Archive for Ümbrus

Kõrvale kaldumine ehk ülerahvastatus metsas

Emajõe-Suursoo: Jõmmsoo saared. NB! soo ei ole automaatselt põhjatu mülgas, kuhu kohe sisse vajud ja ära upud. Ka sellel pildil olev Jõmmsoo on praegusel aastaajal matkalise kummikute suhtes väga leebe ning ei ürita neid sugugi endale krabada.  

Meil on selja taga imeilus sügis, mis on loodusesse liikuma toonud väga palju inimesi. Ja just sellest ma tahangi kirjutada. Hea kursaõde rääkis ühel kenal laupäevaõhtul, kuidas tema lähedal Marimetsa rabaservas oli parkinud sadakond autot. Rahvas muidugi kõik rabas. Hiljaaegu kurtis mu ema ülerahvastatusest Jussi matkarajal Kõrvemaal. Ta oli sinna läinud ilusal päikeselisel laupäeval ning täiega pettunud. Parkla ja teeääred olnud tuugalt autosid täis pargitud ning matkarada inimesi nii täis, et vaata, et kellelegi kanna peale ei astu. “See ei ole kogemus, mida ma läksin sealt otsima. Kui ma lähen metsa, otsin ma mingitki privaatsust, aga seal seda küll ei olnud. Inimesed lapsevankritega, koertega, suured seltskonnad, väiksed seltskonnad, lakkamatu jutukõmin ja rahvamassi voorimine,” kurtis ta. Soovitasin tal edaspidi sellistesse kohtadesse minna nädala sees või väga halva ilmaga, ilusa ilmaga nädalavahetusel aga neist paigust eemale hoida.

Kui me juba metsa või loodusesse läheme, siis me läheme sinna privaatsust otsima. Aga privaatsust ei saa leida kohtades, kus on kõik teised inimesed ka. Privaatsuse kogemiseks on vaja julgust kalduda kõrvale peateest ja käia oma radu pidi. Ei ole mõtet minna Viru rappa, kui tahad kuulata loodushääli ja nautida looduse rikkust omaette. Ja neid viru rabasid on meil tegelikult rohkem kui see üks ja ainus Viru raba. Imestan tihti, miks inimesed käivad kohtades, kus nad on koguaeg käinud. Kas ei ole huvi minna kuhugi mujale või kogeda midagi teistsugust? Ja kas peab alati minema sinna, kus on kõik teised?

Hommik soos

Näiteks meie koduümbrus Ahunapalu ja Emajõe-Suursoo. Siin ei ole kedagi, siia suvalised juhuslikud matkalised juba naljalt ei satu. Õigupoolest ei satu nad siia isegi mitte suure meelitamise peale, sest õige kanuumatka koht on ikkagi Ahja ja rabas saab matkata ainult mööda laudu ning koos sadade teiste matkalistega. Kurb, sest nii palju oleks näidata siin.

Samas teisalt olen ma üdini tänulik, et Ahunapalu rahvas on Emajõe-Suursoo teedele tõkkepuud ette pannud. Ma ei kujuta ette, et siin oleks sama õudne laulupidu nagu Kõrvemaal või Tallinna lähedastes rabades. See paik kaotaks võlu ning siin käimine mõtte. Nimelt just salaradu pidi kulgemine ja hälbimine peateelt on see, mis tundub mulle tõeliselt ligitõmbav.

Eesti inimesed peavad end loodusrahvaks ja meile meeldib mõelda, milline suur side meil loodusega on. Seda tegelikult pole. Minu põlvkonna inimeste side on juba väga nõrk ja järgmistel seda enam. Me ei tunne taimi, ei tunne kõige elementaarsemaidki seeni ja kahjuks kardame loodust üha enam. Kardame puuke (kes elavad samamoodi linnapargis), kardame, et ilves hüppab metsas pähe (ei hüppa, garanteeritud) ja hunt tuleb (ei tule), kardame ära eksimist, pimedust, madusid. Minu käest kõige sagedamini küsitud küsimus on, et “kuidas sa ei karda siin metsas elada?” Vastata ma sellele ei oska – mida peaks õigupoolest kartma elades keset metsi?

Tüüpilise meie inimese ettekujutus matkamisest ja looduses liikumisest on see, et kõnnitakse paar tunnikest mõnel RMK rajal ja siis küpsetatakse RMK lõkkeplatsil vorsti ning kuulatakse mussi. Halvimal juhul halatakse pärast internetis, et küll oli ikka hirmus, sest naaberseltskonna muss ei sobinud mitte ja matkarajal oli musttuhat inimest. Liiga tihti jääb positiivne elamus, mida loodusest otsima minnaks, hoopiski saamata.

Järgmisel nädalal tähistatakse kogu maailmas põlislooduse päeva. Ka Eesti osaleb selles aktsioonis ja meilgi on mõned erimatkad meie põlistesse paikadesse. Sood ja rabad on üks parimaid näiteid põlisloodusest ning meil juba seda rikkust jagub. Oleks, et jaguks ka tarkust kõike seda hinnata ja julgust ning uudishimu seda uurida.

Comments (1) »

Viie soosaare matk Emajõe-Suursoos

Olen juba mitu nädalat soo poole kügelenud ja maa-ameti kaarte skrollinud. Ikka selleks, et minna sohu nii põhjalikult, et kella pole vaja vaadata ning tegemata tööde hunnik samal ajal kuklas ei tiksu. Sellise ootuse kohta käib ütlus “esimesel võimalusel”, mis tähendab, et ma kasutangi ära esimese võimaluse.

