Archive for aprill, 2016

7 aastat ema

aprill 24, 2016 · Rubriigid: Elamus, Eluolu

IMG_4514

Keegi küsis minult 4-5-aastaselt, et kelleks tahan saada ja vastust mäletan siiani: emaks! Oleks nagu eile olnud. Niisamuti nagu oleks alles eile olnud see 22. aprilli hommik, kui Hd sündisid. Hea, et pidasin esimese aasta kohta detailselt päevikut, sest kahjuks olen palju asju unustanud. “Mul õnnestus ühed väikesed tüdrukud magama laulda,” meenutas just mu sõbranna. Mina olin selle juba täitsa unustanud ja alles pärast suur pingutamast suutsin meenutada, et see oli ju see päev, kui Hanna ja Helena said omale ametlikult nimed – kutsusin sõbranna 10 päeva vanuseid lapsi vaatama ja ise lippasime nurga taha perekonnaseisuametisse neile nimesid panema.

Ja nüüd on nad seitse! Teevad kõike, mida ühed seitsmeaastased peaksid ja võiksid teha. Nad mängivad, laulavad, tantsivad, meisterdavad, joonistavad, loevad, kirjutavad, tülitsevad, lepivad, mossitavad, kallistavad, musitavad, ronivad, ujuvad, suusatavad, sõidavad rattaga, tahavad kõike proovida, mängivad pilli, tahavad süüa ainult kommi, ootavad kooli minemist, unustavad tuba koristada ja voodit teha, käivad ise nurga taga poes, tuhnivad-kõigis-kappides-kui-emmet-pole-kodus, ratsutavad, unistavad koerast ja kontsakingadest, tahavad kõiges olla suurte moodi, unistavad balletitantsijaks saamisest, ronivad puu latva, hüppavad hüppenööriga, mängivad kulli, peitust, pimesikku, heeringat, teevad tõuksiga trikke ning tahaks saada kõike nüüd ja kohe.

Ägedad on nad! Minu varandus!

Kui maisemaks minna, siis sünnipäevaks soovisid nad koolikotte. Valisid need ise Amazonist välja ja tellisin sealt. Nädalaid enne sünnipäeva korraldasid kodus läbiotsimise, et kus ometi on kotid. Keldrist õnneks otsida ei osatud:)

Sünnipäevapeo tahtsid teha KalevSpas. Selle olid nad ära otsustanud aasta või kaks tagasi. Igati tore mõte mumeelest. Mis saab olla kellelgi ühe korraliku veemöllu vastu, eriti kui lapsed kõik on nii mõistlikud. Minu põhiline stress oli, et äkki keegi ei viitsi ujulasse sünnipäevale tulla või ehk põlgab liiga ohtlikuks. Kokkuvõttes aga tulid pea kõik kutsutud kohale, õnnetusi ei juhtunud ning lustiti täie raha eest.

Hiljem: Lisan siia ka perearsti tähelepanekud. Mõlemad lapsed on aastaga kasvanud 5 sentimeetrit pikemaks ja pikkusevahe on neil samuti 5 sentimeetrit. Kaaluvahe aga juba koguni 3 kilo Hanna kasuks. Hanna on oma 130-sentimeetrise kasvuga kasvukõvera ülemises otsas, Helena oma 125 sendiga täitsa keskmine. Kaalu osas on nad ka väga keskmised.

Kontrolliti ka nägemist – korras, korras. Rühti – Hanna korras, Helena veidi kühmus, aga selgroog ei ole viltu. Jalgu – kerge lampjalgsus, mis 7-aastasel pidavat olema normaalne, kuna tallavõlv ei ole veel välja arenenud. Arvutamisoskust – vabalt. Vererõhku – korras, südant-kopse – korras. Mõnikord kehva isuga Helenale palusin teha ka “rauaproovi”, mis osutus korras olevaks. Tehti nelikvaktsiinid ja puukentsefaliidi vaktsiin. Ja lubati minna kooli!

 

 

 

 

Leave a comment »

Neli kümpi

aprill 18, 2016 · Rubriigid: Eluolu

Kristina

Ütlen ausalt ja keerutamata, et neli kümpi tundub kohutav. Et mismõttes hakkan käima viiendat aastakümmet? Miks ei ole mul siis tunnet nagu oleksin jõudnud keskikka? Miks ma ikka mitte üks raas soliidsem pole? Miks ma lärman vahest liiga kõva häälega ja üldse räägin mõtlematuid asju? Miks ma endiselt armastan üle kõige käia teksastes ja suvalistes kampsunites? Miks mul pole juuksurisoengut, vaid peas suvaline hobusesaba, krunn või juuksed lihtsalt “ära pandud”? Oeh…

Mulle üldse ei meeldi olla tähelepanu keskpunktis ning mõte sünnipäevatähistamisest ajab kananaha peale. Aga no päris ilma ka ikka ei saa ja sellepärast kutsusin parimad sõbrad metsa jalutama. Ikka sellele samale Jussi rajale.

