Ahunapalu maasektori veebikodu

Talvine päikesetõus läbi jäälilledes akna.

Või olete ehk juba ära külmunud?

Sellises stiilis küsimusi kuulsin sel nädalal sõpradelt-tuttavatelt päris palju. Et siis küsimine käib selle kohta, kui sa elad maal ja sul puuduvad igasugused linlikud mugavused nagu veekraan ja kemps toas.

Vastuseks oskan ainult õlgu kehitada. No miks ei peaks siis olema? Kuur on puid täis. Pliit ja ahi toimivad, aja aga ainult puid alla. Maja ka tegelikult enamjaolt ikka sooja peab, kui ta kord juba “üles köetud” on. Toas me käime ikka lühikeste varrukatega ja vaid kõige külmemal -26-kraadiga hommikul olid ka sisemised aknad veidi jääs.

Veega pole probleemi, kuigi tüütu on teda tassida ja veel tüütum solgina väljas käia viskamas. Kas tead kedagi, kes on solgiämbrit käies libedal õuel selili käinud ja üleni solgisena tulijast kurja vandunud? Ma tean vähemalt mõnda sellist inimest, siinkirjutaja nende hulgas. Aga ilmselt kuulub see taolise elamise omapärade juurde.

Väga vastik on külmaga kempsumajandus. Eriti keset ööd, kui tuleb soojast voodist välja ronida. Asi koosneb sellistest etappidest:

1. Püüan asja ignoreerida. Ehk läheb üle, kui piisavalt ignoreeriga ja sisendada endale, et pole vaja praegu kuskile minna.
2. Ei lähe ta üle.
3. Variant kui väljas on vähem kui -10: joosta ihualasti üle õue.
4. Variant kui väljas on rohkem kui -10: haarata peale mingi jope ja joosta nõndaviisi üle õue.

Kui kõige sellega läheb hästi, ei järgne mingeid terviserikkeid. Siiski olen tihtipeale niimoodi talvel ka külmetuse külge saanud. Tänavu küll veel mitte.

Kõik muu on aga talvise eluolu juures täiesti talutav, hoolimata suurest külmast. Või noh, mis siin rääkida – talvel peabki olema külm. Viisteist miinust on igati OK, eeldusel, et autol on korralik aku ja puid on kuuris piisavalt. Muide – pole paremat aega puudelõhkumiseks, kui selline krõbekülm ilm. Väga lihtne ja kerge on lõhkuda ning isegi naisterahvas saab jagu pakkudest, millele ma suvel ei tihkaks kirvega lähenedagi.

Külmas ilmas on palju positiivset ka. Viimase nädala jooksul ahhetasin korduvalt, kui varahommikul välja minnes kogu ilm roosalt härmatanud oli. Või kuidas õhtul loojus päike, värvides metsa kollaseks või roosaks. Või kuidas sünkmustas taevas siravad eredad-eredad tähed. Või kuidas kuu valgustab nii hästi, et lampi polegi vaja.

Ei tasu ilma üle viriseda.

Väga vähe on inimesel vaja rõõmuks olukorras, kus väljas on -15 kraadi.

• Et auto läheb probleemideta käima
• Et mehemõõtu puunotid on läbi külmunud ja lähevad kirvega vaid puudutades kõll-kõll lõhki
• Et küttepuid saab niipalju, et nad ei mahu enam kuuri ära.
• Et lõpuks ometi on õnnestunud hankida sellised töökindad, millega kirvevars ei tekitagi rakku pihku.
• Et päevake on juba kukesammu võrra pikem.
• Et toas leso nii kuum, et vaevu kannatab istuda.
• Et taevas siravad nii eredad tähed nagu neid on võimalik näha vaid väga külma ilmaga ja eemal linnadest.