Archive for Ümbrus

Suvi täistuuridel

Suve küll ei saa puhkuseks kuidagi nimetada, sest ringirallimist on oi-kui-palju.

Otsustasime, et sel suvel ei lähe Viljandisse folkima, vaid uurime hoopis, mis üritus on Seto Folk. Mina ja tüdrukud, kes ju teadupärast praeguses vanuses veel taolistele üritustele tasuta sisse saavad. Niisiis veetsime kaks päeva Värskas. Erakordselt mõnus üritus! Pole selline kommertspalagan, vaid suhteliselt väike ja nunnu olemine.

20180630_153356

Lapsed võtsid kõigest viimast. Osalesid tantsuõpitoas, ühel matkal ning meisterdasid ohjeldamatult. Tulime koju kotitäie asjadega, millest jätkus nii kingituseks kui ka oma toa kaunistamiseks. Lisaks skoorisid nad oma lemmikbändile Curly Stringsilt uuele plaadile ka autogrammid. Üritus täiega kirjas!

20180702_200551

Metsakodu

Edasi oli plaanis minna telkima. Ilm aga vedas alt ja mõte panna telk püsti märja rohu sisse ei tundnud enam väga tore. Aga siis meenus mulle imekaunis Linnajärv Hargla lähedal metsas. Kolisime hoopis üheks õhtuks sinna ja see oli superotsus.

Vihmasabinatega esmaspäevasel õhtul oli järveäärne laagripaik meie jagu. Koht on suurepärasest korras – järvele on ehitatud uus paadisild, kuuris leidus kuivi puid, magamisplats korralik ja vetsus pabergi olemas. Tegime kohe tule üles, grillisime vorste, sõime väga palju sefiiri, rääkisime õhtu otsa lugusid ja magasime kuninglikult. Hämmastaval kombel polnud isegi sääski.

IMG_20180703_094020_907

“Siin on parem magada kui kodus,” kommenteeris Hanna

IMG_7168

Hommikusöök

IMG_7171

Vaade järvele

Hommikul võtsime suuna Jurmala poole, sest olin juba ammu lastele lubanud käiku Livu Akvaparksi. Nüüd said oma isu täis möllata ja eks nendele jäi veel neljast tunnist väheks. Mina olin küll juba teise tunni lõpus täiesti surnud. Just sellest lärmist, mis seal keskuses valitseb. Peab ikka tugev tervis olema inimestel, kes seal töötavad.

Igatahes. Akvaparksist tagasi ja järgmisel päeval ootas Hsid juba võru keele laager. Ja mina läksin muidugi kohe metsa närve parandama.

20180705_113119

 

 

Advertisements

Leave a comment »

Maailmast ära lõigatud

20180406_102748

06.04. Riigimaantee 22286 on suletud, sest tee on mülgas. Ei sõida bussid, lavka, post ei liigu. Ei saa kooli ega tööle. Igaüks mõtleb siit edasi, mis saab siis, kui sellest teest sõltuvas külas keegi kiirabi peaks vajama. 

Muidugi rõõmustan ma kevade üle. Mind teeb õnnelikuks see, kui õhtul videvikus astun õue ja maja kõrval kuuse otsas jutustab laulurästas oma lõpmatuid fraase. Või see, kui vahtralt jookseb mahla. Ja et peab vähem kütma (loe: puudega mässama). Ja et linnud aina tulevad ja tulevad. Ning et päevad on aina pikemad.

Aga üks asi on küll äärmiselt halvasti. Oleme maailmast ära lõigatud. Tee on läbimatu ning muutub iga tunniga hullemaks. Käisime täna hommikul linnas ja tee olukord oli küll hull, kuid ei olnud veel kordagi tunnet, et sinna neliveoga kinni võiks jääda.

