Archive for Uncategorized

Kuidas ma oma auto ära kaotasin

november 10, 2020 · Rubriigid: Ümbrus, Dont try it at home, Elamus, Eluolu, Uncategorized

Räätsadega on praegu soos tunduvalt parem liikuda, kui ilma. 

Jagan sooseikluse lugu, kus oleks olnud väga palju abi trussikutest või kilekotist puu otsas. Aga et polnud kumbagi, siis sai sellest hoopis pikk rännak täitsa vales suunas. Kirjutasin eelmises postituses, et ei tea eriti eksimisest midagi. Ega sedagi rännakut ei nimeta ekslemiseks, sest tegelikult sammusin selge sihiga…..valesse kohta:))

Niisiis. Läksin mina sohu marjule. Kaasa mitu pange, räätsad all ja koer ühes. Auto jätsin sooserva. Marjaväljadeni andis rännata, aga vastutasuks sain hiigelmarjad ja paiga, kus mitte keegi polnud varem korjanud. Lage soo ümbritsetud mitmete saartega, millest mul oma arust oli väga hea ülevaade. Nimelt olin selles kohas vaid paar päeva tagasi põhjalikult ringi kolanud.

Kusti tundub juba üsna tüdinenud sellest lõputust soos passimisest. 

Korjasin marjad ära, said selline seljakotitäis, et andis ikka selga vinnata. Kes on liikunud räätsadega, teab, et nendega on ka ilma seljakotita küllalt vaevaline kõndimine. Rääkimata siis veel hiiglasliku kotiga.

Hakkasin siis auto poole astuma. Oma arust võtsin suuna täpselt sinna, kust olin ju tulnudki. Sohutulemise räätsajäljed kaotasin ära ja noh, mõtlesin, et teen kiire shortcuti ja ei hakka suure kotiga loodusmatka tegema. Lähen ja lähen ning aina metsikumaks muutub maastik. Säärikud vajuvad räätsadega poolest säärest vette ja kott jääb põõsaste külge kinni. Õnneks leidsin mingi sihi, mida arvasin sohu tulles olevat näinud.

Kütsin aga mööda sihti edasi, sest metsaserv ju paistis. Kohale jõudes selgus aga, et olen autost kilomeetrite kaugusele välja tulnud. Õnneks leidus häid inimesi, kes mind autoni transportisid:)

Õppetund? Aga see, et ma rikkusin oma põhilist looduses liikumise reeglit ja sain kohe karistatud. Ma ei keskendunud. Pea oli täis muremõtteid ja muid mõtteid ning ega ma väga täpselt ei jälginud, kust tulin ja kuhu läksin. Mõtlesin vaid selle peale, kuidas marjad kiiresti-kiiresti ära rabada ja koju kihutada, sest seal ootas veel tuhat toimetust. Kogu selle tulemusena sain 8-tunniseks kujunenud räätsamatka. Mis kokkuvõttes polnud paha, sest õppisin tundma mõningaid uusi paiku.

Lõpp hea, kõik hea. Marjadest sai aga imeline jõhvikatarretis. Hapu ja magus ühtaegu. Hea morsiks, mannavahuks, napoleonikoogi triibuks, vastlakukli hapuks täienduseks või niisama ampsamiseks.

Jõhvikatarretis. Lisatud pole tilkagi vett. Puhas jõhvikamahl ja suhkur. 

Leave a comment »

Jõulud Palgil ja varajane jõulukink

detsember 9, 2018 · Rubriigid: Eluolu, Uncategorized

IMG_7355

Vaikselt lööme Palgi tallu ka lille. Meil on igas toas nii ilusad palkseinad ja seda tausta lihtsalt peab kasutama/näitama. Ehk siis imelihtne jõulutuledest kaunistus seinale – vaja on vaid valgusketti, peotäis knopkasid, mõni ise heegeldatud lumehelves ja nii ongi.

IMG_7349

Käepärastest materjalidest kaunistus minu kodukontori uksel. Vana aknaraam kuskilt kuuri alt, peotäis lehiseoksi ja minu vanaema jõuluehted. Need on 1950ndatest aastatest ning need on näinud kümneid nääre ja jõule. Ah et miks lehiseoksad ja mitte kuuseoksad? Aga sellepärast, et olen laisk ja ei viitsi koristada pudisevaid okkaid. Lehise küljest ei pudise midagi.

