Archive for Ümbrus

Kes või mis on chaga?

Olles värskelt ühele saanud seentearvestusega, olen hakanud neid tegelasi natuke teise pilguga vaatama. Hulk seniseid nö sitaseeni polegi enam mu silma jaoks sitaseened ning mõni puul kasvav moodustis hakkab ka silma.

Ühel kenal sügispäeval hulkusime Kustiga jälle mööda soosaari ja leidsime chagametsa. Chaga ehk must pässik on puuseen, mis kasvab kase küljes. Ta näeb välja nagu must moodustis ja ma pole neid kunagi varem märganud. Sageli kasvab ta just parajal võtmisekõrgusel, kuid mõnikord ka nii kõrgel, et vaja redelit. Igal pool teda siiski ei leidu ning kui leiad ühe, siis üldjuhul on ümbruskonnas teda veelgi.

NB! Chaga ei ole sama, mis kasekäsn, kuigi paljud teda nii kutsuvad. Kasekäsn on ka puuseen, aga hoopis teistsugune. Ja samuti pole kasekäsnad need moodustised, mis kasetüvedel siinseal kasvavad, mõned lausa hiiglaslikud. Need on hoopis kasepahad (pahk-paha).

Hiiglaslik kasepahk. Suursnautser on siin võrdluseks ja täidab antud hetkel tikutoosi rolli.

Aga nüüd sellest mustast pässikust. Temast on viimasel ajal palju räägitud ja kirjutatud. On teine iidne raviseen, Venemaal kasutatud ravimina lausa 12. sajandist peale. Põhimõtteliselt ravivat igasugu hädasid nagu kõrget vererõhku, korrastavat veresuhkrut, turgutab immuunsust, sisaldab vitamiine ning koguni vähile tegevat tuule alla. Niiet selline tore seeneke.

Igatahes. Tõin teda koju hea hulga, peenestasin tükkideks, kuivatasin ära ja jahvatasin pulbriks. Hea tarvitada näiteks kohvi sees, kuhu lisan kannu kohta teelusikatäie chagapulbrit. Ei võta meid enam ussi- ega püssirohi. Täpsema juhise, kuis puu küljest lahti kangutatud hirmkõva seent “taltsutada” ja tarvitada, leiab näiteks siit.

NB! Kui kohvimasinaga jahvatate, siis pigem masinasse vähem ja kindlasti väiksemad tükid. Muidu lendab masin õhtule:)

Chagatükid pärast metsast kojutoomist. Tükeldasin nad kohe väiksemaks ja kuivatasin pliidil. Korjata tasub loomulikult kuivema ilmaga.  

Leave a comment »

Sooseiklus Emajõe-Suursoos

 

Nädalavahetusel võtsin Kusti (koer) ja Louis`ga (workawayer Prantsusmaalt) ette retke sügisesse Emajõe-Suursohu. Plaan oli minna sama rada pidi, kus suvel peaaegu ära eksisime, tähistada rada ja teha soosaarel lõket. Louis`i jaoks oli see esimene sooskäik ehk siis plaan oli talle ka näidata, kui äge koht on soo ja raba.

Ega ta ei tahtnud alguses uskuda, et soos ongi nii märg, et ilma kummikuteta sugugi ei saa. Ja poleks tõesti saanud, sest viimase aja vihmad olid mõned kohad muutnud väga-väga vesisteks. Kusti rõõmuks muidugi, sest see loom ei jäta iial ronimata ühtegi veeauku, kraavi, ojja, jõkke, järve.

Meie retk algas Kõivussaarest. Vast pool kilomeetrit oli täiesti kuiva astumist, kuid siis algas mättalt-mättale hüppamine ja kuivema raja otsimine. Aga ei hullu. Varsti olimegi päris soos. Selles imelises sookailude järgi lõhnavas paigas, kus mättad punetasid jõhvikatest. Eksootika välismaalasele loomulikult. Prantsusmaal ju soid ega jõhvikaid pole.

