Archive for august, 2013

Nüüd hakkan puhkama!

IMGP3807

Tegelesin täna lisaks põhitööle pea terve päeva õunamahlaga. Tulemus – puude otsas pole midagi näha, et sealt võetud oleks, aga 30 liitrit on pudelitesse ja purkidesse ära mahutatud. Mu elamises pole enam ühtki vaba anumat ja sellega on ka hoidiste tegemine lõppenud. Voodialune on täis õunamahlaga nõusid ja köögi on vallutand äädikakärbsed. Kust need nüüd siis tulid?

Aga ei, ärge arvake midagi, et ma miski eesti-matuse tüüpi tegelane olen. Mul pole sugugi keldris 5 aastat vanu moose vedelemas, vaid kõik mis saab tehtud, tarvitatakse ka ära. Niiet ei jää ka selle-aastasest laadungist midagi üle.

Tuleviku tarbeks panen kirja, et vannitäis + 2 pangetäit õunu annab välja 30 liitrit mahla. Pildi peal on näha vaid osa tänasest “saagist”.

Ja selle suve viimasel maanädalal ei tee ma enam midagi asjalikku. Kuhu see suvi muidu kadus?

Advertisements

Comments (1) »

Teed ei ole ja teed ei tule

Seekordne postitus võib mõne jaoks kvalifitseeruda rubriiki “nutt ja hala”, kuid tegelikult on see lugu lohakusest ja aastatepikkusest tegematajätmisest.

Paar korda nädalas on mul ikka asja Valka. Ainus tee, mis sinna meie juurest viib on Võru-Valga maantee. Tee on muidu täitsa OK, kuid asi muutub kardinaalselt Valga linnapiirist alates. Vanasti oli seal 70 märk, nüüd on lubatud 30 km/h. Muide, seda märki tuleb võtta tõsiselt, sest vastasel juhul tõesti lõhub auto täitsa ära. Augud on seal nii valdavad ja sügavad, et kõige ohutum on sõita teepeenral. Hoiatan alati oma külalisi, et võtku seda märki tõsiselt – seal puudub tee!

Olgu öeldud, et viimase 14 aasta jooksul, mis ma olen seda teed igal suvel väga tihedalt sõitnud, on selle seisukord iga aastaga hullemaks läinud, sest muud “remonti” pole seal tehtud, kui igal kevadel aukudesse peoga puru ja pigi raputatud.  Selge aga on see, et ühel hetkel taolisest remondist enam ei piisa ning sealt edasi suureneb remondi eelarve iga venitatud kuu ja aastaga geomeetrilises progressioonis.

Umbes kuu aega tagasi ilmus Valgamaalases sellest kilomeetrisest teelõigust naljalugu. Kirjutati, kuidas naabervald Karula tahab teelõiku omale saada, et see ära remontida. Nimelt Valga linnavalitsus on asja nii käest ära lasknud, et remont tuleks linnavalitsusele ülejõukäivalt kallis.

Hiljuti saatsin linnavalitsusse teabenõude, et millal seda kilomeetrikest siis parandama hakatakse ja kui palju see maksab. Kaks nädalat ootasin vastust, mida ei tulnud. Korduva nõude peale saabus aga vastus kiirelt ja vabalt tsiteerides seisis seal, et midagi selle teega teha pole võimalik, vaadake ise, kuidas hakkama saate. Imekombel olevat linnavalitsusele sel olematul teelõigul lõhutud autode kohta vaid üks 300-eurone nõue ehitatud.

Kirjutas mulle Valga linnahooldusameti juhataja Arno Uprus niimoodi:

1. Antud tänavalõik on sõidukõlbulik sõidukiirusel kuni 30 km/h ning  samaaegselt ettevaatlike, tähelepanelike sõitmisvõtete kasutamisel. Kehtestatud on vastav kiirusepiirang ja paigaldatud liiklusmärk 152 mis hoiatab lähenemisest ebatasasele teelõigule, kus sõiduteekatte ebatasasused (augud, lained) järgnevad üksteisele.
Kuna Valga linnal puuduvad 2013.a. eelarvelised rahalised vahendid suuremamahulisteks taastusremonditöödeks siis oleme sunnitud piirduma avariiliste löökaukude remondiga.
Kuna Võru tänavat kasutatakse muuhulgas ka transiitliikluseks, ning et Valga LV-l omavahenditest tänava suuremamahulisteks remonttöödeks võimalused puuduvad siis Valga LV on taotlenud 2013.a. Majandus ja Kommunikatsiooniministeeriumi sihtotstarbelisest fondist rahalisi vahendeid nimetatud tänava taastusremondi tarbeks. Kahjuks saime eitava vastuse. Esitame taotluse kindlasti ka 2014.a. raha saamiseks ning taastusremondi lülitame teederemondikavasse kui raha eraldatakse.

