Archive for oktoober, 2008

Kuidas meil puuvargad käisid

Maal oli eile õhtul trevooga. Nimelt märkas meie valvas naabrinaine, et üles Savilöövile sõidab üks auto. Muidugi ta helistas kohe mulle, et kas meie ikkagi maal ning kui selgus, et meie täitsa linnas, võttis suure nuia ja telefoni ning tõttas asja uurima. Selle aja peale aga oli salapärane auto juba lahkunud, ju vist oli eksinud teeotsaga. Miski orienteerumisvõistlus käinud neil seal ning kuuldavasti otsitud veel pimeduseski eksinud orienteerujaid.

Järgmisel nädalavahetusel on meil plaanis puuaktsioon – tuua maalt järelkärutäis puid mulle linnakorteri kütmiseks ja Eesti Energiale niimoodi väike ninanips teha. Arutasimegi siis seda J.ga, et mis ja kuidas ja kuipalju.

Novat ja öösel pani minu aju kaks asja kokku. Nägin unes, et kui maale jõudsime, oli puukuuri uks ristseliti lahti ning kõik puud kuni viimse killuni ära varastatud. Samuti oli läinud hiiglaslik riit õuepealt. Mälestuseks puuvarastest vaid sügavad autorattajäljed.

Kusjuures, et see küttepuude varastamise teema polegi mingi utoopia tegelikult. Olid ajad, kus me ei lukustanud puukuuri ust, arvates naiivselt, et kui kõik kohad on täis lepapuid, siis kesse ometi küttepuid peaks varastama. Kuid et puid hakkas vaikselt meie äraolekul muudkui vähenema kuurist, siis nüüd ammu juba käivad kõik uksed lukus.

Niisamuti kadus puid õues seisvatest riitadest. Vahva süsteem oli puuvargal – lükkas riida ümber nagu oleks tuul seda teinud ja siis võttis oma osa. Me pidasimegi seda tuule süüks, kuni J. ükskord niisama igavusest riida tagasi püsti ladus. See sai poole väiksem kui enne. Üksvahe oli meil isegi riida küljes kiri, et “puuriit on mineeritud, ära käpi.” Ega ei saanudki teada, kes meie puudega siis küttis, olid vaid kahtlused. Ja egas ta ju mingeid kümneid tihusid ka ei võtnud, ikka vaid jaopärast.

Advertisements

2 kommentaari »

Vananaistesuvi

Vananaistesuvi, aasta üks mõnusamaid aegu. Roheline taandub värvide ees, kuid veel ei ole ka igavalt kolletunud. 

Mõned pildid kah. Siin pühendusega Kiksile – sõber Kirjak (naabri lehm, kes meie maa peal sööb) on endiselt ablas ning igaüks, kes talle õuna või leivaviilu annab, on sõber eluks ajaks.

Daaliad võtsid õitsemisest veel viimast. Esimeste öökülmadega saab nende aeg selleks aastaks otsa ning siis kolivad nende juurikad keldrisse järgmist aastat ootama.

Haa! Ja potipõllumehed värisege. Porrud kasvavad meil vägevad. Ja vänged!

Midagi kasulikku ka tegime. J. pani paika uued aknaplekid. Kui ma oma teises blogis hiljuti virisesin, et riik mõnitab maksumaksjaid 300-kroonise ambaraviüvitisega ning et tegelikult selle raha eest midagi ei saa, siis ma pean oma sõnu sööma. Saab küll – kolme soti eest saab plekitöökojast 4 aknaplekki. Vohh!!

Leave a comment »