Hüpata järve siis kui paistab täiskuu ja järve ääres pole kedagi muud? Jaaa!!!
Huvitav, miks ma seda nii ammu pole teinud.. 14 aastat tagasi olin Savilöövil esimest suve ja rassisin siin maja ümber päevad läbi. Võitlesin puitunud heinaga ja murdsin päevas vähemalt ühe vikativarre. Polnud murutraktorit, trimmerit, autot. Õhtul oli viimane käik rattaga järve äärde pesema. Puhkajate hordid polnud Räimijärve siis veel avastanud ja ujumisriideid enamasti tarvis ei läind. Nüüd on muidugi teisiti. Pidevalt suvel keegi grillib või tümpsutab või telgib seal.
Aga praegu pole järve ääres kedagi. Või ei, valetan – üks hiline lind laperdab järve kohal. Täiskuu valgustab järve ja vaatab targa näoga, et “näe, üks järjekordne ullike”. Järve peal on udukiht ja sinna ma sulpsangi. Ujun järve keskele ja vaatan tükk aega kuuga tõtt. Ja siis ujun tagasi. Vat nii lihtne ongi.
Kõnõldas, et kui ussi hari ärq süvvaq, sys ommaq tsirgu keeleq selgeq. Haraga uss om ussõ kunning.
Lugu on nüüd sedasi, et meie sauna on vist kolinud elama seesamunegi ussikuningas. Uhke loom on – vähemalt meetri pikkune jäme nastik, täitsa nagu voolik kohe. Kohtan teda alati, kui sauna kütan. Talle meeldib nimelt puuriidas passida ja seal ehmatada.
Varem pole mu pilk aga eksinud lava alla, aga nüüd kangestusin õudusest, kui elukas sealsamas lava all mul vedeles. Einoh, üleval võib ju olla tiba palav, aga all – seal on just hea lebopaik. Kisasin vist nii, et see kostis naabervalda. Ussikuningas oli väga häiritud ja lahkus sisisedes kuhugi palgiprao vahele. Kuhu täpselt, seda polnud võimalik hämaras saunas aru saada. Õnneks rohkem teda sel päeval näha polnud.
Eelmisel suvel oli ta veelgi ülbem – siis leidsin teda korduvalt vedelemas riietusruumi pingilt (jah, seal, kus lapsed tavaliselt istuvad) end päikeselaigus soojendamas ja aknast välja vahtimas. Kui uskuda kirjandust, siis selline pikk ja lopsakas isend peaks olema emane, kusjuures isased on poole lühemad ja tunduvalt kõhnemad.
Ega see ei ole kõik. Maja vundamendis on pragu, just kenasti päikese poole. Ja seal praos peesitab majausse pea alati, kusjuures enamasti rohkem kui üks. Täna näiteks oli neid kolm. Hanna ja Helena käivad teisi igal võimalusel rohukõrte ja tokkidega torkimas, aga nemad lahkuvad vaid korraks kiusajate eest prao sügavustesse (ooo….ma väga loodan, et see pragu ei ulatu tuppa välja), et siis uuesti välja ilmuda, kui õhk on puhas.
Nastikut on nimetatud majaussiks ja vanasti oli ta taluõuedel vaat et koduloom. Sellepärast, et tema harjub kergesti inimesega ja ju vist inimesed temagagi. No ma ei tea, mul ikka läheb selle harjumisega veel kõvasti aega.
Pilt pärineb eelmisest aastast, kui maja ees naadipeenras võttis õhuvanne korraga kolm majaussi.
Paar aastat tagasi avastasin, kui maitsvad on kuusekasvud. Nüüd ahmivad neid meie peres kõik omale sisse. Kuusekasvude aeg on üürike, heal juhul paar nädalat, kuid see on puhas elujõud. Ja kui seda loodus nii lahkelt pakub, siis tuleb see vastu võtta.
Kuusekasvujoogist olen juba kirjutanud. Kuid see uhke rohelus kõlbab ka leiva peale määrimiseks.
Kuusekasvuvõi tegemine käib nii: võta külmkapist või välja soojenema ja mine ise paariks tunniks metsa kolama. Kui kohtad ilusate kasvudega kuuske, siis korja neid kasve üks suur taskutäis. Metsaõhku pole vaja neilt maha pesta, sest tee äärest sa ju neid ei korja. Haki peeneks, sega pehme võiga, lisa näpuotsatäis soola ja keera kraam küpsetuspaberi sisse ja pista mõneks ajaks külmkappi tahenema. Nii lihtne ongi rohelise või tegemine.