20181209_151159

Veidike kaneeli, paelu ja vana uks.

20181209_112728

Kuuske otsisime suure seltskonnaga. Neljajalgsed olid muidugi valmis otsima ükskõik-mida, aga me ei andnud enne alla, kui olime leidnud kõige ilusama seina äärde panemise kuuse ehk siis sellise, mis on ilus vaid ühelt poolt:)

20181209_150958

Jõulukingituse olen mina juba kätte saanud, aga see on nii vägev, et sellest tuleb kunagi eraldi postitus:)

 

Leave a comment »

Mis juhtub siis, kui nutitelefoni pole terve kuu?

juuni 21, 2018 · Rubriigid: Eluolu, Ka nii võib, Lapsed, Uncategorized

Hdega nii juhtus. Nimelt oli meie kodus juba mõnda aega kujunenud nii, et kõik vabad hetked passisid nad telefonis. Sinna tõmmatud hulgaliselt igasuguseid mänge, mis teadupärast ei lõpe ju kunagi.

Alguses üritasin leebemalt – et teeme kellaajalised piirangud telefoniga mängimiseks. See ei toiminud, vaid selle asemel hakati hoopis mind üle kavaldama ja suisa näkku valetama. Näiteks mängisid nad poole ööni telefonis, istusid oma toas alailma telefonis ja kui mina sisenesin tuppa, siis haarati kähku mingi mänguasi (mis oli kenasti käeulatusse sätitud) pihku ja teeseldi mängimist. Õues olemiseks üldse aega enam polnud, samuti kippus aega nappima õppimiseks. Keegi ei joonistanud ega meisterdanud. Asi päädis ühe seigaga, mille tulemusena asendasin nende nutitelefonid kuuks ajaks tavaliste nutitelefonidega.

Esimesed päevad olid väga rasked. Nad üritasid iga hinna eest nende telefonidega netti saada ja mängude juurde pääseda. Kuna ma nutikaid ära ei peitnud, vaid need on avalikult riiulis, üritati neid ka taas käima saada. Eks saadigi. Paraku iga sellise üritusega pikenes telefonikeeld päeva võrra. Lõppskooriks kujunes kuu ja 3 päeva.

Muutused hakkasid toimuma umbes nädal pärast võõrutuse algust. Ausalt – ma ei tunne oma lapsi ära! Me räägime jälle omavahel. Nad käivad õues. Nad käivad koertega jalutamas, tulevad minuga kaasa jooksma. Unustavad ennast tundideks õue nii nagu vanasti. Nad meisterdavad, mängivad legodega, isegi nukkudega. Ja nad LOEVAD! Vabatahtlikult ja iga päev, Helena lausa igal vabal hetkel. Nad on avastanud enda jaoks “Saja rahva lood” ja otse neelavad neid raamatuid.

Ja teate mis – nad ei olegi ilma nutitelefonita igavusse surnud! Eks näis, mis saab siis, kui nad jaanipäeval telefonid tagasi saavad.

Leave a comment »

II klass kiitustega

juuni 20, 2018 · Rubriigid: Eluolu, Uncategorized

20180612_112610

Ajaloo ilu huvides märgin ära, kuidas läks Hdel sel aastal kooliga. Läks tunduvalt paremini kui eelmisel aastal. Tunnistused on läbiviielised, jooksvalt oli neil vaid väheseid neljasid. Peaasjalikult Hannal ja tingituna tema tuulepäisusest – ei loe korralikult tööjuhendit läbi, lõpetab ülesanded küll esimesena, kuid ei kontrolli üle jne.

Rõõmu teeb, et sisuliselt on õppimistulemus nende endi tehtud, sest olen neid kodutöödega minimaalselt aidanud. Ei istunud ma neil esimeses klassis õppimisega kõrval, ega istu nüüd ammugi. Kui jäävad millegagi hätta, siis küsivad ja aitan. Tihtipeale pole midagi küsida ning minu roll on neile lihtsalt mõnikord meelde tuletada, et teeksid õpetükid ära enne, kui on päris hiline õhtu käes. Olen katsunud teha nii, et kodutööd tehakse ära siis, kui pea veel võtab, mitte aga poolmagades une arvelt.

