Archive for Ka nii võib

See koeralugu läks ikka väga hinge

Võtnud tuntud inimene omale koera. Venemaalt, neti kaudu. Oli teine väidetavalt Austraalia karjakoer või siis lambakoer. Mine võta nüüd täpselt kinni! Igatahes – koer pildil väga nummi ja tema tööks pidavat siis saama kanade karjatamine. Odav ka. Jõudnud koer koju, lastud kohe taluaeda lahti, sest aed peab küll ja koera koht on õues, mis siis, et esimest päeva uues kodus. 

Koera ju oodati väga. Tuntud inimese laps hakkas näiteks temaga kohe mängima. Tagaajamismängu. Hiljem ka puude otsast luuramise mängu. Aga koer, va rumal – sellele ei meeldinud selline asi üldse. “Ma pean põgenema siit kohutavast kohast ja nende õudsete võõraste inimeste käest, kes mind taga ajavad ja kõva häälega karjuvad,” mõtles ta ja ei andnud ennast enam uuele perenaisele kätte. Hoidis hoopis hirmsast majast, kus need imelikud inimesed elasid kaugele-kaugele eemale. Jah, kõht oli ju tühi ja üksi oli väga hirmus öösel väljas olla, sest seni oli koer olnud ikka koos oma suguseltsiga tuttavas kohas, aga mis sa teed.

Perenaine aga läks ruttu Facebooki ja kirjutas valmis ilmatu oopuse, kuidas koer polegi koer, vaid on hoopis tihane ja et kes tahab nüüd tihast osta? Et koer ei vasta ettekujutusele sugugi mitte. Ja et täitsa ennekuulmatu lugu, aga koer ei ole harjunud ära uues kodus 24 tunniga ega pole lasknud ennast uuel pererahval isegi mitte puudutada. 

See on ikka üks täiesti uskumatu, kuid kahjuks päris tõestisündinud lugu. Ja ma olen täiesti sõnatu. Ühelt poolt sellepoolest, et ma päriselt arvasin, et sellised lood ei juhtu täie aruga inimestega. Kas ükski täie aruga täiskasvanud inimene arvaks, et ongi OK jätta hirmunud ja uue-kodu-stressis koer ihuüksi välja, olles teda enne taga ajanud? Tundub täiesti tobe.

Igatahes viis see lugu minu mõtted üldse inimese-looduse suhetele, elementaarsetele teadmistele loodusest ning öko fassaadile. Ja ka oskusele panna ennast teise rolli, näiteks antud juhul võõrasse kohta sattunud koera rolli. Aga miks mitte kasvõi kitsetalle rolli, keda linnainimesed hakkavad juba õige pea varjupaikadesse tarima, sest leiavad metsast “hüljatud” looma, keda vaja päästa.

Meile tohutult meeldib uhkustada sellega, et oleme keskkonnateadlikud. Mõni käib riidekotiga poes, 100 tükki aga loobivad oma prahti, kuhu juhtub. Plasttopsist kohvi joomine on avalikult täitsa tabu, aga ometi vedelevad need topsid kõikjal. Ja miks just eriti Kalamaja kandis, kus elavad need oma jutu järgi veel kõige suuremad öko-mökod?

Veel meeldib meile uhkustada prügi sorteerimisega. Ma ei usu ühtegi sõna sellest. Inimene on üks hirmus loom – nii kui ta vähegi arvab, et tema prügi on anonüümne, poetab ta selle ka maha. Ta ei viitsi midagi sorteerida, sest arvab, et kuhugi kõik kaob. Õllepurk muutub tühjaks juues nii raskeks, et see lihtsalt kukub käest. Või langeb autoaknast välja. See lihtsalt on nii, sest auto sõidab minema ja purk jääb maha. Vast keegi koristab ja kui ei korista, siis las vedeleb. Nii prügistati eelmisel suvel vaid nädalaga Savilöövil ja nii prügistatakse kõikides ilusates paikades. Tihti jutlustavad just needsamad prügistajad kõige imeilusamaid jutte sellest, kui keskkonnateadlikud nad on.

Igasugune päästmine. Seesama kitsetallede lugu. Aga ka pesast “kukkunud” linnupojad. “Eksinud” põdravasikad. Ema poolt “maha jäetud” hülgepojad. Neid lugusid on iga aastaga aina rohkem ja need kõik räägivad sellest, kui võõrdunud on inimesed loodusest. Neil on vaja päästa ka siis, kui midagi päästa ei ole tarvis. Kui inimest pole sinna üldse vajagi.

Mõtteviis “ma maksan ja mulle on kõik lubatud”. Üldlevinud värk. Raha eest saab kõike. Tood koju koera, ei meeldinud, müüd homme maha. Sest ei vasta ettekujutsele. Nagu asja. Umbes nagu neti teel ostetud kingad, mis jalga ei läinud. Eks ostad uued kingad. Või koera. Äkki joppab rohkem.