Muideks, see esimese võimaluse kasutamine on luksus. Valdavat osa inimeste kammitseb kaks asja: ilm ja töögraafik. Need kaks ei sobi üldse kokku, mis on ammuteada fakt. Tüüpiline – ilm on mõnus looduses kolamiseks, aga sa pead kükitama kontoris. Ja kui saabub nädalavahetus või puhkus, kallab vihma või on muidu pigem toasolemise ilm. Ja nii kulubki aeg ning lõpuks ei jaksa enam unistadagi.

Aga asjast. Mul mõlgub meeles mitu matkaringi meie lähikonnas. Mõned neist on kindlasti sellised privaatsed, kuhu ma tahangi minna üksi või äärmisel juhul omadega (või siis väga väikse matkaseltskonnaga), aga mõned on sellised, mida mul on vaja testida. Võtsime Hanna ja Helena ja Kustiga ette neist ühe, mis läbib viis soosaart. Ristisime selle ringi Viie Saare Matkaks.

Praegune aeg on parim soodes ringi kolamiseks. Pole liiga märg ja isegi need kohad, mis olid kevadel ligipääsmatud, on nüüd juurdepääsetavad. Pole parme, sääski. Tõsi, on põdrakärbsed, aga neid ei ole kunagi nii massiliselt nagu suviseid tüütusi. Meil olid jalas täitsa tavalised kummikud ning sellest piisas vägagi.

Need hiigelseened ootasid meid Apnasaarel 

Soosaared olid täis seeni. Sirmikud, puravikud, muidugi kukeseened. Suureks rõõmuks ka metsašampinjonid, mille Hanna tundis eksimatult ära. Ehh, mina korjasin veel eelmisel aastal valgeid kärbseseeni nende pähe. “Aniisilõhn on? Kollaseks läheb, kui sõrmega tõmbad? Järelikult šampinjon,” õpetas Hanna. Sirmikud avastas ka tema. Tal on hea silm seente peale.

Viletsate kaskedega ja põtrade poolt ümaraks pügatud pajupõõsastega Luutsnasaaresoo. Palju hiigelsuuri jõhvikaid!

Soo oli punane. Just nagu oleks keegi sinna marjaämbri maha ajanud ja nii koguaeg. Puhas rikkus! Siiski, kohe ei ole veel mõtet jõhvikale minna, nad on toorevõitu veel. Aga varsti juba saab.

Saared, millel käisime, olid üsna eriilmelised. Jah, tavalisele inimesele vist üks padrik kõik, kuid mind võluvad need vanad metsad, kus kasvavad hiiglaslikud haavad, kuused nii jämedad, et kolmekesi annab ümbert kinni võtta ja mille vanade mändide otsas võib peita kotkapesa. Oska vaid õigel ajal pilku tõsta ja üles vaadata. Sellised metsad ongi soosaartel. Seal ei ole inimene kunagi midagi teinud ja loodus on saanud omasoodu areneda. Neisse kohtadesse ei vii ühtegi rada ega ole seal infotahvleid ning see ongi kõige võluvam.

Obussaare sõnajalatihnikus

Lõunapaus Astlassaarel. Tatra-kanagurmee, magustoiduks banaanilaastud ja kondenspiim.

Meie matk käis kõigepealt mõned kilomeetrid mööda metsateed ja seejärel juba mööda loomaradu üle soosaarte. Soo läbisime lihtsalt otse, ilma mingeid radu otsimata. Praegusel aastaajal on ta enamasti kuiv, st kummikut ära ei kaota. Aga ettevaatlik peab ikkagi olema. Õnneks on Hanna ja Helena juba täitsa kogenud soos liikujad ja Kusti – tema lihtsalt tormab ringi nagu pöörane, ise märg, mudane, samblane ning üdini õnnelik.

Matka pikkuseks tuli 9 km, ajaliselt koos väikeste ja suuremate pausidega 6 tundi. Soos ja rabas ei läbita kilomeetreid tempos 6 km/h nagu normaalne inimene kõnnib, vaid oluliselt aeglasemalt. Mis mulle aga sobibki, sest mu eesmärk ei ole korjata kilomeetreid, vaid nautida loodust ja tunda end selle osana. Ahhetada ja ohhetada, vahtida ringi, hulkuda sihitult ja sihiga. Uurida ja näha. Kuulata, lihtsalt niisama passida. Olla kella vaatamata ja ilma levita.

Veider, kuidas sellest ei saa küllalt. Mõnes mõttes ma imestan neid inimesi, kes käivad paaril nädalavahetusel AASTA jooksul mõnel matkarajakesel ning see ongi kogu lugu. Imetlen, kuidas nii vähesega on võimalik vaimselt tasakaalus ja terve püsida. Ma vist ei suudaks. Ära närtsiksin täitsa. Mul on vaja oluliselt suuremat doosi loodust. Aga võib-olla ka asi selles, et kui kord oled maitse kätte saanud, kuidas lihtviisiline looduses hulkumine loob mõtteerksust, loovust, töövõimet, rahu ja paremat und, siis lihtsalt ei lepi enam kehvemaga. See on lihtsalt selline elukvaliteet, mida ei sobi asendama ükski tablett.