Edasi kulges teekond juba mööda soosaart. Sürrealistlik paik. Ega seal eriti kunagi kedagi ei käi. Rada on vaevumärgatav, kuid et ma olin juba suvel sama teekonna läbiteinud, siis mäletasin kõike. Mul on fotograafiline mälu ning kui ma olen kord mingit pilti näinud, siis meelde see mulle jääb. Eriti looduses. Ma ei pea nägema spetsiaalset vaeva, et jääda meelde mõni koht või eritunnus, kuid kui satun samasse kohta, siis tean täpselt, et “jaa, siin  olen ma olnud”. Igatahes on see äärmiselt kasulik ja abiks oskus. Nutiseadmeid me sel retkel üldse ei kasutanud ja kaarti polnud ka kaasas. Ning ei tundnud ka mingit vajadust selle järgi.

Siirva soosaarel lõime laagri püsti. Supp ja pott oli meil kaasas, samuti kõik vajalik lõkke tegemiseks. Toimetasime nagu vanad indiaanlased ja varsti supp juba kees. Ümberringi hiigelsuured ja küllap väga vanad puud ning aeg-ajalt mõni häälitsev lind. Paradiis. Pole olemas turvalisemat paika.

Retke teine pool kulges juba mööda inimese tehtud teeradasid. Tanipalu metsad on väga ilusad ja äärmiselt privaatsed. Sinna ei satu juhuslikud külalised, sest sinna pääsebki vaid ringiga läbi soo või siis üle tähistatud eramaade. See aga on minu jaoks umbes sama, mis võõra inimese elutoast läbi marssimine – no ei taha seda teha.

Retk võttis aega 4 tundi. Kõndisime väga rahulikult. Nüüd ei jõua ma aga enam ära oodata, millal saan minna juba järgmisi soosaari avastama. Selliseid käike on mulle väga vaja, sest pärast seda tunnen end kui ümbersündinuna. Hea on ja energiat on rohkem.

Comments (1) »

Ahunapalu lood ja laulud

Ahunapalu palvemaja

Ahunapalu vanas palvemajas toimus väga tore kontsert. Juhan Uppin, Tuule Kann, Johannes Arike jt mängisid päkarauakandeid ja Seto meeskoor Liinatsuraq laulis. Ja mitte ainult – Urmas Kalla koorist oli Ahunapalu kandi pärimuse põhjalikult ette võtnud ja jagas igasuguseid lugusid siitkandist. Kohalikus murrakus!

Vanas lagunevas palvemajas kõlasid kandled imeliselt. Ei mingit võimendust, sest päkarauakannel on selline pill, mis teeb märgatavalt jõulisemat häält, kui tavaline kannel. Teda mängitakse nimelt nõnda, et pöidla ümber on spetsiaalne rõngas ehk päkaraud.

Liinatsura

Liinatsuraq Ahunapalu palvemajas

Ahunapalu võib pidada päkarauakandle mängu hälliks. Siin elas ja tegutses kandlemeister ja pillimees Aksel Tähnas (1911-1997). Ta õppis kandlemängu juba poisina selgeks ühelt oma küla mehelt. Hiljem hakkas ta ise valmistama kandleid ja viiuleid, mida võib senini näha Tähnase kodutalus Ahunapalus. Kogu elu mängis Tähnas kannelt igal vabal hetkel kas kodus või ka pidudel, kuhu teda sageli esinema kutsuti. Ta oli tunnustatud kandlemängija, kes osales ka võistumängimistel. Valmistas elu jooksul kümneid kandleid ning nendel mängitakse tänini. Eilsel kontserdil mängiti mõistagi Tähnase pillidega. Ja mitte ainult – Johannes Arike, siitsamast Järvseljalt, on Tähnase kaasaegne, mänginud koos temaga. Muidugi kuulsime vanu häid Aksel Tähnase lugusid.

Ahunapalu kohta sain teada igasuguseid lugusid. See on igavesti vana küla, mida varem teati Peravalla külana. Eks ta ju täitsa maailma lõpus on küll. Vähemalt tänapäeval on see nii, et edasi on vaid tupikteed ja suur soo. Kunagi aga läinud Tasa talu juurest tähtis tee Võnnu kirikusse ja Kikassaares sõideti parvega üle Ahja jõe.

