaisukas on koguaeg voodis ja et teda ei võeta õue. Meie peres näiteks pärast poe-juhtumit Tapi kindlasti enam poodi kaasa ei tule.
  • Lase lapsel võimalusel ise otsustada, kus on kõige mõistlikum kaisukat hoida.
  • Lepi lapsega kokku, kuidas toimub kaisuka puhastamine. Las ta peseb ise oma kaisukat või määrake, millal on kaisuka pesupäev. Siis jäävad ära vaidlused selle üle, kas ese ikka on juba piisavalt määrdunud, et teda pesta või kõlbab ta veel kasutada.
  • Muretse kaisukale dublant juhuks, kui originaal kaob, läheb katki või parasjagu pesus on. Samas võib juhtuda, et kaisuka koopia ei ole sugugi võrdväärne originaaliga. Näiteks meil just nii on ja päris-Tapi koopia läheb käiku vaid hädapärastel juhtudel näiteks kui originaal parasjagu pesumasinas keerleb või nööril ripub.
  • Vaata, et lapsel oleks palju tegemist. Siis jääb tal vähem aega kaisukaga tegelemiseks.
  • Lapse ümbrus peaks olema rahulik ja turvaline. Kallistage palju ja anna talle sellega teada, et kaisukas ei ole siin maailmas sugugi tema ainuke lohutaja.

See lugu ilmus ka Postimehe naistelisas.

3 kommentaari »

Zile, Koiva

 IMG_1447Koiva jõekäär Ziles

Zile Koiva ääres, 8 km Läti-Valkast Smiltene poole. See on minu lapsepõlve põhiline ujumiskoht. Hommikul sõideti Smiltene bussiga siia ja õhtul tagasi. Päev läbi sai möllata Koiva jões, ehitada liivalosse ja kaevata ennast tulikuuma liiva sisse. Mängid läti- või venekeelsete lastega. Oli aeg, kui 5-aastased ei kandnud bikiine ja lapsed võisid rannas vabalt paljalt olla. Ja rahvast oli selles jõekäärus siis alati palju. Tuldi auto, bussi või jalgrattaga. Siin ma õppisin ujuma ja siin räägiti alati hirmsaid lugusid sellest, kuidas jälle keegi oli Koivasse ära uppunud. Et on salakaval ja tugeva vooluga jõgi. Tugev on ta küll, aga kas ka salakaval – ma ei tea. Mina teda ei karda, sest ma tean, kust ta on madal ja kust sügav.

Kuna mõned aastad tagasi jäin Zile jõekääru sõites metsateel ühte poriauku autoga totaalselt kinni, siis seekord me ei riskinud. Jätsime auto majade juurde ja läksime umbes 0,5 km läbi metsa jala. Oli päris porine. Ja tee on väga-väga kinni kasvanud. Ilmselgelt ei ole see jõekäär enam nii populaarne kui kunagi varem. Mõned inimesed olid siiski ka rannas ja üllatus küll, kuid üks neist minu kallis klassiõde, keda umbes 100 aastat pole näinud. Väga üllatav kohtumine keset mingit suvalist Lätimaa metsa:)

IMG_1452Meie

 

Comments (1) »

Inimesed, ärge tulge loodusesse!

IMG_1437

IMG_1440Metsik läbu Koiva äärsel RMK platsil.

Viimastel nädalatel on tunda, kuidas puhkamisest võetakse viimast. Senised vaiksed järverannad on rahvast täis, metsas iga mustikapuhma kohta üks auto ning muidu liikluseta külavaheteedel ei jõua tolmgi maha langeda, kui uued sõitjad selle juba jälle üles keerutavad.

Kõige sellega käib aga kaasas üks väga suur probleem. Prügi! Lõputult kõikvõimalikke pakendeid ja pudeleid! Ma ei räägi autoakendest väljaloobitavaga, vaid süstemaatilise läbustamisega looduskaunites kohtades. Selle probleemi all kannatavad vist küll kõik vähegi ilusamad ujumis-, puhkamis- ja telkimiskohad. Kui ühel inimesel kukub käest tühi krõpsupakk ja suitsupakk, siis järgmine arvab, et kui siin juba midagi vedeleb, ei juhtu ju midagi hullu, kui oma õllepurgid ka siia jätan. Kolmas vaatab, et siin juba kena prügihunnik ees, poetan õige kõik oma autos leiduva prügikraami siia. Ja nii edasi.

Möödunud nädalavahetuse jälgi koristan lähedases Räimi järve rannas veel praegugi. Keegi seal pidutsenud ajuhiiglastest leidis, et nii tore on pidu lõpetada pudelite purustamisega. Ja neid kilde ikka tuleb ja tuleb ja tuleb sealt heina seest välja…

Mõni päev hiljem jalutasin üle Koiva puisniidu Koiva äärsele RMK lõkkeplatsile. Seal on väga ilus supluskoht, kus enamasti saab nautida täitsa privaatset olemist. Aga igasugu tahtmine supelda läks mul kohe ära, sest viimase kuuga oli lõkkeplatsile tekkinud lausa prügimägi. Onn, mis on tegelikult mõeldud puukuurina kasutamiseks, oli täidetud prahiga ning selle eest vedeles kümneid kui mitte sadu pudeleid. Kas nii on tõesti tore puhata? Kas on tore telkida õllepudelite mäe kõrval? Ma ei tea. Minumeelest pole. Ma tahaks näha neid loomi, kes sellist “puhkust” naudivad.

RMK teatel arvestavad nad, et iga 4-liikmeline seltskond jätab endast maha pool kuni terve ämbritäie prügi. Päris palju tegelikult, eriti kui arvestada, et tühjaks söödud krõpsupakk ei ole sugugi raskem täispakist, mis metsa kaasa võeti. Ehk et võiks ju jaksata selle koju tagasi ka viia. Siiski olevat olukord viimastel aastatel RMK hinnangul paremaks läinud – puhkekohtadesse jäetud prügikogused on hakanud vähehaaval vähenenud. Selle läbuhunniku aga lubasid RMK omad ära koristada. Ehk pannakse siis sinna telkimisplatsile ka miski prügikast.

Selle loo pealkiri on üleskutseks loomulikult vaid nendele inimestele, kes prügijälgi jätmata eksisteerida ei suuda. Sest on tõesti parem, kui te püsiksite oma kodudes ning ei roniks loodusesse, kus te ju olla ei oska.

 

 

4 kommentaari »