Totaalne süüdimatus ja vastutustunde puudumine. Lihtsalt ei huvita, mis saab. Küll leiab alati mingi põhjenduse, miks alati kõik teise on süüdi. Iial pole ise midagi valesti teinud. Ja kui oledki, siis süüdimatu naeratus ja vabandus heastab kõik. Ning kõik jätkubki täpselt samas vaimus kuni järgmisel prohmakani. Ja alati on kõik võimalik välja vabadada energeetilise sobimatuse, universumi hüüde, kõhutunde puudumise või olemasoluga, unenägudega, saatuse ettekuulutuse või kes-tea-veel mille taolisega.

Rumalus. See on inimese enda valik. Tänapäevases infomaailmas ei tohiks kellelgi olla oma rumalusele põhjendust, et “ma ei teadnud seda” või “ei leidnud infot üles”. Googelda! Loe, otsi infot! Ära otsusta olla see rumal inimene, kes keset talve tuleb tennistega lume sisse matkama (ja imestab 5 minutit pärast matka algust, et oi – lumi! oi – külm on!) või ostab koera tundmatult, kes iga hinna eest kohtumisest kõrvale põikab. Kõik kohad on täis millerdajate lugusid ning need ongi just sellised nagu seesinane.

Mul on kahju, et avaliku elu tegelased, kes peaksid olema eeskujuks lastele ja suurtele, ei suuda kuidagimoodi seda rolli välja kanda. Aga no ju on seegi aja märk.

 

5 kommentaari »

50 põhjust, miks olla iseendale tööandja (ja kuidas ma sellest aru sain)

Viimasel ajal olen tegelenud oma elus sisekaemuse ja inventuuriga. Võiks isegi öelda, et sanitaarpäevaga. Igatahes olen selle tulemusena peatselt taas tagasi kirjutamisradadel ning ootan juba kannatamatult aega, kui saan jälle olla oma isekirjutavate lugudega, inspireerivate intervjuude ja mõtlemapanevate teemadega.

Vahepealsed ligi neli kuud on  möödunud õppides äärmiselt intensiivselt ja mitmekesiselt. Õpetajatöö on olnud tore ja ma õppisin ka enda kohta väga palju. Sain teada, kes ma olen ja kes ma ei ole. Eks ma kahtlustasin seda ka enne, aga no on ju ikka inimesel vaja katsetada, et äkki ma olen kuidagi muutunud. Vanemaks, targemaks, paindlikumaks ja muidu nummimaks.

Millegipärast kipub üleüldises tormamises meelest minema lihtne tõde: et tunda ära rõõmu, tuleb olla vahepeal ka kurb. Et kogeda head, pead saama tunda ka halba. Sest muidu ei tunne sa ei üht ega teist ära.

Loogiline. Just sellepärast ma otsustasingi palgatöölt ära tulla. Selle mõne kuuga sain teada, kui hästi elab üks ettevõtja ja iseenda tööandja tegelikult. Olin sellega aastate jooksul nii harjunud, et ei märganudki enam, kui toreda elu olin ma endale täiesti ise loonud.

