Archive for Ümbrus

Distantsi hoidmisest või siis mitte

Päikesetõus Kalli jõel. 

Mul ei ole suuri raskusi sotsiaalse distantsi hoidmisega. Võin päevade viisi vabalt vaid oma koeraga rääkida või hoopis vait olla. Kaubanduskeskustes kolamisest pole kunagi midagi arvanud ning poes olen juba aastaid käinud ainult asja pärast (ning võimalikult vähe). Suured rahvaüritused mind ei tõmba. Kui siis mõni klassikakontsert. Kino – no võib vabalt ka olemata olla. Igasugu laadad ja kogunemised ….mkmmm. Pole minu teetass. Laulupidu oli väga tore küll, aga pärast seda olin lihtsalt meeletult väsinud inimeste hulgas olemisest. Reisimine…ei viitsi viimastel aastatel nagunii, sest kodus on lihtsalt nii hea. Eriti kohutavad on suurlinnad ja lennujaamad. Katsun neid vältida niipalju kui võimalik. Sünnipäevatamine-sõbrannatamine – no ma olen vist nii asotsiaalseks muutunud, et ei mäletagi enam, millal keegi viimati mind kuskile sünnipäevataolisele üritusele kutsus. Pole midagi õudsemat pika laua taga istumisest või kuskil üritusel šampanjaklaas peos mõttetut small talki ajada. Jah, ma suudan muidugi kõike seda, aga pole iial nautinud ega vabatahtlikult sellistest ettevõtmistest osa võtnud.

Mulle meeldib eraviisiline suhtlemine. Südamest-südamesse jutuajamine või intervjuu – jaa. Teist inimest kuulates – jaa! Väikeses ringis sõpradega maailmaparandamine – jaa, kuid peab olema võimalus lahkuda siis, kui tahan. Inimestega suhtlemine minu tingimustel ja piiratud aja jooksul – jaa, väga-väga mõnus. Minu tüüpi inimestega koosolemine – jaa, muidugi! Inimesed on väga toredad ja ma armastan neid (enamasti).

Kell on poole kuue paiku hommikul. Päike tõuseb 6.03.

On aga üks asi, milleta ma üldse ei saa. Ma vist kängun siis täitsa ära. Mul on vaja seda lähikontakti, võiks öelda isegi intiimsuhet. Jah, loodusega!

Nii kaua kui end mäletan, olen otsinud lähedust loodusega aina enam ning kui seda pole olnud parasjagu võimalik saavutada, siis tundnud end ahistatult, nõrgalt, halvasti. Isegi magada ei saa normaalselt, kui pole saanud ära käia. Oluline on võimalus minna. Või ka teadmine, et võimalus minna on olemas.

Näiteks täna me läksime. Me startisime kell 5, et näha päikesetõusu soos. H. jäi jõekääru kala püüdma, mina aga kanuuga ümberkaudseid järvi avastama. Päike tõusis. Selle tunnikese jooksul aeti soos ära palju asju. Tedred mängisid, luigepaar tiirutas järve kohal tiibade vihinal-kohinal-mühinal. Laulurästad, pahandava prääksatusega roostikust lendu tõusvad pardid ja peegelsile järv. Ei mingeid muid helisid peale kohalike asukate toimetamist. Kanuuga liigud hääletult ja kuuled kõike. Eriti tore on minna üksi, olla väga väike keset suurt järve ja sood. Tunda meeletut rikkust, tänulikkust ja õnne. Tundide viisi ringi uidata ilma kella vaatamata.

Kõige selleta ma ei saa! Taoline ärakäimine parandab hinge ja paneb mõistma, mis on tegelikult oluline. Loodust on meil kõigil just praegu vaja rohkem kui kunagi varem. Aga mitte kujul, kus minnaks massiliselt ühte kohta, lärmatakse, läbustatakse ja levitatakse seal kambakesi viirust. Vaja on enda sisse vaadata. Seda saab teha üksi. Eestis on piisavalt kohti, kus kogeda loodusega kahekesiolemist.

Enne päikesetõusu on maailm selline must-valge. 