IMG_4455Kummituslik näsiniin sinilillevaibal

IMG_4480Need pilved…

Kogu mets oli kaunistatud sinilillevaibaga. Näsiniined õitsesid. Jussi nõmmel laulsid lõokesed. Karu oli õhtul maiustanud jõhvikatega. Päike värvis põsed roosaks ning õhtul algas kevadiselt soe vihm, mis pani pungad pakatama. Vedasime metsa kaasa natuke söödavat, poti, tikud ja vana Ekspressi ning keetsime sealtsamast leitud nõgestest teed. Kõigil oli tore olla.

Pühapäevaõhtul vaatasime Estonias Luikede Järve. Tšaikovski muusika suutis pisara välja meelitada küll. Hanna ja Helena käitusid imeliselt eeskujulikult, kusjuures Helena istus meist eraldi üksinda. Mõni suur inimene niheles rohkem kui tema. Üksiti võtsid nad Estonias kaasa mängukavad ning valiti välja juba järgmine etendus, mida vaatama minna. Hanna lubas 10-aastaselt balletikooli minna. Etendus ise oli hea, rahvas aplodeeris püsti seistes.

Aga päris õigel sünnahommikul äratati mind kolmehäälse laulu, lillede ja kingitustega. Kohvi ja võileib toodi voodisse.

Hüva. Siin oleks ka ehk mõtet tagasi vaadata, et kas ja mida ma üldse möödunud 40 aastaga õppinud olen?

  • Üldjuhul on inimesed head ja normaalsed, kellega saab täitsa mõistlikult asju arutada ja kelle peale saab loota.
  • Kui nn kõhutunne ütleb, et äsjakohatud inimene ei ole päris sinu inimene, siis enamasti nii see ka on. Äratundmiseks piisab enamasti vaid ühest pilgust, aga palju räägib ka käepigistus, silmavaade, hääletoon.
  • Kui olla oma tegemistes järjepidev, siis tuleb tulemus. Tõenäosus, et kui pingutad ja annad endast parima ning tulemus on null, on samuti nullilähedane.
  • Asjadega tuleb alustada kohe. Kasvõi teha esimene väike samm ja ots lahti. See käib peaaegu kõige kohta. “oleks”, “teeks”, “saaks” pole minu sõnad.
  • Kellegi kopeerimine või kadetsemine on mõttetu. Parem leppida, et elud ongi erinevad ja keegi teine pole minu õnne sepp.
  • See, kuidas ma elan, on minu valikute tulemus. Ma olen ise valinud endale töö, elukoha, olen valinud ka selle, et mul on lapsed. Olen valinud selle, et mul on koguaeg kiire. Olen valinud keerulise logistika trajektooril Tln-Laanemetsa.
  • Kõigiga ei ole vaja sõber ja kõigile ei ole vaja meeldida. Mulle piisab umbes paarikümnest lähedasest sõbrast, kellega, ma usun, et võib minna luurele. Paljudega neist olen sõber olnud aastakümneid.
  • Loodus ravib peaaegu kõike, eriti mis puudutab vaimset poolt. Ma pean saama iga päev doosi rohelust, muidu närbun ära, muutun kurjaks, närviliseks ja tigedaks.
  • Üksi on ka hea olla. Võib-olla on see mingi vanusega seotud teema, aga mida aeg edasi, seda enam ma naudin üksi olemist. Kas kodus, metsas, ükskõik kus. Mul ei ole kunagi üksi igav. See ei tähenda aga seda, et ma oleks sisult kuidagi üksildane või et ma ei naudiks teiste inimeste koos olemist. Ei, ma ikka olen hea meelega seltskonnas või kellegagi koos, aga pärast seda on mul vaja tingimata natuke üksi olla. Introverdi värk..
  • Igasugu tühja-tähja pärast pole mõtet muretseda. Maailma seisukohalt pole mingit vahet, millist kirjafonti kasutada või mis sul parasjagu seljas on. Enamik asju, mille pärast inimesed muretsevad, on tegelikult üsna tühised.
  • Minu keha on austust väärt. Ma ei arvanud temast enne Hde sündi suurt midagi. Pigem oli ikka see jama, et koguaeg 5 kilo üle normi, tselluliit siinseal, periooditi tekkivad sangad jne. Laste sündimisega sai keha ja suhtumine teise tähenduse. On võimatu suhtuda halvasti kehasse, mis on siia ilma kandnud kaks sellist tüdrukut. Olgu ta siis pealegi 5 kilo üle normi.
  • Elu läheb aina paremaks. Vähemalt siiani on see nii olnud. Tunnen, et olen igatpidi tööalaselt laineharjal, on palju ja huvitavat teha. Ma olen uudishimulik ja üllatun iga päev. Mul on toredad lapsed, kelle olemasolu eest ma tänan elu iga jumala päev. Mu vanemad on terved ja me saame lõpuks ometi hästi läbi. Mul on tore vend, kellega igav juba ei hakka.

 

Rattapildi tegi Aivar Kullamaa.

Comments (1) »

Uus kaev

aprill 9, 2016 · Rubriigid: Ehitus

IMG_4421Kaks nädalat pärast kaevu valmimist on vesi selline ja maitseb Helena hinnangul nagu kraanivesi.

