Archive for Ka nii võib

Mis juhtub siis, kui nutitelefoni pole terve kuu?

Hdega nii juhtus. Nimelt oli meie kodus juba mõnda aega kujunenud nii, et kõik vabad hetked passisid nad telefonis. Sinna tõmmatud hulgaliselt igasuguseid mänge, mis teadupärast ei lõpe ju kunagi.

Alguses üritasin leebemalt – et teeme kellaajalised piirangud telefoniga mängimiseks. See ei toiminud, vaid selle asemel hakati hoopis mind üle kavaldama ja suisa näkku valetama. Näiteks mängisid nad poole ööni telefonis, istusid oma toas alailma telefonis ja kui mina sisenesin tuppa, siis haarati kähku mingi mänguasi (mis oli kenasti käeulatusse sätitud) pihku ja teeseldi mängimist. Õues olemiseks üldse aega enam polnud, samuti kippus aega nappima õppimiseks. Keegi ei joonistanud ega meisterdanud. Asi päädis ühe seigaga, mille tulemusena asendasin nende nutitelefonid kuuks ajaks tavaliste nutitelefonidega.

Esimesed päevad olid väga rasked. Nad üritasid iga hinna eest nende telefonidega netti saada ja mängude juurde pääseda. Kuna ma nutikaid ära ei peitnud, vaid need on avalikult riiulis, üritati neid ka taas käima saada. Eks saadigi. Paraku iga sellise üritusega pikenes telefonikeeld päeva võrra. Lõppskooriks kujunes kuu ja 3 päeva.

Muutused hakkasid toimuma umbes nädal pärast võõrutuse algust. Ausalt – ma ei tunne oma lapsi ära! Me räägime jälle omavahel. Nad käivad õues. Nad käivad koertega jalutamas, tulevad minuga kaasa jooksma. Unustavad ennast tundideks õue nii nagu vanasti. Nad meisterdavad, mängivad legodega, isegi nukkudega. Ja nad LOEVAD! Vabatahtlikult ja iga päev, Helena lausa igal vabal hetkel. Nad on avastanud enda jaoks “Saja rahva lood” ja otse neelavad neid raamatuid.

Ja teate mis – nad ei olegi ilma nutitelefonita igavusse surnud! Eks näis, mis saab siis, kui nad jaanipäeval telefonid tagasi saavad.

Advertisements

Leave a comment »

Kuidas me küll siiani keksuta saime?

20180604_145343

EV100 sünnipäevakingituseks valminud keksukast. Palju õnne, kallis Eesti riik!

See pilt ei ole kellegi hauast või kasvuhoone põhjast, vaid see on üks kümnest keksukastist, mis ehitati Kastre valda. Ma ei tea, kas sõna ehitama on üldse õige asi sellist asjandust iseloomustama. Igatahes asub see värgendus meie Võnnu kooli õuel ja on mõeldud lastele keksu mängimiseks.

Ei võta siinkohal sõna, et näeb kole välja ega tegelikult pole üldse õige keks. Ma ei võtaks üldse sõna, kui täna pole ilmund nummilugu, kus muuhulgas mainitakse ka selle projekti maksumust – nuta või naera, aga kümme sellist haud-kasvuhoonepõrand-keksu maksid ei rohkem ega vähem kui 21 000 eurot.

Tegemist on KÜSKi rahastatud projektiga ja kümnendiku maksis kinni KOV. Kuigi päev läbi on minu sõbrad sel teemal FBs arutlenud, et kuda ikka on sellist asja võimalik ehitada niisuguse hinna eest ja miks mina, kuri inimene, üldse saen nii toreda asja nagu keksukasti kallal. Olgu ma parem rõõmus, et keegi panustab lastesse, mõtleb nende vaba aja sisustamisele ning selleks ka midagi teeb. Üksiti peaks need 10 haud-põrand-keksukasti olema kingituseks EV100 sünnipäevale ja aitama rõhutada meie valla ühtsust.

Nojaa. Osav jutt. Sorav jutt. Kenjaalne idee. Muidugi – keksukast on just see asi, mis meil on puudu täiuslikust olemisest! Just selliseid rohelisi kummikuid me vajamegi siin maal! Keksukasti! Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud.

