Archive for juuni, 2009

Mitte sel aastal (apdeiditud)

Sel aastal ei olnud meil jaanituld.

Lillepeenrad on mattunud umbrohtu. Siiski mitte, umbrohust õnnestus ühel pärastlõunal siiski võitu saada mõneks ajaks.

Mu ürdipeenar koosneb sel aastal poolmetsikust küüslaugust ja sibulast. Poolmetsik küüslauk on mõnusalt krehvtine, kuigi pisikeste küüntega. Kuid päris nn sordiküüslauk kasvas üüratuks – täiesti kaubandusliku välimusega viljad. Ning porgandid on peenras juba samasuured kui poes müüdavad Kadarbiku talu omad. Ja jaanipäeval külvatud till-salat-redis on ka kõik valmis.

Mingeid istutustöid sel aasal ei toimunud ega toimu.

Ma ei kuulnud ööbikuid laksutamas.

Mu pea ei hakanud ringi käima toomingate lõhnast, sest mind lihtsalt polnud siis maal.

Mul pole aega käia maasikal. Aga maasikatest ma ilma ei jäänud ometi. Ema on mul hull marjamutt ja üks hea sõbrants tõi ka purgikese punaseid.

Ega vaarikal. Vale puha! Oma lemmikraiesmikul Oore tee ääres veetsin tõeliselt hurmava suvehommiku, pärast mida naasesin koju kolmeliitrise ääreni marju täis mannerguga. Ei ole midagi mõnusamat, kui minna soojal päikesepaistelisel hommikul vara-vara vaarikale. On veel nii vara, et parmud ja muud vastikud lendavad alles magavad, niiet marju saab korjata lausa pesuväel. Päike võtab ju raiesmikul iga kell. Ja kui tore on vaikselt omaette olla. Ümberringi kuuldub, kuidas miskid linnud omi asju ajavad ja üldse loodus oma elu elab.

Ega mustikal. Käisin ka mustikal. Marju on tänavu lihtsalt meeletult. Küll aga on sel aastal mingi jama minu seljaga, ei tea, kas vanadus või liiga palju tittedega toimetamist, aga küürutada ei kannata kohe üldse. Valutama hakkab.

Ja kindlasti mitte seenel. Lähen veel, kindlasti.

Ujuma vist sel aastal ei jõua ja ei tea, kas tohibki.

Jalgrattaga sõitma ka ei jõua ilmselt. Tervelt ühe korra käisin. Oh jeerum, sportlikku vormi pole enam ollagi. Kiiremas korras tuleb leida aega taas trenni tegemiseks.

Aga kõigest sellest pole midagi.

Advertisements

Leave a comment »

Ema viis hälli heinamaale

Korilasel minus on sel suvel väga raske – no ei ole mul aega kaduda pikkadeks tundideks metsa uusi maasikaraiesmikke otsima. Pole aega vanadeski kohtades marjul käia. Aga lahendus tuli hoopis lähedalt – meie lilleaas on paksult maasikaid täis nüüd. Veel eelmisel aastal polnud seal eriti midagi, aga nüüd….voilaa….pargi aga lapsevanker aasaserva kase alla ja korja aga. Nii tegingi. Mõnus!!!

Kui aga aja kulgemisest rääkida, siis 21. juunil sai täpselt 10 aastat ajast, kui sain maasektori võtmed kätte. Selle aja jooksul on siin lõputult heina niidetud, lepavõsa raiutud, rämpsu roogitud, kopsitud, värvitud, ehitatud, suuri plaane tehtud. Pole lõppu näha, millal maasektor “päris” valmis saab. Nagu Tallinna linn teine. Seda enam, et varsti jääb 2-toaline pisike maja meile väikseks ja on vaja laieneda pööningule.  

Meie 5-päevane testperiood maal möödus ülimalt mõnusalt ja kui just taevast ei hakka sadama pussnuge ning väiksed tegelased haigeks ei jää vms, siis järgmisel nädalal kolime maale pikemaks ajaks. Kuuks vähemalt.

Maasikad

Leave a comment »

Appi, loomad toas

Päriselt ka. Meie sauna on vallutanud suured sipelgad, vist metsakuklased. Nagu kirjeldas asja J., on neid igal pool. “Isegi katuseharjal kõnnivad ringi, saun on seest ja väljast sipelgatega kaetud. Saunalaval ja eesruumis, igal pool on nad.”

Mingit kuhja küll veel kuskile ei kerkivat, kuid ilmselt käib selle agar projekteerimine. Keegi sellist maja oma majja muidugi ei taha. Ma ei tohi muidugi kirjutada, mida me sipelgatõrjeks tegime, sest nad on minuteada looduskaitse all. Ja justkui ametlik viis oleks nendest lahti saamine selline, et oodata, kuni pesa valmis ehitatakse ja siis kotti ajada kogu täiega ning kuskile mujale vedada. A no vabandust, tahaks saunas ka vahepeal käia.

Aa, ja väga kummaline on see, et 100 kraadine kuumus sipelgaid üldse ei loksuta. Nad ei teind teist nägugi selle peale ja sebisid edasi.

3 kommentaari »