Archive for jaanuar, 2018

Uued senitundmatud rajad

jaanuar 21, 2018 · Rubriigid: Ümbrus, Elamus, Eluolu

Külmunud Kalli järvel. Siit edasi viib jäätee juba Peipsile. 

Nüüd on nii, et sel nädalavahetusel oli talv. Järvedele-jõgedele tekkis tugev jää, lumi tuli maha. Kirjutan sellest nii kahtlevalt, sest ilmateade näitab järgmiseks nädalaks vihma ja siis see kõik kaob. Millest on väga kahju.

Igatahes. Me aega ei raisanud, vaid läksime uurima uusi kohti. Ehk et koertega Emajõe-Suursoo jõgedele-järvedele. Ahjat mööda on sõidtud küll ja veel, kuid need paigad on seni olnud kättesaamatud, sest a) sinna saabki ainult siis kui on jää ja b)veetase peab olema kõrge ja praegu on ta meetri jagu kõrgem kui tavaliselt. Midagi on ikka olnud tolku ka sellest, et eelnevad 5 kuud on vihma ladistanud.

Retke alguses oli jõgi üsna kitsas. Sealt ei olnud inimesejalg enne meid astunud. 

Plaan oli nii, et H. läheb kelguga, mina suuskadega nööri otsas järel. Veomasinaks 6 koera. Alustasime kohast, kus Peravalla jõgi oli rohkem kraavi mõõtu. Jää raksus päris hirmsasti ja mõnes kohas oli lausa lahti.

Aga jõge mööda allapoole minnes läks vist tugevamaks ja julgust andsid ka kalameeste tõukside jäljed. Imeliselt tore oli sõita mööda käänulist jõge. Kus olid alles hiiglaslikud kopralossid jõe ääres. Palju loomajälgi nägime – saarmaid, kopraid, põtru ka. Aga loomadest ilmutas ennast vaid üks saarmas, kes kummalise sõiduriista lähenedes kohe jää alla kadus.

Võimas kopraloss! Mõne inimese saun pole ka nii suur! Selliseid leidus soo peal hulgim – neil on seal täielik paradiis elamiseks.

Kokku tuli ringiks 28 kilomeetrit. Pime hakkas peale tulema ja pidime tagasi tulema, sest päris pimedas tundmatutel jääväljadel ka ei taha nagu liikuda.

Puutumatus looduses viibimine mõjub kuidagi puhastavalt. Mured kaovad ja jõudu tuleb juurde. Häid mõtteid tuleb juurde ja tunne on siiani selline nagu oleks laksu all. Palju kordi jõudsin mõelda, et millised rikkad me ikka oleme – meil on siin sellised kohad! Sa võid tundideviisi ringi kolistada ja ei kohta ainsatki inimhinge! Ainult meie ja uhke ning võimas Emake Loodus.

Ei ühtegi muud häält, kui suusa-kelgusahin, koerte lõõtsutamine ja utsitamine. 

Taolisi matkasid teeme kõigile huvilistele. Võimalus on minna sõitma mõneks tunniks või lausa mitmeks päevaks. Ja kes tahab teha kiire “sutsaka” koertega, siis meil on 500-meetrine lühirada ka. Asukoht on Ahunapalu küla, 45 kilomeetrit Tartust. Lisainfi saab küsida ja endale matka broneerida aadressil info@kelgukoer.ee.

Leave a comment »

Kuidas ma olen üritanud Teliaga suhelda ja neilt kaupa osta (apdeiditud)

jaanuar 15, 2018 · Rubriigid: Elamus, Eluolu, Ka nii võib, Kaugtöö

Meie uues kodus puudub mobiililevi. Õues on Telial hädine 1 post, toas pole sedagi. Teistest operaatoritest ei maksa unistadagi. Aga minu on ju vaja kodukontoris tööd teha ja telefon on üks mu peamisi töövahendeid.

Igatahes. Ma ei teinud sellest väga suurt numbrit, sest on ju igast udubeeni tehnikavidinaid, millega vähesest levist saab teha rohkem levi. Küllap Telia inimesed teavad ja mind selles aitavad, kui õige aeg kätte leiab.

Internett õnnestus koju võluda tänu kuuse otsas olevale antennile ja ruuterile. Jookseb päris hästi, saab isegi juutuubi ja Kanal2 Mentalisti vahtida.