Ma tahaks minna ajas tagasi ja olla kärbes selles kohas, kus see kenjaalne mõte tekkis. Tahaks mõista selle mõtte tekkimise anatoomiat ja loogikat. Sest nimelt praegu mina, pragmaatiline ja kahe jalaga maa peal seisev inimene ei saa mitte muhvigi aru. Ma ei saa aru, kuidas see haud-põrand-keksukast peaks kedagi ühtsemaks muutma, kuidas peaks see aitama lastel aega sisustada ja mis valemiga on selle jama eest võimalik nii palju maksta? Ja miks pagana pärast meil antakse raha selliste asjade jaoks.

Kusjuures – mitte sugugi kõik KÜSKi projektid pole sellised…imelikud. Sealsamas EV100 algatuse raames on täiesti asjalikke asju. Näiteks sama palju kui see keksukastijama sai raha ka projekt, mille raames Eesti tippteadlased uurivad 100 aastaste eestlaste soolemikroobe, loodes leida sealt kedagi, kes võib olla nende inimeste pikaealisusele kaasaaitajaks. Rääkisin just hiljuti Marika Mikelsaarega sellest projektist ning see on tõeliselt põnev ja ka kasulik.

Keksukastid on ka kasulikud. Projekti väljamõtlejale, ehitajatele, kõigile manulistele. Ka poliitikutele, kes neid saavad uhkelt avada. Lastele? No ma ei tea, pakun, et pärast ühte läbihüppamist on lust läinud. Kaua sa ikka viitsid keksida. Ühiskonnale? Kahtlen sügavalt.

Kogu sellel asjal on lisaks eeltoodule juures kurb maik. On tõsi, et maalaste võimalused vaba aja veetmiseks ja ka huvihariduse saamiseks on oluliselt piiratumad, kui linnas. Jah, koolides on ringid, meil Võnnus ka on. Kõik on väga toredad ja mu lapsed osalevad neis niipalju kui vähegi jõuavad ehk väga aktiivselt. Aga ikkagi on seda neile vähe. Nad tahavad rohkem, tahavad paremal tasemel asjadega tegeleda, tahavad ka millegagi süvitsi tegeleda. Muidugi ma olen nende autojuht ja ma näen palju rohkem vaeva selle nimel, et ka minu metsas elavad lapsed saaksid võimalikult laia silmaringi.

21 000 eurot on suur raha. Selle eest saanuks 20 last käia aasta otsa siinsamas meie valla külje all asuvas Mooste rahvamuusikakoolis. Selle raha eest saanuks avada mitmeid põnevaid huviringe koolide juures. Oleks saanud hüvitada lapsevanematele kasvõi kütuseraha, mis kulub laste huviringidesse transportimisele.

Aga nüüd on meil keksukastid, mis näevad välja nii, nagu oleks nende alla keegi maetud või hakkaks keegi siia kohe omale kasvuhoonet püstitama. Võimas.

Lisaks mõtteainet: 

KÜSK jagab avalikku riigieelarvelist raha. Mingeid andmeid selle projekti kohta ei avalda.

Kohalik vald sedastab, et keksuplatside endi rajamine maksab 13 400 eurot, ülejäänud raha 21 000 eurost kulub platside avamispidudele, projektijuhtimisele ja muudele kuludele. Kahjuks pole välja toodud, kes on keksuplatside ehitajad. Seda on vaja kindlasti teha, et kroonida EV suurim rehepapp ja hoiatada selle virma edaspidiseid tellijaid totaalse haltuura eest (vt pilti).

Paar päeva hiljem väidab vallavanem FB postituses, et keksuplatside ehitamine maksis hoopiski vaid kolmandiku sellest 21 000st eurost. No ma ei tea…..ikka on palju sellise kräpi eest ju! Ütlen veelkord – tegemist on avaliku maksumaksja rahaga, mille jagamine mitte ainult ei pea olema aus ja läbipaistev, vaid ta peab ka NÄIMA aus ja läbipaistev. Antud juhul ei näi see nii. Pigem paistab segase vassimise ja sogases vees kala püüdmisena.

 

 

 

 

4 kommentaari »

Koolisaaga finaal

Tänasega sai läbi ligi 1,5 kuud kestnud kirjavahetus Kastre vallavalitsusega teemal “kas Kastre vald maksab naabervallas asuva Mooste Rahvamuusikakooli pearahad”. Vastus on lühike: ei maksa, sest et….