Kust Ahunapalu küla oma nime on saanud, kes seda enam mäletab. Ahun tähendab murrakus ahvenat. Võib-olla sai küla nime mõne Ahuna-nimelise talu järgi, võib-olla aga hoopis selle järgi, et ju vast siit mööda voolavas Peravalla jões ka ikka ahunaid ringi ujus.

Tänapäeva Ahunapalus pole endisest rahvarohkest külast enam kuigipalju järel. Kui varem olnud paik lagedavõitu ja talud paistnud üksteisele silma, siis nüüd on ammugi kõik metsa kasvanud. Külas elab ca 20 inimest ning tuntud on ta kui meeste küla – nende ülekaal on suur. Endises koolimajas on mõned korterid ja seal elatakse. Koolimaja küljes asuv palvemaja on haletsusväärses seisus, kuid on lootus, et ta kõpitsetakse üles. Külaselts selleks on moodustatud.

Külakeskus koosneb bussipeatusest ja surnuaiast. Bussiga saad hommikul kl 6 Tartusse ja 12 tundi hiljem Tartust tagasi. Kaks korda nädalas põikab külla sisse lavka. Surnuaed on tilluke, kuid igivana. Nii vana, et selle kohta on pärimus, et ta ujunud siia kunagi suurveega kohale. Tükkis täiega – mändide, ristide ja kalmudega. Vot nii.

Leave a comment »

Kodustamistööd Palgil

Peramaa

Naaberkülas on selline vaatetorn

Ajaloo ilu huvides kirjutan natuke remondijuttu.

Mõistagi on Palgi talu seni olnud veevärgita. Nagu ikka sellised maasektorid. Õigupoolest polnud siin ka vett, sest vana kaev oli sisse varisenud. Aga kaevu lasime teha eelmisel suvel ja nii sai vähemasti veemure lahendatud. Kanalisatsiooniteema ja kogu sellega avaneva kodumasinate-mugavuste imedemaa loomine aga lükkus edasi. Kogu tänavuse aasta on mul kuklas tiksunud mõte vannitoa ehitusest. Nüüd on asi vaikselt edenema hakanud.

 

Kopp

Päev, kui ehitati kanalisatsioonivärki ja majja jõudis vesi. 

Väline värk ehk kaev+vee- ja kanalisatsioonitrass kõige suurdekäivaga, on valmis. Eks mul on pähe tekkinud väga palju halle karvu seoses sellega, sest küsisime raha hajaasustusprogrammist ning see on just selline halliksajav tegevus. Mul vererõhk ja stressitase tõuseb taevasse, kui keegi mainib Ehitisregistrit, projekti koostamist,  kuluaruandeid vms formaalsusi. Aga no läbi närisime. Abiks!

Vannitoa valmisehitamine aga pole niisama lihtne. Jah, koht oli meil valmis vaadatud ammu ja mingi plaangi paberi peal. Aga need eeltööd! Oehh. Palgi talu eelmine omanik pidi olema äärmiselt alalhoidlik tegelane, sest paistab, et kogu elu jooksul pole ta ühtainsatki asja ära visanud. Kõik kraami ladustas ta rehealla ehk sinna, kuhu me vannituba tahame ehitada. Lõputu hulk kodumasinaid (vist oma 5 külmkappi!), kohutavat nõukaaegset polüestermööblit, prügi ja tühje pudeleid, väga palju tühje viinapudeleid. Kõik see tuli sorteerida ja a)lasta ära vedada, b)põletada või c)ladustada kuhugi mujale.

Koristamisele järgnes meeletu tolmutamistöö. Tulevases vannitoas hakkab osaliselt näha olema palksein, see aga oli täiesti tahmunud. Ju nad siis tossutasid seal ja kuivatasid vilja või midagi. Ega muud kui saun kütte, tolmumask ette ja relakaga seinu puhastama. Tõenäoliselt on tegemist maailma ühe vastikuma tööga:) Seda suurem on rõõm, kui see tehtud sai. Mulle meeldib mõte: sa ei pea seda seina niimoodi enam kunagi puhastama.

tolmuaff

Päev, kui maskeerisin end tolmuaffiks ja ei lõpetand enne, kui terve maailm oli korralikult tolmu täis tehtud.