Kummalisel kombel nimetavad nad kõige raskemaks ja ebameeldivamaks loodusõpetust. Ma polegi aru saanud, miks see neile ei meeldi. Helena lemmik on matemaatika ja Hannal kehaline. Muusika meeldib ühtviisi mõlemale ja koorilaul ja rahvatants ka.

Nüüd aga ei ühtki koolimõtet enam enne kui 1. septembril. Tere, suvi!

 

PS. Kook on tiramisu.

 

 

Leave a comment »

Kuidas me küll siiani keksuta saime?

juuni 4, 2018 · Rubriigid: Elamus, Imelik, Ka nii võib, Uncategorized

20180604_145343

EV100 sünnipäevakingituseks valminud keksukast. Palju õnne, kallis Eesti riik!

See pilt ei ole kellegi hauast või kasvuhoone põhjast, vaid see on üks kümnest keksukastist, mis ehitati Kastre valda. Ma ei tea, kas sõna ehitama on üldse õige asi sellist asjandust iseloomustama. Igatahes asub see värgendus meie Võnnu kooli õuel ja on mõeldud lastele keksu mängimiseks.

Ei võta siinkohal sõna, et näeb kole välja ega tegelikult pole üldse õige keks. Ma ei võtaks üldse sõna, kui täna pole ilmund nummilugu, kus muuhulgas mainitakse ka selle projekti maksumust – nuta või naera, aga kümme sellist haud-kasvuhoonepõrand-keksu maksid ei rohkem ega vähem kui 21 000 eurot.

Tegemist on KÜSKi rahastatud projektiga ja kümnendiku maksis kinni KOV. Kuigi päev läbi on minu sõbrad sel teemal FBs arutlenud, et kuda ikka on sellist asja võimalik ehitada niisuguse hinna eest ja miks mina, kuri inimene, üldse saen nii toreda asja nagu keksukasti kallal. Olgu ma parem rõõmus, et keegi panustab lastesse, mõtleb nende vaba aja sisustamisele ning selleks ka midagi teeb. Üksiti peaks need 10 haud-põrand-keksukasti olema kingituseks EV100 sünnipäevale ja aitama rõhutada meie valla ühtsust.

Nojaa. Osav jutt. Sorav jutt. Kenjaalne idee. Muidugi – keksukast on just see asi, mis meil on puudu täiuslikust olemisest! Just selliseid rohelisi kummikuid me vajamegi siin maal! Keksukasti! Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud.

Ma tahaks minna ajas tagasi ja olla kärbes selles kohas, kus see kenjaalne mõte tekkis. Tahaks mõista selle mõtte tekkimise anatoomiat ja loogikat. Sest nimelt praegu mina, pragmaatiline ja kahe jalaga maa peal seisev inimene ei saa mitte muhvigi aru. Ma ei saa aru, kuidas see haud-põrand-keksukast peaks kedagi ühtsemaks muutma, kuidas peaks see aitama lastel aega sisustada ja mis valemiga on selle jama eest võimalik nii palju maksta? Ja miks pagana pärast meil antakse raha selliste asjade jaoks.

Kusjuures – mitte sugugi kõik KÜSKi projektid pole sellised…imelikud. Sealsamas EV100 algatuse raames on täiesti asjalikke asju. Näiteks sama palju kui see keksukastijama sai raha ka projekt, mille raames Eesti tippteadlased uurivad 100 aastaste eestlaste soolemikroobe, loodes leida sealt kedagi, kes võib olla nende inimeste pikaealisusele kaasaaitajaks. Rääkisin just hiljuti Marika Mikelsaarega sellest projektist ning see on tõeliselt põnev ja ka kasulik.

Keksukastid on ka kasulikud. Projekti väljamõtlejale, ehitajatele, kõigile manulistele. Ka poliitikutele, kes neid saavad uhkelt avada. Lastele? No ma ei tea, pakun, et pärast ühte läbihüppamist on lust läinud. Kaua sa ikka viitsid keksida. Ühiskonnale? Kahtlen sügavalt.

