Archive for september, 2017

Miks sa kolisid SELLISESSE* kohta?

Seda küsimust olen viimasel ajal väga palju kuulnud. Vastus on nii lihtne: teistmoodi ei olnud võimalik. Jah, ma kolisin teise inimese pärast. Kui ta oleks elanud Ida-Virumaal või Sõrve sääres, siis oleksin ilmselt ka sinna kolinud. Ja see kõik on täiesti OK.

Arvatavasti on iga inimene tundnud seda tunnet, kuidas sa ei saa olla ilma just selle konkreetse inimeseta. Eks meie ka proovisime alguses, et saame kokku nädalavahetustel. Kõikidel nädalavahetustel. Mina kui omateada suur isikliku aja ja ruumi austaja olin täiesti kindel, et sellest piisab küll. Sest no palju võib olla ninapidi koos – ometi tahad ju olla ka omaette. Ma teadsin liigagi hästi seda tunnet, kui teine inimene iga oma oldud hetkega lihtsalt füüsiliselt närvidele käib ja sa ei taha teda sugugi näha oma isiklikus ruumis. See on äärmiselt vastik tunne.

Päris ruttu sai selgeks, et nii ikka ei lähe mitte. Et pole õige asi, kui 5 päeva kügeled, loed lausa tunde nädalavahetuseni. Ja kui siis see oodatud nädalavahetus käes on, hakkad teistmoodi tunde lugema ja aina ärevamaks muutuma. Kaua nii ei jaksa. Ehk siis ei olnud mul enam õigupoolest siin midagi otsustada, vaid elu ise otsustas mu eest asjad ära.

Nüüd on selle asjaga hästi. Hea on elada, kui sa ei pea pidevalt kuhugile minema hakkama ja kui su asjad on kõik ühes kohas koos. See mõte, et siin ma nüüd olen järgmisel aastal, ülejärgmisel, 10 aasta pärast ja üleüldse, ei tundugi hirmus. Mind on seni alati suhetes hirmutanud just see võimalik pikaajaline nn kogu elu perspektiiv – kas tõesti nüüd nii jääbki, et sellesama inimesega ma nüüd saangi koos vanaks?! Nüüd pole see mõte enam sugugi hirmus, vaid vastupidi – täitsa ainumõeldav tundub.

Minu käest on palju küsitud, mis saab Savilöövist. Ma ei tea praegu. Jõudumööda kannan ta eest hoolt, käime seal ise ja mu ema käib ka. Üksi ja mahajäetuks ei jää ta kindlasti, kuid, tõsi küll, tema senine tähendus on muutunud. Loodetavasti läheb ka Savilööviga nii, et aeg ise annab mulle juhtnöörid, mida ja millal temaga on vaja peale hakata.

* imestamise eelduseks on see, et ma ei kolinudki Savilöövile.

 

Advertisements

Leave a comment »

Koolialgus uues koolis

1. september 2017

Ma ei ole meelega kirjutanud (veel) sellest, kuidas algas Hde kooliaasta uues koolis. Nüüd on asjad veidi juba settinud.

Muudatus oli mastaapne. Tallinna kombinaatkoolist maakooli, kolme paralleeli asemel üks klass (tõsi, nende praegune II klass on kooli suurim oma 20+ õpilasega), personaalne suhtumine, 20 kilomeetri kaugusele bussiga kooli käimine, logistiline keerdsõlm jne.

Koolibussijamast ma praegu ei kirjuta, sest loodetavasti see laheneb. Asi nimelt on selles, et meie külas pole rohkem ühtegi last ja sellest tulenevalt ei käi siia ka buss, mis lapsi kooli viib. Vallavalitsus tegeleb selle teemaga praegu. Ei mina tea, miks nad ärkasid loetud päevad enne koolialgust, aga loodan siiski parimat.

Muu on kõik hästi. Esimese nädala lõpuks on Hd leidnud endale juba hulga sõpru, teavad kõikide klassikaaslaste nimesid ning taskus on juba esimene sünnipäevakutse. Kool pidavat olema tore, rahulikum. Klassijuhataja pidi ka tore olema. Neil on klassis kõva poiste ülekaal. Hommikune ärkamine on samal ajal, mis linnaski ehk et ei hullu. Bussiga ja tagasi sõidavad kooli ise koos teiste lastega.

Võnnu keskkoolis on õpilasi 250 ringis. Toimub igasuguseid huviringe, spordile pannakse kõva rõhku. Minumeelest on neil kehalise tunde küll rohkem nädalas kui linnas. Huviringisid Hd alles valivad, aga juba käib jutt, et tahavad lisaks spordiringile minna draamaringi ja rahvatantsu ja robootikasse ka. Lisaks hakkavad käima Tartu ratsakoolis ratsutamas. Hanna proovis ka Vanemuise juurde balletikooli sisse saada ja saigi, kuid sealsed tundideajad ei klapi absoluutselt meie eluga ehk et nii see jäi. Õnneks valis ta rõõmsa meelega ratsutamise.

 

Comments (1) »