Paar tundi hiljem tulid lapsed koolist. Neljapäeviti sõidutab neid koju takso. Kuulsin juba kaugelt, et üks auto on metsavahel väga hädas. Nii oligi – 100 meetrit enne meie kodu jäi auto keset riigimaanteed lootusetult kinni. Ega midagi – tõmbasin neliveoga välja ja lapsed said koju. Aga oh häda – taksol vaja ju tagasi minna ning seesama mülgastee on ainus, mida mööda meie juurde saab. Niisiis siirdus ta tagasiteele. Jälle samas kohas kinni. Sai jälle välja tiritud ning kaugemale veetud. Arvas, et saab oma jõududega hakkama, kuid õige pea uuesti kinni.

Pidasime pikalt aru, et mida teha homme. Mul on vaja lapsed saada hommikul 7 km kaugusele naaberkülla bussi peale. Ja see 7 kilomeetrit on täismülgas. Õhtul on vaja lastele samasse bussi peale vastu minna. Isegi kui ma hommikul saan läbi, kas õhtul enam õnnestub? Ei tea. Otsustasin, et ei lähe oma masinat lõhkuma. Kirjutasin neile puudumistõendi.

Mõni võib muidugi nüüd visata, et mis sa virised. Maal on alati teed nii halvad kevadel olnud ja see ongi normaalne maaelu. Ise ju ronisid elama sellisesse pärapõrgusse ja sa ju teadsid, et seal pole teed. Muide, mu kaasale vallavalitsusest just nii öeldigi, kui ta siis ca 5 aastat tagasi kolis. Ma ei tea, kas see on päris õige suhtumine, et jätame pealegi Eesti äärealad täiesti laokile ja minge kõik elage Tallinnas. Ma ei pea sellist suhtumist õigeks. Siingi, äralõigatud mudamülkaga maailma otsas elab mitukümmend inimest. Mis saab siis, kui kellelgi neist peaks minema vaja näiteks kiirabi? Me kõik maksame makse olenemata elukohast ning ma eeldan, et ka kõigil on õigus ja võimalus liikuda. Seda enam, et jutt käib riigimaanteest.

Ei saa rääkida ka, et riik ei remondiks oma maanteid. Ka sellelsamal teel toimus möödunud suvel ulatuslik remont. Rajati teede äärde kraavid ja peeti peale kruusa. Aga remont lõppes 100 meetrit enne seda teelõiku, mis on kevadeti just selline mudamülgas nagu näha siin pildil. Ma ei tea, kas lõppes materjal või raha või puudus lihtsalt teadmine sellest, milline on tee seisukord kõige kriitilisemal ajal. Viimase vastu saab muidugi lihtsalt – sa lihtsalt küsid kohalikelt inimestelt, mis toimub. Aga no suhtlemine pole ametnikel kunagi olnud kõige tugevam külg. Muide, see osa teest, mis ära remonditi, on täiesti korras ja sõidetav.

Niimoodi vedasime lapsi eile hommikul kooli. Esimene käik sisse ja kilomeetrite kaupa poris roomamist. 

 

Niimoodi tulid lapsed koolist. Takso ei suutnud oma jõududega mülkast läbi roomata. 

3 kommentaari »

Kevadet ei ootagi?

received_1828825127137434

Läkiläkid on sel aastal moes! Me ei leppinud Eikega kokku, et kanname ühesuguseid, nii lihtsalt juhtus:) 

Juba mõnda aega olen mõelnud, et midagi oleks nagu valesti. Siis äkki aga turgatas – nojah, selle aja peale ehk veebruari lõpuks-märtsi alguseks on mul alati talvest täiesti kopp ees olnud ja ootan juba pikisilmi kevadet. Sel aastal on kuidagi teisiti.

