Archive for Ümbrus

Sai järsku otsa

veebruar 25, 2021 · Rubriigid: Arvan, Ümbrus, Elamus, Eluolu

Talv sai täna otsa! Tundsin seda täiesti kindlalt iga ihurakuga. Mets lausa auras ning õhk oli soe, koguni +7. Lumi sulab silmaga nähtavalt. Linnud sädistavad toimekalt ringi just alates tänasest. Täna avastasin  end esimest korda sel aastal mõtlemast, et ma ju ootan kevade tulekut. Ei, mitte et mulle talv ei sobiks, aga hetk kui vahetub aastaaeg, on kuidagi eriline. Maagiline. Ja veel erilisem on seda tajuda ja märgata.

See talv on olnud täiesti imeline. Oleme sisuliselt elanud õues alates jõuludest. Oleme õppinud ja teada saanud väga palju selliseid asju, millest meil enne õrna aimugi polnud.

Ahunapalus sel talvel tavaline pilt. 

Näiteks, et Eesti inimesi huvitavad kelgukoerad! Siiamaani teadsime me, et neid ei köida kelgukoeratemaatika ja mingi koertega matkamine mitte üks raas. Tõenäolisem oli Ahunapalus kohata koertega matkavaid korealasi või uusmeremaalasi kui inimest Tallinnast.

Meie koerad on olnud NIII õnnelikud! Nad on teinud rõõmuga tööd, pakkunud elamusi ja emotsioone paljudele kelgutajatele. Nad on olnud omas sõiduvees ja saanud nautida just sellist talve nagu üks kelgukoer vajab.

Naila – üks meie juhtkoertest ja asendamatu fotomodell. Naila aitab meil teha nunnusid fotosessioone, sest ta teab, kuidas pildile jäädes tuleb ette manada eriti karismaatiline või isegi pisut ülbe ilme. Aga see on nii armas:)

Tuleb reageerida kohe! Kui lumi tuleb maha, siis broneeri oma koeramatk kohe. Sest kui sa helistad veebruari keskel, siis on kõik ajad juba ammuilma kinni. Seda põhimõtet on inimestel vaja veel õppida. Meie olud on heitlikud. Jää ja lumi tulevad ja lähevad. Kui sa jääd liiga kauaks ootama, on kõik juba läinud. Aga eks ta ka tasapisi tuleb, sest sel aastal oli reageerimisaeg juba meeldivalt lühike. Kui varem oleme talve alguses alati passinud paar nädalat oodates, millal inimesed mõistavad, et tali on saabunud, siis sel aastal algas hooaeg kohe koos lume maha sadamisega.

See imeline koht on Pimessaar, kuhu ma ühel külmal talveõhtul suusatasin. Pimessaarel on tõepoolest väga pime, aga väga elurikas. Kogu saar on sigade poolt üles tuhnitud. 

Soo tegelikult ikkagi tõmbab meie oma inimesi. Ka see on üllatus, sest veel sügisel tundus mulle, et Tartust 45 kilomeetri kaugusele väga kahtlasesse kohta nimega Emajõe-Suursoo tulemine on sobilik vaid jõhvikakorjajatele, kes on siin aastakümneid marjul käinud. Nüüd on aga välja tulnud, et soo avastamine on täiesti tore ja et inimesed otsivadki kohti, kuhu nad ei julge/ei oska/ei tihka minna oma käe peal. Mul on olnud suur rõõm seda julgustustööd teha.

Näed, soo ei ole tegelikult kole igav koht, kuhu kohe sisse vajud. Ta võib olla ka selline – nii näeb välja üks pisike soosaareke. 

Räätsahullus. See on olnud päris pöörane, aga samas nii mõistetav. Talv on ju soosinud nendega matkamist igati ja tänu nendele on paljud käinud kohtades, kuhu sa muidu ei satuks. Räätsamatku teen sel kevadel mõned veel ja siis on sellega paus. Looduses on kohe käes õrn aeg ja ma ei tahaks küll võtta oma südametunnistusele seda, et minu matka pärast mõnel linnul või loomal järelkasvuga kehvasti läheb.

Räätsadega mööda taliteed, üle soosaarte ja soo, üle jõgede ja järvede. 

Aga!!! Avanevad uued võimalused. Nii kui jõed jäävabaks saavad, ajame “laevastiku” veele ja hakkame kanuutama soojõgedel. Ahh, ma ootan juba neid päikesetõuse ja varahommikuid tedremängust helisevas soos. Mu suur unistus on meelitada inimesi vara ärkama ja nautima päeva alguse hetke. Seda kõige ilusamat, mille me enamasti lihtviisiliselt maha magame.

Üks esimesi kanuusõite möödunud kevadest märtsi lõpust. Jõel on veel jääkirme. Päike tõuseb, kotkas lendab, ümbrus heliseb tedremängust. 

Üldse jäin täna kehtestatud taaskordsete koroonapiirangute valguses mõtlema, et kui helde on meile olnud loodus alates kogu sest koroonajama algusest. Kas keegi mäletab, et eelmisel aastal oli imeilus kevad, kui me saime kõik välja minna. Noh, Viru rappa küll, aga ikkagi. Ja siis järgnes sellele tohutu murakalasu. Ja mustikalasu. Pangide viisi seeni. Jõhvikaid, mida ei jõudnud kuidagi ära korjata. Ja siis veel see talv ühes alla sadanud rikkuse ja päikesepaisteliste päevadega. Me peame olema väga tänulikud kõige selle eest. Loodus nagu kompenseeriks kogu muud jama, mis toimub. Ehk et tulge ikka välja, saate kindlapeale õnnelikumaks ja rikkamaks.

Mu lahutamatu matkakaaslane Kusti. Temaga koos kolades otsime välja need kõige paremad nurgatagused ja magusamad matkakohad. 

 

 

Leave a comment »

Kuidas ma oma auto ära kaotasin

november 10, 2020 · Rubriigid: Ümbrus, Dont try it at home, Elamus, Eluolu, Uncategorized

Räätsadega on praegu soos tunduvalt parem liikuda, kui ilma. 

