Archive for oktoober, 2017

Kristallaeg ehk varahommik koertega metsas

Kristallraiesmikul. Kui lund pole, siis saab matkata ja trenni teha spetsiaalsete kärudega. Mind veavad 8 koera, Hd 10ne punt.

Esimene öökülm on peaaegu sama põnev ja ilus nagu kevade tulek. Lähed välja – kõik on jääs. Puude otsast on viimased lehed maha kukkunud ja krõbisevad maas, lompidel on jääkirme ja tavalisest koledast kulust saanud valge muinasjutt.

Ühel sellisel hommikul ärkasime juba enne päeva, sest plaan oli koos päikesega koertega metsa minna. Mõeldud-tehtud! Seda enam, et päris kaua pole niimoodi kahe rakendiga käinud.

Koertega minek on suurem ettevõtmine. Nad tuleb kõik ükshaaval ette rakendada. See tähendab, et kõigepealt tuleb rõõmust ja elevusest rabelev tegelane aedikust kätte saada, sisuliselt lohiseda tema järel rakendini, toppida talle selga rakmed ja ta positsiooni sättida. Korrata protseduuri 8-10 korda, vahepeal juba etterakendatuid kantseldades ja peale passides, et nad poolt maailma üles ei kaevaks. Õnneks rakmete närijaid meil seltskonnas pole, kuid tähelepanelik tuleb ikkagi olla. Kogu tegevust saadab kõrvulukustav haukumine. Lärmi löövad nii sõitu minejad (rõõmust!) kui ka maha jääjad (kadedusest!). Selle suure siblimise lõpuks oled ise täiesti higine ja surmväsinud ning parema meelega istuks niisama kuskil. Aga ei – nüüd on minek!

Start on väga lennukas. Kihutatakse lausa hullupööra. See on just see hetk, mida näidatakse filmides, kui seal juhtub olema midagi kelgukoertest. Õige pea läheb hoog alla, kuid seda filmides enamasti ei näidata. Hakatakse sörkima ja just siis hakkab eriti toredaks minema. Me tiksume mõnusalt. Vaid pöörded meeldivad nii väga, et aegsasti enne keeramist tempo juba tõuseb. Ah et kuidas nad teavad, kuhupoole on vaja pöörata? Juhtkoer teab, mis tähendab parem, vasak ja otse. Talle tuleb seda õigel ajal öelda ning ta teeb nagu vaja.

Joogipaus

Päike tõuseb metsa kohale. Sabad tudisevad asjalikult. Kiidan koeri nimepidi ja hüütu vaatab nagu noogutades tagasi. Raiesmikud sätendavad kui kristall. On nii vaikne, et metsas puudelt lehtede langemine kuuldub kolinana. Veider – kuidas saab leht langeda sellise kolinaga?

Need hetked on minu luksus. Päris tõsiselt – see on minu jaoks väärtuslikum kui mistahes materiaalne asi. Ei vahetaks seda millegi vastu. Pärast mõnda tundi niimoodi olen nagu ümbersündinud. Rabelemine, mis selle nimel oli vaja teha, on unustatud ja andestatud. Kõik on olnud tublid ja ära teeninud mõnusa kõhutäie ning uinaku kuudis.

Kristall on kadunud ja nüüd on juba tavaline ilus sügispäev.

 

Advertisements

Leave a comment »

ERM

Täiesti piinlik, aga me jõudsime ERMi alles nüüd. Avamisest saadik kummitas ju peas, et peaks minema, aga ….nojah.

Igatahes. Ma olen üllatunud ja Hd on vaimustunud. Ma kahtlustasin, et see pole mingi tavaline tolmune muusjum, kus übertähtsa valvurimuti käest saad sõimata, kuid kultuuripärandile liiga lähedale lähed. Samas ma ei arvanud ka, et ta nii äge on. Et polegi suurel hulgal potikilde ja narmendavaid riideid, vaid interaktiivsus ja käed-külge.

Laste lemmikuks olid Uurali rahvaste näitus. Kui lihtne on neid võluda – pane saali Komi majake, kus saab ahju peale ronida ja kus kõlaritest kõlab kõva norinat ning nemad juba sulavad. See-selleks, aga ugri-mugri oli tegelikult väga huvitavalt esitatud. Võinuks äärmiselt igavalt – paneme lihtsalt välja kõik need vanad asjad, mis meil on ja asi mott. Siin oli aga uurimist ja avastamist palju.