…nüüd lisa siia peoga paragrahve kõikvõimalikest seadustest, kus esineb sõna “kool”, “huviharidus”. Teadagi, iga õige ametnik teab seda, et kui sa saadad küsijale vastuseks hunniku paragrahve, siis lahtub ka kõige kangema küsija ind ja entusiasm. Samuti on hea inimesele niimoodi märku anda, et sina, tühine kodanik, ei pea mitte kõrgeaulise vallaametniku hinnalist aega raiskama. Paragrahvipuru on nimelt kõige tõhusam vahend tülikast kodanikust vabanemiseks ja üksiti garantii, et ta enam kunagi ühendust ei võta.

Jättes kõrvale kõik paragrahvid,  mida mulle kui varrukast puistati, tulen endiselt tagasi asja tuuma juurde. Kastre vald keeldub toetamast minu laste õppimist meile kõige lähemaks muusikakoolis (põhjendus, et eramuusikool ei olevat “pärismuusikakool”) ning eelistab selle asemel kinni maksta üle kahe korra kallimad pearahad kaugemates koolides. Kasvõi 77-kilomeetri kaugusel Alatskivil nagu kirjutas mulle valla huvihariduse petsialist Karin Küttis. Küsimus ei ole selles, et vallal ei oleks raha, kuna erakooli pearaha maks on üle 2 korra odavam kui kaugemal asuvate munitsipaalkoolide õpilaskoha tasu. Ehk et raha on, aga me lihtsalt ei toeta.

Sisuliselt poolteist kuud on kulunud vallal otsimaks põhjendusi, mis põhjusel ei kvalifitseeru meile kõige lähedasem ja sobivam muusikakool toetuskõlbulikuks. Palju töötunde on möödunud sobilike paragrahvide välja tuhnimiseks. Selle aja jooksul ei ole ma kordagi ei näinud ega tundnud, et minu kallis koduvald oleks soovinud tegeleda oma elaniku probleemi sisulise lahendamisega. Kui kõik need ettekäänete otsimisele kulunud tunnid oleks kulutatud lahenduse otsimisele, oleks see ammu ka leitud.

Miks ma üldse arvan, et Kastre vald saaks küll toetada kahe õpihimulise lapse õppimist naabervallas asuvas eramuusikakoolis? See on lihtne järeldus. Siin maanurgas on terve hulk omavalitsusi, kes seda teevad. Kuidas ja miks nemad seda saavad teha ning miks meie vald ei saa?

Ka sellele on väga lihtne vastus. Nad tahavad seda teha! Kastre vald ei taha!

Ma ei tea, mis on selle soovimatuse taga. Võibolla on vallapoolne arrogantsus ja soovimatus asjaga sisuliselt tegeleda seotud vägivaldse haldusreformiga, kui kokku pandi vallad, mis vabatahtlikult poleks ühinenud. Võib-olla aga see ongi praeguse vallaladviku suhtumine oma elanikku. Võib-olla tundub 5000 elanikuga valla juhtimine tõesti niivõrd võimsa asjana, et sa võid unustada, kelle jaoks tegelikult tööd teed. Võib-olla on meil siin maal inimesi ülemäära palju ja lapsi ka tüütult suurtes hulkades. Võib-olla on need inimesed ja lapsed tõesti üliaktiivsed ja kõik tahavad käia ei-tea-mis-kaunite-kunstide koolides ning kõik tahavad, et vald selle kinni maksaks. Võib-olla on tegemist lihtsalt kiusu ajamisega.

Et mitte lõpetada mustades toonides, siis on mul hea meel, et olen suutnud toota meie vallavalitsusele märkimisväärse hulga tööd juurde ning nii saab hea mitu päeva jälle õhtusse veeretatud. Olen avastanud ühe kobalt ja kahemõtteliselt koostatud määruse, mis nüüd ringi tuleb teha ja, oh rõõmu, varsti korraldatakse me vallas lausa laste huvihariduse teemaline küsitlus. Sest ikka on ju vaja teada saada, kes kus õpib ja mida õppida tahab (mitte et seda praegu ei teataks). Abiks ikka.