Kogu sellel asjal on lisaks eeltoodule juures kurb maik. On tõsi, et maalaste võimalused vaba aja veetmiseks ja ka huvihariduse saamiseks on oluliselt piiratumad, kui linnas. Jah, koolides on ringid, meil Võnnus ka on. Kõik on väga toredad ja mu lapsed osalevad neis niipalju kui vähegi jõuavad ehk väga aktiivselt. Aga ikkagi on seda neile vähe. Nad tahavad rohkem, tahavad paremal tasemel asjadega tegeleda, tahavad ka millegagi süvitsi tegeleda. Muidugi ma olen nende autojuht ja ma näen palju rohkem vaeva selle nimel, et ka minu metsas elavad lapsed saaksid võimalikult laia silmaringi.

21 000 eurot on suur raha. Selle eest saanuks 20 last käia aasta otsa siinsamas meie valla külje all asuvas Mooste rahvamuusikakoolis. Selle raha eest saanuks avada mitmeid põnevaid huviringe koolide juures. Oleks saanud hüvitada lapsevanematele kasvõi kütuseraha, mis kulub laste huviringidesse transportimisele.

Aga nüüd on meil keksukastid, mis näevad välja nii, nagu oleks nende alla keegi maetud või hakkaks keegi siia kohe omale kasvuhoonet püstitama. Võimas.

Lisaks mõtteainet: 

KÜSK jagab avalikku riigieelarvelist raha. Mingeid andmeid selle projekti kohta ei avalda.

Kohalik vald sedastab, et keksuplatside endi rajamine maksab 13 400 eurot, ülejäänud raha 21 000 eurost kulub platside avamispidudele, projektijuhtimisele ja muudele kuludele. Kahjuks pole välja toodud, kes on keksuplatside ehitajad. Seda on vaja kindlasti teha, et kroonida EV suurim rehepapp ja hoiatada selle virma edaspidiseid tellijaid totaalse haltuura eest (vt pilti).

Paar päeva hiljem väidab vallavanem FB postituses, et keksuplatside ehitamine maksis hoopiski vaid kolmandiku sellest 21 000st eurost. No ma ei tea…..ikka on palju sellise kräpi eest ju! Ütlen veelkord – tegemist on avaliku maksumaksja rahaga, mille jagamine mitte ainult ei pea olema aus ja läbipaistev, vaid ta peab ka NÄIMA aus ja läbipaistev. Antud juhul ei näi see nii. Pigem paistab segase vassimise ja sogases vees kala püüdmisena.

 

 

 

 

4 kommentaari »

Kamba peale kuuskend täis

aprill 27, 2018 · Rubriigid: Uncategorized

IMG_6891

Hanna ja Helena sünnipäeva seltskond

Möödunud nädal möödus suure sünnipäevatamise tähe all. Ikkagi 9+9+42. Enda sünnipäevast ei ole midagi kirjutada, sest see õnnestus märkamatult mööda saada.

Minu tüdrukud aga muidugi olematu sünnipäevapeoga ei lepi ja ootasid seda juba mõnda aega nagu hingeõnnistust. Ikkagi esimene sünnipäevapidu neil oma kodus. Või õigemini, kodu ümbruse metsades. Ma nimelt ennast ikka veel nii heaks peojuhiks ei pea, et 10+ arv lapsi tuppa lubada. Seda enam, et päris mitut sünnipäevakülalist nägin ma esimest korda.

Aga meil oli tore. Tegime aardejahti. Jah, jälle. Aareteks kräpp (krõpsud ja limps) ja võileivad. Ühelt Tabivere kringimeistrilt tellisin mitu kringlit, mis olid nii ülimaitsvad, et esimene neist kadus nii kiiresti, et ma isegi ei näinud seda. Imede-ime, aga minu maiasmokad ei jõudnud ära kiita justnimelt soolast kringlit. Kõige lõpuks olime meisterdanud pinjata. Teadagi, juba traditsioon.

Aardejahil olid meil ka abiks paar koera – väike 3-kuune Aka ja kõiki maailma inimesi armastav Chilli. Mõlemad koerad tundsid suurt rõõmu sellest, et neid ohjeldamatult palju nunnutati.

