Archive for oktoober, 2019

Aastapäev küünlavalgel

Kolm aastat tagasi tulin esimest korda Ahunapallu. Lugu tegema. Täna imestame, et kas tõesti on sellest kohtumisest möödas vaid kolm aastat, sest meil mõlemal on tunne nagu tunneksime teineteist juba mitukümmend aastat ja üldse – ma olen ju koguaeg Ahunapalus elanud.

Igatahes. Nagu kord ja kohus tähistamine koogisöömisega ja pillimänguga. Uhiuue heliteose kallal pusimisega. “Mul sai missa valmis juba tükk aega tagasi,” muigas H.

Sel päeval oli tuul lõõtsutanud juba päris korralikult. Et ta on juba tormiks paisunud, sellest ma nagu aru ei saanudki. Ühel hetkel saabus pimedus. Mis muud, küünlad põlema ja romantika. Küllap vool tuleb varsti tagasi nagu tavaliselt.

Sõime head meekooki (ise tegin), pusisime “missat” mängida ja tegime mõned Scrabble peamurdmised. Mõnus õhtu. Väljas kolistas tuul, sees põlesid küünlad, kõlas nali ja naer.

Kuidas see oligi kolm aastat tagasi? Olime ju nädal aega olnud telefonide külge kleepunud ja saatnud tuhandeid sõnumeid. Jutt ja teemad ei lõppenud. Sel hetkel, kui selgus, et kuskil Ahunapalu pärapõrgus elab keegi, kellel on päratu hulk koeri, kes mängib Bachi nii, et pole muusikakoolis päevakestki käinud ja kes ei naera sugugi mu eriskummalise muusikamaitse üle (Bach), teadsin, et on vaja minna “lugu tegema”.

Kohtusime puuriida juures. “Puud,” osutas tema tähtsalt puuriida peale. Oli suur riit küll. Naljakas, miks ta neid puid mulle näitab, mõtlesin mina. Kogu ülejäänud päeva veetsin mõeldes välja valemit, kuidas teha nii, et õhtul ei peaks Tallinna tagasi sõitma. Pärast selgus, et tema oli mõelnud sama. Mis sai edasi, on ka ju kõik teada. Hea on. Väga hea.

Aga veel kirjutan ma sellest tormist, mida ma tormina ei käsitlenudki. Kuna meil ju levi ja internetti polnud, ei teadnud me midagi. Et terve Võru linn istub pimedas, et kümned tuhanded kodud on pimedad ning kui kaua kõik see pimedus kesta võiks. Järgmisel päeval lubati, et vool tuleb päev jooksul. Ei tulnud. Ja nii päev edasi. Ja veel üks päev. Kokku sai neid neli.

Me oleme kord varem ka niimoodi pimeduses passinud. Tookord kokku 10 päeva. Oli juulikuu ning siis elasime me Laanemetsas.

Milline on elu ilma elektrita (isegi kui sul on ahi ja kaev ja välipeldik)? Selles ei ole midagi toredat. Elu niimoodi on nagu ellujäämisõppus ja seda ka maal. Jah, me oleme väga sõltuvad elektrienergiast ja ega siin ei ole midagi teha. Enamikel maakatel pole enam vana-head ämbrisüsteemi, vaid pumbad, mis hoiavad veevärki käigus. Pesemine on asi, mis muutub väga problemaatiliseks, kui sul pole voolu. Enamik tegevusi vajavad valgust.

Väga halb on lastel koolitükke teha pealambi valguses.

Minu töö vajab elektrit, sest selleta ei ole mobiililevi ega internetti. Ja arvutiaku ei kesta samuti kuigi kaua.

Elektrit vajavad külmkapid. Kui majapidamises on terve hulk koerhingesid, on ka hulk külmkirste nende toiduga. Rääkimata sellest, et mõte kogu suve töö ehk külma kogutud marjade-seente riknemisest on nörritav.

Enamik tööriistu töötab elektri pealt. Kui on pooleli ehitustööd, siis neljapäevane seisak on paha-paha. Generaator? Jah, muidugi, aga see vaeneke ei jõua ka kahe talumaja vajadusi ära täita.

