Archive for juuni, 2015

Lottemaa

IMG_2695

Eelmisel aastal me Lottemaale ei jõudnudki, aga nüüd on viga parandatud. Olime seal terve päeva ja rõõmu palju. Hd lustisid küll täie raha eest.

Mis siis tehti? Algatuseks võttis neid “rajalt maha” seiklusrada. Nad on osavad kui oravad ja anna ainult mõni taoline ronimiskoht ette.

Kõik majad käidi läbi, keerati kõikvõimalikke nuppe ja liigutati kange. Osadest leiutistest ma ei saanudki aru, mis need olid, aga eriliseks lemmikuks osutus lõõtspillimängimise masin ja trummimasin. Oh seda kolinat.

Staadionil tõstsime kõik sangpomme ja kange nagu muiste. Väga sportlik pere:)

Etenduseks oli lugu Kärbes Jaagu pulmast. Lastele täitsa meeldis, kuid mina tabasin end keset etendust mõttelt, et no miks peavad küll need tegelased KARJUMA?! Miks nad rääkida ei võiks?

Hästi tore oli see, et rahvast oli just parasjagu. Kuskil ei pidanud tundma end üksikuna, aga samas ei olnud ka mingit tunglemist ega järjekordi. Laste kokkuvõtte Lottemaa kohta on see, et pidi olema parem kui Muumimaa.

IMG_2699Köielkõndijad

IMG_2705Lõõtspilli mängimise massin – üks väntab, teine mängib

IMG_2711Jõujuurikad

IMG_2716Lotte isa tehtud mootorratas

IMG_2718Hanna ja sõbrad

IMG_2721Rännukoer Klaus jutustab oma seiklustest

IMG_2720Osa meie kambast

 

 

 

Advertisements

Leave a comment »

Kuidas leida endale metsmaasikavälu?

IMGP7889

Päeval, kui külm võtab hambad plagisema ja sooja saab vaid toas küdeva ahju ääres, on paslik rääkida metsmaasikatest. Sellest, kuidas neid leida.

Metsmaasikatega seoses kerkib mulle silme ette kaks pilti. Kõigepealt Nukitsamehe filmi algus – maasikaid korjates eksinud Iti ja Kusti.

Teine pilt pärineb lapsepõlvest – mäletan metsmaasikamoosi purki, mis oli ainus ja mida hoiti südatalveni, et kraami siis delikatessi kombel maiustada. Metsmaasikate ümber hõljus siis teatav salapära. Neid marju leiti alati vähe – nii vähe, et jätkus vaid lastele. Mu ema käis mõnikord linna lähedal ühes nn maasikakohas neid eksootilisi marju korjamas ja harva, kui ta naases terve liitriga. Vaid too üksainumas kord juhtuski nii, et metsmaasikaid jätkus isegi talveks moosi keetmiseks.  Muidugi arvasin ma kaua aastaid, et selline maasikavälu, kus korjaja võib marju korjates lausa ära eksida, saab eksisteerida vaid Nukitsamehe lastejutus, mitte aga päriselt.

Tegelikkus on see, et metsmaasikaid on päris lihtne leida. Ja ma ei räägi praegu kraavipervedelt neid ükshaaval noppides, vaid ikka neist päris-päris maasikaraiesmikest. Olen aastate jooksul teinud palju tähelepanekuid ning leidnud hulgaliselt maasikakohti, kust võid marju lausa ämbritäite viisi korjata. Neidsamu eksootilisi ja müstilisi metsmaasikaid.