Öö on olnud nii krõbe, et jõe peal on jääkiht

Hetk hiljem. Täpp põõsa kohal on möödalendav kotkas.

Päev on käes ja kõik hommikused toimetajad on tasa jäänud. 

Comments (1) »

Olge unistamisega ettevaatlik!

 

Parim aeg maadeavastamiseks! Kalli jõgi. 

Päriselt ka! Ma näiteks unistasin juba mõnda aega, et küll oleks tore ümbruskonna jõgesid ja järvesid mingi veesõidukiga avastada. Nüüd on meil õuepeal kanuud ning alati võimalus minna avastusretkele.

Kannatamatult ootasime jõesopist jää kadumist ning kohe esimesel võimalusel läksime veele. Oh imeline! Soos on praegu veel vaikne, kui mitte arvestada tedremulinat ja sookurgede pulmalaulu. Kulgesime jõge pidi ringi siin ja seal, tegime peatusi ja otsisime maalemineku kohti. Ei ühtegi inimeste peale meie. Tuulevaikus.

Soosaared. Emajõe-Suursoos arvatakse neid olevat saja ringis. Väga erinevad. Mõned on kõrgemad, mõned madalamad. Mõned suured nii, et annab ühest otsast teise marssida, mõned tillukesed vaid üksikute kõrgemate puudega.

Seisad keset soosaart. Ühel pool raba, teisel pool madalsoo, keskel raskesti ligipääsetav saar. Ürgne mets. Uued marjakohad, kindlasti ka palju seeni. Rabast väljanirisev oja, mille vesi maitseb imehästi. Sookailu õitsemise lõhna lisab mu aju siia ise juurde.

Kõikjal nende tegutsemisjälgi. Loe nagu raamatut!

Professionaalne kobraste tehtud lageraie: kõik puud on langetatud jõe suunas ja mitte üks pole suvaliselt metsa kukkunud. 

Töö jäi korraks pooleli. 

Hiiglaslik kopraloss

Põtradel on olnud pidu. Vana tuulemurtud haab on sisuliselt puhtaks kooritud.

Hundid. Õigemini küll nende kaka. On ju nunnud karvased junnikesed:)  

Hundukese pealuu

Tõeline seapesa. Kes meist poleks hurjutanud lapsi, et miks on nende voodi säherdune seapesa. Palun väga – selline on päris seapesa! 

Nõiduslik ürgmets, kus inimkäsi pole midagi teinud. Kõik on nagu on. Ja kõige toredam – see mets kaitseb end ise: mingi valemiga ei saa siia kunagi tulla ükski metsamasin. 

 

Oeh! Ma olen sellest avastusretkest täiesti laksu all. Õnneks on vaja väga vähe, kas teate:)

 

 

Comments (1) »

Kes või mis on chaga?

Olles värskelt ühele saanud seentearvestusega, olen hakanud neid tegelasi natuke teise pilguga vaatama. Hulk seniseid nö sitaseeni polegi enam mu silma jaoks sitaseened ning mõni puul kasvav moodustis hakkab ka silma.

Ühel kenal sügispäeval hulkusime Kustiga jälle mööda soosaari ja leidsime chagametsa. Chaga ehk must pässik on puuseen, mis kasvab kase küljes. Ta näeb välja nagu must moodustis ja ma pole neid kunagi varem märganud. Sageli kasvab ta just parajal võtmisekõrgusel, kuid mõnikord ka nii kõrgel, et vaja redelit. Igal pool teda siiski ei leidu ning kui leiad ühe, siis üldjuhul on ümbruskonnas teda veelgi.

NB! Chaga ei ole sama, mis kasekäsn, kuigi paljud teda nii kutsuvad. Kasekäsn on ka puuseen, aga hoopis teistsugune. Ja samuti pole kasekäsnad need moodustised, mis kasetüvedel siinseal kasvavad, mõned lausa hiiglaslikud. Need on hoopis kasepahad (pahk-paha).

Hiiglaslik kasepahk. Suursnautser on siin võrdluseks ja täidab antud hetkel tikutoosi rolli.

