Maal oli eile õhtul trevooga. Nimelt märkas meie valvas naabrinaine, et üles Savilöövile sõidab üks auto. Muidugi ta helistas kohe mulle, et kas meie ikkagi maal ning kui selgus, et meie täitsa linnas, võttis suure nuia ja telefoni ning tõttas asja uurima. Selle aja peale aga oli salapärane auto juba lahkunud, ju vist oli eksinud teeotsaga. Miski orienteerumisvõistlus käinud neil seal ning kuuldavasti otsitud veel pimeduseski eksinud orienteerujaid.
Järgmisel nädalavahetusel on meil plaanis puuaktsioon – tuua maalt järelkärutäis puid mulle linnakorteri kütmiseks ja Eesti Energiale niimoodi väike ninanips teha. Arutasimegi siis seda J.ga, et mis ja kuidas ja kuipalju.
Novat ja öösel pani minu aju kaks asja kokku. Nägin unes, et kui maale jõudsime, oli puukuuri uks ristseliti lahti ning kõik puud kuni viimse killuni ära varastatud. Samuti oli läinud hiiglaslik riit õuepealt. Mälestuseks puuvarastest vaid sügavad autorattajäljed.
Kusjuures, et see küttepuude varastamise teema polegi mingi utoopia tegelikult. Olid ajad, kus me ei lukustanud puukuuri ust, arvates naiivselt, et kui kõik kohad on täis lepapuid, siis kesse ometi küttepuid peaks varastama. Kuid et puid hakkas vaikselt meie äraolekul muudkui vähenema kuurist, siis nüüd ammu juba käivad kõik uksed lukus.
Niisamuti kadus puid õues seisvatest riitadest. Vahva süsteem oli puuvargal – lükkas riida ümber nagu oleks tuul seda teinud ja siis võttis oma osa. Me pidasimegi seda tuule süüks, kuni J. ükskord niisama igavusest riida tagasi püsti ladus. See sai poole väiksem kui enne. Üksvahe oli meil isegi riida küljes kiri, et “puuriit on mineeritud, ära käpi.” Ega ei saanudki teada, kes meie puudega siis küttis, olid vaid kahtlused. Ja egas ta ju mingeid kümneid tihusid ka ei võtnud, ikka vaid jaopärast.
Ahunapalu maasektori veebikodu 