Sealtsamast Uurali näituselt pärineb ka selle päeva mõtte- och tarkuseteha. See on kirjeldus manside laagrielust:

Mees käib jahil ja kalal ja jälgib põhjapõtru. Laagris olles mees puhkab, tõustes istukile vaid teejoomiseks.

Naise vallata jääb kõik tare ees ja tare sissekäigu juures. Naine hoolitseb kogu majapidamise eest, sekeldab päevad läbi.

jne

Kuidas küll mõni mees rõõmustaks, kui elu olekski nii vahva:)

Ugri-mugri osakond

Jep, üllatavat oli. Eesti rahva muuseumist võib leida ka seinatäie tavalisi nuge. Ehk et nüüd me teame – kui kartulikoorimise nuga on jälle kadunud, siis ta on ERMis.

Kohustuslik osa – Eesti rahvariided, palju-palju rahvariideid. Need on Hargla kandi omad.

 

Leave a comment »

Kuidas Johann Sebastian Bach keeras kõik peapeale

Aasta tagasi kalli pinginaabri Evelyniga Tallinna Muusikakeskkooli kokkutulekul.

Aasta tagasi oli laste esimene koolivaheaeg just lõppemas. Kiirustasime Tallinna, sest pinginaaber oli mulle rääkinud pähe augu, et ilmtingimata on vaja ennast lille lüüa ja minna kooli kokkutulekule. Lõime, läksime ja olimegi. Väga vahva üritus.

Järgmiseks päevaks olin kokku leppinud intervjuu metsa. Pidime rääkima koertest ja sellest pidi saama artikkel. Et me tegelikult olime jõudnud juba enne kohtumist vahetada vist küll tuhandeid sõnumeid kõikvõimalikel (ka väga isiklikel) teemadel, vaevas mind enne seda sõitu palju küsimusi:

Kas see on tavaline intervjuu?

Kas see on artikkel või on see ettekääne kokkusaamiseks?

Kas see on vaid minu ettekääne?

Või ta on hoopis kohting?

Kas seal on väga mudane? Säärikud on vaja jalga panna või? (ei pannud ja kahetsesin).

Kas lüüa ennast lille (juhul, kui see peas oma olema kohting) või minna suvalt mütsiga lööma (kui see on lihtsalt intekas)?

Et see (vist ikkagi) pole (päris) tavaline intervjuu, oli selge tegelikult juba paar päeva tagasi. Mingil ajal räägivad inimesed ikka muusikamaitsest. See on tüüpiline jutujätkuteema, ei-midagi-erilist. Tema küsis: “mida kuulad?” Jäin mõttesse. Istusin just Savilöövil oma ümmarguse köögilaua taga ja olin ennast ühe looga täiesti pöördesse ajanud. Kas panna talle siis nüüd see link või otsida mingi laiatarbekaup? Ehmatab viimati päriselu peale vaikseks ja minema. Aga no, ma olen ju tuntud mütsiga lööja ja kopisingi youtubest selle lingi:

Vastu tuli kergendusohe ja veel üks viide Bachile, BVW 582. Milline kergendus! Kohata suvalises metsas täiesti suvaliselt inimest, kes midagi teab Bachist ja lausa suurt hulka tema teoseid on mänginud (olemata seejuures proff muusik), oli imeline. Üllatav. Ei sobi kuidagi kokku tüüpilise maamehe kuvandiga, kes autos õlut juues tümmi kuulab, nii et 10-kilomeetri raadiuses puudel lehed langevad.

Bachi loodu on minu jaoks puhas kuld. Ma ei tea ühtegi kehva teost tema loomingust. Ei tea ühtegi, mis ei haaraks sind jäägitult. Ta on kahtlemata inimkonna suurim geenius. Inimesi, kes arvavad samamoodi, leiab üldjuhul Muusikaakadeemiast, mitte aga Tartu tagant sooservalt.

Igatahes. Tollel intervjuu hommikul polnud mul muidugi vastust ühelegi oma küsimusele ja asusin lihtsalt teele, paak täis, diktofon taskus, telefon laetud, autos Bachi Brandenburgi kontserdid mängimas. Nii nagu ikka minnakse lugu tegema.

Muidugi ma üllatusin kui kohale jõudsin. Pilt petab palju. Eriti kui lisada siia veel hea fantaasia. Hirmutav oli – nii palju koeri! Küll ikka lärmavad! Kas neil on tõesti võimalik vahet teha?! Kõik on ju täiesti ühte nägu!! Nii palju on tööd! Kes jõuab neid nunnutada-jalutada-õpetada-kasida-kammida?