Veel märgin siia üles ühe pirukateo, hea teinekord võtta. See on muretaignapõhja peal ning sisaldab parasjagu kodusolevaid asju. Vaja läheb põhjaks:
võid
jahu (soovitavalt kõik peale tavalise valge nisujahu, nt graham, kaerajahu, speltajahu)
üks väike törtsakas hapukoort
näpuotsatäis soola
Sisse:
sinki või peekonit
mõni tomat
suur peotäis murulauku
tassitäis peeneks hakitud kuusekasve
3 muna
törtsuke vahukoort või hapukoort
riivjuustu
paar keeru värsket pipart
Muretainast tee tavalisel viisil ja suru see lahtikäivasse vormi. Peekon lõigu peeneks, tomatid ratasteks, murulauk ja kuusekasvud haki. Säti need kaunisti taignale. Munad klopi lahti, lisa vahukoor. Kalla segu pirukale. Riputa veel peale riivjuustu ja tee paar keerdu pipravestiga. NB! pirukatäidisele pole vaja soola lisada, sest seda leidub juba singis ja juustus.
Meie lähedasel Alumati metsajärvel toimuvad kevaditi võimsad konnakontserdid. Pisike järveke, mis on jäänud selle talvega veel oluliselt väiksemaks (kuivab vist päris ära, sest lähikonnas käib tohutu metsakuivendustöö) on paksult täis neoonrohelisi konni, kelle laul vaikses metsas kaugele kajab. Alumati on väga privaatne paik, kus on küll RMK onnike ja lõkkease, kuid kus peaaegu kunagi keegi ei käi. Noh, kui mind välja arvata.
Käisin uurimas, kuidas Alumatil sel suvel on ja kas võiks minna ka sinna ööbima. Jahhh!!!
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Hoopiski kummaliselt tundest, mida kogesin järvekaldal sillakesel seistes. Nimelt vaikis äkki kogu kontsert ja ma tundsin, kuidas mind kõikjalt vahitakse! Hulk rohelisi konnasilmapaare jõllitas mind. Lähematest silmadest võis välja lugeda uudishimu ja hämmeldust “mida värki, kes see veel tuli siia?!” See hetk kestis mõne sekundi ja nad alustasid nagu kokkulepitult jälle oma lauluga ning ei passinud mind enam. Hästi veider tunne.
Õhtupoolik kuskil Karula kandis. Kes vaatab hoolega, näeb vikerkaart.
puugi leidsin Hannalt. Mis on kummaline, sest õhtul sai laps saunas põhjalikult puhtaks küüritud ja üle vaadatud. Vaatame, mis edasi saab.
Kõik nurgad kukkusin katki. Kaks põlve, kaks küünarnukki ja peopesa. Niimoodi juhtub, kui minna ülbeks ja arvata, et kui sa juba 10 aastat pole rullikatega kukkunud, siis võid küll sõita ja samal ajal pilvi vahtida.
Üks mutike müüs Valga turul karulauku – juhhuuuu!!! Kõik ostsin talt ära. Kodus segasin karulaugud kokku ühe muna ja paki ricottaga ning keerasin selle kraami lehttaignasse. Nii lihtne ongi karulaugupiruka tegemine.
Tegin võilillesiirupit. Just täna on parim päev võilillede korjamiseks, homseks on nad juba ära õitsenud ja närbunud. Siirupitegu käib nii, et tuleb võilillenutid potti koguda ja no mida rohkem neid on, seda parem, eks. Külm vesi peale (ärge küsige minult, kui palju seda peab panema!), keema. Siis öö otsa lasta seista, kurnata, lisada suhkur ja keeta vaikselt tunnike-poolteist.
Kuuskede kasvud on nüüd nii suured, et saab teha kuusekasvujooki. Et siis korja kannupõhja niipalju noori kuusekasve, kui aga viitsid. Kalla kuum vesi peale ja lase jahtuda. Siis veel mett hulka ja ongi limonaad. Loomulikult võib kuusekasvude juurde lisada ka teisi häid asju nagu näiteks piparmünt või mustsõstralehed-õied.
