Archive for Ehitus

Ehitamine ja meisterdamine

Paistab, et käimas on ehitamise faas. Olen avastanud, et väga tore on toimetada igasuguste tööriistadega ning täiesti oma kätega ehitada valmis asju, mille loomist seni pidasin “meestetööks”.

Igatahes. Mõned hiljutised projektid on siin.

Vana lauarisu värvisin ära ja lisasin riiuli, kus on väga mugav igasugu köögikraami hoida. Peenutsevalt võib asja nüüd ka köögisaareks nimetada.

Oma töötuppa tegin vanadest kulunud laudadest riiulid.

Meil on palju vanu aknaraame, mida olen tükk aega vahtinud mõttega, et peaks neid kuidagi kasutama. Niisiis ehitasin raamile juurde riiulitega seinakapi. Sobib meie vannituppa nagu valatult:)

 

 

 

 

3 kommentaari »

Vaja oleks uut maja

Juhhei! Ma ei vaata enam korstna poole murega, et sealt hakkab kohe tükke alla sadama, vaid uhkusega. Palgi talul on nüüd Ahunapalu kõige ilusam korsten! On meil siin kuldsete kätega mehi, keda ma reklaamida ei tohi:)

Igatahes. Vana korstnaga läks nii nagu ikka tavaliselt nende läheb. Ehk et kõik algas ideest, et on vaja uut korstnapitsi, kuna vana paistis sõna otseses mõttes läbi ja aegajalt kukkus sealt ka tükke. Korstnaotsa lammutades aga selgus, et nii lihtsalt me ei pääse, sest korsten ise ka haletsusväärses seisus. OK, teeme siis vahelaeni, oli järgmine otsus. Et ehk on altpoolt vinks-vonks. Tuhkagi. Asi päädis ikkagi peaaegu täielikult uue korstna ehitusega. Aga mu süda on rahul – see vana oli tõesti väga tuleohtlikult ehitatud ja ka suure praoga. Reaalne oht, et maja võinuks maha põleda.

Nüüd aga on küll lugu nii, et vaja oleks uut maja, mis nii ilusa korstnaga klapiks. Mõnus! Aitäh tublidele ehitajatele!

Muidu edeneb suvi omasoodu. Korjan  marju, kirjutan lugusid, mängin koertega, kolan metsades. Aias kõik kasvab, mis on maha pandud. Oleks võinud panna rohkem, sest kasvab hästi. Järgmisel aastal parandame selle vea:)

Suvikõrvitsauputus. Saab kooki, pirukat, kotlette ja niisama paljalt süüa:)

Porgandid

Üleöö paisuma hakanud kõrvits

Laisa inimese (rohida ei viitsi) lillepeenar. Vana kolu pealekauba. 

Leave a comment »

Kodustamistööd Palgil

Peramaa

Naaberkülas on selline vaatetorn

Ajaloo ilu huvides kirjutan natuke remondijuttu.

Mõistagi on Palgi talu seni olnud veevärgita. Nagu ikka sellised maasektorid. Õigupoolest polnud siin ka vett, sest vana kaev oli sisse varisenud. Aga kaevu lasime teha eelmisel suvel ja nii sai vähemasti veemure lahendatud. Kanalisatsiooniteema ja kogu sellega avaneva kodumasinate-mugavuste imedemaa loomine aga lükkus edasi. Kogu tänavuse aasta on mul kuklas tiksunud mõte vannitoa ehitusest. Nüüd on asi vaikselt edenema hakanud.

 

Kopp

Päev, kui ehitati kanalisatsioonivärki ja majja jõudis vesi. 

Väline värk ehk kaev+vee- ja kanalisatsioonitrass kõige suurdekäivaga, on valmis. Eks mul on pähe tekkinud väga palju halle karvu seoses sellega, sest küsisime raha hajaasustusprogrammist ning see on just selline halliksajav tegevus. Mul vererõhk ja stressitase tõuseb taevasse, kui keegi mainib Ehitisregistrit, projekti koostamist,  kuluaruandeid vms formaalsusi. Aga no läbi närisime. Abiks!

