Archive for mai, 2012

Surnud mutt ja kolm nastikut

Lõuna paiku, kui hakkasin tööpäeva otsi kokku tõmbama, saabusid tuppa erutusest lausa värisevad Hanna ja Helena. Nad olid näinud MUTTI!!!!

Muidugi ei käi siin jutt mingist vanaeidest, vaid mullamutist. Kes, tõsi küll, olnud surnud, kuna naabritädi püüdis ta häbitul kombel kinni. Mutt oli lastel põhjalikult üle uuritud ja üle katsutud niiet see loom on nüüd selge.

Faunateema aga on täna läbiv, sest vaevalt sai muti vaimustus mööda, kui minu lillepeenrasse säädis ennast sisse 3 nastikut. Üks ilmatu pikk, teine natuke lähem ja kolmas õige pisike, vist just munast välja roninud. Nastik mind karjuma ei aja, vaid tormasin tuppa fotoka järele. Jõudsin juba kurvastada, et kõige suurem majauss jalga lasi, kuid arvutis pilti vaadates selgus, et Suur Uss jäi tegelikult ka kaadrisse. Ja üsna uudishimulikult.

Hanna ja Helena tänane õhtupoolik möödub aga ümber maja käies ja nastikuid otsides.

Advertisements

2 kommentaari »

Isetehtud toorjuust

Tegin ise toorjuustu. Idee ja algne õpetus Vesta Reesti raamatust “Minu köök. Toit talust ja turult”.

Toorjuustu “tegemine” on imelihtne. Õigupoolest polegi siin midagi teha, vaid see leivakate teeb end ise. Päris ökomamslid valmistavad küllap vajamineva maitsestamata jogurti ka ise, kuid mina kasutasin poe oma.

Vaja läks:

pool liitrit maitsestamata jogurtit – minu katsetused näitavad, et parim toorjuust tuleb Tere pooleliitrisest sinisesse pure-pakendisse pakitet jogurtist.

Üks sobiva suurusega kauss, jõhvsõel, tükk marlit.

Üks munakivi

Lõpetuseks näputäis soola ja meelepärast maitserohelist – murulauku, basiilikut, tilli. Või ka riivitud mädarõigast.

Et siis sõel säti kausile, sinna peale kahekordne marli, millele vala jogurt. Pane marli otsad kokku, et tuleks välja pallike. Ja tõsta see kupatus külmkappi nõrguma. Aeg-ajalt tuleb alt vedelikku ära kallata, et pallike ilusti kuival püsiks. Kui ta on enamvähem tahedaks nõrgunud, panin munakivi vajutiseks peale. Järgmisel päeval on toorjuust valmis. Sega juurde sool, hakitud roheline ja naudi!

 

 

Leave a comment »

Hobused

Sest ajast, kui ma Helenale muu jutu seas mainisin, et läheduses leidub hobuseid, painas ta mind pidevalt “lähme hobuseid vaatama, ma tahan ratsutada”. Ka Hanna väitis, et just tema on Liivimaa parim ratsanik, kes peab ASAP hobuste juurde saama.

Hobusejutuga mõtlesin seda naabruses olevat ettevõtmist.

Täna käisimegi uurimas, mis värk on. Olid hobused. Ühega käis parasjagu põlluharimine. Ma ei oska sellele tegevusele nime anda, kündmine ta polnud, äestamine ka mitte. Hobune õppis ja hobusemehed ka. Selgus, et hobune vajab taolisel tegevusel ikka kõva juhtimist, sest ei tema taipa, kuhu parasjagu vaja minna. Kipub ikka vasakule ära. Siukest tegevust mina ega mu ema igatahes varem laivis näinud polnud.

Talu ülejäänud hobused olid parasjagu vabadust nautimas Mustjõe luhal, niiet neid nägime vaid eemal. Elavadki seal täiesti vabalt ja kappamiseks on neil ruumi oi-kui-palju. Herefordide kari oli kah ennast jõekääru loodust ja ilusat ilma nautima sättinud.

Hobusega tegevus põllul jättis Hdele kustumatu mulje. Äraminnes suutis Helena vaid imestada, et kus ometi on traktor. Aga ei olnud traktorit mitte.

Siis avastasime, et muidu üsna räämas Taheva sanatooriumi park on täiesti üles vuntsitud. Isegi lastele leidus ronimist. Ja vanad mõisavaremed on võsast välja urgitsetud ning näevad vägagi maalilised välja. Tublid inimesed siinkandis.

Heinamaast saab nõnda hobusega edasi-tagasi käies lõpuks põld ja umbrohud saavad välja juuritud.

Helena ja suuuuur Eesti raskeveohobune. “Hobusel on juuksed ka!,” imestas Helena ja julges neid isegi katsuda. Külakostiks toodud leiba hobune aga millegipärast ei soovinud.