Olgu, ma ei pööra kohe ringi, vaatame, mis sest saab, mõtlesin. Rääkisime. Jõudsin korduvalt kahelda, kas siin ikka on teemat ajalehelooks. Läksime koertega metsa. Lendasin võssa esimese hooga. Teine katse minna siiski õnnestus. Tegime lõket, sõime suppi. Oi kui hea! Sellist suppi oskab ise keeta või?! Läks pimedaks, juttu ikka jätkus ja jätkus. Ma ei märganudki, et vihma oli sadama hakanud. Äkki oli kell saanud juba üheksa õhtul. “Kuhu sa nüüd vastu õhtut enam lähed, siin on ruumi küll,” ütles ta.

Mitte et ma poleks mõelnud terve päeva, et kuidas ajada asjad nii kaugele, et ma kohe sama teed pidi tagasi sõitma ei peaks…

Ah et mis sai sellest artiklist? Selle kirjutasin valmis ning muidugi ta ilmus. Võõrale pilgule on see tavaline lugu ajalehes. Minu jaoks on see kannapöörde algus ja see kannakas on mul kohati võtnud pea ringi käima ning pannud nii mõnigi kord pinna jalge alt kaduma. Tavaliselt täiskasvanud, soliidses keskeas (ikkagi 40+) lapsevanemad vist nii ei tee. Samas ma pole midagi ühelgi hetkel kahetsenud.

Vastupidi. Kui palju kordi olen ma ennast mõttes näpistanud ja küsinud, et kas päriselt see toimub minuga? Sest minuga ju ei juhtu selliseid lugusid. Või üldse – see on mingi lugu kuskilt raamatust või filmist, mitte päriselust. Olen kahelnud, et kas ma kõige selle värgi olen lihtsalt enda jaoks välja mõelnud? Hea fantaasiaga nagu ma olen… Aga ei, kõik on täitsa päris. Selle aasta jooksul olen tundnud ennast väga rikka, hoitu ja õnnelikuna ning kõige kummalisem – see kasvab koguaeg. Ning see peitub absoluutselt pisikestes asjades, mida ainult meie oskame näha.

Aitäh, Johann Sebastian!

 

2 kommentaari »

Miks on helistamine nii hirmus?

Kirjutasin Tervis Plussile loo sellest, kui hirmus on võõrale helistamine ning mida teha sellise foobia korral. Üksiti küsisin ka Facebookis oma tutvusringkonnast, et mis värk siis helistamisega on. Üllatuslikult tuli vastuseid sellistelt inimestelt, kelle puhul üldse ei kahtlustagi, et tal võiks helistamise suhtes olla mingi vastumeelsus. Selgub, et ärevus telefonikõne eel ei kummita mitte ainult üdini introvertseid üksikhingi, vaid sellega on jännis ka inimesed, kelle töö ongi…..helistamine võõrastele. Nagu näiteks ajakirjanikudki.

Ma pean nüüd tegema ka ühe ülestunnistuse. Ega minagi ei naudi helistamist. Väga harva teen ma kõne võõrale inimesele nii, et helistan kohe priuh-prauh ära. Üldjuhul nõuab see ettevõtmine suuremat keskendumist ja mõnikord ka julguse kogumist.

Muidugi mul on omad nipid, kuidas ärevust hallata ja paista super-hüper enesekindel. Õigemini – mul on terve nipikogu ja strateegiad välja töötatud. Näiteks:

  • Ma saadan peaaegu alati enne helistamist inimesele e-kirja, kus tutvustan, kes olen ja mida tahan. Üksiti uurin, kas ta tahab edasi suhelda telefoni teel, meilitsi või soovib silmast-silma kohtuda. Kuna enamasti sellistele kirjadele ei vastata, siis järgmisel päeval võtan toru ja helistan. Siis on see juba lihtne.
  • Mulle ei meeldi helistada inimestele, kellel tõenäoliselt on kiire, kes on teadaolevalt ülbed ja ennast täis või ka rumalad. Ei meeldi helistada ka staarihakatistele.
  • Kõige lihtsam on helistada poliitikutele ja ametnikele, sest nende tööülesannete hulka kuulubki ajakirjanikega suhtlemine.
  • Alati kui helistan võõrale, tõusen püsti, tavaliselt trambin mööda tuba või õue ringi kõndida.
  • Naeratan inimesele juba esimese pöördumise ajal, sellest saab telefonitsi aru.
  • Väga sageli panen endale eelnevalt pidepunktid kirja, millest on vaja rääkida. Vestlus ise kujuneb aga üldjuhul vabaks improvisatsiooniks neil teemadel, mitte küsimuste ette lugemiseks.
  • Üritan jää murda kohe vestluse alguses. Enamasti saan ma aru, mis inimene teisel pool on. Mõne puhul aitab huumor, mõni vajab avanemiseks kiitust, mõni kaasa tundmist, kaasa kiitmist, ka edevuse upitamist. On palju nuppe, millele vajutades saab inimesed panna rääkima ja ajakirjanikku usaldama.
  • Mõnele eriti umbusklikule kodanikule rõhutan ekstra, et ei kasuta teda kurjasti ära ning ta näeb oma sõnu enne kui need ilmuvad. Ma näitan alati inimestele lood ette, sest nii on minumeelest aus.
  • Ma ei helista inimestele ei liiga vara ega liiga hilja. Ei helista neile esmaspäeva hommikul kl 10, kui tõenäoliselt kõik on koosolekutel. Ei helista näitlejale enne 12, sest võib-olla ta magab. Ei helista arstile mitte kunagi vastuvõtu ajal. Austan inimeste aega. Katsun alati kõne aja kokku leppida kirja teel, sest väga palju sõltub intervjuu õnnestumisel situatsioonist, milles vastaja parasjagu on.