Seinad

Siia tuleb vannituba ja WC. Seinad on puhastatud. Võrdluseks – uks on puhastamata. Palgi talus peab nime kohaselt igas ruumis ka natuke palki näha olema. Vannitoas ja WCs ka. 

Põhimõtteliselt olengi kogu sügise koristanud. Tühjendanud kuure ja kõrvalhooneid eelpoolnimetatud prügist. Teinud palju lõket. Rõõmustanud iga puhtaks saanud ruutmeetri üle, sest on äärmiselt masendav elada kellegi teise asjade keskel. Kodustanud niimoodi Palgi talu.

Mis veel? Muidugi see pole kõik.

Hanna õpib nüüd kitarri Tartus muusikakoolis. Mõlemad jätkavad ratsutamisega. Lisaks käivad kõikvõimalikes ringides, mis kooli juures tegutsevad.

Mina käin korra nädalas laulukooris (mul on vaja minna laulupeole, eks!) ja rahvatantsus. Haa….teate, see rahvatants – see pole sugugi mingi memmekeste värk, vaid täiesti kõva peamurdmine. Ütleme nii, et ma olen käinud mõned korrad ja tunnen ennast ikka täiesidioodina seal tunnis. Mitte midagi ei taipa:) Aga võib-olla see läheb üle.

20181014_143633

Kutsikaaias on nunnuajad. Praeguseks on väikesi küll juba vähem, kuid paarile tegelasele otsime ikka uusi kodusid.

Järvselja

See vahva seltskond treenib märtsikuiseks suurvõistluseks – 500-kilomeetrise Finnamarkslopeti jaoks Põhja-Norras. H. on esimene eestlane, kes sellise katsumuse ette võtab. Teekonda võistlusele saab jälgida siin. Pilt on tehtud Järvselja Ürgmetsa sissekäigu juures. 

 

 

 

 

 

 

 

 

2 kommentaari »

Nahkhiired ja palverännak

Viimased päevad on möödunud pidevalt kuhugile minnes.

Reedel käisime Hanna ja Helenaga Piusal nahkhiireööl. Oli väga põnev. Selgub, et nahkhiired on uskumatult targad ja huvitavad loomad. Mina olin neid seni pidanud ikka…..no lihtsalt nahkhiirteks. Mõelge ise:

  • Nahkhiir elab olenevalt liigist 15-20 aastat
  • Mõni liik võtab ette 1000-kilomeetriseid rännakuid, mõni elab paiga peal
  • Neil sünnib korraga vaid üks poeg, harva 2 ja haruharva 3 poega. Mismoodi ema saab hakkama 3 poja üleskasvatamisega, on müstika, sest nisasid on tal vaid kaks.
  • See, millal pojad sünnivad, sõltub ilmast. Kui ilm on sobilik, siis hakkab juba sügisel viljastatud munarakk arenema, aga kui ilm on vilets, siis see lihtsalt ootab oma aega.
  • Nad talvituvad täpipealt samas kohas alati. Piusal on leitud, et lausa samas koopas. Ehk et ta läheb käib vahepeal ära 1000 kilomeetri kaugusel ja siis oskab tulla täpselt samasse kohta tagasi. Piusa koobastes on neid ca 3500 ja see on üks ümbruskonna tähtsamaid talvituspaiku.
  • Nad näevad kõrvadega ja piiksuvad selleks lennates koguaeg. Selle asja nimi on kajalokatsioon ja nad suudavad sellise “nägemise” abil püüda millimeetrist väiksemaid putukaid.
  • Nad ei pelga inimeste läheduses elamist ja inimene võib neid segada ainult häirimisega siis, kui nad talvituvad. Iga ärkamine on talle jõupingutus ja energiakadu. Kui neid on palju, võib mitte talve üle elada, sest süüa talvel ju pole.
  • Nad elavad kolooniatena emased üheskoos. Nende lapsed sünnivad samal ajal ja siis moodustavad nad nö lasteaia.