Sellise, kus

  1. sa teed täpselt seda tööd, mida sa tahad
  2. võid tööst ära öelda ja keegi ei saa sulle seda pahaks panna
  3. sa ei pea isegi põhjendama, miks sa seda tööd vastu ei võta
  4. sa ise otsustad, millal sa töötad.
  5. kui sinu töö millegipärast kellelgi ei sobi, siis sa ei pea rohkem selle inimesega suhtlema
  6. sa ei pea töö tegemiseks kuhugile minema
  7. sa saad luua endale katkestustevaba töökeskkonna
  8. ülemus ei saada sulle öösel e-kirju
  9. käid töö tõttu erinevates paikades ja kohtud toredate inimestega. Oma graafiku lepid kokku ise.
  10. ei pea üldse kellegagi suhtlema, kui ei taha või on kiire
  11. sa võid keset tööpäeva külalisi vastu võtta või ise külla minna ja see ei ole mitte kellegi asi.
  12. võid kasvõi päev läbi Facebookis passida, seal kommenteerida ja möllata niipalju kui kulub
  13. võid kirjutada ja postitada blogisse siis kui parasjagu soov tuleb ja võimalust on, mitte aga siis, kui see kellaajaliselt sobib ja viisakas on
  14. mitte keegi peale sinu ei saa sulgeda su arvuti kaant
  15. kui saad töö varem valmis (ja enamasti sätid sa just nii, et saaks), on sul a) rohkem vaba aega ükskõik mille jaoks või b) aeg, mille võid kasutada lisaraha teenimiseks
  16. sul ei ole mitte ühtegi tagumikuminutit, rääkimata tundidest.
  17. kui tahad võid päev otsa Bachi kuulata. Jah, kõrvaklapid peas. Täiesti asotsiaalselt, kuid legaalselt.
  18. sa saadad lapsed kooli (ja sul on aega saata nad kooli rahulikult) ning lõpetad siis oma kohvijoomise. Sa ei pea hommikukohvi kallama sisse jooksupealt või vähemalt ei ole see reegel. Sa saad sättida oma töö nii, et oled kodus ajal, kui lapsed koolist tulevad.
  19. sa saad pühendada oma kõige produktiivsema aja sellele, mis tuleb välja kõige paremini. Need imelised varahommikud, kui sa oled oma lugudega. Kõik edeneb  jõudsalt, lood kirjutavad end justkui ise.
  20. mitte mingit probleemi ei teki sellest, kui sa pärast eriti tõhusat hommikut lõpetadki tööpäeva kell 12. See on normaalne. Nii peabki.
  21. sul pole aimugi, mitu töötundi sa nädalas teed. Kas metsas käies mõtlemine on töö või puhkus? Või teise omasugusega teemade üle arutamine? Või inspireeriva doki vaatamine? Raamatu lugemine? Sa ise ei loe oma tunde ja keegi teine ka ei loe.
  22. sa võid südamerahus keset päeva klaveri taha istuda ja end sinna mõneks ajaks unustada. Maailm ei jää sellest seisma. Muutub ainult paremaks.
  23. on normaalne, et sa pärast tõhusat hommikut lähed tunnikeseks välja jooksma/suusatama/rattaga sõitma. Sinu tööandja peab seda investeeringuks.
  24. mitte kunagi ei pea sa kellelegi aru andma, millal sa lähed või tuled.
  25. mitte keegi ei heida sulle kunagi ette, et sa käisid tööajal poes/raamatukogus/seenel/magasid niisama/niitsid muru.
  26. sa oled oma kalendri omanik. Sinu aeg on sinu oma.
  27. sa saad oma töögraafikut korraldada vastavalt loodusele. Kui rabas on murakad või metsas seened, siis sa korjad neid ja töötad mingil muul ajal. Sa paned ise paika oma prioriteedi.
  28. sul on aega näha, et su kõrval elavad imelised inimesed
  29. sa võid keset päeva magada
  30. või kallistada mõnda oma kallist
  31. sa naudid parasjagu käesolevat tegevust, mitte ei tegele nädalavahetuse/vaba päeva/puhkuse ootamisega
  32. puudub näiline töö. Kui parasjagu on rahulikum aeg, siis nii ongi ja sellepärast pole vaja muretseda ning luua endale juurde näilist tööd.
  33. sinu palk sõltub ainult sinust, mitte kellegi teise suvast
  34. kui töötad tublisti, siis kajastub see ka rahanumbrites
  35. sa võid teha nädalas vähem tööpäevi. Kaks aastat tagasi oli mul siht, et teen igal nädalal tööd ainult neljal päeval (töötan lihtsalt kiiremini). Mõnda aega toimis, aga siis läksin ahneks ja võtsin muudkui tööd juurde ning pikad nädalavahetused kadusid päris olematuteks.
  36. sul jätkub aega elamiseks ja eraeluks
  37. sul on hobid päriselt, mitte ainult mõtetes ja unistustes
  38. sul on aega kodu korras hoida
  39. sul on aega kodus asju arendada. Rubriik vana-maja-remont-see-ei-lõpe-kunagi
  40. saad endale teha graafiku “iga päev teen talu juures mõne koha korda” ja seda graafikut ka pidada.
  41. sul on aega sõpradega suhtlemiseks.
  42. sa võid terve päeva vaikida, kui tahad
  43. mõnel päeval ei pea kella üldse vaatama
  44. võtad vaba aja siis, kui tahad või vajad seda
  45. sa tunned ennast tervena, sest saad teha seda, mida ise tahad ja mis teeb õnnelikuks
  46. sa oled oma elu omanik
  47. ja seetõttu oled sa õnnelik, rõõmus ning hea kaaslane
  48. hea unega
  49. suurepärase töövõimega
  50. terve

Ilmselt võiksin seda nimekirja jätkata veel paar meetrit.

Igatahes. Päeval, kui otsustasin taas kirjutamisele pühenduda, oli meil kodus pidu. Sain aru, kuiväga on mind oodatud tagasi. Nii füüsilises, kui ka mentaalses mõttes. Kõik me neli tundsime ennast nii nagu oleks seljast langenud määratult suur koorem. “Sa oled harukordselt kannatlik, ma arvasin, et tuled palju kiiremini tagasi,” ütles mu kaasa. Mina olen tänulik, et tema oli nii kannatlik.

Tunnistan, et enne äratulemise otsustamist mõtlesin korduvalt teemal “läbikukkumine ja selle enesele tunnistamine”. Kas ma olen läbikukkunud, et mulle ei sobi palgatöö? Et mulle ei sobi see, kui mul puudub autonoomsus ja iseotsustamisvõimalus? Ei tea. Pigem vast teistmoodi ja liiga kaua saanud maitsta iseotsustamise vabadust. Ma ei suuda vahetada oma paremat varianti (minu jaoks) kehvema eluversiooni vastu. Seega pole läbikukkumist, on lihtsalt äratundmine, et nii lihtsalt on.