 

Leave a comment »

Reede, kolmeteistkümnes

Jõhvikad on kavalad. Märkad neid vaid siis, kui kummardad mätta ligidale.

Ma ei tea, mis värk on reede ja kolmeteistkümnenda uskumusega. Meil siin sooserval on see päev nagu ikka. Hoolimata lakkamatust vihmast täiesti helge.

Võib-olla on asi selles, et mul õnnestus skoorida raamatukogust Šostakovitši II klaverikontserdi noot. Selle teine osa on absoluutselt lummav lugu, mis võttis mind oma võrku kohe, kui seda kuulsin, ja esimest noodist alates. Kuulasin seda vist tookord järjest oma 10-15 korda ja pidin lõpetama mitte sellepärast, et ära tüütas, vaid et muud toimetused trügisid peale. Ta on vist küll maailma kõige kurvem lugu.

Tuhnisin juba mõnda aega internetis, et kas kuskil leidub selle nooti. Netis nimelt on päris palju tasuta noote allalaadimiseks, kuid mitte seda. Ilmselt teavad teisedki, milline imeline pala see on.

Tunnike kodulähedases soos. Oh, ja ma pole veel päris Suursohu veel jõudnudki…

Kolmeteistkümnes reede ei saa olla täiuslikum, kui oled käinud soos. Seal kasvavad pöidlasuurused tüsedad jõhvikaid ja neid on palju, väga palju. Soos ei ole muid hääli, kui need mida teevad lõunamaale lendavad haned ja minu enda jalad, kui neid sügavalt mätaste vahelt välja tirin, et edasi astuda.

Kui oled kütnud sauna. Saun ise on lihtsake, seal pole elektritki. Aga on küünlad ja seinal rippuvad pealambid. Vesi tuleb ämbriga sisse tirida. Aga ta läheb ruttu kuumaks ja ei aja suitsu sisse ning sellega on antud andeks ka hämarus ning vee tassimine. Õige saun ongi hämar ja aurune. Ja kuum. Ja seal pole kiire.

Kui oled saunakütmise ajal lustinud sellesama Šostakovitšiga. Nii lihtne lugu, aga kui lummav. Mängin ja mängin aina otsast. Ülejäänud õhtul kumiseb ta peas. Geniaalne.

 

Leave a comment »

Õpime tänulikkust

Küllap minu lugejatele tundub, et ma elan idüllilist elu. Jätkame siis selle kuvandi loomist ja hoidmist. Virisemisel ja halamisel ei ole lihtsalt mõtet, see on ülimalt ohtlik ja leviv nakkus, mis mürgitab kiiresti kõik.

Viimasel ajal olen mõelnud, et küll mul on palju asju, mille eest olla tänulik. Kasvõi näiteks need väiksed asjakesed:

