Ahunapalu maasektori veebikodu

Luigepere Räimijärvel.

Põgenesin linnast, et ravida haigusi ja kustutada linnastressi.

Juba esimesel õhtul tähistaevast vaadates, lahkuvade lindude hüüdeid kuulatades ja ahjukütmiselõhna nuusutades oli tunne nagu ümbersündides. Siiski tuleb tunnistada, et kolm nädalat vahelduva eduga põdemist on jaksu kahandanud niipalju, et suurt miskit teha ei jõuagi. Juba kärutäie õunte korjamine võttis võhmale, rääkimata siis väikesest metsaringist. Suvel käisin seda 20 minutiga, praegu aga oli tunne, et istun lihtsalt tee äärde puhkama maha. Aga metsaravi toimib – see põdrasammal on kuidagi eriti kange ja kibe. Ja köha kardab seda, päriselt ka.

Järveäärne jõhvikasoo oli paksult suuri ja küpseid marju täis. No miks me ämbreid kaasa ei võtnud? Tähtsam marjadest on muidugi tunne, puhtakssaamine. Metsal on ju vägi – mine ainult ja võta vastu.

Üldiselt – asjad ei saaks olla paremini. Ja lille sean ma juustesse:)

Kuremari punas mättal

On elu küll jah.  Õhtulehe välimäärajas ära toodud tüübid on vägagi äratuntavad. Ise kvalifitseerun ilmselt loomerahva alla:))

Loomerahvas

Õpetajad, kirjanikud, luuletajad, stsenaristid, usumehed, haritlased, teadusetegijad, projektikirjutajad, arhitektid, unistajad, romantikud, kohvikupidajad, rekreatsioonikorraldajad, ehk kõik need, kellel töö ei takista elamast isegi siis, kui elukoht asub pealinnast mitmesaja kilomeetri kaugusel. Nende seas on nii ökokummardajaid, lapsepõlvekoju naasjaid, missiooniinimesi kui ka õnnekatsujaid. Veel väiksearvuline, ent tasapisi ja sihikindlalt kasvav seltskond.

Neljateistkümnes suvi Savilöövil möödus ulmelise kiirusega. Jälle, eks. Kuhu ta kadus? Ilus ja kirju suvi, mis mõnel päeval venis nii aeglaselt, et ma tahtsin ta eest ära joosta, aga järgmisel päeval edenes kõik peadpööritava kiirusega – vaata vaid, et kinni jõuad hoida.  Aga just nii mulle meeldibki. Allamäge ja ülesmäge, järskude kurvide ja äkkpidurdustega.

Selle suve parimad palad on kirjas suvalises järjekorras, mitte kronoloogiliselt ega tähtsuse järgi:))

• Keerad majaukse lukust lahti, vastu võtab rõskus ja hiire-essu täis põrand. Teed tule ahju. Kirud, et sisse ajab alguses ja kuidagi ei tõmba. Teed õues tiiru. Aga kuidas ma seda kohalejõudmist ootasin!
• Kevad, mis tuli äkki. Ma pole kunagi näinud, et kased lähevad lehte kolme päevaga. Imeline!
• Metsas hulkumine, lõputult ja palju. Mets on meditatsioon. Kui ma varem käisin marjul-seenil autoga, siis sel aastal olid autovabad käigud. Jala või rattaga, ei mingit autoga metsa vahel rallitamist.
• Minust sai jälle inimene, kes ei saa rahulikult olla, kui pole paar tundi päevas trenni teinud. Rattaga kilomeetreid tuli üle 2000, metsa jäetud samme ei tea. Kindlasti pole see mingi metsik saavutus, aga arvestades, et vahepeal oli 5 aastat, kui kilometraaž oli 0-200, siis ilmselt on tegemist vana taasavastatud harjumusega, jah.
• Imeline hilisõhtune rännak ühe lähedase salajärve äärde. Ma ei unusta seda, kuidas puudutusest on võimalik saada elektrilöök. Kuidas sa ei märka, et sajad sääsed on su paljaste jalgade kallal verd imemas ja et hilisõhtune (või varaöine) kaste on tegelikult lõikavalt külm. Ma ei lähe selle järve äärde enam kunagi.
• Absoluutselt viimasepeal ja äge Uma Pido Võrus

• Palju toredat käsitööd ja tellimusi.
• Ebatavalised kohtumised.
• “Emme, mitte keegi ei armasta sind rohkem kui meie Helenaga. Pea seda meeles!” Hanna TM.
• Meie Räimijärvel ühel õhtul tantsinud uduhaldjad.
• Muinasjutt kuldsete sadulatega liblikatest ja hüvastijätt pärna all.
• Üks pühapäevane jalgade kõlgutamine lossivaremetes. Selle õhtuga said tavalistest varemetest eriline paik, mis tõmbab mind nagu magnetiga.
• Kohtumised, mis inspireerisid, tegid targemaks ja millest said isekirjutavad lood.

• Sigulda Hanna ja Helenaga. Nende elu esimene telkimine. Telk on meil küll vana, kõrvaharke täis ja kergelt kopitanud, aga ikka on tore.
• Vahvad sõberid, kes meie kaugele ääremaale ei pidanud paljuks kaema tulla. Aitäh:) Ja tulge jälle, meie tare uks on ikka lahti ja me ootame teid:)
• Seelikud ja peeglissevaatamine. Kõik oma vanad musta värvi riided viskasin ära. Vanad dressipüksid ka. Ma ei kanna enam musti koledaid ürpe.
• Savilöövile sigines suitsuahi ja ma õppisin kala suitsutama.
• Uus kaevuputka ka.
• Ukse kõrvalt kadus hiiglaslik ja mitteenam õitsev sirel. Rohkem valgust ja ruumi!
• Aiast kadusid põõsad, mis vanadusest nõdrad ja marju enam ei kandnud. Uued põõsad tulid asemele. Kas ka kasvama lähevad, ei tea veel.
• Kasvatasin megakoguses suvikõrvitsad. Talikõrvitsad aga ikaldusid tänavu täiega.
• Minu maailma kõige toredam naabrinaine Mäe-Veskil! Ja need meie jututunnid:)

• Metsaöö, mis nelja-aastaste meelest oli selle suve kõige ägedam juhtumine.
• Paar hilissuvist nädalalõppu, kus mulle tundus, et olen kuskil teises reaalsuses. Kas see juhtus minuga? Ma ei ole enam kurb, vaid terveks saanud.
• Viljandi Folk pikemalt kui kunagi varem.
• Täielik multikavõõrutus Hdele. Suve jooksul ei vaadanud nad ühtegi multikat. Nad teavad, et telekast tuleb maal vaid kättemaksukontorit ja aktuaalset kaamerat. Endale tegin ka telekavõõrutuse.
• Hd ja käärid, need on kui kokku laulatatud. Nad on väga osavad vanadest ajakirjadest pilte välja lõikuma ja üldse lõikuma kõike, mis ette jääb. Õnneks on seni pääsenud veel raamatud ja nende endi juuksed. Aga riietesse on küll kogemata auke lõigatud ja nukud on ära pügatud.
• Need hommikud, kus kiiret polnud kuskile. Meil oli üldse sel aastal kuidagi vähem kiire kui möödunud suvel. Aga ikkagi ei jäänud midagi tegemata – ei ükski lugu kirjutamata, mari korjamata või muinasjutt lugemata.
• Meie ühised metsaskäigud Hanna ja Helenaga. Nad tahaksid iga päeva metsas käia. Me otsisime metsavaime ja seeni. Marju otsima ei pidanud, neid on nagunii kõik kohad täis.