 

8 kommentaari »

Mis juhtub siis, kui nutitelefoni pole terve kuu?

Hdega nii juhtus. Nimelt oli meie kodus juba mõnda aega kujunenud nii, et kõik vabad hetked passisid nad telefonis. Sinna tõmmatud hulgaliselt igasuguseid mänge, mis teadupärast ei lõpe ju kunagi.

Alguses üritasin leebemalt – et teeme kellaajalised piirangud telefoniga mängimiseks. See ei toiminud, vaid selle asemel hakati hoopis mind üle kavaldama ja suisa näkku valetama. Näiteks mängisid nad poole ööni telefonis, istusid oma toas alailma telefonis ja kui mina sisenesin tuppa, siis haarati kähku mingi mänguasi (mis oli kenasti käeulatusse sätitud) pihku ja teeseldi mängimist. Õues olemiseks üldse aega enam polnud, samuti kippus aega nappima õppimiseks. Keegi ei joonistanud ega meisterdanud. Asi päädis ühe seigaga, mille tulemusena asendasin nende nutitelefonid kuuks ajaks tavaliste nutitelefonidega.

Esimesed päevad olid väga rasked. Nad üritasid iga hinna eest nende telefonidega netti saada ja mängude juurde pääseda. Kuna ma nutikaid ära ei peitnud, vaid need on avalikult riiulis, üritati neid ka taas käima saada. Eks saadigi. Paraku iga sellise üritusega pikenes telefonikeeld päeva võrra. Lõppskooriks kujunes kuu ja 3 päeva.

Muutused hakkasid toimuma umbes nädal pärast võõrutuse algust. Ausalt – ma ei tunne oma lapsi ära! Me räägime jälle omavahel. Nad käivad õues. Nad käivad koertega jalutamas, tulevad minuga kaasa jooksma. Unustavad ennast tundideks õue nii nagu vanasti. Nad meisterdavad, mängivad legodega, isegi nukkudega. Ja nad LOEVAD! Vabatahtlikult ja iga päev, Helena lausa igal vabal hetkel. Nad on avastanud enda jaoks “Saja rahva lood” ja otse neelavad neid raamatuid.

Ja teate mis – nad ei olegi ilma nutitelefonita igavusse surnud! Eks näis, mis saab siis, kui nad jaanipäeval telefonid tagasi saavad.

Leave a comment »

Kuidas me küll siiani keksuta saime?

20180604_145343

EV100 sünnipäevakingituseks valminud keksukast. Palju õnne, kallis Eesti riik!

See pilt ei ole kellegi hauast või kasvuhoone põhjast, vaid see on üks kümnest keksukastist, mis ehitati Kastre valda. Ma ei tea, kas sõna ehitama on üldse õige asi sellist asjandust iseloomustama. Igatahes asub see värgendus meie Võnnu kooli õuel ja on mõeldud lastele keksu mängimiseks.

Ei võta siinkohal sõna, et näeb kole välja ega tegelikult pole üldse õige keks. Ma ei võtaks üldse sõna, kui täna pole ilmund nummilugu, kus muuhulgas mainitakse ka selle projekti maksumust – nuta või naera, aga kümme sellist haud-kasvuhoonepõrand-keksu maksid ei rohkem ega vähem kui 21 000 eurot.

Tegemist on KÜSKi rahastatud projektiga ja kümnendiku maksis kinni KOV. Kuigi päev läbi on minu sõbrad sel teemal FBs arutlenud, et kuda ikka on sellist asja võimalik ehitada niisuguse hinna eest ja miks mina, kuri inimene, üldse saen nii toreda asja nagu keksukasti kallal. Olgu ma parem rõõmus, et keegi panustab lastesse, mõtleb nende vaba aja sisustamisele ning selleks ka midagi teeb. Üksiti peaks need 10 haud-põrand-keksukasti olema kingituseks EV100 sünnipäevale ja aitama rõhutada meie valla ühtsust.

Nojaa. Osav jutt. Sorav jutt. Kenjaalne idee. Muidugi – keksukast on just see asi, mis meil on puudu täiuslikust olemisest! Just selliseid rohelisi kummikuid me vajamegi siin maal! Keksukasti! Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud.

Ma tahaks minna ajas tagasi ja olla kärbes selles kohas, kus see kenjaalne mõte tekkis. Tahaks mõista selle mõtte tekkimise anatoomiat ja loogikat. Sest nimelt praegu mina, pragmaatiline ja kahe jalaga maa peal seisev inimene ei saa mitte muhvigi aru. Ma ei saa aru, kuidas see haud-põrand-keksukast peaks kedagi ühtsemaks muutma, kuidas peaks see aitama lastel aega sisustada ja mis valemiga on selle jama eest võimalik nii palju maksta? Ja miks pagana pärast meil antakse raha selliste asjade jaoks.

