Archive for jaanuar, 2017

Kuidas Hanna mind pisarateni heldima pani

20170130_171248

Igal esmaspäeval annan kummalegi lapsele x eurot taskuraha terveks nädalaks. Ise teavad, mis sellega teevad – kas raiskavad ära või koguvad. Hanna siis võttis täna oma taskuraha ja kommiraha ning läks pärast trenni minule kingitusi ostma. Kui armas võib olla üks 7-aastane!

Ta tuli trennist, kobistas tükk aega ukse taga ja tuppa tulles ulatas mulle kollase lilleõie ja väikese paberisse mähitud nutsaka. “Põikasin teel koju lillepoest läbi ja mõtlesin, et osta sulle lille. Seal oli üks suur 5-eurone, aga ma ütlesin, et emmele ostan ja siis müüja oleks mulle allahindlust teinud. Aga mul ikka raha niipalju ei olnud ja ostsin selle üheeurose lille,” selgitas ta. Üksiti oli ta veel läbi käinud Lush seebipoest ja sealgi seletanud, et tahab teha emmele kingituse ja et kaalutagu talle kogu raha eest tükk parimat seepi.

Rahaga on ka huvitav lugu. Tõin lastele reisilt külakostiks kotitäie kummikomme. Need võeti muidugi kooli kaasa, et seal teistega jagada. Ma nüüd täpselt ei tea, mismoodi asi oli, aga asi kujunes Hannal hoopis äriks. Tema nimelt ei kannata värvilisi maiustusi (ja ma kipun seda ikka unustama) ning nendega liialdamisel ilmub talle näkku lööve. Nüüd tuli see jälle ja Hanna otsustas oma kommid hoopis maha müüa.

 

 

Advertisements

Leave a comment »

Päris suure pundiga Põhja-Karjalas

img_5652

See kristallmets asub kuskil Põhja-Karjalas, Ruunajärve kandis. Täitsa minu mekki mets – selline, kus pole ühtegi teist inimhinge ja on absoluutselt vaikne. Nagu vaikusespaa.

Tegelikult aga on siin kuskil ringi tiirutamas paarkümmend koerarakendit, kes võidu ajavad. Osad võtavad mõõtu 90-kilomeetrisel sõidul, osad 230-kilomeetris. Jajah, koertega. Ilma mootorita, ainult kondiaurul.

20170127_141206-001

Sätitakse minekule

Koerad on kõik toredad, kuid üks seltskond neist läheb mulle eriti korda. Ega need 32 käppa ära ei väsi? Või kaks jalga? Kas on motivatsiooni edasi minna või tahaks lihtsalt käega lüüa ja kuuti/koju kotile kobida? Kas sabad on rõngas ja meel virge? Sest rada on hirmus käänuline, muudkui üles-alla ja tukkuda kelgul ei saa. Kas saate ka kellestki mööda? Mitte, et see oleks maailma kõige tähtsam, sest peaasi on tagasi jõuda.

Mis mina siin teen? Kõike, mida on vaja teha. Haa, ma suudan päeva lõpuks koertele isegi rakmed õigetpidi selga ajada. Ja olen enamiku nimed selgeks saanud. Veel olen kuulnud hulga kelgukoerte elulugusid. Kellel on kõhualune kasvajaid täis või kes on üldse nii vana, et teda võetakse kaasa ainult respektist ja keda siis enamiku aja kelgu peal sõidutatakse, sest joosta ta ei jõua.

20170127_141106-001

“Küll ma juba tean, kuidas asjad maailmas käivad…”

Muidugi on mul oma lemmik – temaga me ajasime kohe pikalt juttu, sest ta väänas endal esimesel etapil käpa välja ja jäi minuga „koju“. Ta on vist küll maailma kõige kurvema pilgu ja filosoofilise olekuga kelgukoer üldse. Nukrat olekut rõhutab veel poolik kõrv, mille ta ühes naiste kätšis kaotas. Aga pilk on tal selline, et võimatu on jätta teda sügamata. Filosoofi välimus on muidugi petlik, sest see nunnu halfear on üks vingemaid töötegijaid ses koertetiimis. Lisaks on ta omamoodi aktiivne kuulaja, räägi temaga juttu ja saba käib. Nagu minu kunagine habemik, kes samamoodi „kuulas“.