Jagan sooseikluse lugu, kus oleks olnud väga palju abi trussikutest või kilekotist puu otsas. Aga et polnud kumbagi, siis sai sellest hoopis pikk rännak täitsa vales suunas. Kirjutasin eelmises postituses, et ei tea eriti eksimisest midagi. Ega sedagi rännakut ei nimeta ekslemiseks, sest tegelikult sammusin selge sihiga…..valesse kohta:))

Niisiis. Läksin mina sohu marjule. Kaasa mitu pange, räätsad all ja koer ühes. Auto jätsin sooserva. Marjaväljadeni andis rännata, aga vastutasuks sain hiigelmarjad ja paiga, kus mitte keegi polnud varem korjanud. Lage soo ümbritsetud mitmete saartega, millest mul oma arust oli väga hea ülevaade. Nimelt olin selles kohas vaid paar päeva tagasi põhjalikult ringi kolanud.

Kusti tundub juba üsna tüdinenud sellest lõputust soos passimisest. 

Korjasin marjad ära, said selline seljakotitäis, et andis ikka selga vinnata. Kes on liikunud räätsadega, teab, et nendega on ka ilma seljakotita küllalt vaevaline kõndimine. Rääkimata siis veel hiiglasliku kotiga.

Hakkasin siis auto poole astuma. Oma arust võtsin suuna täpselt sinna, kust olin ju tulnudki. Sohutulemise räätsajäljed kaotasin ära ja noh, mõtlesin, et teen kiire shortcuti ja ei hakka suure kotiga loodusmatka tegema. Lähen ja lähen ning aina metsikumaks muutub maastik. Säärikud vajuvad räätsadega poolest säärest vette ja kott jääb põõsaste külge kinni. Õnneks leidsin mingi sihi, mida arvasin sohu tulles olevat näinud.

Kütsin aga mööda sihti edasi, sest metsaserv ju paistis. Kohale jõudes selgus aga, et olen autost kilomeetrite kaugusele välja tulnud. Õnneks leidus häid inimesi, kes mind autoni transportisid:)

Õppetund? Aga see, et ma rikkusin oma põhilist looduses liikumise reeglit ja sain kohe karistatud. Ma ei keskendunud. Pea oli täis muremõtteid ja muid mõtteid ning ega ma väga täpselt ei jälginud, kust tulin ja kuhu läksin. Mõtlesin vaid selle peale, kuidas marjad kiiresti-kiiresti ära rabada ja koju kihutada, sest seal ootas veel tuhat toimetust. Kogu selle tulemusena sain 8-tunniseks kujunenud räätsamatka. Mis kokkuvõttes polnud paha, sest õppisin tundma mõningaid uusi paiku.

Lõpp hea, kõik hea. Marjadest sai aga imeline jõhvikatarretis. Hapu ja magus ühtaegu. Hea morsiks, mannavahuks, napoleonikoogi triibuks, vastlakukli hapuks täienduseks või niisama ampsamiseks.

Jõhvikatarretis. Lisatud pole tilkagi vett. Puhas jõhvikamahl ja suhkur. 

Leave a comment »

Kuidas metsa mitte ära eksida (ilma kilekotita)

oktoober 31, 2020 · Rubriigid: Ümbrus, Eluolu, Imelik

Mis on nende inimeste arus: sooservani on 50 meetrit ja kohe sooserva ääres on autotee. Aga tal on vaja sohu iga 10 sammu järel kileriba siduda (ja see sinna jättagi).

Käes on sügis ja ma käin mööda metsi alati taskud kilekotte ja prahti täis. Ma nimelt olen kilekoguja – korjan alati ära kõik puude küljes lipendavad kilekotid, trussikud, särgid, riideribad jne. Ja just nendest kilemärkidest ma tahangi täna rääkida.

Kes ei ole käinud marjahooajal ja pärast seda soos või rabas, ei kujuta ettegi, millise hulga prügi inimesed sinna tassivad. Ja nad lihtsalt tassivad. Läheb sohu lai sissetallatud rada, aga mingitel inimestel on vaja iga teise puu külge siduda Coopi kilekott. Neid märke on kümneid ja sadu ning enamikul neist puudub igasugune mõistlik mõte. Ja need jäävadki sinna.

Hiljuti lugesin üht nn õpetust, mida teha siis, kui oled metsas ära eksinud. Esimene soovitus oli tokk püsti ajada ning sinna otsa mingi märk panna. Kilekott! Ja edasi märgistada oma rada käepäraste asjadega (kilekott, riideribad). Mis selle asja point oli ja kes peaks pärast metsa jäetud prügi kokku korjama, ei selgunudki. Nii päästetavat inimeste elusid.

Ma ei saa aru. Nii nagu ei saa ma aru marjulistest, kes iga jumala päev sama rada talluvad, aga ikka lolli järjekindlusega oma kilekotte puude külge seovad, ei saa ma aru, mismoodi aitab eksinud inimest metsa mahajäetav prügi. Kas mitte pole eesmärk metsast/soost/rabast välja saada selmet sinna sodi jätta? Või mille poolest on puu külge lipendama jäetud Selveri kilekott etem metsapoetatud traktorirehvist või külmkapist? Tegelikult täiesti sama asi.

Hüva. Räägin natuke sellest, kuidas ma liigun soos, rabas ja metsas. Ma teen seda palju, sisuliselt iga päev. Enamasti liigun uusi kohti avastades, aga hirmunult eksinud olemist ei mäleta ei koduümbruse suurest soost ega kuskilt eelnevast elust.

Selle kile sohu jätnud inimene arvas, et kile haihtub iseenesest. Või et soo sööb ta ära. Aga no ei söö, ta on ikka siin!

Niisiis, enne kui ma kuskile lähen, klikin kõigepealt lahti maa-ameti kaardirakenduse ja uurin maastikku põhjalikult. Kus on soosaared, kus on teed, sihid, kraavid, madalamad kohad, kõrgemad kohad, talud jne. Sisuliselt õpin kaardi pähe. Väiksemaks mõnetunniseks hulkumiseks kaarti välja ei prindi, aga kui plaanin väljas liikuda terve päeva, võtan selle osa maastikust kaardina kaasa.