  • mul on imeline töö ning seda on palju. Mõnusalt palju.
  • mul ei ole lolli ülemust ega tagumikutunde.
  • lastel läheb koolis väga hästi, puha viied. Rõõm!
  • porimülgas maantee ja kodu vahel on küll võimas, kuid auto läheb sealt veel läbi. eelmine auto oleks olnud praeguses olukorras kasutu vidin.
  • sügis maal on imeilus. metsas on kõdunemise ja lõppemise lõhn, selline värske. see teeb õnnelikuks.
  • mul pole kunagi sahvris olnud niipalju head-paremat kui sel aastal. Milliseid imelisi pipstükke on siin valmistatud!
  • esimest korda elus ei pea ma muretsema söögitegemise pärast, sest mu kaasa kokkab paremini kui mina.
  • võin koertega tegeleda niipalju kui kulub. oleks vaid aega.
  • metsaskäimisest olen palju kirjutanud ja nii ongi.
  • magan nagu kott. öösel on pime. Ärkan hommikul väljapuhanu ja rõõmsana.
  • mu aku on täis, seda on võimalik laadida iga päev ja ma tean, kuidas seda laadida.
  • me saame hakkama ning miski ei tundu päris võimatu. See on väga oluline teadmine.
  • täna paistab päike. eilne vihm on andeks antud.
  • et ma iga päev vaatan oma teistpoolt mõttega, et kuidas mul on vedanud
  • keegi ei vaata mind veidralt, kui keset päeva klaveri taha kaon. Jah, ma võiksin oma aega kasutada ju kuidagi asjalikumalt ja tootvamalt.
  • kui elekter läheb ära, siis meil on savi!

Jah, ma võiksin kõige selle asemel kirjutada oma väga pikkadest ja väsitavatest päevadest, sellest, kui tüütu on tassida puid ja kütta ahjusid, kui kurvaks mind teeb pori sees rüselemine ja kui kole porine on mu ilus punane auto. Või et raha võiks rohkem olla ja aega võiks olla 24 tunni asemel näiteks 48 tundi ööpäevas. Et ehitustööd võiksid saada valmis justkui võluväel ja ilma pingutuseta. Et nad võiksid üldse kunagi valmis saada. Et vihma võiks sadada vähem, sest maa ei jõua seda enam vastu võtta. Et lastel võiks olla mängukaaslasi lähedal ja koolitee lühem. Et koolibussi teema oleks võinud laheneda mõistlikult, mitte nii, et iga päev 2x sõidan naaberkülla ja tagasi. Et kehakaal oleks väiksem ja suudaks eemal hoida šokolaadist. jne jne

Kõik on suhtumise küsimus. Tuleb olla tänulik selle eest, mis on.

2 kommentaari »

Sügis ja jõud

Septembris sadas niipalju vihma, et Mustjõgi väljus täielikult oma sängist ning ületas jõeluhad üle. Mustjõgi Mõniste kandis.

See sügis on väga teistmoodi, sest nüüd me elamegi maal päriselt. Üldiselt nägid minu septembrid senini välja nii, et kolisin Hdega Savilöövilt Tallinnasse ära ning varsti pärast seda jäin haigeks. Alati! Ma ei mäleta mitte ühtegi sügisest linnakolimist, kui ma poleks jäänud haigeks hiljemalt 3 nädala jooksul pärast elukoha muutust. Kui läks hästi, piirdus haige olemine totaalse tatitaudiga, ükskord aga lausa neeruvaagnapõletikuga.

Mäletan hästi seda tunnet, kui umbes esimese linnanädala lõpuks tundsin ennast surmväsinuna. Ma ei saanud magada. Akna taga sõitsid mööda autot, vahest keegi jutustas kõva häälega tänaval. Kardina vahelt paistis sisse tänavavalgustuse triip, mida polnud võimalik kuidagi moodi kinni katta. Magasin heitlikult ja halvasti. Tihti ei tulnud und või jäi uni lühikeseks. Väsisin väga ära. Olin närviline. Tundsin lausa füüsiliselt, kuidas elujõud kahanes iga päevaga.

Sel aastal on väga teistmoodi. Olen hommikust õhtuni jalul ja ega ma ei maga kuigi palju. Aga ma jaksan ja jõuan kuidagi rohkem kui linnas! Olgu selleks siis tööalane jõudlus või üleüldse motivatsiooni hoidmine igas valdkonnas. Vaim on oluliselt värskem ja teravam, enesetunne parem. Jaksan inimestega suhelda ja naeratada.

Ma ei tea, kas see on sellepärast, et ma saan magada pimedas ja vaikuses, värskes õhus. Või sellepärast, et elan looduslikus keskkonnas. Võin iga kell astuda toast välja ja kaduda metsa. Seenel käisin vahepeal iga päev ja see on teraapiline tegevus. Näen igal selgel ööl taevas tähti. Näen, kuidas aastaajad vahelduvad – linnas seda üldiselt ei märka. Puudub nüristav ja väsitav liiklusmüra foon. Puuduvad ka kiusatused poodide näol, kust endale kõikvõimalikku kräppi kiirelt nosimiseks haarata ning pärast süümepiinade käes vaevelda. Selle asemel on isetehtud lihtne päristoit.

 

2 kommentaari »