 

 

 

 

Leave a comment »

Mina, tülikas lapsevanem maakolkast ehk kuidas saada lapsed kõrvalvalda muusikakooli õppima (muudetud)

Meie maale kolimise läbinisti positiivse loo juures oli ka üks kurb  koht. Nimelt see, et  Helena viiuliõpingud suurepärase õpetaja Raeli juures jäid pooleli. Mõtlesime variante nii ja naa, uurisin põhjalikult Tartu muusikakoole ja bussigraafikuid. Kaalusin variandina ka Räpina muusikakooli. Logistilistel põhjustel jätsin need asjad katki – Tartu linnas muusikakoolis käia ei ole meie juurest võimalik bussiga, kuna bussid sõidavad ebasobivatel aegadel. Räpinasse, kui meile kõige lähemasse linna, ei ole siit üldse võimalik bussiga saada. Samuti asub Räpina täpselt vastassuunas Võnnule, kus tüdrukud koolis käivad. Lõpuks jäi raske südamega nii, et viiuliõppimine jäigi pooleli. Arvasin ka, et liiga palju muutusi korraga oleks talle ehk talle liig – isegi ju kolimine täiesti teise keskkonda sõpradest eemale, koolivahetus, uus elu…

Elu loksus paika ja Helena hakkas mulle vaikselt rääkima, et tahaks ikka viiulit edasi õppida. Samuti tahtis ta, et ma talle klaverit õpetaksin. Sellega ma saan hakkama – olen ju kunagi ammu lausa õppinud õpetamiskunsti ning meil on kodus palju algajate noote, kust Helena nüüd pusibki minu abiga lugusid mängida. Aga vot viiulist ma küll mitte midagi ei tea.

Hanna hakkas mingil ajal jutustama soovist kitarri mängida. Tal on lausa kitarrgi olemas. Vaatasin jälle ringi, et kust leida viiuliõpetajat ja kitarriõpetajat ning keegi soovitas Mooste Rahvamuusikakooli. Juhtumisi on see meie kodule kõige lähemal – vaid 20 km sõita. Rahvamuusika sobib meie mõttelaadiga ka suurepäraselt.

Rääkisin kooliga ja kõik tundus sujuvat – mõlemad lapsed saaksid alustada kohe poole aasta pealt ja isegi sobilik kellaaeg tundideks on leitud. Aga siis hakkas teele veerema ohtralt takistusi meie uuelt ja suurelt Kastre vallalt.

Üldjuhul käib asi nii, et kui laps tahab muusikat õppida ja oma vallas võimalust pole, siis katab vald muusikakooli pearaha ning laps saab õppida lihtsalt mõne teise valla koolis. Kastre vallas pole ühtegi muusikakooli. Mooste kool asub naabervallas, kuid oh häda ja õnnetust, ta on MTÜ ja mitte munitsipaalmuusikakool. Selle põhjalt kõik hädad hakkasidki – Kastre vallal ei olevat võimalik maksta erakooli kohatasu!

Teadmiseks – Moostes, millest on kujunenud oluline rahvamuusikakeskus, käivad õppimas ümberkaudsete valdade lapsed ja nende puhul millegipärast ei ole teiste valdade puhul seda pearahaprobleemi kerkinud. Tõsi küll, Kastre vallast ei õpi seal koolis praegu mitte kedagi. Seega – küsimus taandub siiski vaid tahtele ja soovile oma lapsi toetada.

Aga edasi. Küsisin vastavalt vallaametnikult, mis on siis tema lahendus asjale, kui minu lapsed tahavad õppida pilli, kuid meie vallas sellist võimalust pole. Vastuses seisis terve loetelu Tartu maakonna muusikakoolidest, kus õppides maksab Kastre vald asja kinni ja jutul lõpp. Sel nimekirjas seisid Tartu kaks muusikakooli, Ülenurme muusikakool, Räpina muusikakool, Põlva muusikakool või Alatskivi kaunite kunstide kool. Vallamaja kabinetist paistavad need pakkumised tõepoolest kui lahendused, kuid vaatame asja lähemalt ja sisuliselt.

Mulle on oluline, et lapsed saaksid õppida kodule kõige lähemas kohas. Nagunii sõidavad nad iga päev kooliskäimise tõttu maha 50 km ja pillitundide pärast teist samapalju või veelgi rohkem sõita on liig, mis liig nii lastele kui ka transpordiüksusele (loe: mulle).