Minu kevadised “põllutööd” on sedapuhku peaaegu lõppenud. Tavapärased asjad nagu porgandid, mustrõigas, kaalikas. Otseloomulikult rukola, redis, till, salat. Vesiroti rõõmuks hernest. Enda rõõmuks porrut. Katsetuseks melissi ja sparglit. Kõrvitsad hunniku otsa. Kurgid kasvukasti. Üks koht on veel vaba ja see ootab suvikõrvitsa taimi.
Nurmenukud on läbi ja kuivatatud.
Hanna ja Helena tegid selle aasta esimese supluse Ähijärves. Tavatult vara – eelmistel aastatel on esimene vettehüpe toimunud enamasti kuskil juunis. Aga vesi oli mõnusalt soe ja ütle veel, et on hiline kevad. Kuu aega tagasi rookisin üle põlve ulatuvat lund, täna liguneme juba järves.
Kui ärgata kell viis, siis pole päev veel alanud. Kõik teised alles magavad ja ma hiilin toast salaja välja. On nii vaikne, et iga põrandalauakääksatus tundub vali. Aga ma juba tean, millised lauad kääksuvad ja ei astu nendele.
Väljas on udune suvehommik. Päike pole veel kuivati tagant paistma hakanud. Ööbikud ja konnad naabri tiigis ka ei maga. Sääsed ka muidugi mitte, sest nemad vist üldse kunagi ei maga.
See imeline aeg enne päeva kestab vaid mõne minuti, sest juba vähe aja pärast pole enam udu, päike on tõusnud ja on alanud täiesti tavaline ilus suvepäev Savilöövil. Aga sellet mõnest minutist mulle piisab, et mõtted ritta seada. Mitu päeva murdsin lõngakotis sobrades pead, milliseid värve kokku panna ja milline võiks olla järgmise eseme muster. Nüüd ma tean! Ja ka üks küsimus, millele ma eile vastata ei osanud, saab just nüüd oma vastuse ja lahenduse.
Hiilin kääksuvaid põrandalaudu vältides tuppa, haaran heegelnõela ja asun sellest mustrit välja võtma. Udu on hajunud. Kõik on selge.
Mööda metsi Koiva ääres. Mida ma sealt otsin? Kui ma seda ise teakski. Seeni, neid kevadisi, leian ma igatahes eranditult vaid siis, kui mul ühtegi kotti kaasas pole. Pigem otsin vist iseennast, rahu ja ärevusele maandust.
Hea on hulkuda. Ma ei vaata kella. Hakkan mingil ajal astuma ja kaon. Kõrvas Beethoveni üheksas või midagi taolist. Ma ei karda eksimist, see mets on mulle justkui kodu. Koiva on kuskil otse ees, tuleb vaid minna. Kui jõuan jõe äärde, siis muusikutel on parasjagu käsil Ood Rõõmule.
Beethoveni üheksas sümfoonia on maagiline. Ma armusin sellesse esimesest helist. See juhtus umbes 20 aastat tagasi muusikateooria tunnis, kui meil oli kohustus see teos endale risti and põiki selgeks teha. Sellest ajast peale olen seda tükki kuulanud kümneid kui mitte sadu kordi. Ma tean peast igat helikäänakut, igat harmooniat ja igat fraasi. Võin kaasa laulda ja…khmm…vahest teengi seda. See on hämmastav lugu, mis kuulates hakkab pea sees justkui helisema. Äkki sellepärast, et ta pidi niimoodi ka Beethovenil peas helisema, sest seda kirjutades oli ta juba täiesti kurt.
Oi, liivasele teele on jäänud kellegi jäljed. Hmm….kas siin tõesti peale minu veel keegi kõnnib? Häh, olen ikka topsik – ise käisin siin ju eile ja päev enne seda. Ainult teised kingad olid jalas! Näe, nüüd ajan ennast iseenda jälgi pidi taga nagu Puhh ja Nodsu.
Jõe ääres panen kõrvamängija kinni ja kõnnin paljajalu üle puisniidu. Siin ei ole vaja tehishelisid. Koiva on täiesti eriline jõgi ja ma olen kogu oma teadliku elu suviti alati Koiva ääres käinud. Ma ei tea, et ükski teine jõgi lõhnaks nii nagu Koiva. Võibolla on see mingi taim, mis siin kasvab, aga selle lõhna järgi on Koivat võmalik kinnisilmi ära tunda.
