Archive for juuni, 2013

Seenehullu maapealne paradiis

IMGP3394

 

Ma leidsin selle!

Olen sadu ja sadu kordi metsas seenel käinud, kuid sellist seeneuputust pole veel näinud. Jah, see on nüüd veel vägevam kui see lapsepõlves nähtu, kui me vendadega nõnda metsas käisime, et kaks tükki kandsid suurt plekkvanni ja kolmas pani seeni sisse. Aga siis me korjasime kõigest pilvikuid. Labane, eks!

Seekordne seeneriik aga on kukeseente oma. Sõnaotseses mõttes on mets neid niimoodi täis, et maksimaalselt saab astuda järjest kaks sammu ja jälle vaja kummardada. Ladusin kolmveerand tunniga miski poe kilekoti niimoodi seeni täis, et sangad rebenesid.

Järgmisel päeval võtsin saunast veekandmise pange ja noppisin selle täis. Õnneks algab homme seente kokkuost, sest isegi meie, suured seenesöödikud, ei suuda niipalju seeni ära süüa. Ja kukeseente talveks tegemisel ei näe pointi, sest talvel pole nende mekk kaugeltki mitte see, mis suvel.

 

Leave a comment »

Nunnu kui kärnkonn

Harilik_kärnkonn

Harilik kärnkonn

“Emme, sa oled sama nunnu kui kärnkonn,” sosistas Helena mulle oma armsaima häälega kõrva. Olin sellest tunnustusest kõrvust tõstetud.

Asi vajab kindlasti selgitamist ja konteksti. Nimelt on kärnkonnas ühed Helena suurtest lemmikutest. Kui tal õnnestub leida mõni isend, siis on tema rõõm ääretu. Ta nimetab neid nunnudeks ning on kurt igasugustele vastuväidetele.

Tegime jaanituld ja lapsed toimetasid kuskil eemal. Vaikselt ja kaua. Kahtlaselt vaikselt, kahtlaselt kaua ja kahtlaselt üksmeelselt. Põhjus aga see, et nad olid leidnud ühe kärnkonna ning sellele ehitanud verandale pesa. Konnale pesa ehitamine on nimelt väga lihtne: võta üks lillepott, ribasta sinna sisse mõned oma joonistused ning pudista konnale söögiks samasse veel paar pilvikut. Konn, imeloom, aga ei näidanud sellise hoolitsuse vastu üles mittemingisugust tänutunnet. Vastupidi, vaene loom, keda tassiti peos ja kes paar korda maha kukkus, olin surmani hirmunud olekuga. Alles suure veenmisega õnnestus konnafännid oma lemmikust mõneks ajaks eemale meelitada, misajal kabuhirmus lemmik kusagile põõsasse kadus. Veel järgminegi päev otsiti teda taga. Sest pesa ju ootas elanikku.

Aga nunnu nagu kärnkonn olen ma hea meelega. Ja laste käest peaks õppima, kui eelarvamustevabalt suhtuda igast elukatesse.

 

Pilt on siit.

 

Leave a comment »

Jaanipäeva toorjuustukook

IMGP3356

Savilöövil tehakse jaanipäeva ajal alati toorjuustukooki, mis küpsetamist ei vaja. Põhjus proosaline – keegi ei hakka ometi keset suve pliiti kütma ja seega küpsetamisvõimalus puudub. Samuti on see kook paras rammus suutäis ehk et jätkub paljudele. Tegin seda kunagi ei-tea-kust internetist leitud retsepti järgi, kuid ei enam – tuleb ka niisama tunde järgi tehes väga hea.

Vaja läheb:

400 grammi digestive küpsiseid

100 grammi võid

2 pakki köögi toorjuustu

2 munakollast

törts vahukoort

suhkrut

želatiini, ja pigem rohkem kui vähem, et kook oleks ikka kook ja mitte laialivajuv hunnik

metsmaasikaid

Asi käib nii:

Lahtikäivasse vormi pudista küpsised ära. Või sulaga ja vala sinna peale. Sega kokku ja moodusta sellest koogipõhi.

Maasikad lase saumiksriga sodiks, sutt suhkrut võib ka panna. Sega sinna hulka veevannil sulatatud želatiin ja vala kraam ettevaatlikult põhjale. Nüüd pista kook külmkappi paarik tunniks ja mine ise sauna või jalutama. Mul polnud aega seekord kooki vahepeal külmas hoida ja nagu pildil näha, siis maasikakiht segunes toorjuustuga. Aga ei hullu, tühiasi:)

Kui millalgi viitsid kooki edasi teha, siis sulata nüüd veel hulgim želatiini, et see sega kokku toorjuustu, munakollaste ja suhkruga. Kui tundub segu liiga paks, lisa törts vahukoort. Sega kraam hästi korralikult kokku ja vala ettevaatlikult maasikakihi peale.

Pane kook 24ks tunnik külmkappi. Ja naudi kokkamisevaba jaanipäeva!