Vannitoa valmisehitamine aga pole niisama lihtne. Jah, koht oli meil valmis vaadatud ammu ja mingi plaangi paberi peal. Aga need eeltööd! Oehh. Palgi talu eelmine omanik pidi olema äärmiselt alalhoidlik tegelane, sest paistab, et kogu elu jooksul pole ta ühtainsatki asja ära visanud. Kõik kraami ladustas ta rehealla ehk sinna, kuhu me vannituba tahame ehitada. Lõputu hulk kodumasinaid (vist oma 5 külmkappi!), kohutavat nõukaaegset polüestermööblit, prügi ja tühje pudeleid, väga palju tühje viinapudeleid. Kõik see tuli sorteerida ja a)lasta ära vedada, b)põletada või c)ladustada kuhugi mujale.

Koristamisele järgnes meeletu tolmutamistöö. Tulevases vannitoas hakkab osaliselt näha olema palksein, see aga oli täiesti tahmunud. Ju nad siis tossutasid seal ja kuivatasid vilja või midagi. Ega muud kui saun kütte, tolmumask ette ja relakaga seinu puhastama. Tõenäoliselt on tegemist maailma ühe vastikuma tööga:) Seda suurem on rõõm, kui see tehtud sai. Mulle meeldib mõte: sa ei pea seda seina niimoodi enam kunagi puhastama.

tolmuaff

Päev, kui maskeerisin end tolmuaffiks ja ei lõpetand enne, kui terve maailm oli korralikult tolmu täis tehtud.

Seinad

Siia tuleb vannituba ja WC. Seinad on puhastatud. Võrdluseks – uks on puhastamata. Palgi talus peab nime kohaselt igas ruumis ka natuke palki näha olema. Vannitoas ja WCs ka. 

Põhimõtteliselt olengi kogu sügise koristanud. Tühjendanud kuure ja kõrvalhooneid eelpoolnimetatud prügist. Teinud palju lõket. Rõõmustanud iga puhtaks saanud ruutmeetri üle, sest on äärmiselt masendav elada kellegi teise asjade keskel. Kodustanud niimoodi Palgi talu.

Mis veel? Muidugi see pole kõik.

Hanna õpib nüüd kitarri Tartus muusikakoolis. Mõlemad jätkavad ratsutamisega. Lisaks käivad kõikvõimalikes ringides, mis kooli juures tegutsevad.

Mina käin korra nädalas laulukooris (mul on vaja minna laulupeole, eks!) ja rahvatantsus. Haa….teate, see rahvatants – see pole sugugi mingi memmekeste värk, vaid täiesti kõva peamurdmine. Ütleme nii, et ma olen käinud mõned korrad ja tunnen ennast ikka täiesidioodina seal tunnis. Mitte midagi ei taipa:) Aga võib-olla see läheb üle.

20181014_143633

Kutsikaaias on nunnuajad. Praeguseks on väikesi küll juba vähem, kuid paarile tegelasele otsime ikka uusi kodusid.

Järvselja

See vahva seltskond treenib märtsikuiseks suurvõistluseks – 500-kilomeetrise Finnamarkslopeti jaoks Põhja-Norras. H. on esimene eestlane, kes sellise katsumuse ette võtab. Teekonda võistlusele saab jälgida siin. Pilt on tehtud Järvselja Ürgmetsa sissekäigu juures. 

 

 

 

 

 

 

 

 

2 kommentaari »

Emme, palun too linnast mulle üks eterniitplaat!

Hanna (8) mõtiskleb:

“Minu lemmikpood on ehituspood. Emme, kui sa lähed linna, siis too mulle palun üks eterniitplaat!”

Mina: ????

Hanna: “Ei, too parem 3 tükki. Ja too mulle veel kanalkatoru ka.”

Mina: Hmm…millist toru vaja on? Ja kui palju?

Hanna: “Viiekümnest. 50 meetrit. Ja siis mul oleks vaja telliskive paar tuhat ja viis kotti segu. Tahan ehitada suure viiekordse maja.”

Helena: “Aga kruvisid või naelu sul pole üldse vaja või?”

Hanna: “Jaa, kruvisid vaja küll.”

Mina: “Milliseid?”

Hanna: “Viiesajaseid…..eeee…ei, sajaseid ikka.”

Mina: “Kas torxi?”

Hanna: “Jaa, ikka. Neid saab ilusti torgata, eks?”

