Archive for august, 2011

Seenne omma väägä likke!

Nagu pealkirjast aimata võite, tuleb juttu seentest ja seenelkäimisest. Ma olen päris seenehull! Ei ole mõnusamat tegevust, kui võtta kilekott ja marjamannerg ning kaduda mõneks tunniks metsa. Üksinda, tingimata üksinda.

Imestate, miks ma ei räägi seenekorvist. Aga sellepärast, et korviga metsaminek on vähemalt minu praktika kohaselt suur viga. Siis lihtsalt ei leia seeni ega midagi. Seened põgenevad ja poevad peitu, sest haistavad kurja – keegi sissetungija tahab nad metsast ära viia. Aga kui minna “marjale” (sellepärast ka marjanõu) ning teeselda seente vastu täielikku huvipuudust, siis avanevad imelised uued seenekohad. Seened otse trügivad “marjulise” kotti ja lõpuks ka marjanõusse, kui kott täis saab.

Viimasel ajal olen peaaegu iga päev käinud paar tundi metsas ja naasnud kilekotitäie kukeseentega. Ega ise neid süüa enam ei jaksa, kuid korjamise-otsimise rõõmust ei saa ju loobuda, sestap olen nii mõnigi kord võtnud ette käigu “seeneautole”: iga päev läbib meie külakohta kolm seente-marjade kokkuostjat, kellele saab oma ülejäägid üle anda. Tõsi, raha, mis nad maksavad, on muidugi nutuselt vähe. Aga noh – minu jaoks on seente korjamine puhas fun, mitte aga oluline lisasissetulekuallikas nagu ta on suvel nii mõnelegi siinkandi inimesele.

Täna naeratas seeneõnn mulle eriti uhkelt. Sõitsin just imeaeglaselt ja auto aknast juba metsaalust raalides oma seenemaa poole, kui äkki …..wooo…otse tee ääres kõrguvad miskid hiigelseened. Tükki viis teisi. Suure alustassi suurused kübarad ja isendid ise olid vist lausa pool meetrit kõrged. Kahtlustasin, et on sirmikud ja kodus raamatu abil määrates selgus, et nii ongi. Elus esimest korda maitsesin sirmikusnitslit. Ja nagu näete – ma kirjutan seda postitust 7 tundi pärast salapäraste seente söömist, niiet järelikult olid need tõesti sirmikud ja mitte valged kärbseseened.

Minu esimesed sirmikud! Esimest korda nägin, korjasin ja sõin. Väga maitsvad seenešnitslid tulid välja.

Suurim isend oli vist oma 30 cm läbimõõdus, vaevu mahtus üksinda pannile.

 

Pealkiri on inspireeritud kohaliku superseenekorjaja kurtmisest väga märgade ja vihmas vettinud (likke) kukeseente üle. Teadupärast – mida vettinum seen, seda väiksem hind kokkuostjalt.

Advertisements

Leave a comment »

No mitu korda ma pean ühte (maa)herilast tapma?

Üle pika aja kirjutan siia ja kohe nii karmidel teemadel. Maaherilastest.

Tundub, et tänavune suvi on kohe eriti soodus nimetatud olendite eluks-oluks. Ei mäleta ühestki varasemast aastast Savilöövilt (ja neid on juba tosin!), et maaherilased oleksid oma olemasoluga meid kuidagi seganud. Aga vat tänavu segavad.

Meie krundil tegutseb palju mutte, kellega ma olen ammu loobunud võitlemast ning tundub, et nüüd on asunud nendega võitlusse maaherilased. Et mutid kihutatakse oma urgudest välja ja herilased asuvad asemele. Pean tunnistama, eriti pärast seda, kui rahumeelselt vaarikal käies neilt peletistelt neli valusat sutsu kätte sain, et mutid meeldivad mulle oluliselt rohkem kui maaherilased. Esimesed ei tule vähemalt karjakesi kallale, kui sa nende valduse lähedale satud. Aga maaherilased asuvad kindlapeale ründama muru niitjat, niisama pahaaimamatult pesa juurde sattunud ja üldse kõike, mis liigub ja eest ära joosta ei jõua.

Oleme siis J.ga nüüd jõudumööda võidelnud. Tulemused on vägagi kesised.

Pesa nr 1 – hämaruses mürki sisse, kauss peale, hommikuks vaikus. See läks küll hästi!

Pesa nr 2 ja 3 (häirivalt lähedal laste jooksukohtadele) – hämaruses mürki sisse, kauss peale….ja ei midagi! Hommikul veelgi tigedamad isendid. Kordasin sama veel 2 õhtut, tulemus null.

Siis proovisin põletatud maa taktikat. Tegin pesa nr 3 kohale suure heinalõkke (nagunii oli vaja heina põletada). Herilased olid marus, kuid elasid edasi.

Vahepeal käis senitundmatu loom ja kaevas lahti pesa nr 2. See oli hiigelsuur!!! Kuid ka tema ei saanud elukatest jagu, vaid need asusid oma pesa taastama.

Siis proovis ka J. pesa nr 2 kallal põletatud maa taktikat. Sedapuhku bensiiniga. Ei muhvigi!!! Kärg kõrbes ära ja hommikul oli liikumist vähem, kuid pärastlõunal käisid juba pesas parandustööd.

Lisan niisama juurde, et kõige selle kestel on ka leitud veel pesa nr 4 (muruniitja trajektooril), pesa nr 5 (vanas kakukastis) ja pesa nr 6 (no lõpuks, kulla maaherilased, suutsite ka leida normaalse koha oma pesale ja teha selle metsa, eemal meist! Olge rahus!)

Ja ärge mulle palun tulge rääkima, et maaherilased on nummid ja armsad ja kasulikud koduloomad, keda ei tohi mitte inimene oma rumaluses häirida. Kindlasti on nad nummid, aga mitte minu kodus. Korra päädis mulle kohtumine maaherilasega haiglasse sõiduga, sest sõrme saadud suts ajas käe paiste kuni küünarnukini. Tänavused 4 korraga saadud sutsu oleks ilmselt tekitanud sama, kui mul poleks seljas juhtunud olema pakse dressipükse.

Päev hiljem: Katsetasin pesa nr 2 juures veel põletamist. Õhtuhämaruses täitsin augu kaltsudega, valasin üle süütevedelikuga ja panin veel kirsiks koogi peale paari vanu säärikuid. Lõõmas terve tunni ja tossu oli maajailm täis. Aga hommikul tõesti enam ühtegi herilast ses paigas ei kohanud.

Comments (1) »