Igatahes. Me tulime koju ja mu hing heliseb. Ootan kannatamatult järgmist esimest võimalust, millal jälle minna ning seda, millal saan seda kaunist rännakut jagada ka teiste inimestega. Juba varsti!

Polnud plaanis midagi korjata, aga kui lahkelt antakse, tuleb tänulikult vastu võtta!

Leave a comment »

Rabakuulamisekunst

Rabakuld

Olen käinud rabas viimase 20 päeva jooksul…….20 korda. Teadagi – murakaaeg. Viimase nädala olen iga kord lubanud, et ei tassi enam marju koju, kuid ikkagi rappa tagasi pöördunud. Mul on rabaga oma suhe – ta lihtsalt kuidagi kutsub mind marju korjama. Igal hommikul kella 5 ajal tunnen vastupandamatut soovi minna. Ega siis midagi, seljakott selga ja minekut.

Täna marju korjates ja pea kohal tiirutavat merikotkast imetledes mõistsin, et loodus ju hoolitseb meie eest. Ta annab meile kuldaväärt marju ajal, kui turismiettevõtjatel on vist aegade õhem leib üldse. Ja ma olen nii tänulik selle imelise muraka-aasta eest. Pole olnud meil kunagi kodus sellist ladu murakamoosi ja enne tänavust aastat ma küll ei arvanud, et võiksin suuta korjata murakaid rohkem kui liitrikest kümme.

Kotkastest rääkides, siis tänavusi murakalkäike on saatnud lähedalasuvalt rabasaarelt kostev lindude kisa. Põhimõtteliselt non-stop toimetamine, segu näljakisast ja muidu jutustamisest. Väga vali. Kuuldub täpselt selline nagu allolevast videost, mis filmitud merikotkaste pesast.

Kuna ma neid toimetajaid kunagi ei näinud, ei uskunud, et need võivad olla kotkapojad. Oma vist viimsel selleaastasel murakalkäigul aga kohtasin kahte noort kotkast rabasaare servas puu otsas pesal istumas. Nad jälgisid üllatunult 50 meetri kaugusele ilmunud rabavärvi inimest. Keerasin selja ja lahkusin, nemad aga liikusid rabasaare keskele ning seal jätkus kogu lärm harjunud viisil. Vahepeal libises rabasaarele ka vanalind. Korjasin vaikselt marju ja olin üdini tänulik selle imelise looduskogemuse eest – sain olla tunnistajaks nende tavalistele argipäevatoimetustele.

Rappaminek. Kell on 6 paiku. Varajasel kohalejõudmisel on väga praktiline väärtus. Rappa tuleb jõuda esimesena ja hõivata parimad marjakohad:)

Kuidas leida murakaid?

Seda küsimust on minult väga palju küsitud. Nad kasvavad kõrgsoos, mida me enam tunneme raba nime all. See on selline koht, kus kasvavad veel kidurad männid, aga mingeid muid puid seal pole. Õige murakaraba tunneb ära muidugi rabalõhna järgi. See on segu sookailust ja vist ka turba niiskusest, see, mis jääb ninna, riiete ja koera külge.

Murakakohta saab otsida aastaringselt. Nt mina otsisin oma vingemad kohad üldsegi mitte marjade, vaid maas leiduvate vanade murakalehtede ja kasvukoha järgi. Ei pannud mööda.

Millal on murakaaeg?

Väga keeruline öelda. Ma ise ei jälgi mingisuguseid kalendrikuupäevi, vaid vaatan ainult looduse järgi. Aastad on väga erinevad ja kohad on erinevad. Isegi samas rabas on arenevad päikesepoolsel küljel marjad kiiremini kui varjus. Et õiget aega välja peilida, lähen alati umbes nädal enne jaanipäeva vaatama, kuidas asjad rabas arenevad. Sel aastal hakkasin murakaid korjama mõned päevad pärast jaanipäeva, aga olen alustanud ka juulis.

Suvi on tänavu olnud täiesti ideaalne murakate jaoks. Parajalt soe, aga mitte liiga kuum. Marjad küpsevad tasapisi. Vihm pole neid lõhkunud. Kõige sellepärast ongi marjaaeg kestnud kaua.

Helena oli minu vapper abiline mitmetel hommikutel. Ta teenis endale taskuraha. 

Toored või küpsed?

See teema kütab murakate puhul vist igal aastal kirgi. Mumeelest on selle asjaga nii, et sõltub, mida sa saada tahad. Kui sa tahad korjata endale 2 liitrikest, siis muidugi oota, kuni marjad valmis saavad. Kui veab, saadki oma 2 liitrit küpseid marju, mida keegi pole veel ära korjanud. Ahjaa…ka ilmaga peab vedama, sest kui su marjavalmimise päeval vihma uputab, siis ei korja sa tuhkagi.

Aga kui soov neid rohkem korjata, siis tuleb alustada poolvalminute korjamisega. Nad saavad suurepäraseks moosiküpseks ka toas päeva-paar seistes.

Kahe nõuga korjamine säästab ülimalt tüütust marjapuhastamisest. NB! rabas ei ole sääski ega parme ja võibki vabalt käia lühikeste varrukatega.

Kuidas korjata?