Võimalik, et asi on selles, et esimest korda elus saan nautida päris talve. Mitte vaevlemist talvel, kus kahlad pidevalt pruuni lumesopa sees ja puhastad saapaid soolatriipudest, kus vaevled autoga talv läbi kestvas parkimisdraamas, sest Tln kesklinnas käib talviti alati kõva võitlus parkimiskohtade pärast. Kus pead kael kange üles passima, et mõni purikas räästast kaela ei kukuks. Kus suusatamaminek on suuremat sorti ettevõtmine, mis eeldab enne suusarajale jõudmist kas a) autoga linnaserva sõitmist või b)bussiga linnaserva sõitmist.

Sel aastal on kõik kardinaalselt teisiti. On puhas lumi, piiramatu võimalus kelgutada, suusatada, sõita tõukekelguga, matkata niisama. Võid sõita metsas, võid sõita jõgedel. Suusaradu küll pole, kuid kruusateed on imeliselt hästi lahti aetud ning sisuliselt ongi need nagu vabastiili suusarajad. Ilmselt olen sel talvel suusatanud rohkem, kui ühelgi talvel täiskasvanueas. Isu ei saagi otsa ja ei väsigi. 15-kilomeetrise ringi lõpus on tavaliselt kahjutunne, et pole aega rohkemaks.

Millegipärast kujutatakse talvist maaelu ette kui pidevat lumevangis olemist. Teate, see on täielik jama. Sellist asja lihtsalt ei eksisteeri. On imetlusväärne, KUI tihti on näha lumesahka. Ta ei peaks käima pärast iga keskmise suurusega lumesadu, aga ta käib.

Ainuke tüütu asi on talve juures puudega kütmine. Puid läheb meeletult palju ning vahepeal oli päevi, kus hoidsin tuld koguaeg pliidi all, sest hoolimata korralikest akendest ja soojustusest jahtub elamine ikkagi kiiresti. Samas – puudega kütmine on hea füüsiline trenn, sest havi, kes puud kuuris ära lõhuks ja tuppa tooks, meil pole. Tuleb ise teha. Pole raske, aga võtab aega.

Niisiis ma ei oota veel kevadet. Pole vaadanud veel seemnelette ega teinud mingeid plaane, mida sel aastal kasvatada ja kus üldse kasvatada. Loodan, et imeilus talv kestab veel mõne nädala. Selle jooksul tuleb moraalselt ettevalmistada mudamülkaks, mis peatselt saabumas on.

Ühel varakevadisel õhtul tulid meile külla sõbrad linnast. Panime 12 koera ette, kaks kelku sleppi ning läksime päikeseloojanguks sohu. Imeline! Vaadake ise:)

IMG_20180304_085552_136 (2)

 

Pilti tegid Eike ja Ergo.

 

Comments (1) »

Soome kelguga Piirissaarde

IMG_6658

Tõukekelkude vana ja uus põlvkond

Ma teen koostööd sellise toreda uue ajakirjaga nagu “Looduses”. Teemasid arutades tekkis mõte, et võiks kirjutada tõukekelguga matkamisest. Seda enam, et mulle tundub, et see sõiduriist on kuidagi väga popikaks saanud.

Kuidas sa matkast ikka muud moodi kirjutad, kui et tuleb matk ise ette võtta. Õnneks just sobivalt toimuski sobival nädalavahetusel kelkudega minek Piirissaarde. 18 kilomeetrit tõukekelguga sõitmist tundus küll kohutav, sest tegelikult ma tean, milline kipakas sõiduriist see on. Meil on kodus ka üks taoline, mis mõeldud koera taha rakendamiseks, ja no olgem ausad – ilma vedava koerata on temaga ikka päris vaevaline sõita.

IMG_6674

Piirissaar juba paistab!

Niisiis, ma olin skeptiline.

Ei midagi sellist! Mul ei olnud külm, sest mul on head riided. Osa rahvast oli tulnud teksade ja linnasaabastega Peipsile ning päriselt ka – ma ei mõista, kuidas nad selles kõledas lõikavas tuules üldse ellu jäid. Vahelepõikeks – see teema, et ei osata ennast riidesse panna, on läbiv. Oleme siin näinud mitmetunnisele talvisele metsamatkale tulevaid lapsi, kellel pole ei mütsi ega kindaid ning jalas vaid tennised! Teksadega matkale tulemine on lausa tavaline ja korralike soojade jalanõude puudus tundub olevat krooniline.