Aga nüüd sellest mustast pässikust. Temast on viimasel ajal palju räägitud ja kirjutatud. On teine iidne raviseen, Venemaal kasutatud ravimina lausa 12. sajandist peale. Põhimõtteliselt ravivat igasugu hädasid nagu kõrget vererõhku, korrastavat veresuhkrut, turgutab immuunsust, sisaldab vitamiine ning koguni vähile tegevat tuule alla. Niiet selline tore seeneke.

Igatahes. Tõin teda koju hea hulga, peenestasin tükkideks, kuivatasin ära ja jahvatasin pulbriks. Hea tarvitada näiteks kohvi sees, kuhu lisan kannu kohta teelusikatäie chagapulbrit. Ei võta meid enam ussi- ega püssirohi. Täpsema juhise, kuis puu küljest lahti kangutatud hirmkõva seent “taltsutada” ja tarvitada, leiab näiteks siit.

NB! Kui kohvimasinaga jahvatate, siis pigem masinasse vähem ja kindlasti väiksemad tükid. Muidu lendab masin õhtule:)

Chagatükid pärast metsast kojutoomist. Tükeldasin nad kohe väiksemaks ja kuivatasin pliidil. Korjata tasub loomulikult kuivema ilmaga.  

Leave a comment »

Sooseiklus Emajõe-Suursoos

 

Nädalavahetusel võtsin Kusti (koer) ja Louis`ga (workawayer Prantsusmaalt) ette retke sügisesse Emajõe-Suursohu. Plaan oli minna sama rada pidi, kus suvel peaaegu ära eksisime, tähistada rada ja teha soosaarel lõket. Louis`i jaoks oli see esimene sooskäik ehk siis plaan oli talle ka näidata, kui äge koht on soo ja raba.

Ega ta ei tahtnud alguses uskuda, et soos ongi nii märg, et ilma kummikuteta sugugi ei saa. Ja poleks tõesti saanud, sest viimase aja vihmad olid mõned kohad muutnud väga-väga vesisteks. Kusti rõõmuks muidugi, sest see loom ei jäta iial ronimata ühtegi veeauku, kraavi, ojja, jõkke, järve.

Meie retk algas Kõivussaarest. Vast pool kilomeetrit oli täiesti kuiva astumist, kuid siis algas mättalt-mättale hüppamine ja kuivema raja otsimine. Aga ei hullu. Varsti olimegi päris soos. Selles imelises sookailude järgi lõhnavas paigas, kus mättad punetasid jõhvikatest. Eksootika välismaalasele loomulikult. Prantsusmaal ju soid ega jõhvikaid pole.

Edasi kulges teekond juba mööda soosaart. Sürrealistlik paik. Ega seal eriti kunagi kedagi ei käi. Rada on vaevumärgatav, kuid et ma olin juba suvel sama teekonna läbiteinud, siis mäletasin kõike. Mul on fotograafiline mälu ning kui ma olen kord mingit pilti näinud, siis meelde see mulle jääb. Eriti looduses. Ma ei pea nägema spetsiaalset vaeva, et jääda meelde mõni koht või eritunnus, kuid kui satun samasse kohta, siis tean täpselt, et “jaa, siin  olen ma olnud”. Igatahes on see äärmiselt kasulik ja abiks oskus. Nutiseadmeid me sel retkel üldse ei kasutanud ja kaarti polnud ka kaasas. Ning ei tundnud ka mingit vajadust selle järgi.

Siirva soosaarel lõime laagri püsti. Supp ja pott oli meil kaasas, samuti kõik vajalik lõkke tegemiseks. Toimetasime nagu vanad indiaanlased ja varsti supp juba kees. Ümberringi hiigelsuured ja küllap väga vanad puud ning aeg-ajalt mõni häälitsev lind. Paradiis. Pole olemas turvalisemat paika.

Retke teine pool kulges juba mööda inimese tehtud teeradasid. Tanipalu metsad on väga ilusad ja äärmiselt privaatsed. Sinna ei satu juhuslikud külalised, sest sinna pääsebki vaid ringiga läbi soo või siis üle tähistatud eramaade. See aga on minu jaoks umbes sama, mis võõra inimese elutoast läbi marssimine – no ei taha seda teha.

