Ükskord ajasin hää sõbrannaga juttu teemal, milline on unelmate töökoht ja mis loom on töömotivatsioon. Ta kirjutas kõik üles ja seadis sellest Anne&Stiili kokku artikli.
Neil teemadel arutamine meeldib mulle väga, sest tööga seonduv on oluline – me tegeleme ju suurema osa ajast just sellega. Mistõttu asi peab olema tõepoolest unelmat väärt. Nüri oleks päevad läbi tegeleda üdini vastumeelse asjaga.
Minu jaoks on unelmate töökoht ainult ja ainult selline, kus ma olen oma aja ja tegemiste peremees. Üheksast viieni kuskil kontoris virelemine tundub mu praeguses eluetapis olevat täiesti välistatud. Hindan väga oma aega ning mul on kahju igast niisama tühja raisatud hetkest. Mõte kulutada oma aega kontoritööga paratamatult kaasas käivate nähtuste nagu kontoriklatši, ühisürituste, motivatsiooniprogrammide, intriigitsemise ja pidevate töökatkestuste peale tundub talumatu. Miski ei motiveeri mind vähem kui firmasisene motivatsiooniprogramm, mis seatud sõltuma näiteks ettevõtte majandustulemustest. Kas keegi üldse teab kedagi, keda selline asi päriselt ka motiveeriks midagi paremini tegema?
Minu ainus motivatsioon on seesama töö, mida ma teen. Võimalus teha seda niipalju kui ma ise tahan. Võimalus valida ja tegeleda nende teemadega, mis mind huvitavad ja puudutavad. Võimalus võtta aeg ja minna näiteks keset tööd trenni või metsa kõndima. Võimalus töötada neli päeva nädalas või ka mitmeid nädalaid ilma ühegi vaba päevata. Võimalus teenida rohkem. See, et mu elu kvaliteet ja teenistus sõltub päriselt ka sellest, kuidas ma oma tööd teen. See, et mitte keegi ei kontrolli, KAS ma töötan või KUIDAS ma töötan. See, et ma ise juhin protsesse ja saan sellega hakkama. Kuidas saaks kõige sellega konkureerida mingi preemia või motivatsioonisüsteem?
Õnneks näivad ka tööandjad aina enam aru saavat sellest, et maailma eksisteerib täiesti arvestatav hulk inimesi, kes ongi nii vastutustundlikud, et neid ei pea pidevalt kontrollima ega neil iga hetk kätte hoidma.
Pildid loo juurde tegi Krõõt Tarkmeel ja meigi Reet Härmat.
Eile algasin hooga varahommikust peale töödega pihta. Poolteist tundi hiljem kööki minnes leidsin laualt kannutäie jahtunud kohvi…
Lasin aga samasuguse hooga edasi. Kella 17 paiku hakkasin mõtlema, et midagi nagu oleks vahelejäänud. Ahjaa….lõuna! Aga kes enam nii õhtu jaksab midagi kokata, seega lasin jälle hooga edasi.
Veidi hiljem:
Köögis ringi vaadates leidsin ühest potist tatra, mille keegi ettenägelik kodanik oli sinna juba eelmisel päeval likku pannud. Ahjaa….ma kavatsesin ju hommikul tatraputru keeta!
Sellisel päeval on parem mitte kodust väljuda, sest võid unustada, kuhu pidid minema:)
Päev hiljem: Üks mõtles, et teeb endale toreda olemise sefiiriga. Valis poest välja ja kavatses autos koduteel nosida. Aga kodus leidis kotist sefiiri. Unustas süüa!
Viimasel ajal on üks minu juhtmõtteid olnud seotud maale kolimisega. Muidugi on teema tulnud jutuks ka paljudes seltskondades. Need, kes mind hästi tunnevad, teavad, et olen aastaid veeretanud peas mõtet “linnast ära maale”. Ja teavad ka seda, miks on see olnud seni vaid mõte, unistus, võimalik visioon, mis võib teoks saada aga võib-olla ka mitte.