Leave a comment »

Pillid ja pidu

Jaanipäev 2013 Savilöövil. Suguselts ja pillid. Troopiline ilm ja ei tilkagi vihma. Koosmängimine ja kooslaulmine. Savilöövi iseakanud teatrikollektiivi lavastuse “Suur siin” esietendus. Teiseperega koos jämmimine. Täiskuuöö. Ilu ja mõnus!

IMGP3349

Savilöövi isehakand teatrikollektiiv esitab võrokiilse näidendi “Suur siin”. Osalised: permies (minu ema), pernaane (Hanna), pertütrik (Helena), suur siin (mina ise). “Siin” on loomulikult seen eestikeeli.

IMGP3308

Võtavad pillituurid üles.

IMGP3354

Puha nootide ja pultidega bänd.

IMGP3357

Gunnar keerab kandle kitarriga samasse helistikku.

IMGP3360

Margit annab Helenale viiulitundi

IMGP3361

 

IMGP3359

Nii oldi.

IMGP3362

Teisepere rahvas ja kohe süüdatav jaanilõke.

 

 

Leave a comment »

Hargla jaanituli

Traditsiooniline ja läheb iga aastaga paremaks!

Lapsed tegid hobusega vankrisõitu, tõmbasid köit, meisterdasid õhupallist (ok, mina meisterdasin, nemad ütlesid, kuidas peab tegema), kohtusid vanade sõpradega, muidugi kiikusid ning Hannaga oleks juhtunud peaaeg see lugu, et oleks ühe omavanuse noormehega sõnajalaõit otsima läinud. Oh seda flirtimist (kust teab 4-aastane, kuidas juustega keerutada!?) ja lõputut tagaajamisemängu. Vihm oli ka ja ikka võimas tunniajane padukas, millest meie oma üle-eelmises külas midagi ei teadnud.

IMGP3309Külaeided lähevad peole.

 

IMGP3317

Tuli tuli hobusega.

 

IMGP3318  Märga lõket andis ikka bensiinitada, enne kui läks.

  IMGP3315Helena oma lendkalaga.

IMGP3325

Minu inimesed.

IMGP3331

Köievedu.

IMGP3333

Asjaolude tõttu olin ma köieveos mõlema meeskonna poolt:)

IMGP3324

 

 

Leave a comment »

Mustikad kevadel!

Homme kl 8 algab suvi, eks. Ja mustikad saavad valmis juulis. Vähemalt alati on see nii olnud. A mitte sel aastal – mu metsamoorist ema saabus täna metsast mustikatega. Jaa, täitsa valmis ja sinised. Mustikad kevadel!!! Fototõestust ei saanud teha, sest Hanna ja Helena pistsid need esimesed kohe pintslisse.

Mõtlesin, et peaks veidi ka Tallinna sakste tulekuks ettevalmistusi tegema ja panin tänavused esimesed hapukurgid hapnema. Need, mis 24h jooksul valmis saavad.

Vaja läheb: kurke, tilli, mustsõstralehti, mädarõika lehti või kui viitsid kaevata, siis tükk juurikat. Ehk leidub ka elamises kuskil mõni küüslaugu küüs, oleks abiks. A kui pole siis pole. Kuuma keedetud vett, soola ja suhkrut. Viimase kolme vahekord on 1 l vett, 2 sl soola, 1 sl suhkrut.

No ma ei hakka siinkohal pikemalt kirjutama, kuidas kurke ja muud manti riita laduda. Ikka vanal kombel ju, vaheldumisi. Soolvesi kõige peale, mingi vajutis ka ja homme on kurgid valmis.

Mis siis veel? Vihad on tehtud, jaanisauna kütame, lõkke ajame lähipäevil püsti. Ja kõik on üleval nii kaua kui jaksavad, kasvõi hommikuni välja.  Sõnajalaõie otsimiseks puudub tuju ja motivatsioon.

3 kommentaari »

Sarjast suured mõtlejad ja vilusoohvid

Hanna (4) kuulab Youtubest muusikat, seda lugu.

H: Emme, ilus laul, aga millest ta laulab?

Mina: No eks ta seal armastusest laulab.

H: Oi ilus laul on! Aga kurb ka. Mis tal juhtus? Kas armastus on kurb asi?

M: Ei ole kurb asi, aga kui laule tehakse, siis laulavad ikka õnnetust armastusest enamasti.

H: Misasi on õnnetu armastus?

M: No näiteks kui üks armastab teist aga teine ei armasta vastu.

H: Sa oled siis ka õnnetu või? Issit pole ju.

M: Eiei, mina küll õnnetu pole.

H: Nojaa, muidugi sa pole. Mina ju armastan sind ja sina armastad mind ja me ei olegi õnnetud üldse. Ja Helena ka armastab sind. Oi kui ilus laul….

 

 

 

Leave a comment »

Kitsarööpmeline raudtee Lätimaal

IMGP3214       Nii väike vedur ja nii väike raudtee.