Retk võttis aega 4 tundi. Kõndisime väga rahulikult. Nüüd ei jõua ma aga enam ära oodata, millal saan minna juba järgmisi soosaari avastama. Selliseid käike on mulle väga vaja, sest pärast seda tunnen end kui ümbersündinuna. Hea on ja energiat on rohkem.

Comments (1) »

Ahunapalu lood ja laulud

Ahunapalu palvemaja

Ahunapalu vanas palvemajas toimus väga tore kontsert. Juhan Uppin, Tuule Kann, Johannes Arike jt mängisid päkarauakandeid ja Seto meeskoor Liinatsuraq laulis. Ja mitte ainult – Urmas Kalla koorist oli Ahunapalu kandi pärimuse põhjalikult ette võtnud ja jagas igasuguseid lugusid siitkandist. Kohalikus murrakus!

Vanas lagunevas palvemajas kõlasid kandled imeliselt. Ei mingit võimendust, sest päkarauakannel on selline pill, mis teeb märgatavalt jõulisemat häält, kui tavaline kannel. Teda mängitakse nimelt nõnda, et pöidla ümber on spetsiaalne rõngas ehk päkaraud.

Liinatsura

Liinatsuraq Ahunapalu palvemajas

Ahunapalu võib pidada päkarauakandle mängu hälliks. Siin elas ja tegutses kandlemeister ja pillimees Aksel Tähnas (1911-1997). Ta õppis kandlemängu juba poisina selgeks ühelt oma küla mehelt. Hiljem hakkas ta ise valmistama kandleid ja viiuleid, mida võib senini näha Tähnase kodutalus Ahunapalus. Kogu elu mängis Tähnas kannelt igal vabal hetkel kas kodus või ka pidudel, kuhu teda sageli esinema kutsuti. Ta oli tunnustatud kandlemängija, kes osales ka võistumängimistel. Valmistas elu jooksul kümneid kandleid ning nendel mängitakse tänini. Eilsel kontserdil mängiti mõistagi Tähnase pillidega. Ja mitte ainult – Johannes Arike, siitsamast Järvseljalt, on Tähnase kaasaegne, mänginud koos temaga. Muidugi kuulsime vanu häid Aksel Tähnase lugusid.

Ahunapalu kohta sain teada igasuguseid lugusid. See on igavesti vana küla, mida varem teati Peravalla külana. Eks ta ju täitsa maailma lõpus on küll. Vähemalt tänapäeval on see nii, et edasi on vaid tupikteed ja suur soo. Kunagi aga läinud Tasa talu juurest tähtis tee Võnnu kirikusse ja Kikassaares sõideti parvega üle Ahja jõe.

Kust Ahunapalu küla oma nime on saanud, kes seda enam mäletab. Ahun tähendab murrakus ahvenat. Võib-olla sai küla nime mõne Ahuna-nimelise talu järgi, võib-olla aga hoopis selle järgi, et ju vast siit mööda voolavas Peravalla jões ka ikka ahunaid ringi ujus.

Tänapäeva Ahunapalus pole endisest rahvarohkest külast enam kuigipalju järel. Kui varem olnud paik lagedavõitu ja talud paistnud üksteisele silma, siis nüüd on ammugi kõik metsa kasvanud. Külas elab ca 20 inimest ning tuntud on ta kui meeste küla – nende ülekaal on suur. Endises koolimajas on mõned korterid ja seal elatakse. Koolimaja küljes asuv palvemaja on haletsusväärses seisus, kuid on lootus, et ta kõpitsetakse üles. Külaselts selleks on moodustatud.

Külakeskus koosneb bussipeatusest ja surnuaiast. Bussiga saad hommikul kl 6 Tartusse ja 12 tundi hiljem Tartust tagasi. Kaks korda nädalas põikab külla sisse lavka. Surnuaed on tilluke, kuid igivana. Nii vana, et selle kohta on pärimus, et ta ujunud siia kunagi suurveega kohale. Tükkis täiega – mändide, ristide ja kalmudega. Vot nii.