Nüüd kohe on käes aeg, kui metsaservad ja raiesmikud hakkavad punetama magusatest metsmaasikatest. Aga kuidas siis leida endale see parim maasikakoht? Siin on mõned lihtsad juhised, mida järgides on ise väga harva saagita jäänud:

  • Sul on vaja raiesmikku. Hea, kui seal oleks kasvanud lehtpuud, sest siis sobib pinnas tõenäoliselt ka maasikale. Männiraiesmikud on liiga kuivad, sinna üldjuhul maasikas ei tule. Samas ei tohi pinnas olla ka liiga niiske ega madal.
  • Vaata ringi noortel paar aasta vanustel raiesmikel. Nendel, mis on jõudnud end juba parandada metsateoga seotud pinnasekahjustusest, kuid kus ei ole veel hakanud laiutama põõsarinne. Liigu raiesmikul ettevaatlikult, et sa ei tallaks ära seal tärkavaid noori puid. Kui raiesmikul on võtnud võimust juba vaarikad, siis selleks ajaks on maasikad tavaliselt kadunud või kadumas. Maasikad püsivad samas kohas paar-kolm aastat ning pärast seda on valgustingimused juba nii muutunud, et nad kaovad.
  • Parimad maasikad valmivad lõunapäikesele avatud nõlval. Seal saavad marjad ka esimesena valmis, no ikka nädalaid varem kui metsaserva varjus.

Ja viimane ning kõige tähtsam nipp – ära ilmaski mine metsa suure plaaniga (ja pangega) maasikaid (või ükskõik mida muud) korjata. Siis ei leia midagi. Tuleb minna nagu muuseas, vähemalt esimest korda luurele kindlasti:)

Kõigi nende ees, kes lootsid siit postist leida GPS koordinaate maasikate juurde, ma vabandan. Isegi mu pereliikmeid ei tea täpselt, kust ma marju toon.

 

 

Leave a comment »

Pühapäev mis pühapäev

IMG_2620

Täna käisime imetlemas üht lähedalasuvat imeilusat metsajärve – Linnajärve. On teine ennast kavalalt Taheva kanti metsa sisse ära peitnud. Ilusasse kõrgesse männikusse, kust ei oskaks mitte otsida täiesti ujumiskõlbulikku järve. Aga ometi ta on – selline rabane, äärtes jõhvikasoo, keskel pruunikas järvesilm. Ujumissillake, RMK lõkkekoht, puud ja koguni käterätik tulijat ootamas. Järve ääres õitsevad soovõhad (valged kalla moodi lilled), järves ujuvad kullesed (Hde rõõmuks) ning vahepeal põrutab bassihäälega konn justkui pahandades oma laulu. Ja ümberringi on ainult mets, ei inimesi. Paradiis.

IMG_2601Uurivad elu järves

IMG_2611

Sel nädalavahetusel on mul tänavu esimest korda tõeline suvetunne. Ujumagi olen paar korda juba saanud, kuigi hambaid lõgistades ja ennast jõuga sundides. No kus see häbiasi, et juuni keskpaik käes, aga ujumaski ei saa käidud, eks.

Et suvi on tõepoolest alanud, viitab ka prügi ilmumine meie Räimijärve kaldale. Mu ema on seda lastega koristanud nii piinlikult puhtaks, et isegi suitsukonid said ära nopitud. Eile aga tervitas siis järve ääres meid selle aasta esimene õllepurk, tühi suitsupakk ja hunnik konisid. Kuidas ma küll ei saa aru inimestest, kelle jaoks õllepurk (või mistahes pakend) pärast tühjaks joomist muutub nii raskeks, et seda tuldud teed tagasi ei viitsi viia.

IMG_2628

Õhtul tahtsid H-d väga minna kuulama oma suurt lemmikut Curly Stringsi. Nad esinesid Tõrvas. Egas midagi, lõime end lille ja läksimegi. Jõudsime kohale, parkisime auto ära ja siis langesid taevast esimesed vihmapiisad. Hakkasin kõva häälega naerma, sest see on lihtsalt sürrealistlik – sa ootad nädalate viisi vihma ja mida pole, seda pole. Siis lähed mingile kontserdile ja voilaa – sajabki! Mis me siin nutame, et kõik kuivab – korraldame parem mõne väliürituse ja kohe on vihm platsis.