Kui ma kuhugile lähen, siis ma olen kohal – jälgin ümbrust, teen koguaeg tähelepanekuid. Mu aju läheb automaatselt salvestamise režiimi ning tänu sellele leian ma alati tee tagasi. Ma teen koguaeg peas märkmeid – panen tähele loodusobjekte. Selleks võib olla marju täis lodjapuu põõsas, mõni erikujuline puu, maastikupilt, eriline taimestik ehk midagi loodusest. Kui ma liigun looduses, siis jälgin ma loodust, mitte ei surfa telefonis ega vahi ninapidi GPSi. Kusjuures see automaatne meeldejätmise süsteem toimib ka linnas liikudes. Kui ma olen kuskil korra käinud, siis oskan sinna tagasi minna nii, et kuidagi seljaaju tasemel lihtsalt meenuvad mingid nähtud kohad.

Vaatan aeg-ajalt kaarti ja selja taha. Kaarti on kasulik võrrelda sellega, mida looduses näed. Üksiti saab piirkonna niimoodi täiesti selgeks. Selja taha vaatan selleks, et ennast kontrollida – jah, mu suunataju töötab, ma tean, kust suunast ma tulen ja kuhu on mul vaja minna. Ka seenel või marjul olles vaatan ma aeg-ajalt ringi ja kontrollin, et ma ikka tean, kus olen.

Kõrgem objekt aitab. Sellest on abi soos ja rabas. Ikka leidub lähemalt või kaugemal mõni soosaar, mille järgi siht paika panna. Teistest kõrgem puu või metsasiil sobib väga hästi objektiks, mille peale joonduda. Ka on soos kasulik aegajalt ringi vaadata ja veenduda, et sa pole lasknud end maastiku ühetaolisusest ära eksitada.

Kui päike paistab, siis aitab orienteeruda päike. Keegi ei keela kaasa võtta ja kasutada kompassi. Sammalt võib ju ka vaadata, aga see on tõesti rohkem rahunemiseks.

Kui sa aga ikka väga kardad eksimist, siis ära mine sellisesse kohta, kus on kerge eksida (tihedasse padrikusse, ühetaolisse rappa, künklikusse metsa). Või teine variant – mine koos kellegagi, kes tunneb seda kohta. Las ta õpetab sullegi nippe, kuidas ilma kilekottideta metsas hakkama saada.

Kas siin on midagi, mis jääb meelde? 

Ahjaa…lõpetuseks üks väga väike ja lühike eksimiselugu. Tahtsin mina minna koera jalutama ja ühte soosaart avastama. Mul oli kõrvitsalehe peale joonistatud kaart naabrimehelt ning nii ma siis ühel pärastlõunal teele asusingi. Polnud aimugi, kui pikk on kõrvitsalehe ring ning mis maastikku ma kohtan. Telefoni aku unustasin ka laadida.

Olin juba paar-kolm tundi kõrvitsalehe järgi astunud, aga lubatud teerada, kuhu pidin välja jõudma ei paistnud kuskilt. Selle asemel olin vaevumärgatavalt jalgrajalt täitsa kõrvale kaldunud ja rohkem nagu mingisse rägastikku sattunud. Koer hakkas juba ära väsima ja õhtu kätte jõudma. Korraga vaatasin telefoni, kus akut oli veel vaid 5 protsenti. Poleks pidanud telefoni vaatamagi, sest järgmise hetkega jõudsin juba läbi mõelda, kuidas me öö metsas veedame ja millise onni me rajame. Ja kuidas kodused muretsevad, sest helistada mulle ju ei saa. Mõtteks hea küll, sest suunataju sundis mind muudkui edasi minema ja paarisaja meetri pärast leidsingi otsitud teeraja. Niipalju siis ekismisest. Aga õpetus küll – vaata enne päriskaarti ja telefoni pole mõtet üldse vahtida, satud sest vaid paanikasse.

Tulles aga algse teema juurde, siis kutsun kõiki üles metsi, soid ja rabasid koristama. Võtke alati kaasa prügikott ja korjake kokku kõik sodi, mida meie kallid kaaskodanikud on sinna jätnud. Kahjuks pole midagi teha, sest meie hulgas on palju inimesi, kelle arvates loodusesse oma rämpsu vedelema jätmine on täiesti normaalne. Nii norm, et seda lausa soovitatakse teha.

2 kommentaari »

Kõrvale kaldumine ehk ülerahvastatus metsas

oktoober 15, 2020 · Rubriigid: Ümbrus, Elamus, Eluolu

Emajõe-Suursoo: Jõmmsoo saared. NB! soo ei ole automaatselt põhjatu mülgas, kuhu kohe sisse vajud ja ära upud. Ka sellel pildil olev Jõmmsoo on praegusel aastaajal matkalise kummikute suhtes väga leebe ning ei ürita neid sugugi endale krabada.  

Meil on selja taga imeilus sügis, mis on loodusesse liikuma toonud väga palju inimesi. Ja just sellest ma tahangi kirjutada. Hea kursaõde rääkis ühel kenal laupäevaõhtul, kuidas tema lähedal Marimetsa rabaservas oli parkinud sadakond autot. Rahvas muidugi kõik rabas. Hiljaaegu kurtis mu ema ülerahvastatusest Jussi matkarajal Kõrvemaal. Ta oli sinna läinud ilusal päikeselisel laupäeval ning täiega pettunud. Parkla ja teeääred olnud tuugalt autosid täis pargitud ning matkarada inimesi nii täis, et vaata, et kellelegi kanna peale ei astu. “See ei ole kogemus, mida ma läksin sealt otsima. Kui ma lähen metsa, otsin ma mingitki privaatsust, aga seal seda küll ei olnud. Inimesed lapsevankritega, koertega, suured seltskonnad, väiksed seltskonnad, lakkamatu jutukõmin ja rahvamassi voorimine,” kurtis ta. Soovitasin tal edaspidi sellistesse kohtadesse minna nädala sees või väga halva ilmaga, ilusa ilmaga nädalavahetusel aga neist paigust eemale hoida.