2. Jooksva (avariilise) remondi tööd (löökaukude täitmine bituumenemulsiooni ja graniitkillustiku seguga) on kavas k.a 35. ja 36. nädalal. Tööde maksumus ca 10 000 eurot. Kahjuks on selle remondimeetodi efekt lühiajaline ning ebastabiilne.
Probleemiks on suured kihutavad veoautod, mis nullivad selle remondi ja augud tekivad remonditud aukude naabrusesse praktiliselt kohe. Oleme soovinud raskemate veoautode liikluse Võru tänaval keelustada, kahjuks ei kooskõlasta Maanteeamet nimetatud meedet.
Tekkinud on nn surnud ring: omavalitsusel kap remondiks raha ei jätku, riik (Majandusministeerium) ei toeta rahaliselt, samas ei luba riik (Majandusministeeriumi haldusalas olev Maanteeamet) ka liikluspiiranduid kehtestada, et teekatendilagunemisprotsessi selle meetmega aeglustada.

Elementaarne taastusremont (tasandusfreesimine + ülekate) alates Lõuna tänava ja Võru tänava ristmikust maksaks ca 450-500 000 eurot. Kapitaalremont (dreenkihi ehitamine, katendi alumiste kihtide ehitamine kõnniteede väljaehitamine jne)  maksaks 4 – 5 miljonit eurot.

 

Ilmselt pole vaja lisada, et olukord, kus linna üks kolmest väljuvast suurest maanteest on lastud laguneda sõidukõlbmatuks ning jääb selliseks ilmselt veel teadmata ajaks, on lihtsalt väga piinlik.

Leave a comment »

Hilissuvi

IMGP3803

Hilissuvi. Pühin iga päeva terrassilt kollaseid lehti ja õhtuti tuleb natuke ahju kütta, sest muidu on hommikuks olemine kõhe. Viimasel ajal olen tihti “rääkinud” Tallinnaga teemal “millal olen jälle Tallinnas”. September on märkmikus juba päris kirjutatud. Linnakolimise kuupäev on paigas. Ootan põnevusega.

Veel on vaja ette võtta midagi astelpajudega. Oehh…neid on jälle nii palju. Üritasin neist juba mahla aurutada, aga see on kohutav ettevõtmine – ei nirise sealt seda mahla nii hõlpsalt kui arvata võiks. Ehk nad pole veel päris valmis. Uus katse järgmisel nädalal.

Tegin veel üht oranži möginat, letšo nimeks. Jube hea tuli, oluliselt parem kui poe oma. Näis, kas see seisab ka talveni või läheb see headus kõik hukka.

Õunapuudel murduvad oksad kandami all. Klaaridega saime ühele poole, ehk et kärutasin nad enamuses komposti. Ükski inimene ei suuda ära süüa sellist laadungit õunu. Lähipäevil katsetame, kas saab murdosakese sest õunalaadungist mahlaks pressida.

Leidsin jõhvikakoha. Sinna peab ka veel korjama jõudma.

IMGP3793

Seeni ja marju ei jaksa enam korjata ega süüa. Kuigi Hanna ja Helena käiksid hea meelega iga päev mitu korda metsas.

Vähemalt kolm tooli on vaja võõbata potisiniseks.

On vaja teha üks põhjalik Lätimaa tuur Ruijena kanti.

Päike võtab ikka veel nii mõnusalt. Ja muru ei kasva. Ja pole sääski ega muid mutukaid. Mõnus on hilissuvi.  Elu on päris lill ikka.

Leave a comment »

Maakas linnas ehk öölaulupidu

22 aasta taguseid sündmusi mäletan vaid mustvalgete ärevate teleuudistena ja pildina õhtusöögilauast, kus toimuvat arutati. Tundus sürreaalne ja põnev.

Viis aastat tagasi käisin lauluväljakul. Jube lahe üritus oli, rahvast nagu murdu ja laulsime ikka nii, et hääl läks ära. Ühtekuuluvustunne.

Umbes seda eeldasin ma ka tänavuselt öölaulupeolt.

Nüüd, 24h tundi hiljem olen sest ettevõtmisest juba enamvähem toibunud. Terve tänase päeva olin nagu zombi – tujutu, sõnad ei lähe õigesse ritta ja midagi ei edene. Keset päeva kukkusin koos lastega magama ja õhtul pidin veel metsa kolama minema, et inimeseks tagasi saada.

Et mis siis….? No ma ei tea, selline rahvamurd pole ikka vist päris minu rida. Täitsa mõttetu oli Tartusse kohale sõita, sest sisuliselt ühtegi laulu me ei kuulnud, kuna lastega kuskile lähedale trügimine oli võimatu. Kartsin, et kaotan nad meeletus rahvamassis ära või et neid ära tallatakse. Varsti tulime koju ära ja vaatasin lõppu telekast.  Tõsi jah, et valgusshow oli vägev, aga staarikeste esitatud isamaalised laulud mannetud ja (purjakil?) presidendi kõne sisutu.  Hanna ja Helena ei taibanud ka hästi, et mis imelikule trügimisüritusele neid on veetud.

Ma saan aru, et laulupeol on palju rahvast, aga igaks ürituseks peab siiski olema vastav koht. Antud üritusel oli hästi korraldatud vaid valgusshow ja putkamajandus.