Mulle ei meeldi metsast prahti koju vedada ja marjade puhastamisega teine samakaua tegeleda, kui ma metsas olin. Seega katsun korjata võimalikult puhtalt. Jah, esimesed marjad tulevad koos tupsudega, aga varsti juba ilma. Kui osa marju jõuab täisküpsuseni, korjan alati korraga kahte nõusse – ühte kuldkollased, mille saab kohe potti või külma pista ja teise järelvalmimist vajavad.

 

Mida murakast saab?

Muidugi moosi. Seltsiks kitsejuustule, kreeka jogurtile või eriti luksuslikule pannkoogile.

Siis võib neid karbiga külma panna. Aga sinna ainult täiesti küpsed marjad, eks.

Likööri. Viin ja suhkur peale ning pimedasse-jahedasse seisma.

Muraka tupsudest (nendest, mis marjade küljes) saab imehead teed. Kuivatan need alati talveks.

Mida rabast veel saab?

Mina leian sealt rõõmu ja rahu. Puhtust. Rappa minnes olen alati elevil ning sealt tulles tänulik. Jah, ma tänan alati metsa ja raba andide eest. Rabakuulamine on kunst. Umbes sama nagu kukeseentekuulaminegi, mida me ju eestlastena oskame.

See hetk, kui astud metsast rappa, on alati kuidagi eriline. Üleminek ühelt koosluselt teisele on järsk, alles oli metsa ja mustikad, nüüd on raba ja murakad. Koer on ka muidugi õnnelik.

 

 

2 kommentaari »

Jõel, rabas ja Ullusaarel

Vist peaksin selle blogi ümbernimetama rabas ja metsas kolamise blogiks. Sest muust ma ju viimasel ajal siin eriti ei kirjuta.

Igatahes. Kolm päeva ja kolm toredat matka.

Reede õhtul rahvaga jõe peal kanuutamas. Päikeseloojang kui sulakuld, koprad toimetamas, ööbikud laksutamas. Täiuslik meditatsioon.

Minek!

Tagasi jõudes oli päike juba loojunud. 

Laupäeval trampisime Hga rabas ühelt saarelt teisele ja ringi ümber raba. Hea ring, väga mõnus jalutamine 4 tundi. Rabas kõik õitseb – murakad, sookail, küüvitsad. Uimastav lõhn, mis jääb külge riietele ja koerale. Ma ei suutnud kokku lugeda, kui palju lendas raba kohal merikotkaid, aga kümmekond võis neid küll olla.

Ja muidugi selle retke nael – suur põdrasarv. Olen ammu unistanud, et leiaks ometi mõne sarve, ning sättinud oma käike sinna, kus põdrad käivad. Skoor ümmargune null kuni praeguseni.

Uhke sarv

Juba eelmisel nädalal tahtsin ühe siinkandis toimuma pidanud matkaga liituda ja rännata Ullusaarele. Ära jäi, sest rahvast ei saanud kokku. Ära jäi ka sellel pühapäeval toimuma pidanud ametlik matk. Aga me tegime asja Hannaga mitteametlikult ära ning rändasime ikkagi Ullusaarele Jõmmsohu.

Kõigepealt ma pean aga selle Ullusaare värgi ära seletama. Et mis hull ja mis saar. Tegelikult on selle soosaare nimi Pikassaar, aga Ullusaareks hakati teda kutsuma siis, kui üks hull seal end päriselt sisse seadis. Nimelt põgenenud Piirissaarelt pärit Arnold Karila kuskil 1960ndate lõpus Tartust hullumajast ja elanud seal kaugel soosaarel tükk aega. Segased ajad ja metsavendadega oli veel probleeme. See, et kuskil soosaarel elab mingi kahtlane isik, ei sobinud kohe mitte. Niisiis korraldati haarang ja võeti Karila kinni. Tema aga polnud üldse nõus saarelt vabatahtlikult ära tulema ja nii pidid miilitsad ta soost nagu karu kinniseotuna välja tassima. Selgus, et poliitikaga pole tal aga midagi pistmist, oli lihtsalt vaimsete probleemidega inimene.

Matkakaaslane tõmbab mätta peal natuke hinge
Mingit teed või selgestinähtavat rada Ullusaarele ei lähe. Meie läksime Hannaga otse üle soo ja soosaarte: ikka Põdranõnalt Perässaarde, sealt Kõrgessaare kaudu Ullusaarele ja tagasi Põdranõnale. GPS näitas kokku ringiks 10 km ja vantsisime seda 5 tundi. Maastik madalsoole kohaselt väga raske, ainult ekstremistidele. Sain säärikust korralikult vett välja kallata, sest kui hooletult astudes võid sääriku lausa sohu ära kaotada.

Ebaküdooniad metsas

Aga asi juba algas Põdranõnal toredasti. Seal on kaks vana talukohta (Viira ja Põdranõna), kus olen ennegi kolamas käinud. Aga et ühe juures on kaasik, mille alustaimestiku moodustab ebaküdoonia, see oli küll üllatus.

Edasi need soosaared. Need on muidugi müstilised. Igivanad ja ilmatu jämedad puud, puntras tormimurrud, kõikjal sigade tegutsemisjäljed. Leidsime ka arvatava karu magamiskoha. Ullusaarel polnud midagi. Ei saanud me Hannaga kumbki aru, mispärast ei võinud inimene nii toredas kohas elada. See ju täitsa paradiis. Tagasi tulime juba otse üle soo ning enne kojusõitmist pakkus Hanna välja, et me peaks ikka kuusekasve ka korjama. Et kuda me lähme niimoodi täiesti tühjade kätega koju. Nii saigi. Nendest kuusekasvudest saab limonaad ja siirup.