Muide, me ei saanudki kontserti lõpuni olla, sest polnud vihmaga arvestanud (räige viga!!!!) ja sadu paisus pooleteise tunniga väga tihedaks. Külmast sinised lapsed nõudsid ise, et lähme parem ära koju tagasi. No mis teha. Aga see, mis nägime, oli tore ja laulud kummitavad peas.

IMG_2625Tõrva kaarsillal

Leave a comment »

Nõiakaljud Apes

IMG_2579Ape Nõiakaljud

Käisime lähemalt uurimas ristsõnalinna Apet. See on väike unine provintsilinn Põhja-Lätis, paar kilomeetrit Eesti piirist. Läbi Ape voolab Vaidva (läti keeli Vaidava) jõgi ning sellel jõel on eriti maalilised liivakivist kaldad. Midagi sarnast Taevaskojale, aga väiksemas mõõdus.

Ape koolimaja ja surnuaia vahel asuvad Nõiakaljud (Raganu Klinitis). Kõrgetes liivakividest kaljudest on mitmeid koopaid ning kuigi me nõidasid ei kohanud, siis käis seal väga tihe kaldapääsukeste liiklus. Samast Nõiakaljude juurest algab mõnus paarikilomeetrine matkarada, mis kulgeb mööda Vaidava äärt ja teeb ringi ümber surnuaia. Matkarada on suurepärases korras – hein niidetud, suurepäraselt tähistatud ja iga natukese maa tagant varustatud infotahvliga. Need olid küll vaid Läti keeles. Matkaraja tähistuseks on kohaselt luuad – teadagi, ikkagi Nõidade maa.

IMG_2585Joovad tervistavat allikavett

Mitmes kohas voolab liivakivist välja allikaid. Nende vett on kohalikud pidanud tervistavaks ja praegu on need kõik kenasti tähistatud ja mitte ainult – ühe allika juures olid lausa valmis seatud puhtad veepudelid, et saaksid vett kaasa võtta. Teisel allikal ootasid joojat puhtad kruusid.

Hanna ja Helena sattusid nõiateemast niivõrd hoogu, et kõikjalt otsiti märke nõidadest. Ja vedas – Hanna leidis jõekäärust mingi kondikese, mis kohe nõia sõrmeluuks ristiti ja koju veeti.

Matkarajast veel niipalju, et väsinud matkaline saab iga natukese aja tagant pingil jalgu puhata, samuti on mitu võimalust lõkke tegemiseks, puutseed, lastele kiigud. Kes Mõniste kanti satub, siis minge kindlasti Apest ka läbi – unine linnake küll, aga loodus on vaatamist väärt!

IMG_2578Kaksikud ja Ape Kaksikud Männid, mis on oksa pidi kokkukasvanud

IMG_2588Otsige järgmist luuda!

IMG_2581

 

Leave a comment »

Ruumi rohkem ja motikas vähem

IMG_2552Motikas veel laste mänguasjana.

Oli meil majapidamises üks vana motikas Dnepr. Selline leitud motikas. Teadupärast vedeleb maasektorite juures alati igast roostetanud kolu – atrasid, vanu autosid, traktoreid, kombaine ja miks siis mitte ka motikaid. Novot. Kui ma võssa kasvanud Savilöövi 16 aastat tagasi jaanipäev paiku ostsin, siis müüja mulle majapidamises olevast mootorrattast midagi ei maininud. Möödus suvi ja sügis, puudel-põõsastel kukkusid lehed ära ning ühe sarapuu põõsa alt ilmus välja Dnepr MT9. Külgkorv küljes, võti ees. Lükkasime 1970ndatest pärit vanakese kuuri ootama, et saab korda tehtud ja küll on tore külavahel ringi töristada.

