Ahunapalu maasektori veebikodu

Viimasel ajal olen olnud järjest hõivatum ning pind on selles olukorras väga kerge kaduma. Mõnikord olen õudusega avastanud, et ma ei mäleta enam, millal tundsin siirast rõõmu ja millal viimati oli aeg, kui mul ei olnud kiire ning kuklas ei tiksunud ühtki kohustust? Nendele viimastele küsimustele ongi vastus, et ei tea – kunagi ammu oli see aeg. Aga rõõmuga on jälle nii, et seda tuleb lihtsalt märgata. Ta on pisiasjades nagu näiteks..

…selles, kui kõnnin üksi keset päeva ilusas metsas. Ma saan endale seda lubada.

…kuulan mõnd lemmikteost ja sellega seoses elustub mõni mälupilt. Ma kogun lugusid ja salvestan neid läbi muusika. Igal lool minu muusikakogus on seotud mingi emotsioon või mälestus.

…kui astun metsa ja seal on kollasetäpiline väli. Kukeseened! Jahikirg on selle asja nimi ja jahti võin ma pidada lõputult.

…sama, kuid seal on maasikad! Või vaarikad!

…või mõned ilusad ravimtaimed.

…kui kohtun loo jaoks inimesega, kellega jutt nii hästi sujub ning kes julgeb ennast mulle avada. Enamasti on see nii ja enamasti tulen ma siis ära mõttega, et “küll mul on ikka äge töö!”.

…see tunne, kui kaua topanud projektis ühtäkki kõik hammasrattad paika lähevad ning asi veereb edasi justkui iseenesest.

…see, kui üks kolmest Hst tuleb ja kallistab. Puhas rõõm.

…see, et midagi ei valuta ja ma jaksan. Ja palju jaksan.

…kui saab otse saunast hüpata tiiki. Ja tiigist joosta sauna.

…kui kohtud metsas mõne loomaga lähedalt. Näiteks karuga. Või rebaseperega. Tänan alati kõikide kohtumiste eest.

…kui tütred poevad hommikul kaissu. Või õhtul.

…kui jõudsin 3 päevaga Savilöövil heina ära niita ja tööriistad ei läinudki katki. Haa!!

…see hetk, kui veel kuum kuusekasvusiirup võtab juurde oma õige värvi. Punaka ja intensiivse.

Tehtud! Tänamised ja lehvitamised!

Viimased kuud on meie majas elatud tantsupeo ootuses. Koguni nii, et Hanna nimetas tantsupeole pääsemist oma eluunistuseks. Ja läks nii, et 16 last nende klassist peole pääsesidki. Proove on tehtud ohtralt ning kogu lugu kulmineerus tantsupeonädalaga.

Olgem ausad, ma ei teadnud, et see värk on nii karm. No mis saab olla rasket seelikute keerutamises ja murul hüppamisest, eks:) Mina pole kunagi tantsupeol käinud ja laulupeol käimistest ei mäleta ma, et see kuigivõrd kurnav oleks olnud. Aga tantsijatel algasid proovid juba teisipäeval ning kestsid sisuliselt hommikust õhtuni reedeni välja.

Ilm oli proovide ajal suurepärane. Just paras – mitte liiga kuum. Aga tantsupeo esimene päev pani proovile. Ma refreshisin pidevalt ilmateadet, aga järjekindlalt näitas ta kohutavat raju. Hommikune proov õnnestus neil kuivalt mööda saata, kuid peaproov ja peo esimene etendus kulgesid vahelduvas vihmas. Hea, et mind kohal ei olnud, sest kindlasti oleksin tahtnud neid “päästma” tormata. Aga nüüd polnud mul võimalik midagi muud teha, kui nad hästi sisse pakkida ja kodunt väljakule saata, lootes vaid, et ehk ei jääda haigeks ning ehk annab vihm järele. Ei andnud.

Ime küll, kuid õhtul saabusid koju TÄIESTI kuivad ja üdini rõõmsad lapsed. Kõik oli sujunud, vihma isegi nad ei märganud. Juhhei, mõtlesin ma, ja ootasid laupäeva, et ka oma silmaga seda imetegu näha. Sest piletid laupäeva lõunaseks etenduseks olid hangitud juba millalgi talvel, kui tantsupeo teema üldse üles kerkis.