Kusjuures – mitte sugugi kõik KÜSKi projektid pole sellised…imelikud. Sealsamas EV100 algatuse raames on täiesti asjalikke asju. Näiteks sama palju kui see keksukastijama sai raha ka projekt, mille raames Eesti tippteadlased uurivad 100 aastaste eestlaste soolemikroobe, loodes leida sealt kedagi, kes võib olla nende inimeste pikaealisusele kaasaaitajaks. Rääkisin just hiljuti Marika Mikelsaarega sellest projektist ning see on tõeliselt põnev ja ka kasulik.

Keksukastid on ka kasulikud. Projekti väljamõtlejale, ehitajatele, kõigile manulistele. Ka poliitikutele, kes neid saavad uhkelt avada. Lastele? No ma ei tea, pakun, et pärast ühte läbihüppamist on lust läinud. Kaua sa ikka viitsid keksida. Ühiskonnale? Kahtlen sügavalt.

Kogu sellel asjal on lisaks eeltoodule juures kurb maik. On tõsi, et maalaste võimalused vaba aja veetmiseks ja ka huvihariduse saamiseks on oluliselt piiratumad, kui linnas. Jah, koolides on ringid, meil Võnnus ka on. Kõik on väga toredad ja mu lapsed osalevad neis niipalju kui vähegi jõuavad ehk väga aktiivselt. Aga ikkagi on seda neile vähe. Nad tahavad rohkem, tahavad paremal tasemel asjadega tegeleda, tahavad ka millegagi süvitsi tegeleda. Muidugi ma olen nende autojuht ja ma näen palju rohkem vaeva selle nimel, et ka minu metsas elavad lapsed saaksid võimalikult laia silmaringi.

21 000 eurot on suur raha. Selle eest saanuks 20 last käia aasta otsa siinsamas meie valla külje all asuvas Mooste rahvamuusikakoolis. Selle raha eest saanuks avada mitmeid põnevaid huviringe koolide juures. Oleks saanud hüvitada lapsevanematele kasvõi kütuseraha, mis kulub laste huviringidesse transportimisele.

Aga nüüd on meil keksukastid, mis näevad välja nii, nagu oleks nende alla keegi maetud või hakkaks keegi siia kohe omale kasvuhoonet püstitama. Võimas.

Lisaks mõtteainet: 

KÜSK jagab avalikku riigieelarvelist raha. Mingeid andmeid selle projekti kohta ei avalda.

Kohalik vald sedastab, et keksuplatside endi rajamine maksab 13 400 eurot, ülejäänud raha 21 000 eurost kulub platside avamispidudele, projektijuhtimisele ja muudele kuludele. Kahjuks pole välja toodud, kes on keksuplatside ehitajad. Seda on vaja kindlasti teha, et kroonida EV suurim rehepapp ja hoiatada selle virma edaspidiseid tellijaid totaalse haltuura eest (vt pilti).

Paar päeva hiljem väidab vallavanem FB postituses, et keksuplatside ehitamine maksis hoopiski vaid kolmandiku sellest 21 000st eurost. No ma ei tea…..ikka on palju sellise kräpi eest ju! Ütlen veelkord – tegemist on avaliku maksumaksja rahaga, mille jagamine mitte ainult ei pea olema aus ja läbipaistev, vaid ta peab ka NÄIMA aus ja läbipaistev. Antud juhul ei näi see nii. Pigem paistab segase vassimise ja sogases vees kala püüdmisena.

 

 

 

 

4 kommentaari »

Koolisaaga finaal

Tänasega sai läbi ligi 1,5 kuud kestnud kirjavahetus Kastre vallavalitsusega teemal “kas Kastre vald maksab naabervallas asuva Mooste Rahvamuusikakooli pearahad”. Vastus on lühike: ei maksa, sest et….

…nüüd lisa siia peoga paragrahve kõikvõimalikest seadustest, kus esineb sõna “kool”, “huviharidus”. Teadagi, iga õige ametnik teab seda, et kui sa saadad küsijale vastuseks hunniku paragrahve, siis lahtub ka kõige kangema küsija ind ja entusiasm. Samuti on hea inimesele niimoodi märku anda, et sina, tühine kodanik, ei pea mitte kõrgeaulise vallaametniku hinnalist aega raiskama. Paragrahvipuru on nimelt kõige tõhusam vahend tülikast kodanikust vabanemiseks ja üksiti garantii, et ta enam kunagi ühendust ei võta.

Jättes kõrvale kõik paragrahvid,  mida mulle kui varrukast puistati, tulen endiselt tagasi asja tuuma juurde. Kastre vald keeldub toetamast minu laste õppimist meile kõige lähemaks muusikakoolis (põhjendus, et eramuusikool ei olevat “pärismuusikakool”) ning eelistab selle asemel kinni maksta üle kahe korra kallimad pearahad kaugemates koolides. Kasvõi 77-kilomeetri kaugusel Alatskivil nagu kirjutas mulle valla huvihariduse petsialist Karin Küttis. Küsimus ei ole selles, et vallal ei oleks raha, kuna erakooli pearaha maks on üle 2 korra odavam kui kaugemal asuvate munitsipaalkoolide õpilaskoha tasu. Ehk et raha on, aga me lihtsalt ei toeta.