Oi, ja mu Kusti! Vaene loomake oli öösiti päris hädas. Meil põleb muidu öösiti led-valgustus, et ei peaks kottpimedas WCsse orienteeruma. Kusti aga oli nüüd kottpimedas toas liikumisega päris hädas, küll põrkas ühe ja teise asja vastu ning ei leidnud kuidagi kutsumise peale teed õigesse kohta.

Ehk et elu ilma elektrita ei ole mingisugune tore küünlavalgusromantika nagu mõned seda ette kujutavad. See on väga tüütu, stressirikas ellujäämisõppus. Ning eriti vastikuks teeb asja teadmatus, et sa ei tea, kaua see jama kestab.

Comments (1) »

Sooseiklus Emajõe-Suursoos

 

Nädalavahetusel võtsin Kusti (koer) ja Louis`ga (workawayer Prantsusmaalt) ette retke sügisesse Emajõe-Suursohu. Plaan oli minna sama rada pidi, kus suvel peaaegu ära eksisime, tähistada rada ja teha soosaarel lõket. Louis`i jaoks oli see esimene sooskäik ehk siis plaan oli talle ka näidata, kui äge koht on soo ja raba.

Ega ta ei tahtnud alguses uskuda, et soos ongi nii märg, et ilma kummikuteta sugugi ei saa. Ja poleks tõesti saanud, sest viimase aja vihmad olid mõned kohad muutnud väga-väga vesisteks. Kusti rõõmuks muidugi, sest see loom ei jäta iial ronimata ühtegi veeauku, kraavi, ojja, jõkke, järve.

Meie retk algas Kõivussaarest. Vast pool kilomeetrit oli täiesti kuiva astumist, kuid siis algas mättalt-mättale hüppamine ja kuivema raja otsimine. Aga ei hullu. Varsti olimegi päris soos. Selles imelises sookailude järgi lõhnavas paigas, kus mättad punetasid jõhvikatest. Eksootika välismaalasele loomulikult. Prantsusmaal ju soid ega jõhvikaid pole.

Edasi kulges teekond juba mööda soosaart. Sürrealistlik paik. Ega seal eriti kunagi kedagi ei käi. Rada on vaevumärgatav, kuid et ma olin juba suvel sama teekonna läbiteinud, siis mäletasin kõike. Mul on fotograafiline mälu ning kui ma olen kord mingit pilti näinud, siis meelde see mulle jääb. Eriti looduses. Ma ei pea nägema spetsiaalset vaeva, et jääda meelde mõni koht või eritunnus, kuid kui satun samasse kohta, siis tean täpselt, et “jaa, siin  olen ma olnud”. Igatahes on see äärmiselt kasulik ja abiks oskus. Nutiseadmeid me sel retkel üldse ei kasutanud ja kaarti polnud ka kaasas. Ning ei tundnud ka mingit vajadust selle järgi.

Siirva soosaarel lõime laagri püsti. Supp ja pott oli meil kaasas, samuti kõik vajalik lõkke tegemiseks. Toimetasime nagu vanad indiaanlased ja varsti supp juba kees. Ümberringi hiigelsuured ja küllap väga vanad puud ning aeg-ajalt mõni häälitsev lind. Paradiis. Pole olemas turvalisemat paika.

Retke teine pool kulges juba mööda inimese tehtud teeradasid. Tanipalu metsad on väga ilusad ja äärmiselt privaatsed. Sinna ei satu juhuslikud külalised, sest sinna pääsebki vaid ringiga läbi soo või siis üle tähistatud eramaade. See aga on minu jaoks umbes sama, mis võõra inimese elutoast läbi marssimine – no ei taha seda teha.

Retk võttis aega 4 tundi. Kõndisime väga rahulikult. Nüüd ei jõua ma aga enam ära oodata, millal saan minna juba järgmisi soosaari avastama. Selliseid käike on mulle väga vaja, sest pärast seda tunnen end kui ümbersündinuna. Hea on ja energiat on rohkem.

Comments (1) »