Jõekäärus pidasid Herefordid piknikku

 Taheva mõista peahoonest on järel vaid maalilised varemed, mille Hanna ristis kuningalossiks.

Kõnealune jääkelder, kus muide praegugi (mai2012) veel natuke talvist jääd sees. Ökoküla rahvas lõikas talvel jõejääd ja tegi eksperimenti, et kaua see keldris seisab.

Üks puukoristaja oli samasse puu otsa õõnsusesse pesa teinud.

Comments (1) »

Investeeringud meie kanti

Pilt siit: http://fotoalbum.ee/photos/Edelareisija/23338513

 

Tulevad, tulevad!

Valga raudteejaamas ei toimu siiani küll eriti midagi. Suur stalinistlik hoone leiab kasutust vaid väga osaliselt ja rongid külastavad seda jaama pigem harva kui tihti. Mitte enam nõnda nagu 25-aastat tagasi, kui Tšaika saabudes 2x päevas oli jaam siginat-saginat täis ja rong ise oli ka pikk-pikk, üle kümne vaguni siiski. Lippasin tihti siis õhtusele Tšaikale kirja viima, sest nii jõudis see juba järgmisel hommikul Tallinnas oleva ema postkasti.

Ei tea, kas kunagi veel hakkab Valga raudteejaamast miskit elu toimuma, aga korda teha on see maja otsustatud.Eesti-Läti programmi raames tahetakse luua ja taastada ühine Eesti-Läti transpordikeskus Valgas ning luua tingimused bussi- ja rongiliikluse arendamiseks Eesti ja Läti vahel. Riia-Pihkva raudteeliin avati ametlikult 1889. aastal ning siis oli peajaamaks Riia ning teise klassi jaamadeks Pihkva ja Valga.

Praegune jaamahoone sai valmis 1949. aastal, pärast Teist maailmasõda. Aastate jooksul on jaamahoonet vastavalt rahalistele võimalustele järk-järgult renoveeritud, ent see vajab hädasti täielikku remonti. Hetkel kasutavad Valga raudteesõlme paljud eestlased ja ka lätlased, seetõttu on äärmiselt oluline taastada Valga raudteesõlmed kaksiklinna Valga ja Valka ühise bussi- ja rongitranspordi keskusena ning luua korralikud tingimused kõikidele reisijatele. Kahjuks on Valga raudteesõlme praegused tingimused ootavatele reisijatele väga tagasihoidlikud. Lisaks raudteejaama renoveerimisele parandataks projekti raames ka rongi- ja bussiühendust, ühist piletimüügisüsteemi, paigaldataks elektroonilised teabetahvlid jne. Projekti viiksid kahe aasta jooksul ellu Valga ja Valka kohalikud omavalitsused.

Teine lugu on Ape-Mõniste teelõiguga. Ega sealgi ei toimu miskit erilist liiklust, kuid nüüd on kavas see sama programmi raames korda teha. Järgmisel aastal läheb siis kõvemaks tee-ehitamiseks lahti.

Igati tore, et see tee korda tehakse, kuid veelgi toredam oleks, kui suudetaks augud täis toppida ka Valga-Mõniste-Võru maanteel, eriti selles osas, mis jääb Valga linna piiresse. Ma ei loodagi enam, et see teelõik võiks kunagi uue katte saada, aga ei ole ju normaalne, et 70km/h sõita lubatud teelõigul on reaalselt võimalik kulgeda 30 km/h, sest vastasel juhul auto lihtsalt laguneb ja ei suuda suuremal kiirusel aukude vahel sik-sakitada.

Leave a comment »

Pealetükkiv loodus

Elusloodus on viimasel ajal minuga väga pealetükkivalt käitunud. Ükspäev sain saunas herilaselt nõelata. Teinepäev leidsin pooluimase herilase voodist teki alt. Täna hakkasid needsamad tiivulised ei-tea-kust tuppa trügima. Ja ikka väga vihaselt nagu oleks see nende tuba. Hommikul kööki astudes selgus, et selle olid hõivanud sipelgad.

Ja tagatipuks olen viimase 24h jooksul endalt ja lastelt korjanud ära 10 puuki. Kõik sain kätte küll veel riietelt, aga pärast sellist puugirünnakut on nüüd koguaeg tunne, et keegi kuskil ronib. Kusjuures, me pole käinud metsas ega üldse miskis võsas ronimas. On vist mingi eriline puugiaasta. Kui järverannas jalutades juba niimoodi puuke korjata, siis eitea mismoodi need marjulkäigud veel välja nägema hakkavad.

Ei mäleta varasematest aastatest küll nii hullu satikate rünnakut. Omaarust ma pole nagu kuidagi nende valdusi hõivanud, et nii kuri peaks me vastu olema.

Aga ega see meid veel loodusest eemal ei hoia.

Aheru järv

Laanetaguse suvi ehk Hanna-Helena ja naabripoiss Siim uurivad Oorel vana rehielamut. Oore on endine metsavahikoht Aheru ääres ja praegu on seal RMK laagripaik.