Leave a comment »

Talvine koolivaheaeg ehk kuidas me peaaegu Mehhikosse sattusime

img_5773

Koolivaheaegadega on sel aastal segased lood – need on vist koolidest puht erinevatel aegadel. Igatahes Tln Ühisgümnaasiumis peetakse sel nädalal vaheaega ja loomulikult lasime me Hde linnast jalga esimesel võimalusel ehk siis millalgi möödunud nädala keskel.

Tee viis Tartumaale ja kuskil Peipsi lähistel hakkas Hanna hirmsasti tagaistmel närvitsema. “Emme, ma just nägin, et silt näitas: Mehhiko 10 kilomeetrit! Kas sa oled hulluks läinud, miks me tulime Mehhikosse? Ja mismoodi saab Mehhiko üldse siin olla??? Kas see ei peaks mingi lõunamaa olema??” Õnneks järgmist silti uurides tuvastas siiski, et me pole sattunud mitte kaktustemaale vaid Mehikoorma lähistele.

Vaheaeg ise oli muidugi toimekas.

img_5777

Vabariigi aastapäeval sõitsime koertega Ahunapalu metsades ja keetsime lõkkel suppi. Edasised päevad kadusid lihtsalt kuhugi toimetades käest, sest igast maasektorites ei lõpe teadupärast tööd ka mitte viimsepäeva laupäevaks. Ja mulle meeldib see.

Esmaspäeval ootas mind katsumus. Teadupärast lõppes mu esimene koerarakendisõit suurejooneliselt võpsikusse põrutamisega ja sellepärast kartsin ise rakendi juhtimist nagu tuld. Nimelt on see minemahakkamise nõks umbes sama järsk, kui suusatõstukiga üles tõmbamise nõksakas (mis on ju kukepea, eks:)). Aga kui kinni oskad hoida, siis pole hullu midagi.

img_5798Ootavad, et saaks sõitma minna.

Niisiis tegin terve päeva hoopis teistmoodi tööd kui tavaliselt arvuti taga ja sõidutasin Maanteemuuseumis koertega lapsi. Oli see vast alles möll ja rabelemine, päeva lõpuks olin täiesti läbi nagu kapsas. Aga tehtud sai – kõik said sõidetud, keegi viga ei saanud, puusse ei põrutanud ja haigeks ei jäänud. Kokkuvõttes täiesti tore ja teistmoodi vastutus.

Selle nädala jooksul sulas lumi olematuks ning maasektorid muutusid mülgasteks. Suutsin koduukse ees autoga nii kinni jääda, et nuta või naera, aga minema ei saa. Või noh, mis kodu-ukse ees kinni jäämisest rääkida – ka kruusateed on kohati sellises olukorras, et on võimalik sõiduautoga kõhu peale kinni jääda. Nelivedu on vaja, mismuud. Naljad Hiluxist ei olegi enam mingid suvalised hailuksinaljad, vaid täitsa tõsine jutt.

Veel tutvusin erinevate vanadel ustel kasutavate värvide hingeeluga, kui värvist uksi puhastasin. Olen nüüd katsetanud udubeent värvieemaldajat nimega Speedheater, keemilist värvieemaldit ja kuumapuhurit. Tõhusalt toimib siiski neist vaid viimane, millega töö edeneb kiiresti. Speedheateri ja keemiaga värvi maha võtmine aga koosneb põhimõtteliselt peamisest passimisest (mis on tüütu). Rääkimata sellest, et keemia eemaldab värvi vaid ühe kihi haaval, mis muudab ettevõtmise veel kordades ajamahukaks ning passimise veelgi tüütumaks.

Savilöövile jõudsime vaid üheks päevaks, ja sellest on mul kahju. Tahaks ennast kloonida. Täitsa nagu kits kahe heinakuhja vahel. Samas Savilöövi oli ilusti hakkama saanud, ukse juures ootas meid naabri kass, kes käivad siin hiiri püüdmas. Jõudu tööle, neid siin ikka on!

Saagisin ära hunniku puid, puhastasin ära lillepeenrad ja kütsin muidugi sauna. Savilöövile nimelt pole mõtet üldse tullagi, kui saunas ei käi, sest meie saun on tõeliselt mõnus paik.

Leave a comment »

Ehitame iglu!

img_5467

Oh seda õnne ja rõõmu, kui maha tuli esimene lumi. “Ehitame iglu!,” pani Hanna ette.

img_5461

img_5464

Leave a comment »

Ajalooga kiiktool

img_5189

Kiiktool enne, nõukaaegsena.