Väljapakutud koolide kaugus meie kodust (jah, meie kodust Ahunapalus, mitte 40 km kauguselt Kurepalus asuvast vallamajast) on järgmine:

Ülenurme – 45 km
Põlva – 38 km
Räpina 33 km
Tartu 46 km
Alatskivi – 77 km (sic!!!!!! Valla huvihariduse spetsialist tõsimeeli käis ka selle variandi mulle välja:)))
Võrdluseks: Mooste – 20 km
Vaatame asja veel lähemalt. Lisaks sellele, et vald surub mulle peale kaugemaid koole, tahab ta ise võtta ka suuremaid kohustusi, sest nii kummaline kui see ka pole, on munitsipaalkoolide kohatasumaks suurem kui Mooste erakoolis. Kusjuures vahe on lausa märkimisväärne – nt Mooste vs Põlva muusikakool 95.00 eurot vs üle 200 euro kuus lapse kohta.
Selle info peale jookseb minul juhe kokku, sest kogu lugu muutub arenedes järjest ebaloogilisemaks. Kogu kammist järeldub:
  • KOV eelistab, et ma paneksin oma lapsed kaugemale kooli.
  • KOV on nõus maksma kordades suuremat kohatasumaksu kaugemates koolides käimise eest.
  • KOV keeldub olematutele põhjendustele tuginedes tasumast lähima kooli kohatasu maksu, mis oleks ka vallale odavam lahendus.

LISAKS

Miks on üldse oluline tegeleda muusika ja pillimängu õppimisega?

Minu jaoks on need teemad äärmiselt olulised. Nimelt pilliõppimine annab kogu eluks vajalikud oskused, mida läheb tarvis mistahes tööd tehes. See annab sihikindluse, järjepidevuse, visaduse, kontsentreerumisvõime. Isegi kui väikesest pilliõppurist ei saa muusikut, siis palun näidake mulle elukutset, kus neid omadusi vaja ei lähe? Ka minust ei saanud muusikut, kuid 12 aastat Tallinna Muusikakeskkoolis on andnud mulle hindamatu kogemuse ja oskused, mida kasutan iga jumala tund.

Rääkimata sellest, et ma pean sügavalt lugu muusikast, olgu selleks siis klassika või meie oma rahvapärimus. See on osa kultuurist ja iga püüdlust sellega tegeleda, tuleb toetada. Ma ei kujuta oma elu ette ilma klaverimänguta, noodikuhjade ja pideva muusikakuulamiseta. Ka minu lapsed kasvavad selles keskkonnas ja ma leian, et see on väga OK.

 

Hiljem:

Olen selle teema peale palju mõelnud ja ka erinevaid seadusi ning õigusakte lugenud. Kokkuvõttes olen kurb, sest ükski seadus ega määrus ei keela taolises keissis pearaha tasumist. Ei keela, kuid ka ei kohusta. Mis tähendab, et KOVil on laiad piirid otsustada ise, mida ta teeb või ei tee. Mis omakorda tähendab, et kõik taandub ära KOVi tahtele – kas ta tahab toetada või ta ei taha toetada.

 

 

 

 

 

 

9 kommentaari »

Kuidas ma olen üritanud Teliaga suhelda ja neilt kaupa osta (apdeiditud)

Meie uues kodus puudub mobiililevi. Õues on Telial hädine 1 post, toas pole sedagi. Teistest operaatoritest ei maksa unistadagi. Aga minu on ju vaja kodukontoris tööd teha ja telefon on üks mu peamisi töövahendeid.

Igatahes. Ma ei teinud sellest väga suurt numbrit, sest on ju igast udubeeni tehnikavidinaid, millega vähesest levist saab teha rohkem levi. Küllap Telia inimesed teavad ja mind selles aitavad, kui õige aeg kätte leiab.

Internett õnnestus koju võluda tänu kuuse otsas olevale antennile ja ruuterile. Jookseb päris hästi, saab isegi juutuubi ja Kanal2 Mentalisti vahtida.

