Tulime just sõitmast!
Meie kandis on täielik lumeuputus. Teda juba on palju ja muudkui tuleb aga juurde. Ma ei mäleta, millal oli meil jaanuari alguses tali, selline lumega? Kas see võis olla 2009ndal aastal, kui mäletavasti oli lund ka hullupööra palju?
Igatahes. Kui tookord oli minu sõiduriistaks lai kaksikute vanker, millega ronisin üle lumevallide ja trügisin läbi hangede, siis nüüd on mu sõiduvahendid ikka vähe mugavamad.
Tayla on mu lemmikkaaslane suusatamises. Mõistlik, kogenud, sõnakuulelik, väsimatu jooksja.
Suusad. Õigemini suusad + koer. Sest, vaadake, kui sa korra oled saanud meki kätte, kui tore on koos (vedava) koeraga suusatada, siis üksi tundub asi täitsa nüri nühkimisena. Mulle suusatamine meeldib ja olen püüdnud seda teha iga talv. Siiani aga oli sellega nõnda, et kuidagi ära väsitas. Mäletan, et 15-kilomeetrine Harku ring oli ettevõtmine, pärast ikka lõõtsutasin. Nüüd aga kulgeme me Taylaga (koer!) pikemaid ringe ja kumbki meist pole väsinud. Õigupoolest ei saa pulssigi üles. Kusjuures… ega koer eriti ei vea, vaid ikka peab ise takka lükkama ja tema roll on rohkem tempo hoidmine ning ees minemine.
Vana-aasta õhtu veetmine. Lõke, hea ja parem, meie kaks ja hulk koeri. Vaikus, värske lumi, külmakraadid.
Koerarakend. H. ütleb, et näeb siin esimest korda sellist talve, kus sõidab kelguga juba jõulude ajal. Jah, me tegime esimesed kelgusõidud enne jõule ja praegu käib tema (ja mõnikord ka mina või me koos) peaaegu iga päev sõitmas. Tihti ka koos turistidega.
Tingimused koertega sõitmiseks on täiesti ideaalsed. Jah, me ei saa praegu jõgedele, sest jää pole piisavalt paks, kuid meil on külluses metsaradu, kus sõita. Need metsaskäigud on nagu meditatsioon. Unustad aja, unustad kõik jama, kiirustamise, kohustused, mured. Tuled tagasi, oled tugevam, sitkem, vaimselt vastupidavam, magad paremini. Ahh…mõnus:)
Meie seltskond Otepääl Winterplaces.
Kodutee
Ahunapalu maasektori veebikodu 