Igatahes. Kuulasime teoreetilist juttu ja siis läksime lampide ning detektoritega pimedasse metsa koopaavade juurde nahkhiiri vaatlema. Detektor püüab kinni heli, mida nahkhiir koguaeg lennates teeb, kuid mida inimkõrv ei kuule. Eri liigid teevad erinevat häält ja eriti proffid teadlased määravad hääle järgi liike. Metsas käis päris tihe nahkhiirte sagimine.

Nahkhiireteema on ka päris aktuaalne meil kodus. Neid on näha pea igal õhtul ja millalgi sattusid pojad lausa tuppa.

Järgmisel hommikul ootas mind taas ees rännak. Sõbranna Gea ja tema sõbranna Liisi kõnnivad läbi Pirita-Vastseliina palverännuteed ning olid otsaga jõudnud Põlvamaale. Liitusin nendega üheks päevaks.

Milline mõnus astumine! Sa lihtsalt kõnnid ja pead (omaarust) tarka vestlust. Aeg (ja kilomeetrid) läksid nii ruttu. Minu panus jäi 22 km peale, Gea ja Liisi aga astusid nädalavahetusega läbi 90 km. Müts maha!

39453301_309740606242326_3776097236182630400_n

 

 

Leave a comment »

Suvi täistuuridel

Suve küll ei saa puhkuseks kuidagi nimetada, sest ringirallimist on oi-kui-palju.

Otsustasime, et sel suvel ei lähe Viljandisse folkima, vaid uurime hoopis, mis üritus on Seto Folk. Mina ja tüdrukud, kes ju teadupärast praeguses vanuses veel taolistele üritustele tasuta sisse saavad. Niisiis veetsime kaks päeva Värskas. Erakordselt mõnus üritus! Pole selline kommertspalagan, vaid suhteliselt väike ja nunnu olemine.

20180630_153356

Lapsed võtsid kõigest viimast. Osalesid tantsuõpitoas, ühel matkal ning meisterdasid ohjeldamatult. Tulime koju kotitäie asjadega, millest jätkus nii kingituseks kui ka oma toa kaunistamiseks. Lisaks skoorisid nad oma lemmikbändile Curly Stringsilt uuele plaadile ka autogrammid. Üritus täiega kirjas!

20180702_200551

Metsakodu

Edasi oli plaanis minna telkima. Ilm aga vedas alt ja mõte panna telk püsti märja rohu sisse ei tundnud enam väga tore. Aga siis meenus mulle imekaunis Linnajärv Hargla lähedal metsas. Kolisime hoopis üheks õhtuks sinna ja see oli superotsus.

Vihmasabinatega esmaspäevasel õhtul oli järveäärne laagripaik meie jagu. Koht on suurepärasest korras – järvele on ehitatud uus paadisild, kuuris leidus kuivi puid, magamisplats korralik ja vetsus pabergi olemas. Tegime kohe tule üles, grillisime vorste, sõime väga palju sefiiri, rääkisime õhtu otsa lugusid ja magasime kuninglikult. Hämmastaval kombel polnud isegi sääski.

IMG_20180703_094020_907

“Siin on parem magada kui kodus,” kommenteeris Hanna

IMG_7168

Hommikusöök

IMG_7171

Vaade järvele

Hommikul võtsime suuna Jurmala poole, sest olin juba ammu lastele lubanud käiku Livu Akvaparksi. Nüüd said oma isu täis möllata ja eks nendele jäi veel neljast tunnist väheks. Mina olin küll juba teise tunni lõpus täiesti surnud. Just sellest lärmist, mis seal keskuses valitseb. Peab ikka tugev tervis olema inimestel, kes seal töötavad.

Igatahes. Akvaparksist tagasi ja järgmisel päeval ootas Hsid juba võru keele laager. Ja mina läksin muidugi kohe metsa närve parandama.

20180705_113119

 

 

Leave a comment »

Maailmast ära lõigatud

20180406_102748

06.04. Riigimaantee 22286 on suletud, sest tee on mülgas. Ei sõida bussid, lavka, post ei liigu. Ei saa kooli ega tööle. Igaüks mõtleb siit edasi, mis saab siis, kui sellest teest sõltuvas külas keegi kiirabi peaks vajama. 