Kui me juba metsa või loodusesse läheme, siis me läheme sinna privaatsust otsima. Aga privaatsust ei saa leida kohtades, kus on kõik teised inimesed ka. Privaatsuse kogemiseks on vaja julgust kalduda kõrvale peateest ja käia oma radu pidi. Ei ole mõtet minna Viru rappa, kui tahad kuulata loodushääli ja nautida looduse rikkust omaette. Ja neid viru rabasid on meil tegelikult rohkem kui see üks ja ainus Viru raba. Imestan tihti, miks inimesed käivad kohtades, kus nad on koguaeg käinud. Kas ei ole huvi minna kuhugi mujale või kogeda midagi teistsugust? Ja kas peab alati minema sinna, kus on kõik teised?

Hommik soos

Näiteks meie koduümbrus Ahunapalu ja Emajõe-Suursoo. Siin ei ole kedagi, siia suvalised juhuslikud matkalised juba naljalt ei satu. Õigupoolest ei satu nad siia isegi mitte suure meelitamise peale, sest õige kanuumatka koht on ikkagi Ahja ja rabas saab matkata ainult mööda laudu ning koos sadade teiste matkalistega. Kurb, sest nii palju oleks näidata siin.

Samas teisalt olen ma üdini tänulik, et Ahunapalu rahvas on Emajõe-Suursoo teedele tõkkepuud ette pannud. Ma ei kujuta ette, et siin oleks sama õudne laulupidu nagu Kõrvemaal või Tallinna lähedastes rabades. See paik kaotaks võlu ning siin käimine mõtte. Nimelt just salaradu pidi kulgemine ja hälbimine peateelt on see, mis tundub mulle tõeliselt ligitõmbav.

Eesti inimesed peavad end loodusrahvaks ja meile meeldib mõelda, milline suur side meil loodusega on. Seda tegelikult pole. Minu põlvkonna inimeste side on juba väga nõrk ja järgmistel seda enam. Me ei tunne taimi, ei tunne kõige elementaarsemaidki seeni ja kahjuks kardame loodust üha enam. Kardame puuke (kes elavad samamoodi linnapargis), kardame, et ilves hüppab metsas pähe (ei hüppa, garanteeritud) ja hunt tuleb (ei tule), kardame ära eksimist, pimedust, madusid. Minu käest kõige sagedamini küsitud küsimus on, et “kuidas sa ei karda siin metsas elada?” Vastata ma sellele ei oska – mida peaks õigupoolest kartma elades keset metsi?

Tüüpilise meie inimese ettekujutus matkamisest ja looduses liikumisest on see, et kõnnitakse paar tunnikest mõnel RMK rajal ja siis küpsetatakse RMK lõkkeplatsil vorsti ning kuulatakse mussi. Halvimal juhul halatakse pärast internetis, et küll oli ikka hirmus, sest naaberseltskonna muss ei sobinud mitte ja matkarajal oli musttuhat inimest. Liiga tihti jääb positiivne elamus, mida loodusest otsima minnaks, hoopiski saamata.

Järgmisel nädalal tähistatakse kogu maailmas põlislooduse päeva. Ka Eesti osaleb selles aktsioonis ja meilgi on mõned erimatkad meie põlistesse paikadesse. Sood ja rabad on üks parimaid näiteid põlisloodusest ning meil juba seda rikkust jagub. Oleks, et jaguks ka tarkust kõike seda hinnata ja julgust ning uudishimu seda uurida.

Comments (1) »

Viie soosaare matk Emajõe-Suursoos

september 5, 2020 · Rubriigid: Ümbrus, Elamus, Eluolu, Lapsed, Mina ja mets

Olen juba mitu nädalat soo poole kügelenud ja maa-ameti kaarte skrollinud. Ikka selleks, et minna sohu nii põhjalikult, et kella pole vaja vaadata ning tegemata tööde hunnik samal ajal kuklas ei tiksu. Sellise ootuse kohta käib ütlus “esimesel võimalusel”, mis tähendab, et ma kasutangi ära esimese võimaluse.

Muideks, see esimese võimaluse kasutamine on luksus. Valdavat osa inimeste kammitseb kaks asja: ilm ja töögraafik. Need kaks ei sobi üldse kokku, mis on ammuteada fakt. Tüüpiline – ilm on mõnus looduses kolamiseks, aga sa pead kükitama kontoris. Ja kui saabub nädalavahetus või puhkus, kallab vihma või on muidu pigem toasolemise ilm. Ja nii kulubki aeg ning lõpuks ei jaksa enam unistadagi.

Aga asjast. Mul mõlgub meeles mitu matkaringi meie lähikonnas. Mõned neist on kindlasti sellised privaatsed, kuhu ma tahangi minna üksi või äärmisel juhul omadega (või siis väga väikse matkaseltskonnaga), aga mõned on sellised, mida mul on vaja testida. Võtsime Hanna ja Helena ja Kustiga ette neist ühe, mis läbib viis soosaart. Ristisime selle ringi Viie Saare Matkaks.

Praegune aeg on parim soodes ringi kolamiseks. Pole liiga märg ja isegi need kohad, mis olid kevadel ligipääsmatud, on nüüd juurdepääsetavad. Pole parme, sääski. Tõsi, on põdrakärbsed, aga neid ei ole kunagi nii massiliselt nagu suviseid tüütusi. Meil olid jalas täitsa tavalised kummikud ning sellest piisas vägagi.

Need hiigelseened ootasid meid Apnasaarel 

Soosaared olid täis seeni. Sirmikud, puravikud, muidugi kukeseened. Suureks rõõmuks ka metsašampinjonid, mille Hanna tundis eksimatult ära. Ehh, mina korjasin veel eelmisel aastal valgeid kärbseseeni nende pähe. “Aniisilõhn on? Kollaseks läheb, kui sõrmega tõmbad? Järelikult šampinjon,” õpetas Hanna. Sirmikud avastas ka tema. Tal on hea silm seente peale.

Viletsate kaskedega ja põtrade poolt ümaraks pügatud pajupõõsastega Luutsnasaaresoo. Palju hiigelsuuri jõhvikaid!