Hommikul punusime juba patse ja ümisesime viise, kui selgus, et lõunane etendus on ära jäetud. Põhjus – lastel on vaja riideid kuivatada! Olin lihtsalt kohutavalt pettunud, sest õhtusele etendusele ju enam pileteid kuskilt polnud võtta. Samavõrd pettunud olid ka Hanna ja Helena. “Mispärast ära jäi? Vihma ei saja ju? Miks me siis harjutasime üldse, kui meid ei lastagi tantsida?,” ei saanud Hanna kuidagi asjast aru. Seletasime ära ja jäime ootele. Kahtlus oli, et seda asja ei jäeta niisama ja kuskile tekib ehk mingi omaalgatuslik tantsupidu. Meie, eestlased, oleme ju veits imelikult jäärapäised.

Vabaduse platsis. Ärge imestage, et suusajopedes – 1. juulil 2017 oli nii külm ilm, et isegi suusajopega hakkas lõpuks külm. Aga paks villane rahvariideseelik on asendajatu riidetükk sellistes arktilistes oludes.

Ära jäetud tantsupidu pidi algama Kalevi staadionil kell 13. Kella kolmveerand ühe paiku tekkis FBsse üleskutse, et kes tahavad, tulgu Vabaduse platsi, seal toimub alternatiivtantsupidu. Minu väikesed tantsujalad olid kohe hakkamas, mis siis, et väljas lõõtsus arktiline tuul ja nüüd sadas juba ka miskit seenevihmalist ollust. See, mis toimus Vabaduse platsil, oli ikka täiesti sürrealistlik. Seal oli tuhandeid tantsijaid (kes – tuletame meelde, pidid kodus või koolimajades riideid kuivatama!!) ja tuhandeid pealtvaatajaid. Ka Ivo Linna tuli kohale. Tantsiti ära kõik peo hitid. Ja mõnel tantsijal olid lausa pisarad silmas – ma nägin, sest olin neist meetri kaugusel:)

“Sinised seelikud” on meie omad!

Õhtusele etendusele ma piletit ei saanudki. Vaatasin kodus telekast, viimase tantsu ajal kappasin staadionile ja võtsin sealt sappa üliõnnelikud peolised. Muidugi ei saanud me tulema ka aftekalt – simmanilt sealsamas. Päris pöörane tants käis seal ja ma usun, et ehk on tantsimisepisiku ja üldse tantsupeo pisikuga lapsi nüüd kõvasti nakatatud.

Tantsupeoliste pidu lõppes rongkäiguga. See oli minu jaoks muidugi veider, sest mina olen osalenud laulupeol ja seal pidu just rongkäiguga algab. Seal marssides olid muidugi ka emotsioonid üleval, saab ju tervitustele vastata, vahepeal laulda, tantsida. Ma ei tea kedagi, kes löntsiks selles ühises rännakus Vabaduse platsilt Lauluväljakule morni olekuga.

Õpetaja tõmbab Hannal enne rongkäiku vöö maksimaalselt pingule. Rahvatantsija vöö peab olema nii pingul, et keskkohast õieti painutadagi ennast ei saa.

Rongkäigus

Elu-olust. Virinat kuulsin ühel õhtul, et jalad on valusad. Aga see polnud ka virin virin, vaid rohkem nagu nentimine, no on jah vist päris palju ringi trambitud. Ei kuulnud ma kordagi kurtmist ilma üle või selle üle, et pikkades proovipäevades oleks olnud igav, sest suurem osa ajast kulub ju tantsijal teadupärast ootamisele. Ei olnud ka mingisugust kurtmist väsimuse üle, vaid nad lasid hommikust õhtuni nagu duracelli jänesed ja õhtul kukkusid voodisse jalapealt.

Õpetajaks oli Tln Ühisgümnaasiumi Ia tantsijatel Märt Agu, kes oli vist küll esimesest tunnist laste suur lemmik. Nad said väga hästi läbi. Peol olid asendamatuks abiks Hde klassijuhataja ja ka paralleelklassi juhataja. Mitte keegi ei kadunud rahvamurrus ära, mitte keegi ei jäänud haigeks või ei väänanud tantsides jalgu. Kõik sujus imehästi! Kummardus!

Kohustuslik pilt Lauluväljakult. Terve laulukaaretäis mudilaskoore!