20180218_124545

Laaksaarest asusime vaikselt Piirissaare poole teele. Matkajuht hoidis tempo väga madala. Kohati lausa nii, et sooja ei saanud sisse. Aga üldiselt hea – pool teed möödus väga kiiresti. Rada oli ka just lahti aetud ning tõukekelk isegi libises mingil määral.

IMG_6697

Elatakse üksteise seljas, privaatsust pole mingisugust. Kõik on miniatuurne – majad, külatänavad, surnuaed, kirik. Ja kuskil pole näha ühtegi inimest.

IMG_6690

Karakat ehk kummijuku. Kalurite iseehitatud imeliikur, millega saab jää peal sõita. 

Piirissaar on väga põnev koht. Külas elavad inimesed üksteise otsas hunnikus nagu suvilakooperatiivis, aga enamik maju on tühjad. Talvel on saarel vaid 20 püsielanikku – peamiselt pensionärid ja mõned viimased kalurid. Nendega kohtusime siis, kui nad mõrdasid välja tõmbasid ning skoorisin ka kena kotitäie värskeid latikaid ja haugi.

Tagasitee saarelt oli vaevaline. Tuul oli vahepeal kelgutee täiesti kinni tuisanud ning põhimõtteliselt oli see jalgsimatk kelku ees trügides. Selline sisekaemuslik võitlus tuule ja lumehangedega. Õnneks olin olnud nii kaval, et võtsin endale sõitmiseks nn vanakooli Soome kelgu (selle istmega) ning sinna sai mõnusalt kalakotti toetada. Trügida andis sellegipoolest – igatsesin väga paari koera järgi ning meelde tulid ajad, kui kaksikute vankriga läbi hangede pressisin.

Kokku tuli kilomeetreid 18 ja ajaliselt võttis retk aega 6 tundi. Kõik hästi – midagi kuskilt ei valuta ning isegi väsimust tegelikult polnud. Ja kala on imeimehea:) Lugu saab lugeda järgmisest ajakirjast.

20180218_110812

 

 

Leave a comment »

Uued senitundmatud rajad

Külmunud Kalli järvel. Siit edasi viib jäätee juba Peipsile. 

Nüüd on nii, et sel nädalavahetusel oli talv. Järvedele-jõgedele tekkis tugev jää, lumi tuli maha. Kirjutan sellest nii kahtlevalt, sest ilmateade näitab järgmiseks nädalaks vihma ja siis see kõik kaob. Millest on väga kahju.

Igatahes. Me aega ei raisanud, vaid läksime uurima uusi kohti. Ehk et koertega Emajõe-Suursoo jõgedele-järvedele. Ahjat mööda on sõidtud küll ja veel, kuid need paigad on seni olnud kättesaamatud, sest a) sinna saabki ainult siis kui on jää ja b)veetase peab olema kõrge ja praegu on ta meetri jagu kõrgem kui tavaliselt. Midagi on ikka olnud tolku ka sellest, et eelnevad 5 kuud on vihma ladistanud.

Retke alguses oli jõgi üsna kitsas. Sealt ei olnud inimesejalg enne meid astunud. 

Plaan oli nii, et H. läheb kelguga, mina suuskadega nööri otsas järel. Veomasinaks 6 koera. Alustasime kohast, kus Peravalla jõgi oli rohkem kraavi mõõtu. Jää raksus päris hirmsasti ja mõnes kohas oli lausa lahti.