Sellegipoolest tundub idee, et me siis nüüd lähme, üldiselt inimestele üsna mõeldamatu. See mind ei üllata, sest teadupärast on inimlik karta muutusi ja teadmatust. Mina aga hämmastab hoopis see, mille pärast inimesed muretsevad.
“Kui kaugel on pood? Mis sa teed, kui leib äkki otsa saab?” See ei ole üldse mingi küsimus. Kuidas saab leib või mingi muu oluline toiduaine saada otsa ootamatult? Sellist asja ei juhtu mul linnaski. Mis takistab inimest mõtlemast oma ostud nt nädalaks ajaks ette ja varusid soetamast?
“Kool on 25 kilomeetri kaugusel – kuidas lapsed koolis käima hakkavad?” Maal käivad lapsed koolis koolibussiga. Tegelikult on olemas lausa mingi seadus, mis kohustab KOVil selle eest hoolt kandma, et ka metsatalus elavad lapsed kooli saaksid.
“Aga kui sa jääd haigeks – mis sa siis teed? Või jäävad lapsed haigeks?”. No mis ma siis ikka teen – keedan paiseleheteed, panen sinepiplaastri ja ravin ennast (või lapsed) terveks. Või sõidan perearsti juurde. Linnas elades on küll perearst siinsamas, aga ma ei mäletagi, millal viimati tema juurde asja oli.
“Kas inimesi üldse pole ümbruskonnas? Kas sa üksindusest hulluks ei karda minna?”. Ei karda!! Savilöövi suved on möödunud ka üsna eraldatult ja see on olnud just asja suur võlu. Mu töös on palju suhtlemist ja ma ei taha, et veel muul ajal mul ka naaber aknast sisse vahiks või ma kuuleks iga tema liigutust läbi korteriseinte. Ma tunnen ennast linnas mõnikord oluliselt üksildasemana kui maal keset metsi.
“Kas lastele huviringe ka on?” Jah, isegi külakoolide juures tegutsevad igasugused huviringid. Keegi ei keela olla aktiivne.
“Aga sul pole ju majas veevärki!!” Õigupoolest on veevärki võimalik rajada igale poole. Ega maal elamine ei tähenda seda, et inimesed oleksid räpased, pesemata ja tegeleksid peaasjalikult vaid karvkatte kasvatamisega.
“Kas sa ei karda elada metsas?” Seda küsimust olen ma igasugustes versioonides kuulnud ka Savilöövil olles. Et kuidas küll julgeb inimene elada kohas, kus tõenäoliselt tuleb territooriumi jagada metsaelanikega. Hirm looduse ees on minu jaoks täiesti arusaamatu. Kuda saab karta midagi, mille osa sa ise oled? Ja me ju oleme, kuigi tõsi, meile hirmsasti meeldib mõelda, et oleme kuidagi ülemad või paremad.
Aga kumb on tegelikult hirmsam – kas see, et sa hommikul õue astudes põrkud kitsekarjaga või sul öökull õhtul maja taga huikab või see, kui trepikojast välja astudes avastad kohaliku kodutu oma ukse tagant viinaund magamast või keegi parasjagu süstib ennast seal ukse taga?
“Nüüd sa siis muutud täitsa metslaseks ja võõrdud inimestest!” Hahaa…jah, kindlasti. Sest maainimesed on ju oma maja küljes ketiga kinni ja neil ei ole võimalik istuda autosse ning sõita reede õhtul teatrisse või kontserdile. Mu linnakodu on kahe trammipeatuse kaugusel Estoniast ja piinlik küll – ega ma ei jõua sinna eriti tihemini kui 2-3 korda aastas. Nii et vahemaad siiski väga ei loe, tahe ja soov kultuuri nautida on oluline. Ja ma ei usu, et see muutuks elukohaga seoses. Ma tean, et mul on vaja käia aeg-ajalt vaimu toitmas. Nii on see olnud linnas elades, nii on see olnud Savilöövil elades ja nii see ka jääb. Sest kui on vaja, siis seda tehaksegi.