Ubaleht, madalsoode taim

Neist saab hüva kraami talveks!

 

Matkalised Ullusaarel

2 kommentaari »

Distantsi hoidmisest või siis mitte

Päikesetõus Kalli jõel. 

Mul ei ole suuri raskusi sotsiaalse distantsi hoidmisega. Võin päevade viisi vabalt vaid oma koeraga rääkida või hoopis vait olla. Kaubanduskeskustes kolamisest pole kunagi midagi arvanud ning poes olen juba aastaid käinud ainult asja pärast (ning võimalikult vähe). Suured rahvaüritused mind ei tõmba. Kui siis mõni klassikakontsert. Kino – no võib vabalt ka olemata olla. Igasugu laadad ja kogunemised ….mkmmm. Pole minu teetass. Laulupidu oli väga tore küll, aga pärast seda olin lihtsalt meeletult väsinud inimeste hulgas olemisest. Reisimine…ei viitsi viimastel aastatel nagunii, sest kodus on lihtsalt nii hea. Eriti kohutavad on suurlinnad ja lennujaamad. Katsun neid vältida niipalju kui võimalik. Sünnipäevatamine-sõbrannatamine – no ma olen vist nii asotsiaalseks muutunud, et ei mäletagi enam, millal keegi viimati mind kuskile sünnipäevataolisele üritusele kutsus. Pole midagi õudsemat pika laua taga istumisest või kuskil üritusel šampanjaklaas peos mõttetut small talki ajada. Jah, ma suudan muidugi kõike seda, aga pole iial nautinud ega vabatahtlikult sellistest ettevõtmistest osa võtnud.

Mulle meeldib eraviisiline suhtlemine. Südamest-südamesse jutuajamine või intervjuu – jaa. Teist inimest kuulates – jaa! Väikeses ringis sõpradega maailmaparandamine – jaa, kuid peab olema võimalus lahkuda siis, kui tahan. Inimestega suhtlemine minu tingimustel ja piiratud aja jooksul – jaa, väga-väga mõnus. Minu tüüpi inimestega koosolemine – jaa, muidugi! Inimesed on väga toredad ja ma armastan neid (enamasti).

Kell on poole kuue paiku hommikul. Päike tõuseb 6.03.

On aga üks asi, milleta ma üldse ei saa. Ma vist kängun siis täitsa ära. Mul on vaja seda lähikontakti, võiks öelda isegi intiimsuhet. Jah, loodusega!

Nii kaua kui end mäletan, olen otsinud lähedust loodusega aina enam ning kui seda pole olnud parasjagu võimalik saavutada, siis tundnud end ahistatult, nõrgalt, halvasti. Isegi magada ei saa normaalselt, kui pole saanud ära käia. Oluline on võimalus minna. Või ka teadmine, et võimalus minna on olemas.

Näiteks täna me läksime. Me startisime kell 5, et näha päikesetõusu soos. H. jäi jõekääru kala püüdma, mina aga kanuuga ümberkaudseid järvi avastama. Päike tõusis. Selle tunnikese jooksul aeti soos ära palju asju. Tedred mängisid, luigepaar tiirutas järve kohal tiibade vihinal-kohinal-mühinal. Laulurästad, pahandava prääksatusega roostikust lendu tõusvad pardid ja peegelsile järv. Ei mingeid muid helisid peale kohalike asukate toimetamist. Kanuuga liigud hääletult ja kuuled kõike. Eriti tore on minna üksi, olla väga väike keset suurt järve ja sood. Tunda meeletut rikkust, tänulikkust ja õnne. Tundide viisi ringi uidata ilma kella vaatamata.

Kõige selleta ma ei saa! Taoline ärakäimine parandab hinge ja paneb mõistma, mis on tegelikult oluline. Loodust on meil kõigil just praegu vaja rohkem kui kunagi varem. Aga mitte kujul, kus minnaks massiliselt ühte kohta, lärmatakse, läbustatakse ja levitatakse seal kambakesi viirust. Vaja on enda sisse vaadata. Seda saab teha üksi. Eestis on piisavalt kohti, kus kogeda loodusega kahekesiolemist.

Enne päikesetõusu on maailm selline must-valge. 

Öö on olnud nii krõbe, et jõe peal on jääkiht

Hetk hiljem. Täpp põõsa kohal on möödalendav kotkas.

Päev on käes ja kõik hommikused toimetajad on tasa jäänud. 

Comments (1) »

Olge unistamisega ettevaatlik!

 

Parim aeg maadeavastamiseks! Kalli jõgi. 

Päriselt ka! Ma näiteks unistasin juba mõnda aega, et küll oleks tore ümbruskonna jõgesid ja järvesid mingi veesõidukiga avastada. Nüüd on meil õuepeal kanuud ning alati võimalus minna avastusretkele.

Kannatamatult ootasime jõesopist jää kadumist ning kohe esimesel võimalusel läksime veele. Oh imeline! Soos on praegu veel vaikne, kui mitte arvestada tedremulinat ja sookurgede pulmalaulu. Kulgesime jõge pidi ringi siin ja seal, tegime peatusi ja otsisime maalemineku kohti. Ei ühtegi inimeste peale meie. Tuulevaikus.