Aga jõge mööda allapoole minnes läks vist tugevamaks ja julgust andsid ka kalameeste tõukside jäljed. Imeliselt tore oli sõita mööda käänulist jõge. Kus olid alles hiiglaslikud kopralossid jõe ääres. Palju loomajälgi nägime – saarmaid, kopraid, põtru ka. Aga loomadest ilmutas ennast vaid üks saarmas, kes kummalise sõiduriista lähenedes kohe jää alla kadus.

Võimas kopraloss! Mõne inimese saun pole ka nii suur! Selliseid leidus soo peal hulgim – neil on seal täielik paradiis elamiseks.

Kokku tuli ringiks 28 kilomeetrit. Pime hakkas peale tulema ja pidime tagasi tulema, sest päris pimedas tundmatutel jääväljadel ka ei taha nagu liikuda.

Puutumatus looduses viibimine mõjub kuidagi puhastavalt. Mured kaovad ja jõudu tuleb juurde. Häid mõtteid tuleb juurde ja tunne on siiani selline nagu oleks laksu all. Palju kordi jõudsin mõelda, et millised rikkad me ikka oleme – meil on siin sellised kohad! Sa võid tundideviisi ringi kolistada ja ei kohta ainsatki inimhinge! Ainult meie ja uhke ning võimas Emake Loodus.

Ei ühtegi muud häält, kui suusa-kelgusahin, koerte lõõtsutamine ja utsitamine. 

Taolisi matkasid teeme kõigile huvilistele. Võimalus on minna sõitma mõneks tunniks või lausa mitmeks päevaks. Ja kes tahab teha kiire “sutsaka” koertega, siis meil on 500-meetrine lühirada ka. Asukoht on Ahunapalu küla, 45 kilomeetrit Tartust. Lisainfi saab küsida ja endale matka broneerida aadressil info@kelgukoer.ee.

Leave a comment »

Kristallaeg ehk varahommik koertega metsas

Kristallraiesmikul. Kui lund pole, siis saab matkata ja trenni teha spetsiaalsete kärudega. Mind veavad 8 koera, Hd 10ne punt.

Esimene öökülm on peaaegu sama põnev ja ilus nagu kevade tulek. Lähed välja – kõik on jääs. Puude otsast on viimased lehed maha kukkunud ja krõbisevad maas, lompidel on jääkirme ja tavalisest koledast kulust saanud valge muinasjutt.

Ühel sellisel hommikul ärkasime juba enne päeva, sest plaan oli koos päikesega koertega metsa minna. Mõeldud-tehtud! Seda enam, et päris kaua pole niimoodi kahe rakendiga käinud.

Koertega minek on suurem ettevõtmine. Nad tuleb kõik ükshaaval ette rakendada. See tähendab, et kõigepealt tuleb rõõmust ja elevusest rabelev tegelane aedikust kätte saada, sisuliselt lohiseda tema järel rakendini, toppida talle selga rakmed ja ta positsiooni sättida. Korrata protseduuri 8-10 korda, vahepeal juba etterakendatuid kantseldades ja peale passides, et nad poolt maailma üles ei kaevaks. Õnneks rakmete närijaid meil seltskonnas pole, kuid tähelepanelik tuleb ikkagi olla. Kogu tegevust saadab kõrvulukustav haukumine. Lärmi löövad nii sõitu minejad (rõõmust!) kui ka maha jääjad (kadedusest!). Selle suure siblimise lõpuks oled ise täiesti higine ja surmväsinud ning parema meelega istuks niisama kuskil. Aga ei – nüüd on minek!

Start on väga lennukas. Kihutatakse lausa hullupööra. See on just see hetk, mida näidatakse filmides, kui seal juhtub olema midagi kelgukoertest. Õige pea läheb hoog alla, kuid seda filmides enamasti ei näidata. Hakatakse sörkima ja just siis hakkab eriti toredaks minema. Me tiksume mõnusalt. Vaid pöörded meeldivad nii väga, et aegsasti enne keeramist tempo juba tõuseb. Ah et kuidas nad teavad, kuhupoole on vaja pöörata? Juhtkoer teab, mis tähendab parem, vasak ja otse. Talle tuleb seda õigel ajal öelda ning ta teeb nagu vaja.