“Seal ei ole ju normaalseid inimesi. Kuidas sa elad seal II Eesti hulgas?” Sellist jama on raske kommenteeridagi:)
Muidugi ma ei saa väita, et mul mingeid hirmusid, küsimusi ega kõhklusi pole. Aga siiski ei ole ma veel leidnud ühtegi lahendamatut teemat ehk midagi sellist, miks kogu plaanile kriipsu peale tõmbaks. Olen otsinud ja kuulanud lugusid sellest, mismoodi inimesed on maale kolinud, kuidas on muutunud nende elukvaliteet ja elu pärast selle sammu ette võtmist.
Ma tean, et enamik inimesi peab elukvaliteedi näitajaks just seda, et elutähtsad asjad oleks lähedal. Jah, see on mõnus, kuid paraku loeb vähemalt mulle veel terve hulk igasuguseid nüansse, mis lõplikult määravad keskkonna kvaliteedi. Ja linn siin tegelikult ei konkureerigi. Ainuüksi selline linnaga kaasnev pisiasi nagu automüra muudab elu linnas tegelikult ikka väga raskeks (ja inimesed haigeks). Kui elad iga päev selle keskel, harjud sellega, ei pane enam tähele. Aga kui sul siis on võimalus proovida elamist ilma 24/7 taustamürata, siis muutub kõik paremaks – sa jaksad rohkem, energiat on rohkem, puhkad paremini, tervis on parem, stressi vähem. Peaaegu kõik mu linnasõbrad, kes tulevad Savilöövile külla, imestavad kui vaikne siin on ja kui hea on siin magada.
Ma ei pea üldiselt vajalikuks blogisse kirjutada vingupostitusi ja nii on inimestel arvamus, et mul on alati kõik väga hästi. Et minu lapsed ei jonni kunagi, et ma ise kunagi millegi üle ei kurvasta, pole iialgi haige, alati saan kõigest nagu sipsti üle, rahapuudust ei eksisteeri ja üldse on elu igatepidi lill. Klaas on muidugi just selline, kustpoolt teda vaadata (pooltäis vs pooltühi) ja juhtub ka minule sekka halvemaid päevi.
Täna on üks selline. Algas juba sellega, et jätsin terve varanduse autoparandusse. No hüva, tegelikult teadsin juba eile õhtul, et tulumaksutagastus on investeeritud ja olin hommikuks juba leppinud asjaoluga, et (jälle) ei saa ma osta omale Ecco kingi, uut kevadmantlit ja viimast trendilõhna. No eks saab ka ilma nendeta elada. Ilma autota seevastu pole elu võimalik.
Päev algas isegi paljutõotavalt. Sõlmisin igasuguseid kokkuleppeid ja suhtlesin kümnete inimestega. Valmistusin põnevaks intervjuuks. Plaanisin homme sellest ägeda loo kirjutada.
Korraks käisin väljas ja tagasi tulles selgus, et vahepeal on lõpetanud töötamise ukselukk ja ma ei saa enam oma koju sisse. Mässasin tükk aega, ei midagi. Kutsusin J. appi mässama ja ka ei midagi. Tuli kutsuda lukuabi, kes luku välja puuris ja uue asemele pani. Pole odav lõbu. Rääkimata sellest, et ära kulus mitu tundi, intekas jäi ära ning lugu ei saa plaanitud ajal valmis. Sellised asjad mind ärritavad.
Koolivaheaegadega on sel aastal segased lood – need on vist koolidest puht erinevatel aegadel. Igatahes Tln Ühisgümnaasiumis peetakse sel nädalal vaheaega ja loomulikult lasime me Hde linnast jalga esimesel võimalusel ehk siis millalgi möödunud nädala keskel.