Aardeid otsides läbisime umbes 5 kilomeetrit. Mitte keegi ei vingunud. Isegi kõige noorem 5-aastane sünnipäevaline sammus vapralt ja polnud üldse mitte kõige viimane. Viktoriini tegime ka ja sellega sai ikka omajagu nalja. Ei tea ju, kas autolavka on vanaaegse auto rehv või sõitev pood? Või misasi on harvester – metsamasin või iirlaste tants? Ja millal õitseb sõnajalg?

Alati ma stressan ja muretsen enne laste sünnipäeva. Teadagi. Kas ikka kõik tulevad kohale? Ega neil igav ei hakka? Kas toit maitseb ja kas seda on piisavalt? Ega ometi vihma ei hakka kallama? jne jne. Aga seekord läks meil ilmselt jälle kõik korda. Nagu Hanna rääkis, olid mitu külalist talle öelnud, et pidu väga meeldis. Rõõm!

IMG_6903

Nad on üheksa!

Leave a comment »

Mida ma tahaks teha?

aprill 20, 2018 · Rubriigid: Eluolu, Uncategorized

Viimasel ajal kuidagi kripeldab. Just töö mõttes. Ma väga armastan seda, mida teen, aga tahaks proovida midagi uut. Ma ei tea, kas see peaks olema mingi täiesti uus amet või mingi uus nüanss minu praeguses tegevuses. Olen palju mõelnud, et mida ma üldse teha tahaks. Siin on mõned ideed:

  • tahan toimetada raamatut
  • tahan kirjutada raamatut
  • tahan proovida õpetajaametit
  • loodusmatku tahaks korraldada. tunnen ju hästi loodust ja oskan lugusid vesta
  • tahaks kaasa lüüa mingis projektis, mis ei ole seotud ajakirjandusega
  • tahan proovida tööd turundusvallas – jaa, ma olen ju seda õppinud, kuid pole päevagi sel alal töötanud
  • tahan rakendada oma blogimisoskusi paremini. Võiksin hallata mõne ettevõtte blogi ja sellist koostööd otsin kindlasti:)
  • tahan leida uusi koostööpartnereid kirjutamise vallas, olgu need siis kommunikatsiooniettevõtted või mistahes ettevõtted, kellel on vaja ladusa sulejooksuga inimest. Tahan leida eelkõige partnereid pikaajaliseks koostööks.
  • tahan rohkem kirjutada. Olen analüüsinud oma ajakasutust ja leidnud rakendamata energiaressursse.

Niisiis. Kui keegi leiab, et just sellist inimest oleks tal vaja, siis küsi julgesti! Helista 5188860 või kirjuta kristinatraks@gmail.com. Kaalun kõiki koostööpakkumisi!

 

2 kommentaari »

Avalik kiri meie valitsusele

aprill 6, 2018 · Rubriigid: Arvan, Eluolu, Uncategorized

Tere Kadri, Jüri, Tarmo, Jaak ja teised!

Kirjutan teile Tartumaalt. Te räägite nii ilusaid sõnu tasuta ühistranspordist, et ma ei saa maaelanikuna enam vait olla. Te tahate teha meile võimaluse sõita tasuta bussiga. Teate, sellest pole mitte kopika eest ka kasu.

Kohe selgitan.

Kas teie, Kadri, Jüri, Tarmo, Jaak ja teised olete olnud oma autoga kinni riigimaanteel? Kas olete olnud kõhuni porisse vajunud autoga lootusetult kinni keset metsi, kus kilomeetrite ulatuses puudub inimasustus? Olete olnud kinni teades, et ees ootab veel viis kilomeetrit samasugust mülgast, mille peate kuidagi läbima? Kas olete rahustanud selles olukorras nutvaid ja paanikas lapsi, keda parasjagu üritate koolist koju vedada? Mina olen. Ja see ei ole tore.

Eile, kui takso minu lapsi koolist koju tõi, jäi ta korduvalt kinni riigimaanteele. Selle tee number on 22286 ja seda remonditi eelmisel suvel. Jutt ei ole mingist paarisajameetrisest porisest lõigust, vaid kilomeetrite viisi läbimatust mülkast. Tänaseks on tee keelumärgiga suletud.