Sisuliselt poolteist kuud on kulunud vallal otsimaks põhjendusi, mis põhjusel ei kvalifitseeru meile kõige lähedasem ja sobivam muusikakool toetuskõlbulikuks. Palju töötunde on möödunud sobilike paragrahvide välja tuhnimiseks. Selle aja jooksul ei ole ma kordagi ei näinud ega tundnud, et minu kallis koduvald oleks soovinud tegeleda oma elaniku probleemi sisulise lahendamisega. Kui kõik need ettekäänete otsimisele kulunud tunnid oleks kulutatud lahenduse otsimisele, oleks see ammu ka leitud.

Miks ma üldse arvan, et Kastre vald saaks küll toetada kahe õpihimulise lapse õppimist naabervallas asuvas eramuusikakoolis? See on lihtne järeldus. Siin maanurgas on terve hulk omavalitsusi, kes seda teevad. Kuidas ja miks nemad seda saavad teha ning miks meie vald ei saa?

Ka sellele on väga lihtne vastus. Nad tahavad seda teha! Kastre vald ei taha!

Ma ei tea, mis on selle soovimatuse taga. Võibolla on vallapoolne arrogantsus ja soovimatus asjaga sisuliselt tegeleda seotud vägivaldse haldusreformiga, kui kokku pandi vallad, mis vabatahtlikult poleks ühinenud. Võib-olla aga see ongi praeguse vallaladviku suhtumine oma elanikku. Võib-olla tundub 5000 elanikuga valla juhtimine tõesti niivõrd võimsa asjana, et sa võid unustada, kelle jaoks tegelikult tööd teed. Võib-olla on meil siin maal inimesi ülemäära palju ja lapsi ka tüütult suurtes hulkades. Võib-olla on need inimesed ja lapsed tõesti üliaktiivsed ja kõik tahavad käia ei-tea-mis-kaunite-kunstide koolides ning kõik tahavad, et vald selle kinni maksaks. Võib-olla on tegemist lihtsalt kiusu ajamisega.

Et mitte lõpetada mustades toonides, siis on mul hea meel, et olen suutnud toota meie vallavalitsusele märkimisväärse hulga tööd juurde ning nii saab hea mitu päeva jälle õhtusse veeretatud. Olen avastanud ühe kobalt ja kahemõtteliselt koostatud määruse, mis nüüd ringi tuleb teha ja, oh rõõmu, varsti korraldatakse me vallas lausa laste huvihariduse teemaline küsitlus. Sest ikka on ju vaja teada saada, kes kus õpib ja mida õppida tahab (mitte et seda praegu ei teataks). Abiks ikka.

 

 

 

 

Leave a comment »

Mina, tülikas lapsevanem maakolkast ehk kuidas saada lapsed kõrvalvalda muusikakooli õppima (muudetud)

Meie maale kolimise läbinisti positiivse loo juures oli ka üks kurb  koht. Nimelt see, et  Helena viiuliõpingud suurepärase õpetaja Raeli juures jäid pooleli. Mõtlesime variante nii ja naa, uurisin põhjalikult Tartu muusikakoole ja bussigraafikuid. Kaalusin variandina ka Räpina muusikakooli. Logistilistel põhjustel jätsin need asjad katki – Tartu linnas muusikakoolis käia ei ole meie juurest võimalik bussiga, kuna bussid sõidavad ebasobivatel aegadel. Räpinasse, kui meile kõige lähemasse linna, ei ole siit üldse võimalik bussiga saada. Samuti asub Räpina täpselt vastassuunas Võnnule, kus tüdrukud koolis käivad. Lõpuks jäi raske südamega nii, et viiuliõppimine jäigi pooleli. Arvasin ka, et liiga palju muutusi korraga oleks talle ehk talle liig – isegi ju kolimine täiesti teise keskkonda sõpradest eemale, koolivahetus, uus elu…

Elu loksus paika ja Helena hakkas mulle vaikselt rääkima, et tahaks ikka viiulit edasi õppida. Samuti tahtis ta, et ma talle klaverit õpetaksin. Sellega ma saan hakkama – olen ju kunagi ammu lausa õppinud õpetamiskunsti ning meil on kodus palju algajate noote, kust Helena nüüd pusibki minu abiga lugusid mängida. Aga vot viiulist ma küll mitte midagi ei tea.

Hanna hakkas mingil ajal jutustama soovist kitarri mängida. Tal on lausa kitarrgi olemas. Vaatasin jälle ringi, et kust leida viiuliõpetajat ja kitarriõpetajat ning keegi soovitas Mooste Rahvamuusikakooli. Juhtumisi on see meie kodule kõige lähemal – vaid 20 km sõita. Rahvamuusika sobib meie mõttelaadiga ka suurepäraselt.