Soo oli punane. Just nagu oleks keegi sinna marjaämbri maha ajanud ja nii koguaeg. Puhas rikkus! Siiski, kohe ei ole veel mõtet jõhvikale minna, nad on toorevõitu veel. Aga varsti juba saab.

Saared, millel käisime, olid üsna eriilmelised. Jah, tavalisele inimesele vist üks padrik kõik, kuid mind võluvad need vanad metsad, kus kasvavad hiiglaslikud haavad, kuused nii jämedad, et kolmekesi annab ümbert kinni võtta ja mille vanade mändide otsas võib peita kotkapesa. Oska vaid õigel ajal pilku tõsta ja üles vaadata. Sellised metsad ongi soosaartel. Seal ei ole inimene kunagi midagi teinud ja loodus on saanud omasoodu areneda. Neisse kohtadesse ei vii ühtegi rada ega ole seal infotahvleid ning see ongi kõige võluvam.

Obussaare sõnajalatihnikus

Lõunapaus Astlassaarel. Tatra-kanagurmee, magustoiduks banaanilaastud ja kondenspiim.

Meie matk käis kõigepealt mõned kilomeetrid mööda metsateed ja seejärel juba mööda loomaradu üle soosaarte. Soo läbisime lihtsalt otse, ilma mingeid radu otsimata. Praegusel aastaajal on ta enamasti kuiv, st kummikut ära ei kaota. Aga ettevaatlik peab ikkagi olema. Õnneks on Hanna ja Helena juba täitsa kogenud soos liikujad ja Kusti – tema lihtsalt tormab ringi nagu pöörane, ise märg, mudane, samblane ning üdini õnnelik.

Matka pikkuseks tuli 9 km, ajaliselt koos väikeste ja suuremate pausidega 6 tundi. Soos ja rabas ei läbita kilomeetreid tempos 6 km/h nagu normaalne inimene kõnnib, vaid oluliselt aeglasemalt. Mis mulle aga sobibki, sest mu eesmärk ei ole korjata kilomeetreid, vaid nautida loodust ja tunda end selle osana. Ahhetada ja ohhetada, vahtida ringi, hulkuda sihitult ja sihiga. Uurida ja näha. Kuulata, lihtsalt niisama passida. Olla kella vaatamata ja ilma levita.

Veider, kuidas sellest ei saa küllalt. Mõnes mõttes ma imestan neid inimesi, kes käivad paaril nädalavahetusel AASTA jooksul mõnel matkarajakesel ning see ongi kogu lugu. Imetlen, kuidas nii vähesega on võimalik vaimselt tasakaalus ja terve püsida. Ma vist ei suudaks. Ära närtsiksin täitsa. Mul on vaja oluliselt suuremat doosi loodust. Aga võib-olla ka asi selles, et kui kord oled maitse kätte saanud, kuidas lihtviisiline looduses hulkumine loob mõtteerksust, loovust, töövõimet, rahu ja paremat und, siis lihtsalt ei lepi enam kehvemaga. See on lihtsalt selline elukvaliteet, mida ei sobi asendama ükski tablett.

Igatahes. Me tulime koju ja mu hing heliseb. Ootan kannatamatult järgmist esimest võimalust, millal jälle minna ning seda, millal saan seda kaunist rännakut jagada ka teiste inimestega. Juba varsti!

Polnud plaanis midagi korjata, aga kui lahkelt antakse, tuleb tänulikult vastu võtta!

Leave a comment »

Rabakuulamisekunst

juuli 16, 2020 · Rubriigid: Ümbrus, Elamus, Eluolu, Mina ja mets

Rabakuld

Olen käinud rabas viimase 20 päeva jooksul…….20 korda. Teadagi – murakaaeg. Viimase nädala olen iga kord lubanud, et ei tassi enam marju koju, kuid ikkagi rappa tagasi pöördunud. Mul on rabaga oma suhe – ta lihtsalt kuidagi kutsub mind marju korjama. Igal hommikul kella 5 ajal tunnen vastupandamatut soovi minna. Ega siis midagi, seljakott selga ja minekut.

Täna marju korjates ja pea kohal tiirutavat merikotkast imetledes mõistsin, et loodus ju hoolitseb meie eest. Ta annab meile kuldaväärt marju ajal, kui turismiettevõtjatel on vist aegade õhem leib üldse. Ja ma olen nii tänulik selle imelise muraka-aasta eest. Pole olnud meil kunagi kodus sellist ladu murakamoosi ja enne tänavust aastat ma küll ei arvanud, et võiksin suuta korjata murakaid rohkem kui liitrikest kümme.

Kotkastest rääkides, siis tänavusi murakalkäike on saatnud lähedalasuvalt rabasaarelt kostev lindude kisa. Põhimõtteliselt non-stop toimetamine, segu näljakisast ja muidu jutustamisest. Väga vali. Kuuldub täpselt selline nagu allolevast videost, mis filmitud merikotkaste pesast.

Kuna ma neid toimetajaid kunagi ei näinud, ei uskunud, et need võivad olla kotkapojad. Oma vist viimsel selleaastasel murakalkäigul aga kohtasin kahte noort kotkast rabasaare servas puu otsas pesal istumas. Nad jälgisid üllatunult 50 meetri kaugusele ilmunud rabavärvi inimest. Keerasin selja ja lahkusin, nemad aga liikusid rabasaare keskele ning seal jätkus kogu lärm harjunud viisil. Vahepeal libises rabasaarele ka vanalind. Korjasin vaikselt marju ja olin üdini tänulik selle imelise looduskogemuse eest – sain olla tunnistajaks nende tavalistele argipäevatoimetustele.

Rappaminek. Kell on 6 paiku. Varajasel kohalejõudmisel on väga praktiline väärtus. Rappa tuleb jõuda esimesena ja hõivata parimad marjakohad:)

Kuidas leida murakaid?

Seda küsimust on minult väga palju küsitud. Nad kasvavad kõrgsoos, mida me enam tunneme raba nime all. See on selline koht, kus kasvavad veel kidurad männid, aga mingeid muid puid seal pole. Õige murakaraba tunneb ära muidugi rabalõhna järgi. See on segu sookailust ja vist ka turba niiskusest, see, mis jääb ninna, riiete ja koera külge.