See nõukaaegne pruuni kattega kiiktool on meie suguseltsile kuulunud aastakümneid. Kingiti ta kunagi minu vanaemale meeskoori poolt, keda ta juhatas. Mina mäletan teda aga ka vanavanaema kiiktoolina. Kusjuures ega ma muud oma vanavanaemast ei mäletagi seda, kuidas ta koguaeg istus selles kiiktoolis ja kui ma talle külla läksin, võisin jalastel seistes kaasa kiikuda.

Aga kui vanaema maja maha müüs, sattus kiiktool ja veel hulgaliselt majakraami äraviskamise või ära annetamise ohtu. Kiiktooli päästsin ja juba mõnda aega “elab” ta Savilöövil.

Ammu juba oli plaan ta ilusaks kõpitseda, aga mis veel otseselt ei lagune, seda ei kipu ju puutuma. Ühel hetkel märkas Hanna, et kiiktoolist eritub veidrat pruuni puru. Selge – nüüd on remondiaeg käes!

Selgus, et pruun puru oli aastakümneid vana poroloon. Kirjeldamatu, milliseks muutub see materjal aja mõjul. Tegemist on mingi pruuni kleepuva ollusega, mis kleepub kõikjale ja on raskesti eemaldatav – ta jääb jalataldade külge ja seal ta püsib, püsib, püsib….

Igatahes. Harutasin kiiktooli lahti. Kohutavalt ropp töö just selle mädanenud porolooni pärast. Puhastasin raami liivapaberi ja kaltsuga, värvisin mööblivärviga paar korda üle. Pruuni riide asemele panin edeva sinise ja eks jälle ohtralt porolooni, et tulevastel põlvedel 50 aasta pärast oleks ka võimalik seda toredat tööd teha. Lõpuks sai igatahes väga ilus. Miks ma seda koletist juba ammu varem üles ei vuntsinud? Ei tea.

img_5396

 

img_5400

Uus kiiktool!

Leave a comment »

Suvi2016 tagasivaates

IMG_5193

Suvi möödus kui viiv, kuid ometi mahtus sinna päris palju. Oli toredaid käimisi, kohtumisi, tutvumisi, üllatusi, oli tööd ja õige vähekene ka niisama lebo.

  • Kaks väga toredat ja täiesti erinevat kanuumatka. Üks pikk ja aeglane Koiva jõel, teine kiirel ja kärestikuliselt Võhandul. Võhandu meeldis mulle väljakutse mõttes rohkem, sest seal oli nii palju tegemist, et paadis polnud aega isegi vett juua. Ka Hannale ja Helenale meeldis Võhandul rohkem.
  • Lapsed käisid suvi läbi kord nädalas ratsutamas ja mina hobuseid nunnutamas. Neil on lihtsalt superäge õpetaja! Neist tundidest talli läheduses või hobustega metsas hakkame linnas kindlasti puudust tundma.
  • Lausvihmas toimunud kohalik külapäev, kus hoolimata nutusele ilmale ei jäänud midagi tegemata. Siin meie ääremaal elavad lihtsalt nii lahedad inimesed!

 

20160803_190341_resized

Kohe läheb sõiduks!

  • Hanna ja Helena käisin võru keele laagris ja leidsin sealt mitu uut sõpra. Üldse oli sel suvel seis mängukaaslastega palju parem kui varem.
  • Käik Palamusele ning põhjalik Tootsi-Teele lugude vaimustus. Hannal ja Helenal siis.
  • Käik Jurmala veeparki ehk Hanna ja Helena sünnipäevareis.
  • Folkimine Viljandis. Helena teenis viiulit mängides esimese päris oma raha, oli selle üle väga uhke ja lubas järgmiseks aastaks rohkem lugusid juurde õppida. Mul ei ole tänavusest aastast väga eredat muusikaelamust, aga kõik 4 päeva oli täielik puhkus – mõnus hängimine, paljude sõpradega kohtumine ja paljudes õpitubades osalemine.

ait

Folgipliksid Pärimusmuusika Aida ees arutamas, kas peaks äkki esinema?!