Leave a comment »

Kodustamistööd Palgil

Peramaa

Naaberkülas on selline vaatetorn

Ajaloo ilu huvides kirjutan natuke remondijuttu.

Mõistagi on Palgi talu seni olnud veevärgita. Nagu ikka sellised maasektorid. Õigupoolest polnud siin ka vett, sest vana kaev oli sisse varisenud. Aga kaevu lasime teha eelmisel suvel ja nii sai vähemasti veemure lahendatud. Kanalisatsiooniteema ja kogu sellega avaneva kodumasinate-mugavuste imedemaa loomine aga lükkus edasi. Kogu tänavuse aasta on mul kuklas tiksunud mõte vannitoa ehitusest. Nüüd on asi vaikselt edenema hakanud.

 

Kopp

Päev, kui ehitati kanalisatsioonivärki ja majja jõudis vesi. 

Väline värk ehk kaev+vee- ja kanalisatsioonitrass kõige suurdekäivaga, on valmis. Eks mul on pähe tekkinud väga palju halle karvu seoses sellega, sest küsisime raha hajaasustusprogrammist ning see on just selline halliksajav tegevus. Mul vererõhk ja stressitase tõuseb taevasse, kui keegi mainib Ehitisregistrit, projekti koostamist,  kuluaruandeid vms formaalsusi. Aga no läbi närisime. Abiks!

Vannitoa valmisehitamine aga pole niisama lihtne. Jah, koht oli meil valmis vaadatud ammu ja mingi plaangi paberi peal. Aga need eeltööd! Oehh. Palgi talu eelmine omanik pidi olema äärmiselt alalhoidlik tegelane, sest paistab, et kogu elu jooksul pole ta ühtainsatki asja ära visanud. Kõik kraami ladustas ta rehealla ehk sinna, kuhu me vannituba tahame ehitada. Lõputu hulk kodumasinaid (vist oma 5 külmkappi!), kohutavat nõukaaegset polüestermööblit, prügi ja tühje pudeleid, väga palju tühje viinapudeleid. Kõik see tuli sorteerida ja a)lasta ära vedada, b)põletada või c)ladustada kuhugi mujale.

Koristamisele järgnes meeletu tolmutamistöö. Tulevases vannitoas hakkab osaliselt näha olema palksein, see aga oli täiesti tahmunud. Ju nad siis tossutasid seal ja kuivatasid vilja või midagi. Ega muud kui saun kütte, tolmumask ette ja relakaga seinu puhastama. Tõenäoliselt on tegemist maailma ühe vastikuma tööga:) Seda suurem on rõõm, kui see tehtud sai. Mulle meeldib mõte: sa ei pea seda seina niimoodi enam kunagi puhastama.

tolmuaff

Päev, kui maskeerisin end tolmuaffiks ja ei lõpetand enne, kui terve maailm oli korralikult tolmu täis tehtud.

Seinad

Siia tuleb vannituba ja WC. Seinad on puhastatud. Võrdluseks – uks on puhastamata. Palgi talus peab nime kohaselt igas ruumis ka natuke palki näha olema. Vannitoas ja WCs ka. 

Põhimõtteliselt olengi kogu sügise koristanud. Tühjendanud kuure ja kõrvalhooneid eelpoolnimetatud prügist. Teinud palju lõket. Rõõmustanud iga puhtaks saanud ruutmeetri üle, sest on äärmiselt masendav elada kellegi teise asjade keskel. Kodustanud niimoodi Palgi talu.

Mis veel? Muidugi see pole kõik.

Hanna õpib nüüd kitarri Tartus muusikakoolis. Mõlemad jätkavad ratsutamisega. Lisaks käivad kõikvõimalikes ringides, mis kooli juures tegutsevad.

Mina käin korra nädalas laulukooris (mul on vaja minna laulupeole, eks!) ja rahvatantsus. Haa….teate, see rahvatants – see pole sugugi mingi memmekeste värk, vaid täiesti kõva peamurdmine. Ütleme nii, et ma olen käinud mõned korrad ja tunnen ennast ikka täiesidioodina seal tunnis. Mitte midagi ei taipa:) Aga võib-olla see läheb üle.