16425298_397919830562962_94433663_n

Nii mindi

20170129_043843Tehtud! 230 km, 23 h. Kell on viis hommikul.

20170130_100437

Tundub ehk uskumatu, aga see pilt on tehtud Tallinnas Sanatooriumi metsas. Nii mõnigi möödakäija ja auto aeglustas seal kiirust, sest ega just igapäev ei kohta metsas 8 kelgukoera.

Leave a comment »

Toidulaadsed tooted

Valitsus räägib meil suhkrumaksust, mis peaks Eesti rahva justkui päästma rasvalademete alt ning riigikassasse tooma rahamäed. Sotsiaalmeedias arutavad inimesed teemal, kas mesi on kasulikum kui suhkur ja kas suhkur verivorstis või ketšupis on üldse teema – kõiki neid tooteid müüakse ju toidupoes ja seega järelikult on nad tervisele ohutud ning mõeldud söömiseks.

Aga stop! Just nii mõeldes on väga lihtne sattuda täieliku kräpi peale.

Hiljuti käisin ühe loo tarvis poes toitumisnõustajaga. Uurisime koos müüdavat ja ma leidsin enda jaoks palju sellist, mille peale ei ole tulnudki. Kas teate, et ka heeringakonservi on võimalik segada sünteetilisi magustajaid? Või et omale 4 Hellust sisse lahmides (ja mis see siis nii väga ikka ära pole, iga laps saab sellega hakkama) oled ära tarbinud mitme päeva suhkrunormi? Et leival ja leival on suhkrusisalduse poolest mitmekordne vahe? Et E621 vaba kalakonservi annab ikka otsida – mõne tootja arvates vajab isegi heeringa maitse tugevdamist? Ja et päriselt ka on olemas sink, mille koostis on vaid liha ja sool ning mida müüaksegi Selveris!!

Mulle meeldib poes kassasabas seistes vaadata, mida inimesed ostavad. Mõnikord on inimestest lausa kahju. Hiljuti seisid minu ees silmatorkavalt vormist väljas ja plassi olemisega keskealine naine ning noor väga paks mees. Kassalindile laoti kuhi toitu, sest me olime ju toidupoes. Ehk et vähemalt 10 pakki kiirnuudleid, suur pudel limonaadi, mingi vorstikang, saiapätsid, margariin, ketšup ja veel mingi salatikaste. Seda hunnikut oli kurb vaadata, sest mitte miski sellest pole tegelikult päristoit ja mitte miski sellest pole see, mida inimene peaks sööma. Ma arvan, et need inimesed pole iial mõelnud teemale, kas margariini või vorsti on ikka vaja süüa. Enamik inimesi ei mõtle sellele teemale ilmselt mitte kunagi. Sest, hei – kui need asjad on toidupoes müügil, siis järelikult ongi tegemist legaalse söödava kaubaga.

Igatahes. Poes orienteerumiseks on vaja lahti saada mõttemustrist, et “kõik siin müüdav on legaalne ja söömiseks mõeldud”. Tegelikult on suur osa müüdav mõttetu ning õigupoolest ei peaks seda sööma. Otsustamisetarkus on kinni meis endis. Keha ei vaja lõhna- ja maitsetugevdajaid, meeletuid suhkrulademeid, hüperaktiivsust tekitavaid värvaineid või kunstlikke magustajaid.

 

5 kommentaari »

Kas olete veel elus?

img_5610

Talvine päikesetõus läbi jäälilledes akna.

Või olete ehk juba ära külmunud?

Sellises stiilis küsimusi kuulsin sel nädalal sõpradelt-tuttavatelt päris palju. Et siis küsimine käib selle kohta, kui sa elad maal ja sul puuduvad igasugused linlikud mugavused nagu veekraan ja kemps toas.

Vastuseks oskan ainult õlgu kehitada. No miks ei peaks siis olema? Kuur on puid täis. Pliit ja ahi toimivad, aja aga ainult puid alla. Maja ka tegelikult enamjaolt ikka sooja peab, kui ta kord juba “üles köetud” on. Toas me käime ikka lühikeste varrukatega ja vaid kõige külmemal -26-kraadiga hommikul olid ka sisemised aknad veidi jääs.