Leave a comment »

Kui majapidamises on liiga palju suvikõrvitsaid

IMGP3745

Meie majapidamisse sigines ühekorraga ülemõistuse palju suvikõrvitsaid ning ka omal peenral kasvavad kolm (no miks, miks ma istutasin omale KOLM suvikõrvitsat, kui üks on täiesti paras mõõt) taime leppisid kokku, et nüüd pommitame pererahvast ülepäeva hiigelviljaga. Niisiis, meil on jube palju suvekõrvitsaid ja ilmselgelt me neljakesi end sellest hunnikust läbi ei näri.

Kõige parem asi on muidugi suvikõrvitsapirukas, aga kuna hetkel pole kütteperiood, siis puudub mul küpsetamisevõimalus ja seda teha ei saa.

Hää sõbrants aga soovitas moosi keeta. Talvel ju hea nosida. Tuhnisin internetis ja leidsingi retsepti. Kohendasin seda natuke ringi, aga nii see asi käib:
4 sidrunit
2 kg kabatshokke või suvekõrvitsaid
kilo moosisuhkrut
3-4 cm jupp ingverijuurt
2 suurt õuna

Suvikõrvitsad puhastasin ära ja lõikasin ühesuurusteks kuubikuteks. Sidrunitel riivisin koole ära ja pigistasin mahla suvikõrvitsatele. Selle kraami panin siis keema. Kees nii veerand tundi. Senikaua koorisin õunu ja lõikasin tükkideks. Hakkisin ingveri võimalikult peeneks. Panin need ja riivitud sidrunikoore ka muu kraami sekka keema. Ja lisasin suhkru. Keetsin vaiksel tulel veel mingi aja. Lõpetuseks lasin kogu kraami saumiksiga püreeks ja panin kuumalt purkidesse.

Tibake jäi ka üle, mille Hanna ja Helena endale sisse vohmisid. Pidavat väga hää olema.

 

4 kommentaari »

Kuldne suvepäev

   IMGP3674

Ujuvad kuldses järves päikeseloojangus.

Kuumarekordipäev. Meie kandis julgelt üle 30 kraadi. Oi, mulle meeldib selline leitsak. Tingimusel muidugi, et seda nauditakse maal, kus vahepeal saab varjuda jahedasse tuppa. Meie meetriste seintega maja nimelt ei ole veel soojaks läinud ja ega ta enam sel suvel ei lähe ka, sest aknaid me ei ava ja sooja sisse ei lasta. 20 kraadi toas on just paras temperatuur.

Eilne päev oli just selline, kust tahaks võtta viimast. Kõndsin leitsakus paar tundi inimtühjal raiesmikul. Ujusin üle meie järve. Ujutasin Hannat ja Helenat hommikul ja õhtul. Saaks ainult järve äärde ujuma, see on nende väikeste veeloomade peamine mõte neil päevadel.

Võimalik, et see oli selle suve viimane selline päev. Sest sügisemärke on juba väga palju.

IMGP3677

Leave a comment »

Öö metsas vol2

IMGP3619

Vanaema ja kuulajad

Kui ma Hannale ja Helenale mokaotsast mainisin, et võiks minna metsa ööbima, siis järgmisel minutil olid neil asjad pakitud ja ülejärgmisel minutil istusid nad juba sõiduvalmitena autos. Nemad on ju juba metsaelu proovinud.

Niisiis, öö metsas vol2. Öö number kaks oli ta Hdele, mina olen metsas lugematuid öid veetnud. Meil oli väga tore. Paitavalt imeilus õhtu, ei mingeid sääski. Ega tuuleõhku. Ega teisi inimesi. Ega internetti, facebooki, skaipi. Piisab karmoškast, poolikust heegeldustööst, fotokast, loomalugude raamatust ja meist endist.

Eelmisel aastal samasuguselt öölt koju sõites kohtasime metsisekukke ja Hanna oli selgi aastal põnevil – tal oli meeles, et sel suvel kui ta oli 3-aastane, kohtas ta metsast suurt metsist, kes robinaga ära lendas. Aga ei, seekord polnud sellist kohtumist. Sellegipoolest õhkavad Hd, et “metsas oli nii tore ööbida, lähme veel”.

Ehk et alati ei ole vaja vudilaid, mudilaid, mängumaasid, batuute ja suhkruvatti. Vahel piisab ka lihtsalt ajast.

IMGP3606

Pliksid metsas

IMGP3624

Helena

IMGP3600

Hanna

IMGP3647

Metsaõhtuks vajalik kraam

IMGP3651

Lõkkel praetud leib ja kukeseened maitsevad kui jumalate roog:)

IMGP3652

“Magamistoa” aken

IMGP3650

Autoportree

IMGP3646

Üks tavalisemaid mände

IMGP3644

…ja täitsa tavalised hundinuiad…

IMGP3631

… ja täitsa tavaline rabajärv, kus vesi on pruun ja ujuda ei saa. Ainult vaadata ja kuulata.

Leave a comment »