Ahmin seda lõhna sisse ja istun vaikselt “oma” kohas jõe ääres. Siin tulevad head mõtted – lugudele tekivad ise pealkirjad ja lead`id (insiderid teavad, et neid eestikeeli juhtlõikudeks nimetet lauseid on kõige raskem kirjutada), situatsioonidele tekivad lahendused, mõtted lähevad õigeks. Kui vaikselt istuda, siis hakkab kuulma. Alalõpmata lööb jões mõni kala lupsu. Konnad annavad kontserti. Põõsastikus käib agar lindude sädistamine. Puisniidu taga metsas kukub kägu ja kuskil hüüab peoleo lakkamatult ennast nimepidi. Teiselpool jõge on Lätimaa ja üks õunapuu õitseb otse jõe ääres. Kas seal oli kunagi kellegi taluõu….? Ei tea…
Õnneks pole minu kohas kedagi. Kuigi jälgi on palju, kalamehed vist. Siin saab praegu veel käia, sest varsti algab pärissuvi ja siis on jõeäär täis autodega seltskondi, kes üritavad sõita peaaegu et jõkke, looduse helisid hirmsa tümakaga matavad ja endast kõikjale purke ja pudeleid maha jätavad. Siis ma siia enam ei tule enne kui käes on sügis ja tümakakuulajad lahkunud. Tulen ja korjan rämpsu kokku. Ja istun vaikselt. Kuulan ritsikate viiuldamist ja kalalupsu.
Me elame nüüd juba teist nädalat Savilöövil ja oleme olnud ime tunnistajad. Kui me siia tulime, oli maa veel pruun, puudel polnud lehepoegagi ja maaelanikud käisid alles mütside ning sallidega. Ööd olid külmad ja maa hommikul valge. Kask tilkus alles mahla. Metsa all oli mõnes kohas lund.
Siis äkki hakkas juhtuma. Võib-olla olen ma siiani olnud pime, aga ma tõesti ei teanud, et kased lähevad lehte kolme päevaga! Et kui seista vaikselt kase kõrval, siis on peaaegu et silmaga näha, kuidas lehed tulevad. Või et muru kasvab 10 päevaga nullist selliseks, et aeg on niiduk välja ajada. Või et sentimeetrine rabarberihakatis kasvab sama ajaga koogi- ja kisellivääriliseks. Jah, ma pole varem märganud, et kevad tuleks nii äkki. Ehk on see sellepärast, et varasematel aastatel on ta siin juba alati kohal olnud sel ajal kui meie siia jõuame. Sel aastal lihtsalt jõudsime meie enne teda:) Ja nägime imet, kuidas hallist sai heleroheline.
Lehiseõied
Kreegiõied
Maasikaõied
Nurmenukud, mida pole jõutud veel teeks keeta või salatiks hakkida
Vanad inimesed räägivad, et varem olnud meie krundi ääres Laanemetsa oja järvekeseks üles paisutatud ning paisul olev veski töötanud veel 40-50 aastat tagasi. Tee veskisse läks otse meie sauna tagant ja teekoht on ka veel mingil määral äratuntav. Üritasin selle veski kohta ka netist otsida, aga pole ühtegi viidet. Võibolla ei otsinud ma ka õige sõnaga. Igatahes igasugune inff Laanemetsas asunud veski kohta on teretulnud.
Viisime fotoaparaadi jalutama. Tahtsime ta viia Alumatile ja pildistada igast asendist mürkrohelisi konni, a Alumati teel käis nii agar sillaehitus ja remont, et sinna ligi ei saanudki. Läksime siis hoopis rahvakiiguga (Hanna TM) Pääsukese maja (Helena TM) juurde kiikuma. Mina jalutasin aparaati, rahvas kiikus.
Kiik on vägev, a rahvast vähevõitu.
Sihuke see Laanemetsa ongi – põld, paar puud, mõni maja ja üks kõver teejupp.
Laanemetsa kirik, mille hävimist võib igaüks lähedalt näha. Omanikul on sellest savi, las mädaneb.
Ahunapalu maasektori veebikodu 