Joogipaus

Päike tõuseb metsa kohale. Sabad tudisevad asjalikult. Kiidan koeri nimepidi ja hüütu vaatab nagu noogutades tagasi. Raiesmikud sätendavad kui kristall. On nii vaikne, et metsas puudelt lehtede langemine kuuldub kolinana. Veider – kuidas saab leht langeda sellise kolinaga?

Need hetked on minu luksus. Päris tõsiselt – see on minu jaoks väärtuslikum kui mistahes materiaalne asi. Ei vahetaks seda millegi vastu. Pärast mõnda tundi niimoodi olen nagu ümbersündinud. Rabelemine, mis selle nimel oli vaja teha, on unustatud ja andestatud. Kõik on olnud tublid ja ära teeninud mõnusa kõhutäie ning uinaku kuudis.

Kristall on kadunud ja nüüd on juba tavaline ilus sügispäev.

 

Leave a comment »

Rabahuumor

Murakad (toorevõitu)

Nii kaua, kui mäletan end tegelevat korilusega (ja neid aastaid on palju-palju), olen alati tahtnud korjata murakaid. Aga oh häda – ei tea, kus murakad kasvavad, ei tea – millal nad kasvavad, mis nendega üldse tehakse ja kas nad üldse tegelikult ka eksisteerivad või on tegemist hoopiski müütilise nähtusega, mida hea õnne korral kohtad vähesel määral turul ning millest tehakse moosi, mida nagunii osta ei jaksa.

Nüüd on juhtunud nõnda, et tohutu raba asub otse mu uue kodu külje all. Ja see raba… See on täis kõiksugust marjakraami. Ka noidsamu müütilisi murakaid.

Niisiis, läksin mina ühel kenal õhtul juhatuse peale murakale. Juhatus oli hea – mine sinna ja seal nad kasvavadki. No oli tõesti rabaalune täis minu jaoks senitundmatuid lehti. Ja palju oli seal ringi tallatud. Oli näha, et inimesed olid otsinud sealt justnimelt murakaid.

Võtsin ka ma siis korjeasendi sisse ja katsusin silmavaate sättida marjakorjamise mode peale. Aga oh häda – kui inimene pole kunagi murakat näinud, siis ta ju ei tea, milline näeb välja küps murakas. Kuna minu murakateadmine piirdus vaid sellega, mida olin näinud Tallinnas turul, siis korjasingi selliseid punakaid marju. Küll oli raske neid varre küljest lahti kangutada:) Kollaseid murakaid ma nägin ka ja päris palju, aga neid ma ei võtnud. “Äkki on mädad või nii,” mõtlesin. Eks ma neid proovisin ikka, aga kuna ma ju polnud kunagi varem murakat suu sisse saanud, siis ei osanud hinnangut anda, et kas ta on mäda või küps.

Igatahes. Selle õhtu veetsin murakaid varre küljest lahti muukides.

Internetti uurides selgus, et murakas näeb siiski välja kollane ja eraldub varrelt hõlpsasti. Niisiis läksin järgmisel päeval samasse kohta ja korjasin ära ka valmis marjad. Ahjaa…too esimene käik läks ikka täitsa rappa – suutsin maanteest mõnesaja meetri kaugusel nii ära eksida, et pidin googlemapsi abil rabast välja orienteeruma. Ennekuulmatu abitus.

Kõigest hoolimata oli murakaelamus tohutu. Tunne, kui vajud peaaegu kogu sääriku ulatuses vetruvasse rabapinda ja tõmbad siis jala “lirtsti” sealt välja, et järgmise marja poole astuda, kui sõõrmetes on sookailu uinutav lõhn ja mõttes see, et mina ju olengi maailmas see kõige õnnelikum ja rikkam inimene. Just siin rabas ja just praegu.

Comments (1) »