Murakakohta saab otsida aastaringselt. Nt mina otsisin oma vingemad kohad üldsegi mitte marjade, vaid maas leiduvate vanade murakalehtede ja kasvukoha järgi. Ei pannud mööda.

Millal on murakaaeg?

Väga keeruline öelda. Ma ise ei jälgi mingisuguseid kalendrikuupäevi, vaid vaatan ainult looduse järgi. Aastad on väga erinevad ja kohad on erinevad. Isegi samas rabas on arenevad päikesepoolsel küljel marjad kiiremini kui varjus. Et õiget aega välja peilida, lähen alati umbes nädal enne jaanipäeva vaatama, kuidas asjad rabas arenevad. Sel aastal hakkasin murakaid korjama mõned päevad pärast jaanipäeva, aga olen alustanud ka juulis.

Suvi on tänavu olnud täiesti ideaalne murakate jaoks. Parajalt soe, aga mitte liiga kuum. Marjad küpsevad tasapisi. Vihm pole neid lõhkunud. Kõige sellepärast ongi marjaaeg kestnud kaua.

Helena oli minu vapper abiline mitmetel hommikutel. Ta teenis endale taskuraha. 

Toored või küpsed?

See teema kütab murakate puhul vist igal aastal kirgi. Mumeelest on selle asjaga nii, et sõltub, mida sa saada tahad. Kui sa tahad korjata endale 2 liitrikest, siis muidugi oota, kuni marjad valmis saavad. Kui veab, saadki oma 2 liitrit küpseid marju, mida keegi pole veel ära korjanud. Ahjaa…ka ilmaga peab vedama, sest kui su marjavalmimise päeval vihma uputab, siis ei korja sa tuhkagi.

Aga kui soov neid rohkem korjata, siis tuleb alustada poolvalminute korjamisega. Nad saavad suurepäraseks moosiküpseks ka toas päeva-paar seistes.

Kahe nõuga korjamine säästab ülimalt tüütust marjapuhastamisest. NB! rabas ei ole sääski ega parme ja võibki vabalt käia lühikeste varrukatega.

Kuidas korjata?

Mulle ei meeldi metsast prahti koju vedada ja marjade puhastamisega teine samakaua tegeleda, kui ma metsas olin. Seega katsun korjata võimalikult puhtalt. Jah, esimesed marjad tulevad koos tupsudega, aga varsti juba ilma. Kui osa marju jõuab täisküpsuseni, korjan alati korraga kahte nõusse – ühte kuldkollased, mille saab kohe potti või külma pista ja teise järelvalmimist vajavad.

 

Mida murakast saab?

Muidugi moosi. Seltsiks kitsejuustule, kreeka jogurtile või eriti luksuslikule pannkoogile.

Siis võib neid karbiga külma panna. Aga sinna ainult täiesti küpsed marjad, eks.

Likööri. Viin ja suhkur peale ning pimedasse-jahedasse seisma.

Muraka tupsudest (nendest, mis marjade küljes) saab imehead teed. Kuivatan need alati talveks.

Mida rabast veel saab?

Mina leian sealt rõõmu ja rahu. Puhtust. Rappa minnes olen alati elevil ning sealt tulles tänulik. Jah, ma tänan alati metsa ja raba andide eest. Rabakuulamine on kunst. Umbes sama nagu kukeseentekuulaminegi, mida me ju eestlastena oskame.

See hetk, kui astud metsast rappa, on alati kuidagi eriline. Üleminek ühelt koosluselt teisele on järsk, alles oli metsa ja mustikad, nüüd on raba ja murakad. Koer on ka muidugi õnnelik.

 

 

2 kommentaari »

Jõel, rabas ja Ullusaarel

mai 31, 2020 · Rubriigid: Ümbrus, Elamus, Eluolu

Vist peaksin selle blogi ümbernimetama rabas ja metsas kolamise blogiks. Sest muust ma ju viimasel ajal siin eriti ei kirjuta.

Igatahes. Kolm päeva ja kolm toredat matka.

Reede õhtul rahvaga jõe peal kanuutamas. Päikeseloojang kui sulakuld, koprad toimetamas, ööbikud laksutamas. Täiuslik meditatsioon.

Minek!

Tagasi jõudes oli päike juba loojunud. 

Laupäeval trampisime Hga rabas ühelt saarelt teisele ja ringi ümber raba. Hea ring, väga mõnus jalutamine 4 tundi. Rabas kõik õitseb – murakad, sookail, küüvitsad. Uimastav lõhn, mis jääb külge riietele ja koerale. Ma ei suutnud kokku lugeda, kui palju lendas raba kohal merikotkaid, aga kümmekond võis neid küll olla.

Ja muidugi selle retke nael – suur põdrasarv. Olen ammu unistanud, et leiaks ometi mõne sarve, ning sättinud oma käike sinna, kus põdrad käivad. Skoor ümmargune null kuni praeguseni.

Uhke sarv

Juba eelmisel nädalal tahtsin ühe siinkandis toimuma pidanud matkaga liituda ja rännata Ullusaarele. Ära jäi, sest rahvast ei saanud kokku. Ära jäi ka sellel pühapäeval toimuma pidanud ametlik matk. Aga me tegime asja Hannaga mitteametlikult ära ning rändasime ikkagi Ullusaarele Jõmmsohu.

Kõigepealt ma pean aga selle Ullusaare värgi ära seletama. Et mis hull ja mis saar. Tegelikult on selle soosaare nimi Pikassaar, aga Ullusaareks hakati teda kutsuma siis, kui üks hull seal end päriselt sisse seadis. Nimelt põgenenud Piirissaarelt pärit Arnold Karila kuskil 1960ndate lõpus Tartust hullumajast ja elanud seal kaugel soosaarel tükk aega. Segased ajad ja metsavendadega oli veel probleeme. See, et kuskil soosaarel elab mingi kahtlane isik, ei sobinud kohe mitte. Niisiis korraldati haarang ja võeti Karila kinni. Tema aga polnud üldse nõus saarelt vabatahtlikult ära tulema ja nii pidid miilitsad ta soost nagu karu kinniseotuna välja tassima. Selgus, et poliitikaga pole tal aga midagi pistmist, oli lihtsalt vaimsete probleemidega inimene.