Leviprobleemi kurtsin kõigepealt Telia esinduses. See oli möödunud aasta lõpus enne jõule. Tibi seal tegi suured silmad, pööritas neid umbes 7 ringi ja nentis, et ta ei oska selle probleemi lahenduseks mitte midagi soovitada. Et neil on küll e-poes müügil mingid mobiililevivõimendid, kuid tema nendest midagi ei tea ja mitte midagi soovitada ei oska. Nii ütleski.

Ahjaa…midagi siiski soovitas. Et helistagu (naljakoht – kuda ma siis helistan?) ma kodunt nende tehnikutele ja las nemad soovitavad, mida teha. No aga kuna mul levi pole, siis ma ju helistada ei saanud ja kirjutasin. Õigemini kirjutas lausa 2 inimest Teliasse teemal “levi puudub, heeeelp!”

Esimene kiri läks teele 26. detsembril. Sellele saabus vastus uue aasta esimesel nädalal. Kuna tekkis veel lisaküsimusi, saatsime teele uue kirja, lootuses, et kui algus on tehtud, siis peaks vastus ometi tulema kiiremini. Pole siiani midagi.

Teise kirja kirjutasin mina 02. jaanuaril. Sellele kirjale saabus  vastus 10. jaanuaril. Braavo, Telia! Vastasin kohe, et pakkumine on OK ja teeme ära. See kiri läks teele 11. jaanuaril. Kolm korda võite arvata, kas tänaseks on kippu & kõppu.

Igal juhul vinge! Ma ei ole mitte kunagi kohanud NII aeglast ja koba klienditeenindust kui selle keissiga. Üksiti on minus tekkinud hasart, et kui pikalt selle probleemi lahendus aega võtab. Lihtsale küsimusele nädal aega vastust oodata on tase omaette, aga äkki saame veel kõrgemale hüpata? Praegu on juhtumi “avamisest” möödunud 3 nädalat ja ma mõttes hoian juba pöialt, kas venitame kuu aega täis. Tegelikult on vaid 11 päeva minna ju:)

Update:

Ma nüüd ei tea, kas siin mõjub netis oigamine või on Telia inimestel ka lõpuks jõulupohmell lõppenud. Igatahes helistas mulle keegi noormees sealt koguni neli korda. Kohe alguses saime jälile selles, et mul on vaja levivõimendit ja antenni (majuütlesin). Nüüd, kuidas see kliendile toimetaja. Soovitasin saata kuskile esindusse Tartus v Tallinnas, et võtan sealt ära. Ei saavat nii. Soovitasin panna pakiautomaati. Ei saavat. Ok, tulgu siis kuller, kuulutan pool päeva tuksiläinuks ja kükitan kodus. Tuligi tore kuller ettenähtud ajal pakiga. Aga no ei õnnestunud korraga kahe asja saatmine – antenni pean ilmselt ise traadist keerama.

Update update: Mul õnnestus ka antenn Telialt välja urgitseda! Tunne on nagu võidumehel või nagu oleks millegi eriti suurega hakkama saanud.

Sellest loost saab väga sketši – “Telia klient üritab neilt teenust osta”.

Finaal: Ma olen võidumees! Kolme nädalaga urgitsesin Telialt välja kõik vajalikud seadmed, need on nüüd püsti pandud ning minu kodukontoris on olemas nii mõistlik internetikiirus kui ka mobiililevi.

 

 

 

5 kommentaari »

Köögipoolest

jaanuar 14, 2018 · Rubriigid: Uncategorized

Mind tundvad inimesed teavad hästi, KUI suur oma töö fänn ma olen. Jah, mina olengi see, kes mõnikord öösel ootab hommikut, et saaks asuda kirjutama ja kes suure osa oma ajast mõtlebki töömõtteid. Täitsa vabatahtlikult, kusjuures.

Aga sellel imetoredal tööl on ka köögipool. Urmas Ott on öelnud, et intervjueerimine on imelihtne, kuid see, mis sellele eelneb ehk siis inimeste taga ajamine ja pehmeks rääkimine, et nad räägiksid, see on kohutavalt raske töö. Nii ongi.