Leviprobleemi kurtsin kõigepealt Telia esinduses. See oli möödunud aasta lõpus enne jõule. Tibi seal tegi suured silmad, pööritas neid umbes 7 ringi ja nentis, et ta ei oska selle probleemi lahenduseks mitte midagi soovitada. Et neil on küll e-poes müügil mingid mobiililevivõimendid, kuid tema nendest midagi ei tea ja mitte midagi soovitada ei oska. Nii ütleski.

Ahjaa…midagi siiski soovitas. Et helistagu (naljakoht – kuda ma siis helistan?) ma kodunt nende tehnikutele ja las nemad soovitavad, mida teha. No aga kuna mul levi pole, siis ma ju helistada ei saanud ja kirjutasin. Õigemini kirjutas lausa 2 inimest Teliasse teemal “levi puudub, heeeelp!”

Esimene kiri läks teele 26. detsembril. Sellele saabus vastus uue aasta esimesel nädalal. Kuna tekkis veel lisaküsimusi, saatsime teele uue kirja, lootuses, et kui algus on tehtud, siis peaks vastus ometi tulema kiiremini. Pole siiani midagi.

Teise kirja kirjutasin mina 02. jaanuaril. Sellele kirjale saabus  vastus 10. jaanuaril. Braavo, Telia! Vastasin kohe, et pakkumine on OK ja teeme ära. See kiri läks teele 11. jaanuaril. Kolm korda võite arvata, kas tänaseks on kippu & kõppu.

Igal juhul vinge! Ma ei ole mitte kunagi kohanud NII aeglast ja koba klienditeenindust kui selle keissiga. Üksiti on minus tekkinud hasart, et kui pikalt selle probleemi lahendus aega võtab. Lihtsale küsimusele nädal aega vastust oodata on tase omaette, aga äkki saame veel kõrgemale hüpata? Praegu on juhtumi “avamisest” möödunud 3 nädalat ja ma mõttes hoian juba pöialt, kas venitame kuu aega täis. Tegelikult on vaid 11 päeva minna ju:)

Update:

Ma nüüd ei tea, kas siin mõjub netis oigamine või on Telia inimestel ka lõpuks jõulupohmell lõppenud. Igatahes helistas mulle keegi noormees sealt koguni neli korda. Kohe alguses saime jälile selles, et mul on vaja levivõimendit ja antenni (majuütlesin). Nüüd, kuidas see kliendile toimetaja. Soovitasin saata kuskile esindusse Tartus v Tallinnas, et võtan sealt ära. Ei saavat nii. Soovitasin panna pakiautomaati. Ei saavat. Ok, tulgu siis kuller, kuulutan pool päeva tuksiläinuks ja kükitan kodus. Tuligi tore kuller ettenähtud ajal pakiga. Aga no ei õnnestunud korraga kahe asja saatmine – antenni pean ilmselt ise traadist keerama.

Update update: Mul õnnestus ka antenn Telialt välja urgitseda! Tunne on nagu võidumehel või nagu oleks millegi eriti suurega hakkama saanud.

Sellest loost saab väga sketši – “Telia klient üritab neilt teenust osta”.

Finaal: Ma olen võidumees! Kolme nädalaga urgitsesin Telialt välja kõik vajalikud seadmed, need on nüüd püsti pandud ning minu kodukontoris on olemas nii mõistlik internetikiirus kui ka mobiililevi.

 

 

 

5 kommentaari »

Sünnipäevapidu metsas

 

IMG_2239

Osa seltskonnast

Pidasime Hanna ja Helena sünnipäeva sel aastal teistmoodi. Siiani olime seda teinud erinevates mängutubades, aga õigupoolest ootan mina juba tükk aega, et see mängutoa vaimustus mööda saaks. Ja oli tore, kui tüdrukud ise pakkusid mõtte välja, et võiks teha hoopis õues ja kuidagi teistmoodi. Koos siis asja arutasime ja jäime pidama aardejahi mõtte juurde. Kohaks loomulikult Pääsküla raba, mis on mõnusalt lähedane ja kus leidus sobiva pikkusega matkarada. Minule on Pässa raba tuttav nagu oma tasku, sest lapsepõlves oli vähe päevi, kui me seal ei mänginud. Olen sinna rabasse ehitanud lugematuid onne, läbinud tohutult kilomeetreid suuskadel, jalgrattal, jalgsi, ujunud laugastes ja talvel nendel uisutanud. Hanna ja Helenaga oleme ka ikka iga aasta vähemalt paar korda rabas käinud.