Rääkisin kooliga ja kõik tundus sujuvat – mõlemad lapsed saaksid alustada kohe poole aasta pealt ja isegi sobilik kellaaeg tundideks on leitud. Aga siis hakkas teele veerema ohtralt takistusi meie uuelt ja suurelt Kastre vallalt.

Üldjuhul käib asi nii, et kui laps tahab muusikat õppida ja oma vallas võimalust pole, siis katab vald muusikakooli pearaha ning laps saab õppida lihtsalt mõne teise valla koolis. Kastre vallas pole ühtegi muusikakooli. Mooste kool asub naabervallas, kuid oh häda ja õnnetust, ta on MTÜ ja mitte munitsipaalmuusikakool. Selle põhjalt kõik hädad hakkasidki – Kastre vallal ei olevat võimalik maksta erakooli kohatasu!

Teadmiseks – Moostes, millest on kujunenud oluline rahvamuusikakeskus, käivad õppimas ümberkaudsete valdade lapsed ja nende puhul millegipärast ei ole teiste valdade puhul seda pearahaprobleemi kerkinud. Tõsi küll, Kastre vallast ei õpi seal koolis praegu mitte kedagi. Seega – küsimus taandub siiski vaid tahtele ja soovile oma lapsi toetada.

Aga edasi. Küsisin vastavalt vallaametnikult, mis on siis tema lahendus asjale, kui minu lapsed tahavad õppida pilli, kuid meie vallas sellist võimalust pole. Vastuses seisis terve loetelu Tartu maakonna muusikakoolidest, kus õppides maksab Kastre vald asja kinni ja jutul lõpp. Sel nimekirjas seisid Tartu kaks muusikakooli, Ülenurme muusikakool, Räpina muusikakool, Põlva muusikakool või Alatskivi kaunite kunstide kool. Vallamaja kabinetist paistavad need pakkumised tõepoolest kui lahendused, kuid vaatame asja lähemalt ja sisuliselt.

Mulle on oluline, et lapsed saaksid õppida kodule kõige lähemas kohas. Nagunii sõidavad nad iga päev kooliskäimise tõttu maha 50 km ja pillitundide pärast teist samapalju või veelgi rohkem sõita on liig, mis liig nii lastele kui ka transpordiüksusele (loe: mulle).

Väljapakutud koolide kaugus meie kodust (jah, meie kodust Ahunapalus, mitte 40 km kauguselt Kurepalus asuvast vallamajast) on järgmine:

Ülenurme – 45 km
Põlva – 38 km
Räpina 33 km
Tartu 46 km
Alatskivi – 77 km (sic!!!!!! Valla huvihariduse spetsialist tõsimeeli käis ka selle variandi mulle välja:)))
Võrdluseks: Mooste – 20 km
Vaatame asja veel lähemalt. Lisaks sellele, et vald surub mulle peale kaugemaid koole, tahab ta ise võtta ka suuremaid kohustusi, sest nii kummaline kui see ka pole, on munitsipaalkoolide kohatasumaks suurem kui Mooste erakoolis. Kusjuures vahe on lausa märkimisväärne – nt Mooste vs Põlva muusikakool 95.00 eurot vs üle 200 euro kuus lapse kohta.
Selle info peale jookseb minul juhe kokku, sest kogu lugu muutub arenedes järjest ebaloogilisemaks. Kogu kammist järeldub:
  • KOV eelistab, et ma paneksin oma lapsed kaugemale kooli.
  • KOV on nõus maksma kordades suuremat kohatasumaksu kaugemates koolides käimise eest.
  • KOV keeldub olematutele põhjendustele tuginedes tasumast lähima kooli kohatasu maksu, mis oleks ka vallale odavam lahendus.

LISAKS

Miks on üldse oluline tegeleda muusika ja pillimängu õppimisega?

Minu jaoks on need teemad äärmiselt olulised. Nimelt pilliõppimine annab kogu eluks vajalikud oskused, mida läheb tarvis mistahes tööd tehes. See annab sihikindluse, järjepidevuse, visaduse, kontsentreerumisvõime. Isegi kui väikesest pilliõppurist ei saa muusikut, siis palun näidake mulle elukutset, kus neid omadusi vaja ei lähe? Ka minust ei saanud muusikut, kuid 12 aastat Tallinna Muusikakeskkoolis on andnud mulle hindamatu kogemuse ja oskused, mida kasutan iga jumala tund.

Rääkimata sellest, et ma pean sügavalt lugu muusikast, olgu selleks siis klassika või meie oma rahvapärimus. See on osa kultuurist ja iga püüdlust sellega tegeleda, tuleb toetada. Ma ei kujuta oma elu ette ilma klaverimänguta, noodikuhjade ja pideva muusikakuulamiseta. Ka minu lapsed kasvavad selles keskkonnas ja ma leian, et see on väga OK.