Veega pole probleemi, kuigi tüütu on teda tassida ja veel tüütum solgina väljas käia viskamas. Kas tead kedagi, kes on solgiämbrit käies libedal õuel selili käinud ja üleni solgisena tulijast kurja vandunud? Ma tean vähemalt mõnda sellist inimest, siinkirjutaja nende hulgas. Aga ilmselt kuulub see taolise elamise omapärade juurde.

Väga vastik on külmaga kempsumajandus. Eriti keset ööd, kui tuleb soojast voodist välja ronida. Asi koosneb sellistest etappidest:

  1. Püüan asja ignoreerida. Ehk läheb üle, kui piisavalt ignoreeriga ja sisendada endale, et pole vaja praegu kuskile minna.
  2. Ei lähe ta üle.
  3. Variant kui väljas on vähem kui -10: joosta ihualasti üle õue.
  4. Variant kui väljas on rohkem kui -10: haarata peale mingi jope ja joosta nõndaviisi üle õue.

Kui kõige sellega läheb hästi, ei järgne mingeid terviserikkeid. Siiski olen tihtipeale niimoodi talvel ka külmetuse külge saanud. Tänavu küll veel mitte.

Kõik muu on aga talvise eluolu juures täiesti talutav, hoolimata suurest külmast. Või noh, mis siin rääkida – talvel peabki olema külm. Viisteist miinust on igati OK, eeldusel, et autol on korralik aku ja puid on kuuris piisavalt. Muide – pole paremat aega puudelõhkumiseks, kui selline krõbekülm ilm. Väga lihtne ja kerge on lõhkuda ning isegi naisterahvas saab jagu pakkudest, millele ma suvel ei tihkaks kirvega lähenedagi.

Külmas ilmas on palju positiivset ka. Viimase nädala jooksul ahhetasin korduvalt, kui varahommikul välja minnes kogu ilm roosalt härmatanud oli. Või kuidas õhtul loojus päike, värvides metsa kollaseks või roosaks. Või kuidas sünkmustas taevas siravad eredad-eredad tähed. Või kuidas kuu valgustab nii hästi, et lampi polegi vaja.

Ei tasu ilma üle viriseda.

img_5609

 

Comments (1) »

Järve pääl

img_5600

Sürrealistlik, et nädal aega tagasi uppusime kõik lõputus vihmas, kuid nüüd juba kõnnime jäätunud Räimijärvel.

img_5604

img_5598

2 kommentaari »

Külma ilma rõõm

Väga vähe on inimesel vaja rõõmuks olukorras, kus väljas on -15 kraadi.

  • Et auto läheb probleemideta käima
  • Et mehemõõtu puunotid on läbi külmunud ja lähevad kirvega vaid puudutades kõll-kõll lõhki
  • Et küttepuid saab niipalju, et nad ei mahu enam kuuri ära.
  • Et lõpuks ometi on õnnestunud hankida sellised töökindad, millega kirvevars ei tekitagi rakku pihku.
  • Et päevake on juba kukesammu võrra pikem.
  • Et toas leso nii kuum, et vaevu kannatab istuda.
  • Et taevas siravad nii eredad tähed nagu neid on võimalik näha vaid väga külma ilmaga ja eemal linnadest.

 

 

Leave a comment »

Aasta algus Savilöövil

img_5589

2. jaanuar 2017

Mul on kombeks alati 1. jaanuaril teha pikk tiir metsas. Ükskõik, mis metsas. Sel aastal rikkusin tava, sest lakkamatult kallas vihma ja metsateed olid muutunud mülkaks.

Aga täna parandasin vea. Imelugu küll, aga päeva lõpuks tuli isegi päike välja. Ja külmetas paar kraadi. Sümboolne lumekirme oli ka kuskilt ilmunud, kuid üldiselt on tunne nagu märtsikuus. Selline talv siis.

Üldiselt aga pole mulle palju vaja. Piisab, kui kosserdada mõni tund metsas. Piisab, kui ei kohta seal ühtegi teist inimest. Ja kui pärast kodus veel õnnestub oksahunnikule tuli alla saada ning saag käima tõmmata (Husqvarna, see oranž, mitte peretüli) ja hulk puid ära saagida, siis on päev täiesti kirjas.

img_5582

 

img_5588Koiva on suur nagu kevadel

Comments (1) »