Vana rehielamu on suurepärane mängukoht

Kevadõhtu Koival Kõrgepervel

 

 

 

 

Leave a comment »

Nädal

Märkamatult on möödunud see esimene nädal siin maakodus. Sisseelamisnädal. Oleme end kurssi viinud erinevate autolavkade (lihaauto, kalaauto, piimaauto jne) kurseerimisaegadega, harjunud jälle ära vee ämbriga tuppa tassimisega ja edukalt hakkama saand ilma kelgukoerte, ühikarottide ja kättemaksukontoriteta. Ehk televiisorita. See-eest olen ära kuulanud hulga väga häid Vikerraadio saateid ja rõõmustanud, et endiselt on eetris Müstiline Venemaa, Aja Jälg Kivis ja laupäevane penskarite soovikontsert palun-õnnitleda-naabrinaist-meidat-75ndal-juubelisünnipäeval-soovib-aita-kõrvalmajast.

Kõige rohkem kartsin, et väiksem põlvkond ei lase mul üldse mitte tööd siit teha. Aga lasevad. Hommikupoole on nad ema kantseldada ja mina ninapidi arvutis. Kuskil 13-14 ajal on lõunaaeg, siis unejutt ja magama. Parimal juhul magavad lausa 3 tundi, niiet saan veel klõbistada. Internet on so far väga kiire ja hea, nõnda et kõik nagu sujub praegu.

Iga suvega siin läheb Hdega lihtsamaks. Nendega saab juba täiesti edukalt saunaski käia. Ei ole enam nii nagu eelmisel aastal, et 20 minti ja juba tahavad ära. Mkmm, viimati olime 1,5 tundi, mille kestel käisid nad korduvalt leiliruumis (Hanna lausa kõrgeimal astmel) ja vihtlesid nagu muiste.

Mis veel?

Kuulsin täna selle aasta esimesi ööbikuid ja vastasin neile omalt poolt murutraktori põrinaga. Külvasin maha porknad ja kaalid ning pistsin maasse sibulad. Loor peale ja õhtul saabus ka lubatud soe vihm.

 

Hanna  (3) tuli mingil ajal minu juurde ja küsis metsa poole osutades, et kesse teeb “kuu-kuu”. Kas on see mingi lind või hoopis mingi metsloom? Kuulasime siis koos, kuidas metstuvid maja taga “kuu-tasid”. Hanna ütles, et pidavat olema natuke hirmus. Nojah, võibolla. Mulle tohutult meeldib, kui nad selliseid asju tähele panevad.

 

3 kommentaari »

See õige ja päris kevad

.

.. on minu arvates ikkagi ainult maal. Linnas ei saa nagu aru, kuidas aastaajad vahelduvad.

Aga maal…. juba siia kolimine mai alguses on rännak ajas. 270 kilomeetrit Tallinnas lõuna pool on kevad alati mitu nädalat kaugemale jõudnud. Sel ajal kui Tallinnas kastanipungad alles mõtlevad, et äkki peaks hakkama varsti leheks muutuma, on siin juba kased hiirekõrvul ja toomingad rohetavad. Tallinnas vist ei niideta veel muru? Noh, ma ajan homme murutraktori välja, sest meie muru pole enam muru, vaid kohe lausa heinaks muutumas.

Märksõnad, milleta ma kevadet enam ette ei kujutagi: 

  • kõik roheline, mis maa seest ennast välja pistab, tuleb nahka panna. Olgu siis esimesed küüslauguvarred, murulaugud või nurmenukulehed
  • esimene nõgesesupp. Nii kui nõges kasvama hakkab, tuleb temast teha suppi. See varakevadine esimene nõgesesupp on erilise maitsega. Hiljem ei maitse ta enam eriti kuidagi.
  • nurmenukkude korjamine oma mäeküljelt. Iga aastaga tuleb sinna nurmenukkusid aina rohkem ja igal aastal ma korjan ja kuivatan neid aina rohkem. Aga alati on hiljemalt jaanuariks kõik nad juba ära tarvitatud.
  • rukola! Seda ma külvan kõige esimesena, alati. Ja külvan palju. Enamasti liiga palju, niiet kasvab üle. Tänavused 1.mail mulda pandud rukolad tulid täna juba üles.
  • no ja igal aastal luban ma endale, et hoian majaesise lillepeenra kontrolli all. Et võitlen seal vohavate naatidega tulemuslikult. Tosin aastat olen püüdnud seda lubadust täita, kuid alati on naadid võitnud. Sel aastal uue hooga:)
  • saunatagune ööbik. Ta tuleb siis, kui toomingad hakkavad õitsema, ja toob öösooja. Laksutab kuni odraokas kurku läheb ehk jaanipäevani.
  • seljavalu ja rakud peos. Esimene on maakaevamisest, teine rehast ja aiakääridest.

 

Leave a comment »