Soosaared. Emajõe-Suursoos arvatakse neid olevat saja ringis. Väga erinevad. Mõned on kõrgemad, mõned madalamad. Mõned suured nii, et annab ühest otsast teise marssida, mõned tillukesed vaid üksikute kõrgemate puudega.

Seisad keset soosaart. Ühel pool raba, teisel pool madalsoo, keskel raskesti ligipääsetav saar. Ürgne mets. Uued marjakohad, kindlasti ka palju seeni. Rabast väljanirisev oja, mille vesi maitseb imehästi. Sookailu õitsemise lõhna lisab mu aju siia ise juurde.

Kõikjal nende tegutsemisjälgi. Loe nagu raamatut!

Professionaalne kobraste tehtud lageraie: kõik puud on langetatud jõe suunas ja mitte üks pole suvaliselt metsa kukkunud. 

Töö jäi korraks pooleli. 

Hiiglaslik kopraloss

Põtradel on olnud pidu. Vana tuulemurtud haab on sisuliselt puhtaks kooritud.

Hundid. Õigemini küll nende kaka. On ju nunnud karvased junnikesed:)  

Hundukese pealuu

Tõeline seapesa. Kes meist poleks hurjutanud lapsi, et miks on nende voodi säherdune seapesa. Palun väga – selline on päris seapesa! 

Nõiduslik ürgmets, kus inimkäsi pole midagi teinud. Kõik on nagu on. Ja kõige toredam – see mets kaitseb end ise: mingi valemiga ei saa siia kunagi tulla ükski metsamasin. 

 

Oeh! Ma olen sellest avastusretkest täiesti laksu all. Õnneks on vaja väga vähe, kas teate:)

 

 

Comments (1) »

Kes või mis on chaga?

Olles värskelt ühele saanud seentearvestusega, olen hakanud neid tegelasi natuke teise pilguga vaatama. Hulk seniseid nö sitaseeni polegi enam mu silma jaoks sitaseened ning mõni puul kasvav moodustis hakkab ka silma.

Ühel kenal sügispäeval hulkusime Kustiga jälle mööda soosaari ja leidsime chagametsa. Chaga ehk must pässik on puuseen, mis kasvab kase küljes. Ta näeb välja nagu must moodustis ja ma pole neid kunagi varem märganud. Sageli kasvab ta just parajal võtmisekõrgusel, kuid mõnikord ka nii kõrgel, et vaja redelit. Igal pool teda siiski ei leidu ning kui leiad ühe, siis üldjuhul on ümbruskonnas teda veelgi.

NB! Chaga ei ole sama, mis kasekäsn, kuigi paljud teda nii kutsuvad. Kasekäsn on ka puuseen, aga hoopis teistsugune. Ja samuti pole kasekäsnad need moodustised, mis kasetüvedel siinseal kasvavad, mõned lausa hiiglaslikud. Need on hoopis kasepahad (pahk-paha).

Hiiglaslik kasepahk. Suursnautser on siin võrdluseks ja täidab antud hetkel tikutoosi rolli.

Aga nüüd sellest mustast pässikust. Temast on viimasel ajal palju räägitud ja kirjutatud. On teine iidne raviseen, Venemaal kasutatud ravimina lausa 12. sajandist peale. Põhimõtteliselt ravivat igasugu hädasid nagu kõrget vererõhku, korrastavat veresuhkrut, turgutab immuunsust, sisaldab vitamiine ning koguni vähile tegevat tuule alla. Niiet selline tore seeneke.

Igatahes. Tõin teda koju hea hulga, peenestasin tükkideks, kuivatasin ära ja jahvatasin pulbriks. Hea tarvitada näiteks kohvi sees, kuhu lisan kannu kohta teelusikatäie chagapulbrit. Ei võta meid enam ussi- ega püssirohi. Täpsema juhise, kuis puu küljest lahti kangutatud hirmkõva seent “taltsutada” ja tarvitada, leiab näiteks siit.

NB! Kui kohvimasinaga jahvatate, siis pigem masinasse vähem ja kindlasti väiksemad tükid. Muidu lendab masin õhtule:)

Chagatükid pärast metsast kojutoomist. Tükeldasin nad kohe väiksemaks ja kuivatasin pliidil. Korjata tasub loomulikult kuivema ilmaga.  

Leave a comment »

Sooseiklus Emajõe-Suursoos

 

Nädalavahetusel võtsin Kusti (koer) ja Louis`ga (workawayer Prantsusmaalt) ette retke sügisesse Emajõe-Suursohu. Plaan oli minna sama rada pidi, kus suvel peaaegu ära eksisime, tähistada rada ja teha soosaarel lõket. Louis`i jaoks oli see esimene sooskäik ehk siis plaan oli talle ka näidata, kui äge koht on soo ja raba.

Ega ta ei tahtnud alguses uskuda, et soos ongi nii märg, et ilma kummikuteta sugugi ei saa. Ja poleks tõesti saanud, sest viimase aja vihmad olid mõned kohad muutnud väga-väga vesisteks. Kusti rõõmuks muidugi, sest see loom ei jäta iial ronimata ühtegi veeauku, kraavi, ojja, jõkke, järve.