Tee viis Tartumaale ja kuskil Peipsi lähistel hakkas Hanna hirmsasti tagaistmel närvitsema. “Emme, ma just nägin, et silt näitas: Mehhiko 10 kilomeetrit! Kas sa oled hulluks läinud, miks me tulime Mehhikosse? Ja mismoodi saab Mehhiko üldse siin olla??? Kas see ei peaks mingi lõunamaa olema??” Õnneks järgmist silti uurides tuvastas siiski, et me pole sattunud mitte kaktustemaale vaid Mehikoorma lähistele.
Vaheaeg ise oli muidugi toimekas.
Vabariigi aastapäeval sõitsime koertega Ahunapalu metsades ja keetsime lõkkel suppi. Edasised päevad kadusid lihtsalt kuhugi toimetades käest, sest igast maasektorites ei lõpe teadupärast tööd ka mitte viimsepäeva laupäevaks. Ja mulle meeldib see.
Esmaspäeval ootas mind katsumus. Teadupärast lõppes mu esimene koerarakendisõit suurejooneliselt võpsikusse põrutamisega ja sellepärast kartsin ise rakendi juhtimist nagu tuld. Nimelt on see minemahakkamise nõks umbes sama järsk, kui suusatõstukiga üles tõmbamise nõksakas (mis on ju kukepea, eks:)). Aga kui kinni oskad hoida, siis pole hullu midagi.
Ootavad, et saaks sõitma minna.
Niisiis tegin terve päeva hoopis teistmoodi tööd kui tavaliselt arvuti taga ja sõidutasin Maanteemuuseumis koertega lapsi. Oli see vast alles möll ja rabelemine, päeva lõpuks olin täiesti läbi nagu kapsas. Aga tehtud sai – kõik said sõidetud, keegi viga ei saanud, puusse ei põrutanud ja haigeks ei jäänud. Kokkuvõttes täiesti tore ja teistmoodi vastutus.
Selle nädala jooksul sulas lumi olematuks ning maasektorid muutusid mülgasteks. Suutsin koduukse ees autoga nii kinni jääda, et nuta või naera, aga minema ei saa. Või noh, mis kodu-ukse ees kinni jäämisest rääkida – ka kruusateed on kohati sellises olukorras, et on võimalik sõiduautoga kõhu peale kinni jääda. Nelivedu on vaja, mismuud. Naljad Hiluxist ei olegi enam mingid suvalised hailuksinaljad, vaid täitsa tõsine jutt.
Veel tutvusin erinevate vanadel ustel kasutavate värvide hingeeluga, kui värvist uksi puhastasin. Olen nüüd katsetanud udubeent värvieemaldajat nimega Speedheater, keemilist värvieemaldit ja kuumapuhurit. Tõhusalt toimib siiski neist vaid viimane, millega töö edeneb kiiresti. Speedheateri ja keemiaga värvi maha võtmine aga koosneb põhimõtteliselt peamisest passimisest (mis on tüütu). Rääkimata sellest, et keemia eemaldab värvi vaid ühe kihi haaval, mis muudab ettevõtmise veel kordades ajamahukaks ning passimise veelgi tüütumaks.
Savilöövile jõudsime vaid üheks päevaks, ja sellest on mul kahju. Tahaks ennast kloonida. Täitsa nagu kits kahe heinakuhja vahel. Samas Savilöövi oli ilusti hakkama saanud, ukse juures ootas meid naabri kass, kes käivad siin hiiri püüdmas. Jõudu tööle, neid siin ikka on!
Saagisin ära hunniku puid, puhastasin ära lillepeenrad ja kütsin muidugi sauna. Savilöövile nimelt pole mõtet üldse tullagi, kui saunas ei käi, sest meie saun on tõeliselt mõnus paik.
Ootavad, et saaks sõitma minna.
Ahunapalu maasektori veebikodu 