Palju-palju palmikuid…
Ma olen viimased kuu aega aina palmikuid keerutanud. Paremale, vasakule, suuri ja väikesi. Keerutamise tulemusel valmis üks kampsun, mida (võib-olla) hakkan isegi kandma. Olen nimelt elu jooksul kudunud palju kampsuneid, aga päris hulk neid on valmides lihtsalt seisma jäänud, sest neil on midagi viga. Või on siis minul midagi viga, et kampsun ei klapi mõõtudelt, ei istu normaalselt või on lihtsalt …..kuidagi kole, takune ja näeb välja nagu algaja kootud.
Samas ma mäletan väga hästi oma esimest kampsunit. Selle kudusin 18-aastaselt täht-tähelt ajakirja Suuri Käsityökerho järgi. Tuli väga ilus ja kandsin seda mitu aastat tihti.
Kolm aastat tagasi käisin tegemas üht lugu Karula lambakasvatajatest, kelle lammastelt saab imemõnusat meriinovilla. Muidugi ma tulin sealt ära suure kotitäie lõngaga. Aga just siis käis mul kudumishoog täiesti alla ja lõng jäi lihtsalt seisma. Või noh…ma kudusin tegelikult kohe sellest ühe kampsuni, aga no ma ei tea miks, aga sellest tuli välja suur telk ja mitte normaalne kampsun. Ma arvan, et ta ei istu isegi minust 30 kg raskema inimese seljas hästi. Ta ootab praegu üles harutamist.
Lõnga aga oli veel ja eks ta ikka aeg-ajalt kripeldas. Et tulevad viimati koid sisse või midagi. Sundisin ennast vahepeal lastele karupükste sellest kuduma, aga kui ei ole inspiratsiooni, siis midagi ei edene. Suutsin läbi häda valmis teha ühe sääre neljast ja harutasin töö üles.
Mõned nädalad mul aga prahvatas – mul on vaja kampsunit! Sellist suurt, mis lausa vangistab su pilgu. Asusin internetis tuhnima, et leida võimalikult keeruline muster. Olen küll muidu lihtsuse poolt, aga seekord tahtsin midagi sellist, mille tegemine oleks ka vaimne pingutus ja peaks keskenduma, mitte lihtsalt muuhulgas rööpräheldes valmis tegema.
See kampsun on mõnusalt väheste õmblustega. Puuduvad küljeõmblused, kuna kogu kampsun on kootud ühes tükis. Õmblused on vaid õlgadel. Ka varrukad on ühes tükis ja kootud hoopiski sukavarrastega. Ma polegi varem niimoodi ühes tükis varrukaid kudunud, aga miks mitte – mida vähem õmblusi, seda vähem piina pärast eseme viimistlemisel. Loomulikult on kampsun ülisoe.
Jaki muster ja õpetus on siit. Muidu tore õpetus, aga paar kohta olid kirja pandud nii segaselt, et mina, kes ma ennast pean kogenud kudujaks, lihtsalt ei saanud neist aru. Ühe koha lahendasingi pilti uurides, sest õpetuse järgi polnud võimalik taibata, mida nende kirjapandud sõnadega mõeldud oli. Leidsin ka paar põhimõttelist viga sellest juhendist. Üks neist kindlasti selline, et kui inimene pole varem kampsunit kudunud, siis selle taha ta “kinni” jääda võibki. Üldse on taolised kirjapandud juhendid kohutavalt rasked jälgida, sest järg läheb väga kergesti käest ära ja nõnda tulevad lihtsalt vead sisse.
Üldiselt aga kõik klappis. Isegi mõõdud. Tegin M mõõdus ja tuli vastavalt juhendile. Aega võttis kampsuni kudumine umbes kuu, aga ega ma koguaeg ka vardad käes ei istunud.
Nüüd paistab, et kudumismaania on tagasi. Hulgun jälle igal vabal hetkel Pinterestis ja vahin vesise suuga mustreid. Tahaks teha midagi kohe eriti keerulist.
Pildid tegi Julia-Maria Linna.
Uksepärja tegemiseks vajalik instrumentaarium. Veel läheb vaja peenikest traati ja midagi kaunistamiseks. Kasvõi sammalt või puukoksi.
Kaunistuseks peotäis kilpjalgu, sammaldunud puuoks ja Helena meisterdatud riidest linnuke.
Ahunapalu maasektori veebikodu 