Meie retk algas Kõivussaarest. Vast pool kilomeetrit oli täiesti kuiva astumist, kuid siis algas mättalt-mättale hüppamine ja kuivema raja otsimine. Aga ei hullu. Varsti olimegi päris soos. Selles imelises sookailude järgi lõhnavas paigas, kus mättad punetasid jõhvikatest. Eksootika välismaalasele loomulikult. Prantsusmaal ju soid ega jõhvikaid pole.

Edasi kulges teekond juba mööda soosaart. Sürrealistlik paik. Ega seal eriti kunagi kedagi ei käi. Rada on vaevumärgatav, kuid et ma olin juba suvel sama teekonna läbiteinud, siis mäletasin kõike. Mul on fotograafiline mälu ning kui ma olen kord mingit pilti näinud, siis meelde see mulle jääb. Eriti looduses. Ma ei pea nägema spetsiaalset vaeva, et jääda meelde mõni koht või eritunnus, kuid kui satun samasse kohta, siis tean täpselt, et “jaa, siin  olen ma olnud”. Igatahes on see äärmiselt kasulik ja abiks oskus. Nutiseadmeid me sel retkel üldse ei kasutanud ja kaarti polnud ka kaasas. Ning ei tundnud ka mingit vajadust selle järgi.

Siirva soosaarel lõime laagri püsti. Supp ja pott oli meil kaasas, samuti kõik vajalik lõkke tegemiseks. Toimetasime nagu vanad indiaanlased ja varsti supp juba kees. Ümberringi hiigelsuured ja küllap väga vanad puud ning aeg-ajalt mõni häälitsev lind. Paradiis. Pole olemas turvalisemat paika.

Retke teine pool kulges juba mööda inimese tehtud teeradasid. Tanipalu metsad on väga ilusad ja äärmiselt privaatsed. Sinna ei satu juhuslikud külalised, sest sinna pääsebki vaid ringiga läbi soo või siis üle tähistatud eramaade. See aga on minu jaoks umbes sama, mis võõra inimese elutoast läbi marssimine – no ei taha seda teha.

Retk võttis aega 4 tundi. Kõndisime väga rahulikult. Nüüd ei jõua ma aga enam ära oodata, millal saan minna juba järgmisi soosaari avastama. Selliseid käike on mulle väga vaja, sest pärast seda tunnen end kui ümbersündinuna. Hea on ja energiat on rohkem.

Comments (1) »

Ahunapalu lood ja laulud

Ahunapalu palvemaja

Ahunapalu vanas palvemajas toimus väga tore kontsert. Juhan Uppin, Tuule Kann, Johannes Arike jt mängisid päkarauakandeid ja Seto meeskoor Liinatsuraq laulis. Ja mitte ainult – Urmas Kalla koorist oli Ahunapalu kandi pärimuse põhjalikult ette võtnud ja jagas igasuguseid lugusid siitkandist. Kohalikus murrakus!

Vanas lagunevas palvemajas kõlasid kandled imeliselt. Ei mingit võimendust, sest päkarauakannel on selline pill, mis teeb märgatavalt jõulisemat häält, kui tavaline kannel. Teda mängitakse nimelt nõnda, et pöidla ümber on spetsiaalne rõngas ehk päkaraud.

Liinatsura

Liinatsuraq Ahunapalu palvemajas

Ahunapalu võib pidada päkarauakandle mängu hälliks. Siin elas ja tegutses kandlemeister ja pillimees Aksel Tähnas (1911-1997). Ta õppis kandlemängu juba poisina selgeks ühelt oma küla mehelt. Hiljem hakkas ta ise valmistama kandleid ja viiuleid, mida võib senini näha Tähnase kodutalus Ahunapalus. Kogu elu mängis Tähnas kannelt igal vabal hetkel kas kodus või ka pidudel, kuhu teda sageli esinema kutsuti. Ta oli tunnustatud kandlemängija, kes osales ka võistumängimistel. Valmistas elu jooksul kümneid kandleid ning nendel mängitakse tänini. Eilsel kontserdil mängiti mõistagi Tähnase pillidega. Ja mitte ainult – Johannes Arike, siitsamast Järvseljalt, on Tähnase kaasaegne, mänginud koos temaga. Muidugi kuulsime vanu häid Aksel Tähnase lugusid.

Ahunapalu kohta sain teada igasuguseid lugusid. See on igavesti vana küla, mida varem teati Peravalla külana. Eks ta ju täitsa maailma lõpus on küll. Vähemalt tänapäeval on see nii, et edasi on vaid tupikteed ja suur soo. Kunagi aga läinud Tasa talu juurest tähtis tee Võnnu kirikusse ja Kikassaares sõideti parvega üle Ahja jõe.

Kust Ahunapalu küla oma nime on saanud, kes seda enam mäletab. Ahun tähendab murrakus ahvenat. Võib-olla sai küla nime mõne Ahuna-nimelise talu järgi, võib-olla aga hoopis selle järgi, et ju vast siit mööda voolavas Peravalla jões ka ikka ahunaid ringi ujus.

Tänapäeva Ahunapalus pole endisest rahvarohkest külast enam kuigipalju järel. Kui varem olnud paik lagedavõitu ja talud paistnud üksteisele silma, siis nüüd on ammugi kõik metsa kasvanud. Külas elab ca 20 inimest ning tuntud on ta kui meeste küla – nende ülekaal on suur. Endises koolimajas on mõned korterid ja seal elatakse. Koolimaja küljes asuv palvemaja on haletsusväärses seisus, kuid on lootus, et ta kõpitsetakse üles. Külaselts selleks on moodustatud.