Vahemärkusena, et keegi ei imestaks, miks takso veab koolilapsi. See ei ole mitte viide raharaiskamisele, vaid kokkuhoiule. Taksoga laste sõidutamine on nimelt oluliselt odavam, kui metsade vahel tühja suurt bussi liigutada.

Nüüd olukorrast. Täna on tee suletud. Bussid ei sõida, autolavka ka mitte, post ei liigu. Lapsed ei saa kooli, inimesed ei saa tööle. Sellest teest sõltub küla, kus elab mitukümmend inimest. Mis siis, kui kellegi neist on vaja neil päevil kiirabi? Kindlasti on selliseid paiku Eestimaal teisigi.

Mul on kurb ja piinlik lugeda ja kuulata teie tõsimeelseid heietusi tasuta ühistranspordist, kui maaelu päästjast. Ma ei tea oma maal elavatest sõpradest-tuttavatest mitte kedagi, keda kotiks tasuta ühistransport. Kõik naeravad selle üle! Me ei sõida bussiga, mis väljub hommikul kell 6 ja jõuab 45 km kaugusele Tartusse 1,5 tunni pärast. Ma ei saa bussiga linna minna, sest isegi kui ma võtaks selle hommikuse aja ja raiskaks selle bussis istumise peale, siis tagasi saan ma pärastlõunat bussiga, millel kulub 45 km läbimiseks 2,5 tundi. Jah, te lugesite õigesti, just KAKS JA POOL TUNDI.

Teate, isegi uimasel ja aeglasel maainimesel pole aega niipalju raisata. Rääkimata sellest, et isegi tasuta buss ei saa sõita, kui puuduvad teed. Ehk et kogu teie temaatika tasuta maakonnaliinidest on huumor. See on pseudoprobleem. Kabinetis sündinud idee, millel puudub kokkupuude päriseluga. See on JOKK olukord, mis mitte midagi ei muuda ega paranda.

Kui te päriselt ka olete huvitatud sellest, et elu Eestimaal toimuks väljaspool linnasid, siis esimese asjana tuleb teha korda teed. Alles siis saab hakata mõtlema ühistranspordile. Lõpetage ometi see mulli ajamine tasuta ühistranspordist ja keskenduge päris probleemidele. Ja ma ei räägi isegi kõikide teede asfalteerimisest, vaid elementaarsest kordategemisest. Me ei ela ometi enam 19. sajandis, kus teedelagunemise aegu nädalateks igasugune liikumine katkes. Me kõik maksame makse ja eeldame, et saame midagigi selle eest ka riigilt tagasi. Ärge toppige meile “tasuta” ühistransporti, mille me nagunii kinni maksame, vaid kasutage ometi raha mõistlikult.

 

 

Erinevad meediakajastused:

Õhtuleht

Veel Õhtuleht

Postimees

Postimees majandus

EPL/Delfi

Vikerraadio Uudis+

 

 

 

 

Comments (1) »

Koolisaaga finaal

märts 13, 2018 · Rubriigid: Arvan, Elamus, Eluolu, Ka nii võib, Uncategorized

Tänasega sai läbi ligi 1,5 kuud kestnud kirjavahetus Kastre vallavalitsusega teemal “kas Kastre vald maksab naabervallas asuva Mooste Rahvamuusikakooli pearahad”. Vastus on lühike: ei maksa, sest et….

…nüüd lisa siia peoga paragrahve kõikvõimalikest seadustest, kus esineb sõna “kool”, “huviharidus”. Teadagi, iga õige ametnik teab seda, et kui sa saadad küsijale vastuseks hunniku paragrahve, siis lahtub ka kõige kangema küsija ind ja entusiasm. Samuti on hea inimesele niimoodi märku anda, et sina, tühine kodanik, ei pea mitte kõrgeaulise vallaametniku hinnalist aega raiskama. Paragrahvipuru on nimelt kõige tõhusam vahend tülikast kodanikust vabanemiseks ja üksiti garantii, et ta enam kunagi ühendust ei võta.

