Archive for Käsitöö

Lihtne ühe päevaga valmiv sall

img_5440

Kingsepal pole kingi ja ma avastasin ka külmade saabudes, et mul pole ühtki normaalset salli. Niisiis lappasin kodus leiduvaid kuduajakirju, et mingi muster leida. Ikka palmikud, eks!

Selle salli muster on paar aastat vanast Novita ajakirjast. Lõngaks ikka seesama Karula maavillane, millele lisasin ka tallemohääri, et oleks pehmem. Sall on 64 cm pikk ja sai valmis ühe päevaga. Soovisingi sellist lühikest, mis käib nööpidega kinni ning sobib/mahub mantli v jope alla, ilma et muudaks kandjat oma suurusega kubujussiks. Sall on tõeliselt soe.

 

 

 

 

Advertisements

Leave a comment »

Väikesed ja lihtsad isetegemised

img_5485

Uksepärg

Pinterest on üks imeline lehekülg. Ma kolan seal peaaegu iga päeva. Vahin suu ammuli ja unistan. Ja tahan kohe tegemisega pihta hakata. Need asjakesed on ühed paljudest, mis seal silma on jäänud.

img_5468

Lamp elektrikatkestuse ajaks.

Et viimasel ajal on (liiga) palju räägitud valmistumiseks kriisiolukordadeks, siis kindlasti tuleb ka valmistuda elektrisüsteemist lahtiühendumiseks. Meil siin on palju kogemusi elektrita elust, viimati suvel 6 päeva jutti ning meid juba nii lihtsalt ei murra. Siiski alati on abiks veel üks lisalamp. Niisiis paigaldasin veel ühe.

Vaja läheb:

vana kulp (vanakraamipoed müüvad neid sentide eest, hoia silmad lahti!)

kaks kruvi

riivivastus

akudrell

Kruvi kaadervärk seinale, paigalda teeküünal ja ongi nunnu küünlahoidja. Aega võtab asja tegemine umbes minuti.

 

img_5470Uksepärja tegemiseks vajalik instrumentaarium. Veel läheb vaja peenikest traati ja midagi kaunistamiseks. Kasvõi sammalt või puukoksi.

Uksepärga võib osta Koduextrast, kuid võib teha ka suvalisest kolust. Loomulikult on rämpsust ja kolust teha oluliselt huvitavam, kui osta Koduextrast midagi, mille on valmistanud väikesed Hiina käed.

Niisiis saagisin ma puuhalgudelt sentimeetri paksuseid kettaid. Võtsin erinevat sorti puitu, et oleks eri värvi. Need siin on lepp, õunapuu ja remmelgas. Kuivatasin neid kettaid praeahjus. Võib-olla pole see vajalik, ei tea. Lihvisin liivapaberiga.

Lõikasin paksust papist sobiva suurusega ringi ja kleepisin kettad PVA liimiga sellele. Kleepisin ka teise rea kettaid. Kaunistasin kuivanud taimedega.

img_5481Kaunistuseks peotäis kilpjalgu, sammaldunud puuoks ja Helena meisterdatud riidest linnuke.

Comments (1) »

Üle saja aasta üks kudupostitus ehk lugu kampsunist

img_5423

Palju-palju palmikuid…

Ma olen viimased kuu aega aina palmikuid keerutanud. Paremale, vasakule, suuri ja väikesi. Keerutamise tulemusel valmis üks kampsun, mida (võib-olla) hakkan isegi kandma. Olen nimelt elu jooksul kudunud palju kampsuneid, aga päris hulk neid on valmides lihtsalt seisma jäänud, sest neil on midagi viga. Või on siis minul midagi viga, et kampsun ei klapi mõõtudelt, ei istu normaalselt või on lihtsalt …..kuidagi kole, takune ja näeb välja nagu algaja kootud.

Samas ma mäletan väga hästi oma esimest kampsunit. Selle kudusin 18-aastaselt täht-tähelt ajakirja Suuri Käsityökerho järgi. Tuli väga ilus ja kandsin seda mitu aastat tihti.

Kolm aastat tagasi käisin tegemas üht lugu Karula lambakasvatajatest, kelle lammastelt saab imemõnusat meriinovilla. Muidugi ma tulin sealt ära suure kotitäie lõngaga. Aga just siis käis mul kudumishoog täiesti alla ja lõng jäi lihtsalt seisma. Või noh…ma kudusin tegelikult kohe sellest ühe kampsuni, aga no ma ei tea miks, aga sellest tuli välja suur telk ja mitte normaalne kampsun. Ma arvan, et ta ei istu isegi minust 30 kg raskema inimese seljas hästi. Ta ootab praegu üles harutamist.

Lõnga aga oli veel ja eks ta ikka aeg-ajalt kripeldas. Et tulevad viimati koid sisse või midagi. Sundisin ennast vahepeal lastele karupükste sellest kuduma, aga kui ei ole inspiratsiooni, siis midagi ei edene. Suutsin läbi häda valmis teha ühe sääre neljast ja harutasin töö üles.