 

Hiljem:

Olen selle teema peale palju mõelnud ja ka erinevaid seadusi ning õigusakte lugenud. Kokkuvõttes olen kurb, sest ükski seadus ega määrus ei keela taolises keissis pearaha tasumist. Ei keela, kuid ka ei kohusta. Mis tähendab, et KOVil on laiad piirid otsustada ise, mida ta teeb või ei tee. Mis omakorda tähendab, et kõik taandub ära KOVi tahtele – kas ta tahab toetada või ta ei taha toetada.

 

 

 

 

 

 

9 kommentaari »

Kuidas ma olen üritanud Teliaga suhelda ja neilt kaupa osta (apdeiditud)

Meie uues kodus puudub mobiililevi. Õues on Telial hädine 1 post, toas pole sedagi. Teistest operaatoritest ei maksa unistadagi. Aga minu on ju vaja kodukontoris tööd teha ja telefon on üks mu peamisi töövahendeid.

Igatahes. Ma ei teinud sellest väga suurt numbrit, sest on ju igast udubeeni tehnikavidinaid, millega vähesest levist saab teha rohkem levi. Küllap Telia inimesed teavad ja mind selles aitavad, kui õige aeg kätte leiab.

Internett õnnestus koju võluda tänu kuuse otsas olevale antennile ja ruuterile. Jookseb päris hästi, saab isegi juutuubi ja Kanal2 Mentalisti vahtida.

Leviprobleemi kurtsin kõigepealt Telia esinduses. See oli möödunud aasta lõpus enne jõule. Tibi seal tegi suured silmad, pööritas neid umbes 7 ringi ja nentis, et ta ei oska selle probleemi lahenduseks mitte midagi soovitada. Et neil on küll e-poes müügil mingid mobiililevivõimendid, kuid tema nendest midagi ei tea ja mitte midagi soovitada ei oska. Nii ütleski.

Ahjaa…midagi siiski soovitas. Et helistagu (naljakoht – kuda ma siis helistan?) ma kodunt nende tehnikutele ja las nemad soovitavad, mida teha. No aga kuna mul levi pole, siis ma ju helistada ei saanud ja kirjutasin. Õigemini kirjutas lausa 2 inimest Teliasse teemal “levi puudub, heeeelp!”

Esimene kiri läks teele 26. detsembril. Sellele saabus vastus uue aasta esimesel nädalal. Kuna tekkis veel lisaküsimusi, saatsime teele uue kirja, lootuses, et kui algus on tehtud, siis peaks vastus ometi tulema kiiremini. Pole siiani midagi.

Teise kirja kirjutasin mina 02. jaanuaril. Sellele kirjale saabus  vastus 10. jaanuaril. Braavo, Telia! Vastasin kohe, et pakkumine on OK ja teeme ära. See kiri läks teele 11. jaanuaril. Kolm korda võite arvata, kas tänaseks on kippu & kõppu.

Igal juhul vinge! Ma ei ole mitte kunagi kohanud NII aeglast ja koba klienditeenindust kui selle keissiga. Üksiti on minus tekkinud hasart, et kui pikalt selle probleemi lahendus aega võtab. Lihtsale küsimusele nädal aega vastust oodata on tase omaette, aga äkki saame veel kõrgemale hüpata? Praegu on juhtumi “avamisest” möödunud 3 nädalat ja ma mõttes hoian juba pöialt, kas venitame kuu aega täis. Tegelikult on vaid 11 päeva minna ju:)

Update:

Ma nüüd ei tea, kas siin mõjub netis oigamine või on Telia inimestel ka lõpuks jõulupohmell lõppenud. Igatahes helistas mulle keegi noormees sealt koguni neli korda. Kohe alguses saime jälile selles, et mul on vaja levivõimendit ja antenni (majuütlesin). Nüüd, kuidas see kliendile toimetaja. Soovitasin saata kuskile esindusse Tartus v Tallinnas, et võtan sealt ära. Ei saavat nii. Soovitasin panna pakiautomaati. Ei saavat. Ok, tulgu siis kuller, kuulutan pool päeva tuksiläinuks ja kükitan kodus. Tuligi tore kuller ettenähtud ajal pakiga. Aga no ei õnnestunud korraga kahe asja saatmine – antenni pean ilmselt ise traadist keerama.

Update update: Mul õnnestus ka antenn Telialt välja urgitseda! Tunne on nagu võidumehel või nagu oleks millegi eriti suurega hakkama saanud.

Sellest loost saab väga sketši – “Telia klient üritab neilt teenust osta”.

Finaal: Ma olen võidumees! Kolme nädalaga urgitsesin Telialt välja kõik vajalikud seadmed, need on nüüd püsti pandud ning minu kodukontoris on olemas nii mõistlik internetikiirus kui ka mobiililevi.

 

 

 

5 kommentaari »