Jättes kõrvale kõik paragrahvid,  mida mulle kui varrukast puistati, tulen endiselt tagasi asja tuuma juurde. Kastre vald keeldub toetamast minu laste õppimist meile kõige lähemaks muusikakoolis (põhjendus, et eramuusikool ei olevat “pärismuusikakool”) ning eelistab selle asemel kinni maksta üle kahe korra kallimad pearahad kaugemates koolides. Kasvõi 77-kilomeetri kaugusel Alatskivil nagu kirjutas mulle valla huvihariduse petsialist Karin Küttis. Küsimus ei ole selles, et vallal ei oleks raha, kuna erakooli pearaha maks on üle 2 korra odavam kui kaugemal asuvate munitsipaalkoolide õpilaskoha tasu. Ehk et raha on, aga me lihtsalt ei toeta.

Sisuliselt poolteist kuud on kulunud vallal otsimaks põhjendusi, mis põhjusel ei kvalifitseeru meile kõige lähedasem ja sobivam muusikakool toetuskõlbulikuks. Palju töötunde on möödunud sobilike paragrahvide välja tuhnimiseks. Selle aja jooksul ei ole ma kordagi ei näinud ega tundnud, et minu kallis koduvald oleks soovinud tegeleda oma elaniku probleemi sisulise lahendamisega. Kui kõik need ettekäänete otsimisele kulunud tunnid oleks kulutatud lahenduse otsimisele, oleks see ammu ka leitud.

Miks ma üldse arvan, et Kastre vald saaks küll toetada kahe õpihimulise lapse õppimist naabervallas asuvas eramuusikakoolis? See on lihtne järeldus. Siin maanurgas on terve hulk omavalitsusi, kes seda teevad. Kuidas ja miks nemad seda saavad teha ning miks meie vald ei saa?

Ka sellele on väga lihtne vastus. Nad tahavad seda teha! Kastre vald ei taha!

Ma ei tea, mis on selle soovimatuse taga. Võibolla on vallapoolne arrogantsus ja soovimatus asjaga sisuliselt tegeleda seotud vägivaldse haldusreformiga, kui kokku pandi vallad, mis vabatahtlikult poleks ühinenud. Võib-olla aga see ongi praeguse vallaladviku suhtumine oma elanikku. Võib-olla tundub 5000 elanikuga valla juhtimine tõesti niivõrd võimsa asjana, et sa võid unustada, kelle jaoks tegelikult tööd teed. Võib-olla on meil siin maal inimesi ülemäära palju ja lapsi ka tüütult suurtes hulkades. Võib-olla on need inimesed ja lapsed tõesti üliaktiivsed ja kõik tahavad käia ei-tea-mis-kaunite-kunstide koolides ning kõik tahavad, et vald selle kinni maksaks. Võib-olla on tegemist lihtsalt kiusu ajamisega.

Et mitte lõpetada mustades toonides, siis on mul hea meel, et olen suutnud toota meie vallavalitsusele märkimisväärse hulga tööd juurde ning nii saab hea mitu päeva jälle õhtusse veeretatud. Olen avastanud ühe kobalt ja kahemõtteliselt koostatud määruse, mis nüüd ringi tuleb teha ja, oh rõõmu, varsti korraldatakse me vallas lausa laste huvihariduse teemaline küsitlus. Sest ikka on ju vaja teada saada, kes kus õpib ja mida õppida tahab (mitte et seda praegu ei teataks). Abiks ikka.

 

 

 

 

Leave a comment »

Köögipoolest

jaanuar 14, 2018 · Rubriigid: Uncategorized

Mind tundvad inimesed teavad hästi, KUI suur oma töö fänn ma olen. Jah, mina olengi see, kes mõnikord öösel ootab hommikut, et saaks asuda kirjutama ja kes suure osa oma ajast mõtlebki töömõtteid. Täitsa vabatahtlikult, kusjuures.

Aga sellel imetoredal tööl on ka köögipool. Urmas Ott on öelnud, et intervjueerimine on imelihtne, kuid see, mis sellele eelneb ehk siis inimeste taga ajamine ja pehmeks rääkimine, et nad räägiksid, see on kohutavalt raske töö. Nii ongi.