Mõned nädalad mul aga prahvatas – mul on vaja kampsunit! Sellist suurt, mis lausa vangistab su pilgu. Asusin internetis tuhnima, et leida võimalikult keeruline muster. Olen küll muidu lihtsuse poolt, aga seekord tahtsin midagi sellist, mille tegemine oleks ka vaimne pingutus ja peaks keskenduma, mitte lihtsalt muuhulgas rööpräheldes valmis tegema.

_mg_8278

See kampsun on mõnusalt väheste õmblustega. Puuduvad küljeõmblused, kuna kogu kampsun on kootud ühes tükis. Õmblused on vaid õlgadel. Ka varrukad on ühes tükis ja kootud hoopiski sukavarrastega. Ma polegi varem niimoodi ühes tükis varrukaid kudunud, aga miks mitte – mida vähem õmblusi, seda vähem piina pärast eseme viimistlemisel. Loomulikult on kampsun ülisoe.

Jaki muster ja õpetus on siit. Muidu tore õpetus, aga paar kohta olid kirja pandud nii segaselt, et mina, kes ma ennast pean kogenud kudujaks, lihtsalt ei saanud neist aru. Ühe koha lahendasingi pilti uurides, sest õpetuse järgi polnud võimalik taibata, mida nende kirjapandud sõnadega mõeldud oli. Leidsin ka paar põhimõttelist viga sellest juhendist. Üks neist kindlasti selline, et kui inimene pole varem kampsunit kudunud, siis selle taha ta “kinni” jääda võibki. Üldse on taolised kirjapandud juhendid kohutavalt rasked jälgida, sest järg läheb väga kergesti käest ära ja nõnda tulevad lihtsalt vead sisse.

Üldiselt aga kõik klappis. Isegi mõõdud. Tegin M mõõdus ja tuli vastavalt juhendile. Aega võttis kampsuni kudumine umbes kuu, aga ega ma koguaeg ka vardad käes ei istunud.

Nüüd paistab, et kudumismaania on tagasi. Hulgun jälle igal vabal hetkel Pinterestis ja vahin vesise suuga mustreid. Tahaks teha midagi kohe eriti keerulist.

_mg_8418

Pildid tegi Julia-Maria Linna.

2 kommentaari »

Haruldane võimalus

IMG_4331

Selle kevade esimene lumikelluke.

Haruharva on mul Savilöövil võimalik üksi olla. Ja nüüd kukkus terve selline nädalavahetus sülle!

Kui harva saab üksi olla, siis need hetked on puhas nauding. Tore on, kui ei pea kellegagi arvestama. Keegi ei tee verandale poriseid jälgi ega aja hommikul liiga vara üles. Keegi ei tuba sassi ega vaja harjunud ajal korralikku lõunasööki. Ei ole vaja tunda süümekaid, kui mitmeks tunniks tingimata üksi metsa tahad kaduda. Ei ole vaja olla kellelegi autojuht, meelelahutaja ega grupijuht.

Aga samas – ise peab vett tassima, ise peab puid tassima, keegi ei pane hommikul vara tuld ahju ega kohvivett keema. Ja kaissu ka hommikul keegi ei poe.

Mis ma oma uhke üksindusega siis peale hakkan? Võtsin kaasa kolm poolikut lugu ja kaks kaltsuvaipa. Need lõpetasin ka esimesel õhtul pliidikütmise juures juba ära. Suusad võtsin ka kaasa ja tegin varakevadises metsas pika ringi. Mõnus – ei ainsatki hingelistki, ainsaks heliks puude kohin ja iseenda südamelöögid.

IMG_4327

IMG_4329

Kaltsuvaibad pööningutuppa. Sedapuhku heegeldatud mitte nöörist, vaid riideribadest. Nende hind on 2x odavam kui nööril, müüakse Karnaluksis ja 1,5 kg materjali maksab 6 euro ringis. Ühele meetrise läbimõõduga vaibale kulub umbes 3 kg materjali.

Leave a comment »

Heegeldatud vaip

IMG_3411

Võtsin üle poole aasta kätte heegelnõela ja heegeldasin vaiba. Muster on siit ja materjaliks puuvillane nöör. Selle sain Karnaluksist.

Vaiba diameetriks on täpselt meeter ja kaunistab ta nüüd Hanna ja Helena vastremonditud tuba. Aga sellest remondist mõni teinekord:)

IMG_3410

Leave a comment »

Oli kord mantel ja kott

IMG_1717

Taaskasutamine on mulle väga südamelähedane. Võibolla on mind ära rikkunud Valga imelised kaltsukad, ei tea.

Igatahes…ümberkaudsetesse sekondhändidesse astun alati sisse, kui mööda juhtun minema ja väga kiire ei ole. Värskeim saavutus on 2 euri eest ostetud sametist kott ja 1-eurone villane kevadsügis mantel.

Tuunisin mõlemat. Kõigepealt keemiline puhastus ja siis viisin mantli nurga taha tikkimisse. Jah, see on kallis lõbu. A kui oled saanud mantli põhimõtteliselt tasuta, siis võib veidi priisata.

Veel heegeldasin tikandivärvides lilli ja õmblesin need koti külge. Ise olen väga-väga rahul. Mantel on selline, et inimeste pilgud pöörduvad.

Pilti tegi Hanna.

IMG_1719

IMG_1726

Leave a comment »