Külakeskus koosneb bussipeatusest ja surnuaiast. Bussiga saad hommikul kl 6 Tartusse ja 12 tundi hiljem Tartust tagasi. Kaks korda nädalas põikab külla sisse lavka. Surnuaed on tilluke, kuid igivana. Nii vana, et selle kohta on pärimus, et ta ujunud siia kunagi suurveega kohale. Tükkis täiega – mändide, ristide ja kalmudega. Vot nii.

Leave a comment »

Kodustamistööd Palgil

Peramaa

Naaberkülas on selline vaatetorn

Ajaloo ilu huvides kirjutan natuke remondijuttu.

Mõistagi on Palgi talu seni olnud veevärgita. Nagu ikka sellised maasektorid. Õigupoolest polnud siin ka vett, sest vana kaev oli sisse varisenud. Aga kaevu lasime teha eelmisel suvel ja nii sai vähemasti veemure lahendatud. Kanalisatsiooniteema ja kogu sellega avaneva kodumasinate-mugavuste imedemaa loomine aga lükkus edasi. Kogu tänavuse aasta on mul kuklas tiksunud mõte vannitoa ehitusest. Nüüd on asi vaikselt edenema hakanud.

 

Kopp

Päev, kui ehitati kanalisatsioonivärki ja majja jõudis vesi. 

Väline värk ehk kaev+vee- ja kanalisatsioonitrass kõige suurdekäivaga, on valmis. Eks mul on pähe tekkinud väga palju halle karvu seoses sellega, sest küsisime raha hajaasustusprogrammist ning see on just selline halliksajav tegevus. Mul vererõhk ja stressitase tõuseb taevasse, kui keegi mainib Ehitisregistrit, projekti koostamist,  kuluaruandeid vms formaalsusi. Aga no läbi närisime. Abiks!

Vannitoa valmisehitamine aga pole niisama lihtne. Jah, koht oli meil valmis vaadatud ammu ja mingi plaangi paberi peal. Aga need eeltööd! Oehh. Palgi talu eelmine omanik pidi olema äärmiselt alalhoidlik tegelane, sest paistab, et kogu elu jooksul pole ta ühtainsatki asja ära visanud. Kõik kraami ladustas ta rehealla ehk sinna, kuhu me vannituba tahame ehitada. Lõputu hulk kodumasinaid (vist oma 5 külmkappi!), kohutavat nõukaaegset polüestermööblit, prügi ja tühje pudeleid, väga palju tühje viinapudeleid. Kõik see tuli sorteerida ja a)lasta ära vedada, b)põletada või c)ladustada kuhugi mujale.

Koristamisele järgnes meeletu tolmutamistöö. Tulevases vannitoas hakkab osaliselt näha olema palksein, see aga oli täiesti tahmunud. Ju nad siis tossutasid seal ja kuivatasid vilja või midagi. Ega muud kui saun kütte, tolmumask ette ja relakaga seinu puhastama. Tõenäoliselt on tegemist maailma ühe vastikuma tööga:) Seda suurem on rõõm, kui see tehtud sai. Mulle meeldib mõte: sa ei pea seda seina niimoodi enam kunagi puhastama.

tolmuaff

Päev, kui maskeerisin end tolmuaffiks ja ei lõpetand enne, kui terve maailm oli korralikult tolmu täis tehtud.

Seinad

Siia tuleb vannituba ja WC. Seinad on puhastatud. Võrdluseks – uks on puhastamata. Palgi talus peab nime kohaselt igas ruumis ka natuke palki näha olema. Vannitoas ja WCs ka. 

Põhimõtteliselt olengi kogu sügise koristanud. Tühjendanud kuure ja kõrvalhooneid eelpoolnimetatud prügist. Teinud palju lõket. Rõõmustanud iga puhtaks saanud ruutmeetri üle, sest on äärmiselt masendav elada kellegi teise asjade keskel. Kodustanud niimoodi Palgi talu.

Mis veel? Muidugi see pole kõik.

Hanna õpib nüüd kitarri Tartus muusikakoolis. Mõlemad jätkavad ratsutamisega. Lisaks käivad kõikvõimalikes ringides, mis kooli juures tegutsevad.

Mina käin korra nädalas laulukooris (mul on vaja minna laulupeole, eks!) ja rahvatantsus. Haa….teate, see rahvatants – see pole sugugi mingi memmekeste värk, vaid täiesti kõva peamurdmine. Ütleme nii, et ma olen käinud mõned korrad ja tunnen ennast ikka täiesidioodina seal tunnis. Mitte midagi ei taipa:) Aga võib-olla see läheb üle.

20181014_143633

Kutsikaaias on nunnuajad. Praeguseks on väikesi küll juba vähem, kuid paarile tegelasele otsime ikka uusi kodusid.

Järvselja

See vahva seltskond treenib märtsikuiseks suurvõistluseks – 500-kilomeetrise Finnamarkslopeti jaoks Põhja-Norras. H. on esimene eestlane, kes sellise katsumuse ette võtab. Teekonda võistlusele saab jälgida siin. Pilt on tehtud Järvselja Ürgmetsa sissekäigu juures. 

 

 

 

 

 

 

 

 

2 kommentaari »