Eelmises postis ma mainisin kaevuehitust. See on nüüd tehtud! Ja vesi tuleb sisse jõudsalt! Mii häppi!!

Nüüd saan rääkida, kuidas asi käis. Meie vana kaev oli viletsake juba siis, kui ma Savilöövi 17 aastat tagasi ostsin. Viletsake selles mõttes, et pumba kaevu panemiseks oli alati vett vähe. Aga et me oleme veega kokkuhoidlikud (igaüks muutub kokkuhoidlikuks, kui peab seda ämbris mäe otsa tirima), siis saime hakkama. Aga juba mitmeid aastaid pole ma külalistele sauna kütnud, sest veeraiskamisega harjunud linnainimesi tuli liiga sageli kullipilguga jälgida, et mõni endal seebikribalat 10 pangitäie veega maha ei uhuks. Lihtsam oli mitte sauna kütta, kui et mõnusal saunaõhtul närveldada, kas kaevu üldse veel mingit vett jääb või saame põhja kätte.

Ülemöödunud aastal käis kaevupuhastaja, kes küll suurt midagi teha ei saanudki, sest selgus, et kaevu alumine rõngas on ära vajunud ja kui seal nüüd veel kaevata, siis mees kaevu jääbki.

Viimase paari aasta vähesed sademed ja olematu lumikate pani kaevule viimase põntsu. Terve eelmise sügise vaevlesime veepuuduses, isegi sauna järjest 10 ämbrit vett tõmmata oli kaevule liig – läks sogaseks. Täna on seal vett vaid poole ämbri jagu. Niisiis aeg uueks kaevuks oli mumeelest täitsa küps. I-le pani täpi kaevukukkunud nahkhiire laip, mille Ermo sealt välja tõmbas. See oli kaevus olnud kaua ja täielikult lagunenud. Veel oli imelik maitse küll jah.

Küsisin kolmest firmast pakkumise, mis tulid hinnalt üsna sarnased. Valisin siis selle firma, kes meie külas just ühe kaevu edukalt oli ehitanud. Nendega oli asjaajamine kiire ja korrektne. Kõigepealt tuli mees vitsaga ja vaatas välja kolm potentsiaalset kaevukohta. Selles mõttes, et näitaks veesoont ja saaks ka puurautoga ligi sõita.

Tööd algasid täpselt kokkulepitud ajal. Kõigepealt puuriti peenema puuriga ja kui oleks vesi tulnud vastu, siis oleks suuremaga auku asutud laiendama. Esimene kohavalik osutus ebaõnnestunuks. 12-meetrise puurimise pealt vett veel vastu ei tulnud. Teise koha oli vitsamees millegipärast sisuliselt samasse kohta pannud, niiet seal ei hakanud proovimagi.

IMG_4378

IMG_4380

IMG_4382

Kaevu puurimine

Niisiis koliti kogu killavooriga tunduvalt allapoole sauna juurde. Sinna saamine oli paras peavalu, sest ruumi on seal manööverdamiseks vähe ja maapind väga ebatasane.`Õnneks kevade esimesel nädalal öösiti külmetas korralikult ja sai ikka suure raske autoga peale sõita. Tagantjärele vaadates läksid tööd nibin-nabin, sest nädal hiljem selle suure masinaga poleks õnnestunud sinna sõita.

Pool päeva kulus puurimiseks ja õhtuks said mehed vee kätte. Järgmisel päeval hakati rõngaid sisse panema. Neid läks 7 ehk 5 rõngast vähem kui vanal kaevul. Aga uus kaev on ka tüki madalamal. Teise päeva õhtuks oli rõngad sees ja vesi immitses päris jõudsasti.

IMG_4392

Esimene vesi!

Kolmanda päeva hommikuks oli kaevus juba enam kui ühe rõnga jagu vett ning õhtuks minu silma järgi juba ligi 2.

Nädal hiljem tegime kaevule esimest pumpamist. Vett oli juba 2,5 rõngast, millest üle poole välja tõmbasime. 48 tundi hiljem oli veetase peaaegu samale kõrgusele uuesti kerinud ja pumpasime jälle. Seda peab tegema, et veesoon hakkaks tööle. Üldse pidada kaevuvärgiga olema nii, et mida rohkem sa vett tarvitad, seda paremini veesoon töötab ja vesi voolad. Aga kui vett võetakse vähe, otsib veesoon endale hoopis teise tee ja ajapikku jääb kaev kuivaks. Igatahes – veel nädal hiljem on vesi nii selge nagu näha esimesel pildil ja saame teha esimese sauna uue kaevu veega.

Mis siis nüüd edasi? Muidugi on mul pea täis mõtteid igasugustest imelistest variantidest, mida loob piisava hulga vee olemasolu. Kas vedada majja vesi sisse? Kraanikauss köögis – milline luksus! Ja kindlasti siis ka sooja vee boiler! Kas vedada vesi sauna? Äkki saaks aastaringse pesemisvõimaluse majja? Huhh….

Kõige suurem unistus on tegelikult kõigepealt sisse seada pesumasin, sest pesupesemine on siiani olnud meie majapidamises kõige suurem piin.

 

 

 

 

 

 

 

7 kommentaari »