Aga aardejahi juurde. Mõtlesin läbi ürituse toimimise, koos lastega panime paika kuupäeva ja jäime pöidlad pihus lootma, et ilm oleks ilus. Oli küll:)

IMG_2223

Kalamehemäng

Edasi läks nii:

  • mõtlesin läbi aardejahi raja. Et ei oleks liiga pikk ega ka mitte liiga lühike. Vast sai paras – nii 2-3 kilomeetrit. Selline kena ring.
  • algusest peale oli mõte see, et asi päädib pinjatadega. Valmistasime need koos lastega, lõppviimistluse tegin ise ja peitsin need ära. Ehk et pinjatade välimus oli tüdrukutele üllatuseks. Sisu muidugi ka.  Aktsioon pinjatadega toimus rabatorni juures.
  • hankisin kaks vana kohvrit ja kleepisin nad seest roosa tapeediga üle. Väljaspoolt nägid teised ikka väga vanad välja.

IMG_2225“Siin ongi aare!!!!!”

IMG_2228

Kringlisöömine

  • valisin metsas välja kaks kohta, kuhu kumbki “aare” peita.
  • esimeseks aardeks olid hõbedakangid (ok, tegelikult küll rännumehe-võileivad hõbepaberis) ja kõrremahlad.
  • teine aare oli kringel. Selle kohta kahtlustati, et pärineb ehk kiviajast, kuid maitses siiski üllatavalt värskena – justkui oleks täna hommikul tehtud. Kringli tellisin Bibi pagarist.
  • Kummagi aarde juures oli kiri vihjetega, kuidas leida järgmine aare.
  • koostasin loodusteemalise viktoriini. Lapsed olid üllatavalt nutikaid ja nii said küsimused enne otsa, kui üks ja ainus võitja selgus. Ehk et viktoriini võitjaid oli hulgim.

IMG_2231

Telefonimäng. Liinid olid ikka suhteliselt umbes:)

  • Mängisime “kalameest” ja “telefoni”. “Mädamunani” aga ei jõudnudki, sest kõigil oli vaid meeles ruttu-ruttu järgmise aardekohvri leidmine:)

Asi võib tunduda väga suure orgunnina, kuid tegelikult oli lihtsalt vaja läbi mõelda logistika. Õnneks oli ka abilisi, kes valvasid aardeid sel ajal, kui meie lastega neid otsisime. Nimelt tekitasid puude otsas rippuvad pinjatad keskmisest suuremat tähelepanu ja J. pidi huvilisi lausa jõuga nendest eemale hoidma.

Kokkuvõttes läks aga kõik väga hästi – pea kõik kutsutud külalised tulid kohale (aitäh, aitäh, te olete väga ägedad:)), kõigile jätkus toitu-jooki, keegi ei kadunud metsa ära ja igav ka ei olnud. 2,5 tundi möödus lennates ja ma usun, et lapsed said mõnusasti ära väsitatud.

IMG_2240

Metsast leiti pinjatad

IMG_2243

Sünnipäevalapsed

IMG_2247

Pinjatades oli palju komme, kõik said taskud täis toppida

IMG_2255

Kogu lastekamp

Leave a comment »

Tõime metsa tuppa ehk isetehtud “kuusk”

IMG_1866

Kuusk on meil olnud igal aastal, aga sel aastal vähemalt linnakoju ei tule. Liiga palju okkaid, pudi ja ruumi võtab ka liialt. Selle asemel tegime hoopis seina peale kuusekujulise jõulukaunistuse. Idee on internetiavarustest, materjal metsast.

Vaja läheb erinevas pikkuses puukaikaid. Meil on kadakased, aga põmst võivad ju olla mistahes puust. Siis läheb vaja mõned meetrid peenikest traati (seda küsi käsitööpoest, sealt kui müüakse ehetevalmistamis kraami), kääre või näpitsaid traadi lõikamiseks. Ja muidugi jõulukaunistusi ning elektriküünlaid.

Ühenda kaikad traadiga ja riputa kogu kupatus seinale. Kaunista meelepäraselt. Ja ongi valmis tõeline pilgupüüdja!

IMG_1860

IMG_1861

IMG_1867

Leave a comment »