Matkakaaslane tõmbab mätta peal natuke hinge
Mingit teed või selgestinähtavat rada Ullusaarele ei lähe. Meie läksime Hannaga otse üle soo ja soosaarte: ikka Põdranõnalt Perässaarde, sealt Kõrgessaare kaudu Ullusaarele ja tagasi Põdranõnale. GPS näitas kokku ringiks 10 km ja vantsisime seda 5 tundi. Maastik madalsoole kohaselt väga raske, ainult ekstremistidele. Sain säärikust korralikult vett välja kallata, sest kui hooletult astudes võid sääriku lausa sohu ära kaotada.

Ebaküdooniad metsas

Aga asi juba algas Põdranõnal toredasti. Seal on kaks vana talukohta (Viira ja Põdranõna), kus olen ennegi kolamas käinud. Aga et ühe juures on kaasik, mille alustaimestiku moodustab ebaküdoonia, see oli küll üllatus.

Edasi need soosaared. Need on muidugi müstilised. Igivanad ja ilmatu jämedad puud, puntras tormimurrud, kõikjal sigade tegutsemisjäljed. Leidsime ka arvatava karu magamiskoha. Ullusaarel polnud midagi. NB! Loe postitus lõpuni, siis saad teada, miks seal midagi ei olnud.

Igatahes ei saanud me Hannaga kumbki aru, mispärast ei võinud inimene nii toredas kohas elada. See ju täitsa paradiis. Tagasi tulime juba otse üle soo ning enne kojusõitmist pakkus Hanna välja, et me peaks ikka kuusekasve ka korjama. Et kuda me lähme niimoodi täiesti tühjade kätega koju. Nii saigi. Nendest kuusekasvudest saab limonaad ja siirup.

Ubaleht, madalsoode taim

Neist saab hüva kraami talveks!

Matkalised Ullusaarel

Hiljem: Ullusaare mõistatus või lihtsalt viga kaardil? Tegelikult ullusaar asub hoopis teises kohas. Seal on näha Arnoldi maja varemed, pliidijäänused, tema põllupeenrad. Seal ta elas nagu mäletavad need, kes ta soost välja tõid. Just sellepärast polegi Pikassaarel hoopiski pistmist ulluga, vaid keegi on lihtsalt vea teinud. Aga kes tahab matkata Ullusaarele, lasku aga endiselt käia. Ma edaspidi lähen ikka sellele õigele saarele:)

2 kommentaari »

Distantsi hoidmisest või siis mitte

märts 27, 2020 · Rubriigid: Ümbrus, Elamus, Eluolu

Päikesetõus Kalli jõel. 

Mul ei ole suuri raskusi sotsiaalse distantsi hoidmisega. Võin päevade viisi vabalt vaid oma koeraga rääkida või hoopis vait olla. Kaubanduskeskustes kolamisest pole kunagi midagi arvanud ning poes olen juba aastaid käinud ainult asja pärast (ning võimalikult vähe). Suured rahvaüritused mind ei tõmba. Kui siis mõni klassikakontsert. Kino – no võib vabalt ka olemata olla. Igasugu laadad ja kogunemised ….mkmmm. Pole minu teetass. Laulupidu oli väga tore küll, aga pärast seda olin lihtsalt meeletult väsinud inimeste hulgas olemisest. Reisimine…ei viitsi viimastel aastatel nagunii, sest kodus on lihtsalt nii hea. Eriti kohutavad on suurlinnad ja lennujaamad. Katsun neid vältida niipalju kui võimalik. Sünnipäevatamine-sõbrannatamine – no ma olen vist nii asotsiaalseks muutunud, et ei mäletagi enam, millal keegi viimati mind kuskile sünnipäevataolisele üritusele kutsus. Pole midagi õudsemat pika laua taga istumisest või kuskil üritusel šampanjaklaas peos mõttetut small talki ajada. Jah, ma suudan muidugi kõike seda, aga pole iial nautinud ega vabatahtlikult sellistest ettevõtmistest osa võtnud.

Mulle meeldib eraviisiline suhtlemine. Südamest-südamesse jutuajamine või intervjuu – jaa. Teist inimest kuulates – jaa! Väikeses ringis sõpradega maailmaparandamine – jaa, kuid peab olema võimalus lahkuda siis, kui tahan. Inimestega suhtlemine minu tingimustel ja piiratud aja jooksul – jaa, väga-väga mõnus. Minu tüüpi inimestega koosolemine – jaa, muidugi! Inimesed on väga toredad ja ma armastan neid (enamasti).

Kell on poole kuue paiku hommikul. Päike tõuseb 6.03.

On aga üks asi, milleta ma üldse ei saa. Ma vist kängun siis täitsa ära. Mul on vaja seda lähikontakti, võiks öelda isegi intiimsuhet. Jah, loodusega!

Nii kaua kui end mäletan, olen otsinud lähedust loodusega aina enam ning kui seda pole olnud parasjagu võimalik saavutada, siis tundnud end ahistatult, nõrgalt, halvasti. Isegi magada ei saa normaalselt, kui pole saanud ära käia. Oluline on võimalus minna. Või ka teadmine, et võimalus minna on olemas.

Näiteks täna me läksime. Me startisime kell 5, et näha päikesetõusu soos. H. jäi jõekääru kala püüdma, mina aga kanuuga ümberkaudseid järvi avastama. Päike tõusis. Selle tunnikese jooksul aeti soos ära palju asju. Tedred mängisid, luigepaar tiirutas järve kohal tiibade vihinal-kohinal-mühinal. Laulurästad, pahandava prääksatusega roostikust lendu tõusvad pardid ja peegelsile järv. Ei mingeid muid helisid peale kohalike asukate toimetamist. Kanuuga liigud hääletult ja kuuled kõike. Eriti tore on minna üksi, olla väga väike keset suurt järve ja sood. Tunda meeletut rikkust, tänulikkust ja õnne. Tundide viisi ringi uidata ilma kella vaatamata.