  • Meil on nüüd majas kolm tuba. Ma ei uskunud suve alguses, et pööningutuba valmis saab, sest seal polnud suve alguses peale põranda ja voodrilauahunniku. Aga sai ja on nüüd väga-väga mõnusa auraga koht. Uni maitseb seal väga hea ja on ruumi külalistele küljealust pakkuda.
  • Suur torm, mille tagajärjel hävis palju ümberkaudset imeilusat metsa ja elasime terve nädala elektrita.
  • E. otsustas, et parem on, kui me jätkame teekondasid eraldi. Ma olen temaga nõus, sest liiga palju on olnud juhtumisi, mida mul ei ole võimalik unustada ega millega leppida. Ma ei saa olla koos inimesega, kellega ma ei saa koos luua unistusi. Ei oska ma elada päev/nädal/kuu korraga.
  • Mind tabas pärast suhete klaarumist tohutu vabanemistunne ja tegutsemiskihk. Võtsin endale eesmärgiks, et iga päev kõpitsen midagi maja ümber – kas parandan natuke majaseina, ehitan midagi, teen midagi ilusamaks. Selle tulemusena on terve hulk kohti, mis on paremini korras kui varem. Ma ei saa ise ka aru, miks ma juba varem nii ei toiminud, vaid ootasin, et keegi tuleks ja teeks.

20160726_205742_resized

Seadsime end sisse pööningul. Kasekaikad on mõtteline ruumieraldaja.

  • Õppisin kasutama tervet hulka tööriistu, millest varem kauge kaarega mööda käisin. Ei saa just öelda, et naudiksin relaka v mootorsae käes hoidmist, aga saan hakkama kui vaja. Loomulikult parem meelega hoiaksin käes heegelnõela, vardaid või supikulpi.
  • Puhkasin tervelt kuu aega ja ei teinudki sel ajal kirjatööd! Päriselt ka. Seda pole juhtunud mitu aastat ning pean ütlema, et on tegelikult üsna ärevust tekitav. Olen ju harjunud sellega, et koguaeg on tähtajad turjal ja vähemalt 5 lugu korraga pooleli. Aga kui seda nüüd äkki ei olnud, jõudsin hakata juba muretsema, et a) äkki keegi minult ei telligi enam midagi, b)äkki unustatakse mu olemasolu ja c)äkki ma kaotan oskuse hästi kirjutada või muutun laisaks.
  • Puhas vesi, palju vett! Meie uus kaev on viimase peal. Mingist veepuudusest pole juttugi, jätkub meile kõigeks. Oli ikka õige otsus rajada uus kaev.

20160824_192034_resized

Üks õhtupoolik Alumati järve ääres

  • Lugematud käigud Essemäe imeilusatesse metsadesse. Vaikus, mis ümbritseb mind kui müür. Üksi. Ümberringi kõrged künkad ja mets, mets, mets. Lõputult metsa. Ja küngaste vahel metsajärved. Alati, kui ma tahan ennast tunda tõeliselt õnnelikuna, lähen sinna.
  • Minus kasvas jälle kriipsukese võrra veendumus, et elu pärapõrgus ei ole mitte vaesus, vaid rikkus. Kõik see loodus, mis on meie ümber – see on hindamatu varandus. See, et võid võtta puu alt õuna ja seda julgelt süüa. Et saab kristallselget vett lürpida otse kaevuämbrist. Et õhk on nii puhas, et suvi läbi ei ole vaja ainsatki näokreemi ega üldse mingit kosmeetikat selleks, et näonahk klaar oleks. Et meeled muutuvad tundlikuks nagu jahikoeral. Et võid öösel tähti vaadata ja sa näedki neid! Linnas ju ei näe. Hanna ütles viimasel maaõhtul, kui juba pimedas saunast tuppa tulime, et ta tahaks maalt õhu linna kaasa võtta.

IMG_5311Meie mõnus pärapõrgu!

Comments (1) »

Kaubaalustest köögiriiul

Umbes 10 aastat seisis mul köögis üksteise otsas mitu kaubaalust. Oli nagu riiul aga nagu polnud ka. Vahetevahel mõtlesin, et keegi võiks teha sellest ju päriselt riiuli.

Viimasel ajal olen Pinterestis vahtinud euroalustest tehtud asju ja olematu riiul hakkas jälle kummitama. Täna tirisin alused välja ja hakkasin katsetama, kas saab neist midagi mõistlikku teha.