Kindlasti suurem osa minu tööajast kulub just sellele tegevusele. Tihti olen tabanud ennast mõttelt, et ma ikka tõesti ei mõista inimesi. Miks nad ei vasta, kui neile täiesti normaalselt ja viisakalt kirjutatakse? Ma räägin siin just nendest inimestest, kellega astun suhtlusesse esmakordselt. Väga suur hulk inimesi nagu ei loekski oma e-kirju. Kusjuures ma alati kirjutan potentsiaalsele intervjueeritavale, et palun vastaku mulle ka siis, kui ta ei ole huvitatud või tõesti ei saa intervjuud anda. On täiesti OK öelda “ei”. Ja on täiesti OK, kui inimesel tõesti ongi nii kiire, et tal pole aega ajakirjanikuga suhelda. Ma ei eelda, et mulle vastatakse sama päeva sees, aga mingil lähipäeval oleks normaalne seda teha. Aga lihtsalt vastamata jätmine – see on natuke nagu ebaviisakus.

Siinkohal tuleb kindlasti ära mainida ettevõtete ja asutuste üldmeilid. Vahet pole, kas tegemist on ühemehefirmaga või suurkontserniga, üldmeilile kirjutamine on 95-protsendil juhtudest täiesti mõttetu. Sealt vastust ei tule. Ja pole vahet, mis teema kirjutada – kas sa küsid intervjuud või hinnapakkumist, ikka ei tule vastust.

Omaette tõug inimesi on lubajad. Ta lubab sulle vastata. Jah, kohe-kohe läheb oma meilikasti ja kirjutab sulle. Ootad. Ei vasta. Helistad järgmisel päeval. Ta jälle lubab. Võibolla helistad veel, kui tõesti väga vaja on. Üldjuhul ma aga ei helista, vaid otsin järgmise inimese. Huvitav, kas nendele inimestele endile meeldib töötada sellistega, kes aina lubavad ja oma lubadusi ei täida?

Mind häirib kõige enam see, kui minu aega raisatakse. Just hiljuti vihastasin ennast üsna tumesiniseks. Olin kirjutanud ühele inimesele, tutvustanud ennast ajakirjanikuna (nagu alati), palunud abi ühe loo kirjutamisel ja kokkusaamist selle vestluse tegemiseks. Selgitanud, et kirjutan sellel- ja sellel teemal lugu ning uurinud, kas ta saab mind sel teemal aidata. Tema ütles, et saab. Saime kokku. Rääkisin uuesti üle, millest on lugu ja milline on tema roll. Selgitasin asjade käiku – me räägime siin ja praegu, siis lähen mina kirjutan loo valmis ja saadan talle näha. Et ta saab seda täiendada, parandada, kõike teha. Tema noogutas. Panin lauale meie vahele diktofoni, vajutasin käima ja hakkasime rääkima. Mina küsisin, tema vastas. 45 minutit hiljem, kui juba lõpusõnade juures olin, ütleb tema mulle, et ta ei saanud aru, et annab ajakirjanikule intervjuud. Hakkasin selgitamisega otsast peale. Mõni päev hiljem saabus kiri, et kustutagu ma helifail ära, et tema ei saanud aru, et annab ajakirjanikule intervjuud. Tema ei olevat aru saanud, et laual olev punase tulega ese on diktofon. Oeh. Tahtnuksin karjuda! Oleks siis olnud mingi eriti keeruline või kuidagigi kriitiline teema. Ei, suhteliselt uina-muina tavaline jutt, ei midagi, mille pärast põdeda. Olen 21 aastat teinud ajakirjanikutööd, aga seda pole veel juhtunud, et ma ei suudagi inimesele selgeks teha, et “ma olen ajakirjanik, ma kirjutan lugu, see ei ole niisama kohvikuvestlus”. Aga noh, õppetund mulle – ära eelda, et inimesed on normaalsed. Enamasti nad küll on, aga sekka satub tõesti väga igasuguseid.

Kiidan aga praktikante ja üldse noori töötajaid. Üldjuhul on nad väga innukad ja abivalmid. Ja kiired. Kiirus meeldib mulle üle kõige. Kui tahad minuga hästi läbi saada, siis mõtle kiirelt, vasta kiirelt, ole kiire. Suhtu oma ja minu ajasse säästvalt.

 

2 kommentaari »