Muidugi rõõmustan ma kevade üle. Mind teeb õnnelikuks see, kui õhtul videvikus astun õue ja maja kõrval kuuse otsas jutustab laulurästas oma lõpmatuid fraase. Või see, kui vahtralt jookseb mahla. Ja et peab vähem kütma (loe: puudega mässama). Ja et linnud aina tulevad ja tulevad. Ning et päevad on aina pikemad.

Aga üks asi on küll äärmiselt halvasti. Oleme maailmast ära lõigatud. Tee on läbimatu ning muutub iga tunniga hullemaks. Käisime täna hommikul linnas ja tee olukord oli küll hull, kuid ei olnud veel kordagi tunnet, et sinna neliveoga kinni võiks jääda.

Paar tundi hiljem tulid lapsed koolist. Neljapäeviti sõidutab neid koju takso. Kuulsin juba kaugelt, et üks auto on metsavahel väga hädas. Nii oligi – 100 meetrit enne meie kodu jäi auto keset riigimaanteed lootusetult kinni. Ega midagi – tõmbasin neliveoga välja ja lapsed said koju. Aga oh häda – taksol vaja ju tagasi minna ning seesama mülgastee on ainus, mida mööda meie juurde saab. Niisiis siirdus ta tagasiteele. Jälle samas kohas kinni. Sai jälle välja tiritud ning kaugemale veetud. Arvas, et saab oma jõududega hakkama, kuid õige pea uuesti kinni.

Pidasime pikalt aru, et mida teha homme. Mul on vaja lapsed saada hommikul 7 km kaugusele naaberkülla bussi peale. Ja see 7 kilomeetrit on täismülgas. Õhtul on vaja lastele samasse bussi peale vastu minna. Isegi kui ma hommikul saan läbi, kas õhtul enam õnnestub? Ei tea. Otsustasin, et ei lähe oma masinat lõhkuma. Kirjutasin neile puudumistõendi.

Mõni võib muidugi nüüd visata, et mis sa virised. Maal on alati teed nii halvad kevadel olnud ja see ongi normaalne maaelu. Ise ju ronisid elama sellisesse pärapõrgusse ja sa ju teadsid, et seal pole teed. Muide, mu kaasale vallavalitsusest just nii öeldigi, kui ta siis ca 5 aastat tagasi kolis. Ma ei tea, kas see on päris õige suhtumine, et jätame pealegi Eesti äärealad täiesti laokile ja minge kõik elage Tallinnas. Ma ei pea sellist suhtumist õigeks. Siingi, äralõigatud mudamülkaga maailma otsas elab mitukümmend inimest. Mis saab siis, kui kellelgi neist peaks minema vaja näiteks kiirabi? Me kõik maksame makse olenemata elukohast ning ma eeldan, et ka kõigil on õigus ja võimalus liikuda. Seda enam, et jutt käib riigimaanteest.

Ei saa rääkida ka, et riik ei remondiks oma maanteid. Ka sellelsamal teel toimus möödunud suvel ulatuslik remont. Rajati teede äärde kraavid ja peeti peale kruusa. Aga remont lõppes 100 meetrit enne seda teelõiku, mis on kevadeti just selline mudamülgas nagu näha siin pildil. Ma ei tea, kas lõppes materjal või raha või puudus lihtsalt teadmine sellest, milline on tee seisukord kõige kriitilisemal ajal. Viimase vastu saab muidugi lihtsalt – sa lihtsalt küsid kohalikelt inimestelt, mis toimub. Aga no suhtlemine pole ametnikel kunagi olnud kõige tugevam külg. Muide, see osa teest, mis ära remonditi, on täiesti korras ja sõidetav.

Niimoodi vedasime lapsi eile hommikul kooli. Esimene käik sisse ja kilomeetrite kaupa poris roomamist. 

 

Niimoodi tulid lapsed koolist. Takso ei suutnud oma jõududega mülkast läbi roomata. 

3 kommentaari »