IMG_5298

Kaubaalused

IMG_5299

Ehitamiseks läks vaja tikksaagi, akutrelli, kruvisid, 4 ratast ja mõned lauad.  Alused puhastasin ära ja kruvisin üksteise külge. Alumiseks kihiks panin uued lauad. Kõige alla neli ratast. Lõpuks võõpasin linaõliga ehitise üle. Aega võttis tegemine umbes tunnikese.

IMG_5305

Valmis!

 

PS. Kust saab kaubaaluseid? Ehituspoodide hoovides on neid virnade viisi, aga need on vist kuidagi ringluses? Kas on mõtet neid sealt lunima minna? Kui aga kellelgi Taheva vallas neid niisama üle on, siis ma tulen toon ära, sest mul on veel hulgaliselt euroaluse-ideid. Ainult väga pehkinuid ei taha:)

 

2 kommentaari »

Mina, müürsepp (ettevaatust, postitus sisaldab tõeliselt koledaid pilte)

Sel suvel võtsime ette ka maja seinaremondi. Meil on telliskivimaja ning nii mõnestki kohast olid tellised täiesti ära pudenenud. Võta seinast käsitsi tükkhaaval välja. Niisiis algasime kivi-kivi haaval seinaparandamist.

Töödega alustas Ermo, aga umbes poole pealt tegin ise edasi. Pole ju see müüriladumine mingi eriline tuumateadus. Õigemini – ainus raske asi selle töö juures on 25 kilose segukoti tõstmise ja see hakkab tegelikult ikka päris kõvasti selja peale. Aga teisalt ei saa ma ka rahulikult vaadata, kuis maja muudkui laguneb ja oodata, et äkki keegi tuleb ja parandab seda.

Töö nägi välja nii, et kõigepealt uuristasin paar kivi välja ja puhastasin pinna ära. Seejärel panin uued kivid müüriseguga tagasi. Mõnes kohas oli vaja ka päris palju segu valada. Et tegemist oli kõige alumise reaga, siis ma üle paari kivi korraga välja uuristada ei julgenud. Pagan teab, hakkab veel sein varisema ja mis ma siis veel teen. Pusisingi siis niimoodi paari kivi haaval. Tegin endale plaani, et seinaga tegelen iga päev natuke hommikul kohe esimese asjana.

Üksiti lammutasin ka ühe akna alust seina. See oli ammu juba mu silma kriipinud. Tõstsin kivid seinast välja, koputasin mingist ainest, millega need vist kunagi olid üksteise küljes olnud, puhtaks ja ladusin tagasi. Esimest korda elus võtsin pihku relaka ja lõikasin mõned kivid pooleks. Või noh, mis relakas….õigupoolest polnud ma kellutki varem kunagi kätte võtnud.

Kuna inimesed enne mind olid müüri ladunud ilma loodita ja täiesti suvaliselt, siis pidin jätkama sama stiili. Välja ta ei näe, vuugid on kohakuti, aga kuna asi on ette nähtud krohvi alla, siis polegi vast oluline mitte väljanägemine, vaid see, et oleks terve ja ei saaks paljakäsi lahti võtta.

Nüüd mõni võib imestada, et miks ma tegelen selliste mehiste töödega. Jaah, muidugi ma parema meelega õitseks kena õrna lillekesena, aga elu sunnib. Sel põhjusel, et majapidamises on vaid naised, ei saa ju lasta maja ära laguneda. Pealegi meeldib mulle teha asju, millel on reaalne käegakatsutav tulemus.

Müüri kallal on mõnus nakitseda. Mõtled omi mõtteid, teed aga plaane ja ümised rahulolevalt mõnd laulukest. Jah, ma pole ammu tundnud ennast nii hästi kui praegu, sest vabalangemine on läbi ja ma saan loota ühe väga usaldusväärse isiku peale – iseenda peale nimelt. Ja hoolimata sellest, et mu käed on seguga majandamisest katki ja selg valutab segukoti tõstmisest, on helge ja tore olla. Olen jälle targem. Aitäh, elu!

IMG_5048

Majanurga sai paljakäsi lahti võtta

IMG_5233

Sama lugu aknaaluses

IMG_5282Alumine kivirida asendatud ja seinas ka hulk kive välja vahetatud. Väljanägemine ei kannata muidugi kriitikat, aga kunagi peaks siia peale tulema uus krohv

 

IMG_5283

Comments (1) »