20181014_143633

Kutsikaaias on nunnuajad. Praeguseks on väikesi küll juba vähem, kuid paarile tegelasele otsime ikka uusi kodusid.

Järvselja

See vahva seltskond treenib märtsikuiseks suurvõistluseks – 500-kilomeetrise Finnamarkslopeti jaoks Põhja-Norras. H. on esimene eestlane, kes sellise katsumuse ette võtab. Teekonda võistlusele saab jälgida siin. Pilt on tehtud Järvselja Ürgmetsa sissekäigu juures. 

 

 

 

 

 

 

 

 

2 kommentaari »

Nahkhiired ja palverännak

Viimased päevad on möödunud pidevalt kuhugile minnes.

Reedel käisime Hanna ja Helenaga Piusal nahkhiireööl. Oli väga põnev. Selgub, et nahkhiired on uskumatult targad ja huvitavad loomad. Mina olin neid seni pidanud ikka…..no lihtsalt nahkhiirteks. Mõelge ise:

  • Nahkhiir elab olenevalt liigist 15-20 aastat
  • Mõni liik võtab ette 1000-kilomeetriseid rännakuid, mõni elab paiga peal
  • Neil sünnib korraga vaid üks poeg, harva 2 ja haruharva 3 poega. Mismoodi ema saab hakkama 3 poja üleskasvatamisega, on müstika, sest nisasid on tal vaid kaks.
  • See, millal pojad sünnivad, sõltub ilmast. Kui ilm on sobilik, siis hakkab juba sügisel viljastatud munarakk arenema, aga kui ilm on vilets, siis see lihtsalt ootab oma aega.
  • Nad talvituvad täpipealt samas kohas alati. Piusal on leitud, et lausa samas koopas. Ehk et ta läheb käib vahepeal ära 1000 kilomeetri kaugusel ja siis oskab tulla täpselt samasse kohta tagasi. Piusa koobastes on neid ca 3500 ja see on üks ümbruskonna tähtsamaid talvituspaiku.
  • Nad näevad kõrvadega ja piiksuvad selleks lennates koguaeg. Selle asja nimi on kajalokatsioon ja nad suudavad sellise “nägemise” abil püüda millimeetrist väiksemaid putukaid.
  • Nad ei pelga inimeste läheduses elamist ja inimene võib neid segada ainult häirimisega siis, kui nad talvituvad. Iga ärkamine on talle jõupingutus ja energiakadu. Kui neid on palju, võib mitte talve üle elada, sest süüa talvel ju pole.
  • Nad elavad kolooniatena emased üheskoos. Nende lapsed sünnivad samal ajal ja siis moodustavad nad nö lasteaia.

Igatahes. Kuulasime teoreetilist juttu ja siis läksime lampide ning detektoritega pimedasse metsa koopaavade juurde nahkhiiri vaatlema. Detektor püüab kinni heli, mida nahkhiir koguaeg lennates teeb, kuid mida inimkõrv ei kuule. Eri liigid teevad erinevat häält ja eriti proffid teadlased määravad hääle järgi liike. Metsas käis päris tihe nahkhiirte sagimine.

Nahkhiireteema on ka päris aktuaalne meil kodus. Neid on näha pea igal õhtul ja millalgi sattusid pojad lausa tuppa.

Järgmisel hommikul ootas mind taas ees rännak. Sõbranna Gea ja tema sõbranna Liisi kõnnivad läbi Pirita-Vastseliina palverännuteed ning olid otsaga jõudnud Põlvamaale. Liitusin nendega üheks päevaks.

Milline mõnus astumine! Sa lihtsalt kõnnid ja pead (omaarust) tarka vestlust. Aeg (ja kilomeetrid) läksid nii ruttu. Minu panus jäi 22 km peale, Gea ja Liisi aga astusid nädalavahetusega läbi 90 km. Müts maha!

39453301_309740606242326_3776097236182630400_n

 

 

Leave a comment »