Kindlasti suurem osa minu tööajast kulub just sellele tegevusele. Tihti olen tabanud ennast mõttelt, et ma ikka tõesti ei mõista inimesi. Miks nad ei vasta, kui neile täiesti normaalselt ja viisakalt kirjutatakse? Ma räägin siin just nendest inimestest, kellega astun suhtlusesse esmakordselt. Väga suur hulk inimesi nagu ei loekski oma e-kirju. Kusjuures ma alati kirjutan potentsiaalsele intervjueeritavale, et palun vastaku mulle ka siis, kui ta ei ole huvitatud või tõesti ei saa intervjuud anda. On täiesti OK öelda “ei”. Ja on täiesti OK, kui inimesel tõesti ongi nii kiire, et tal pole aega ajakirjanikuga suhelda. Ma ei eelda, et mulle vastatakse sama päeva sees, aga mingil lähipäeval oleks normaalne seda teha. Aga lihtsalt vastamata jätmine – see on natuke nagu ebaviisakus.

Siinkohal tuleb kindlasti ära mainida ettevõtete ja asutuste üldmeilid. Vahet pole, kas tegemist on ühemehefirmaga või suurkontserniga, üldmeilile kirjutamine on 95-protsendil juhtudest täiesti mõttetu. Sealt vastust ei tule. Ja pole vahet, mis teema kirjutada – kas sa küsid intervjuud või hinnapakkumist, ikka ei tule vastust.

Omaette tõug inimesi on lubajad. Ta lubab sulle vastata. Jah, kohe-kohe läheb oma meilikasti ja kirjutab sulle. Ootad. Ei vasta. Helistad järgmisel päeval. Ta jälle lubab. Võibolla helistad veel, kui tõesti väga vaja on. Üldjuhul ma aga ei helista, vaid otsin järgmise inimese. Huvitav, kas nendele inimestele endile meeldib töötada sellistega, kes aina lubavad ja oma lubadusi ei täida?

Mind häirib kõige enam see, kui minu aega raisatakse. Just hiljuti vihastasin ennast üsna tumesiniseks. Olin kirjutanud ühele inimesele, tutvustanud ennast ajakirjanikuna (nagu alati), palunud abi ühe loo kirjutamisel ja kokkusaamist selle vestluse tegemiseks. Selgitanud, et kirjutan sellel- ja sellel teemal lugu ning uurinud, kas ta saab mind sel teemal aidata. Tema ütles, et saab. Saime kokku. Rääkisin uuesti üle, millest on lugu ja milline on tema roll. Selgitasin asjade käiku – me räägime siin ja praegu, siis lähen mina kirjutan loo valmis ja saadan talle näha. Et ta saab seda täiendada, parandada, kõike teha. Tema noogutas. Panin lauale meie vahele diktofoni, vajutasin käima ja hakkasime rääkima. Mina küsisin, tema vastas. 45 minutit hiljem, kui juba lõpusõnade juures olin, ütleb tema mulle, et ta ei saanud aru, et annab ajakirjanikule intervjuud. Hakkasin selgitamisega otsast peale. Mõni päev hiljem saabus kiri, et kustutagu ma helifail ära, et tema ei saanud aru, et annab ajakirjanikule intervjuud. Tema ei olevat aru saanud, et laual olev punase tulega ese on diktofon. Oeh. Tahtnuksin karjuda! Oleks siis olnud mingi eriti keeruline või kuidagigi kriitiline teema. Ei, suhteliselt uina-muina tavaline jutt, ei midagi, mille pärast põdeda. Olen 21 aastat teinud ajakirjanikutööd, aga seda pole veel juhtunud, et ma ei suudagi inimesele selgeks teha, et “ma olen ajakirjanik, ma kirjutan lugu, see ei ole niisama kohvikuvestlus”. Aga noh, õppetund mulle – ära eelda, et inimesed on normaalsed. Enamasti nad küll on, aga sekka satub tõesti väga igasuguseid.

Kiidan aga praktikante ja üldse noori töötajaid. Üldjuhul on nad väga innukad ja abivalmid. Ja kiired. Kiirus meeldib mulle üle kõige. Kui tahad minuga hästi läbi saada, siis mõtle kiirelt, vasta kiirelt, ole kiire. Suhtu oma ja minu ajasse säästvalt.

 

2 kommentaari »

« Previous entries
Järgmine lehekülg »