Kõige selleta ma ei saa! Taoline ärakäimine parandab hinge ja paneb mõistma, mis on tegelikult oluline. Loodust on meil kõigil just praegu vaja rohkem kui kunagi varem. Aga mitte kujul, kus minnaks massiliselt ühte kohta, lärmatakse, läbustatakse ja levitatakse seal kambakesi viirust. Vaja on enda sisse vaadata. Seda saab teha üksi. Eestis on piisavalt kohti, kus kogeda loodusega kahekesiolemist.

Enne päikesetõusu on maailm selline must-valge. 

Öö on olnud nii krõbe, et jõe peal on jääkiht

Hetk hiljem. Täpp põõsa kohal on möödalendav kotkas.

Päev on käes ja kõik hommikused toimetajad on tasa jäänud. 

Comments (1) »

Olge unistamisega ettevaatlik!

märts 8, 2020 · Rubriigid: Ümbrus, Elamus, Eluolu, Mina ja mets

 

Parim aeg maadeavastamiseks! Kalli jõgi. 

Päriselt ka! Ma näiteks unistasin juba mõnda aega, et küll oleks tore ümbruskonna jõgesid ja järvesid mingi veesõidukiga avastada. Nüüd on meil õuepeal kanuud ning alati võimalus minna avastusretkele.

Kannatamatult ootasime jõesopist jää kadumist ning kohe esimesel võimalusel läksime veele. Oh imeline! Soos on praegu veel vaikne, kui mitte arvestada tedremulinat ja sookurgede pulmalaulu. Kulgesime jõge pidi ringi siin ja seal, tegime peatusi ja otsisime maalemineku kohti. Ei ühtegi inimeste peale meie. Tuulevaikus.

Soosaared. Emajõe-Suursoos arvatakse neid olevat saja ringis. Väga erinevad. Mõned on kõrgemad, mõned madalamad. Mõned suured nii, et annab ühest otsast teise marssida, mõned tillukesed vaid üksikute kõrgemate puudega.

Seisad keset soosaart. Ühel pool raba, teisel pool madalsoo, keskel raskesti ligipääsetav saar. Ürgne mets. Uued marjakohad, kindlasti ka palju seeni. Rabast väljanirisev oja, mille vesi maitseb imehästi. Sookailu õitsemise lõhna lisab mu aju siia ise juurde.

Kõikjal nende tegutsemisjälgi. Loe nagu raamatut!

Professionaalne kobraste tehtud lageraie: kõik puud on langetatud jõe suunas ja mitte üks pole suvaliselt metsa kukkunud. 

Töö jäi korraks pooleli. 

Hiiglaslik kopraloss

Põtradel on olnud pidu. Vana tuulemurtud haab on sisuliselt puhtaks kooritud.

Hundid. Õigemini küll nende kaka. On ju nunnud karvased junnikesed:)  

Hundukese pealuu

Tõeline seapesa. Kes meist poleks hurjutanud lapsi, et miks on nende voodi säherdune seapesa. Palun väga – selline on päris seapesa! 

Nõiduslik ürgmets, kus inimkäsi pole midagi teinud. Kõik on nagu on. Ja kõige toredam – see mets kaitseb end ise: mingi valemiga ei saa siia kunagi tulla ükski metsamasin. 

 

Oeh! Ma olen sellest avastusretkest täiesti laksu all. Õnneks on vaja väga vähe, kas teate:)

 

 

Comments (1) »

Kes või mis on chaga?

detsember 13, 2019 · Rubriigid: Ümbrus, Metsamoorlus, Mina ja mets

Olles värskelt ühele saanud seentearvestusega, olen hakanud neid tegelasi natuke teise pilguga vaatama. Hulk seniseid nö sitaseeni polegi enam mu silma jaoks sitaseened ning mõni puul kasvav moodustis hakkab ka silma.

Ühel kenal sügispäeval hulkusime Kustiga jälle mööda soosaari ja leidsime chagametsa. Chaga ehk must pässik on puuseen, mis kasvab kase küljes. Ta näeb välja nagu must moodustis ja ma pole neid kunagi varem märganud. Sageli kasvab ta just parajal võtmisekõrgusel, kuid mõnikord ka nii kõrgel, et vaja redelit. Igal pool teda siiski ei leidu ning kui leiad ühe, siis üldjuhul on ümbruskonnas teda veelgi.

NB! Chaga ei ole sama, mis kasekäsn, kuigi paljud teda nii kutsuvad. Kasekäsn on ka puuseen, aga hoopis teistsugune. Ja samuti pole kasekäsnad need moodustised, mis kasetüvedel siinseal kasvavad, mõned lausa hiiglaslikud. Need on hoopis kasepahad (pahk-paha).

Hiiglaslik kasepahk. Suursnautser on siin võrdluseks ja täidab antud hetkel tikutoosi rolli.

Aga nüüd sellest mustast pässikust. Temast on viimasel ajal palju räägitud ja kirjutatud. On teine iidne raviseen, Venemaal kasutatud ravimina lausa 12. sajandist peale. Põhimõtteliselt ravivat igasugu hädasid nagu kõrget vererõhku, korrastavat veresuhkrut, turgutab immuunsust, sisaldab vitamiine ning koguni vähile tegevat tuule alla. Niiet selline tore seeneke.

Igatahes. Tõin teda koju hea hulga, peenestasin tükkideks, kuivatasin ära ja jahvatasin pulbriks. Hea tarvitada näiteks kohvi sees, kuhu lisan kannu kohta teelusikatäie chagapulbrit. Ei võta meid enam ussi- ega püssirohi. Täpsema juhise, kuis puu küljest lahti kangutatud hirmkõva seent “taltsutada” ja tarvitada, leiab näiteks siit.

NB! Kui kohvimasinaga jahvatate, siis pigem masinasse vähem ja kindlasti väiksemad tükid. Muidu lendab masin õhtule:)

Chagatükid pärast metsast kojutoomist. Tükeldasin nad kohe väiksemaks ja kuivatasin pliidil. Korjata tasub loomulikult kuivema ilmaga.  

Leave a comment »

« Previous entries
Järgmine lehekülg »