Maabusime neljapäeva õhtul Savilöövile, et veeta üks mõnus suvine nädalalõpp. Et kisub suveks, selgus küll alles reedel. Kolme päevaga läks loodus roheliseks. Kased on nüüd hiirekõrvas, rohi roheline, metsa all õitsevad ülased.
Kohustuslik munapilt. Hanna ja Helena palvel sai ostetud ka keemilist munavärvi, kui no ei istu minule ikkagi see kemikaalidega toimetamine. Vanad head sibulakoored tunduvad kuidagi etemad.
Eksole – kulus vaid 15 aastat ja Savilöövil on nüüd ka koht, kuhu riigipühade ajal lipp lehvima paigutada.
Millegipärast tabab mind juba mitmendat kevadet hullem umbrohusöömisevaimustus. See asjandus on murupirukas. Põhi on lihtne hapupiimatainas ja koogi peal on naati, küüslauguvõrseid, murulauku, võilillelehti, nurmenukulehti. Üks kõvaks keedet muna ja tibake hallitusjuustu ka. Sööjate sõnul olnud söödav.
Metsas toimusid aga sellised lood. Alumine on umbes pool suurem isasest, kes tema selga on klammerdunud. Nad võivad niimoodi olla mitu päeva. Passisisin nende juures tükk aega ja nad teesklesid, et on muutunud kivikujuks. Nii kui selja pöörasin, asus mammakonn reipal sammul kraavi poole teele.