Märkamatult möödus 16 aastat, aga motika korda tegemise aega ei tekkinudki. Nüüd kevadel tundus mulle, et aitab kah, lükkame kuurist välja, riputame amplid külge ja on vähemalt stiilne lillepostament. Lapsed said ka teise otsas ronida ja mängida ning mina muidugi klõpsisin neist pilte. Ja panin Facebooki. Edasi läks tormiks – selgus, et on on olemas terve hulk inimesi, kelle täiuslikust õnnest on puudu just selline vana motikas. Võtsin lilled motika küljest ära ja panin ta müüki. Sama päeva õhtuks oli FBs diil tehtud ning täna hommikul viisid toredad poisid meie Dnepri minema. Teevad ta korda ja meie vanake saab uue elu. Mul on hea meel, sest las ta parem sõidab ringi, kui et vaikselt maasse vajub ja roostetab.

IMG_2556

Leave a comment »

Sisin ja Sinkvonk

IMG_2557

Nastik nimega Sinkvonk meie maja vundamendil päikest võtmas, kuna närviline Sisin kukkus enne pildistamist vundamendilt alla kuhugi naatide vahele (nagu tavaliselt)

Hoiatus nõrganärvilistele – see postitus on madudest! Meil lemmikloomi majapidamises pole, kuid see ei tähenda, et puuduksid lemmikud ja loomad. Hanna ja Helena suureks rõõmuks elunevad meie maja lõunapoolselt küljel vundamendipragudes ka sel aastal majaussid nastikud. On teisi kaks tükki ja Helena ristis nad Sisinaks ja Sinkvonkiks. Ta tegevat neil ka vahet – nimelt Sisin on väiksem ja sisiseb alati enne kadumist, Sinkvonk on teisest pikem ja lahkub vundamendiprakku elegantse ükskõiksusega.

16 aastat siin Savilöövil on mind ussidega lepitanud. Ega ma neid ei armasta, aga vähemalt ei karju enam nagu ratta peal, kui mõnd nastikut näen. Sest siin näeb neid pidevalt ja lihtsalt ei jõuaks niipalju karjuda. Ja mis sest nägemisest rääkida, kui möödunud suvel oli üks nastik ka tuppa jõudnud – Helena kohtas teda köögiuksel – tuli köögist, ehmatas last nähes ja kadus kööki tagasi. Võib-olla vedeleb seni kuskil kapi all. Ei tea. Saunas elas meil paar aastat tagasi lausa nii suur nastik, et ristisime ta ussikuningaks. Teda kohates haarasin ka kohe hangu, et püüan kinni….aga no kuidas sa kuningale ikka hanguga lähened.

Aga rästikuid meil õnneks pole.

Hiljuti kirjeldas sõbranna oma blogis kohtumist ussiga. Nastikuga siis. Õnnetu nastik oli pahaaimamatult aeda roomanud ning sai seal ka sõbranna emalt labidaga pähe. Ausalt öeldes kummitab see lugu mind siiani. Üks minu ajupool saab aru ussihirmust ja vastikusest, kui mõne elukaga kohtuda. Teisalt – mida halba teeb üks lillepeenras vedelev nastik? Peale selle, et ta lihtsalt võib tunduda ebameeldiv.

Õnneks Hanna ja Helena madusid ei karda ega vihka. Kui nad mõnd nastikut kodu juures kohtavad, siis alati rõõmustavad nagu vana sõpra nähes.

Comments (1) »

Talisuplejad

IMG_2523

Eile Koiva ääres

Mis suvi see on, kui ujuma ei saa, eksole. Vahet pole, et sooja on väljas vaevu 20 kraadi ja lõõtsub igikülm tuul. Minu väikestel talisuplejatel on igatahes seisuga 1. juuni järves ujumas käidud. Ise rõõmsad ja õnnelikud.

Idee ASAP ujuma minna said nad muidugi eile natuke Koivas solberdades. Vesi olevat nende arust megasoe, hüppa ainult sisse:) Mina lõdisesin sel ajal lõkke ääres.

IMG_2504

Kalamehed

 

 

Leave a comment »