Meie lähedal on üks tore vaatamisväärsus ehk kõikseviimane jupike kitsarööpmelist raudteed ühes sellel pidevalt kurseeriva tillukese rongiga. Muuseumraudteena säilitatav Aluksne-Gulbene lõik on 33 km pikk ja viimane säilinud jupp 211 kilomeetrisest Valga–Mõniste–Ape–Aluksne–Gulbene raudteest, mis oli üleüldse esimene raudteeliin Liivimaa kubermangus. Rong pandi liinil käima juba 1903ndal aastal, niiet tänavu on raudteel ümmargune 110 aasta juubel.

Eesti poole peal olevat kirjade järgi liiklus lõppend 1970ndatel, aga see on küll veider, sest minu ema mäletab, et tema lapsepõlves mingit rongi enam ei käinud ja Valgast Lätimaale vanaema juurde kõnniti sõjas purustatud raudtee tammi mööda. Mingi puruks lastud sild olevat veel eriti õudne olnud väikesele tüdrukule. A no ilmselt ajab ta midagi segi ja võibolla neid raudteid oli siis hulgim siinkandis:)

IMGP3232

Muuseumraudteest veel siin.

Rongisõidu mõtte kohta võib öelda, et “mõeldud-mindud”. Juba ülikuulsas ristsõnalinnas Apes suutsime eksida. See Ape on tõesti veider koht – no mitte kunagi ei suuda ma seda läbida ära eksimata ja esimesel katsel. GPSist ei tea ma midagi ja kaarti polnud. Siiski õnnestus Lätimaalt leida ka Aluksne linn, millele samuti korraliku ringi peale tegime ja paljusid kohalikke tüütasime küsimustega, et kus ometi asub jaam. Läti noored ei oska ju vene keelt! Mitte et ma seda ise oluliselt oskaks.

Jaamas seisiski tilluke rong kõigest kahe vaguniga. Muhe rongijuht ja veel muhedam konduktor. Üks pere oli veel sõitjateks peale minu pesakonna. Nemad läksid siis rongiga kõikuma ja mina kimasin neile Stameriene nimelisse külla vastu.Oi, retk läbi Lätimaa, kui bensiin hakkab lõppema ja pole aimu ka, ka sõidad üldse õigele poole. See kaart, mille googlemapsist omale märkmikku kritseldasin, ei vastanud absoluutselt tõele. A no õnneks kohtasin ikka kuskil Lätimaa sügavuses õigel ajal väikest rongi ja oma inimesi. Ja isegi bensiini jätkus lähima asustatud punktini. Neid, muide, on Lätimaa selles nurgas väga harvalt. Põhiliselt on seal meža, meža, meža. Vist peaks endale autosse ikka mingi kaardi hankima.

Läti riigile aga au ja kiitus, et nad seda rongivärki üleval hoiavad. Raha selle rongi käigushoidmine ilmselgelt sisse ei too ning kindlasti oleks odavam raudtee lihtsalt vanarauaks müüa.

IMGP3237

Ülinunnu jaamahoone.

IMGP3236

Nii ta sõidab – tossutades, iga maja juures vilet andes ja kahele poole kõikudes.

IMGP3242

Läti “kaart”

IMGP3241

Üks paljudest Ape linnaelanikest.

Comments (1) »

2×2

Head sõbrad Lembe ja Neeme (kaksikud, nädal nooremad kui Hd) käisid külas. Päev, mille märksõna on “chill ja lill”.

 IMGP3201  Ega vist väga sageli ei juhtu, et Laanemetsa rahvakiigel saab kokku niipalju kaksikud.

IMGP3207

Selle torni me vallutame! Tellingumäel

IMGP3209

Hanna, Neeme, Lembe, Helena – üleval tornis

IMGP3200

 

Leave a comment »

Vihategu

IMGP3193

Käes on vihtade tegemise aeg!

Teooria koha pealt niipalju, et kodus pidasime maha vaidlused, et kas tuleb teha vana- või noorkuu ajal. Otsustasin siis, et arvestan raamatutarkust – mul on miski Läti autorite saunaraamat, kus väidetakse, et tuleb teha noorkuu ajal. Kuu loodi neli päeva tagasi ning täna peaks olema õige aeg vihateoks. Ka ilm on hea tuuline, lehed pole niisked ja vihad peaksid kiiresti kuivama. Ma vist ei pea lisama, et loomulikult lõigatakse vihaoksi vaid päikesepaistelise ilmaga ja pärastlõunal, kui hommikune kaste ja niiskus on kadunud.

Raamat ütleb, et vihakase ära tundmiseks tuleb lehti tagantpoolt keelega katsuda ja kui tundub terav, siis otsida kask, mis on pehme. Ma nii pole teinud, vaid valinud kaski selle järgi, et pole urbi, pole kahjureid ning lehed on väikesed ja tihedalt. Tegelikult pean küll kirjutama, et olen näinud, kuidas vihakaski valitakse ja vihtu tehakse, sest see töö on Savilöövil olnud meestetöö.

Ahjaa…ükskord ikka tegin vihta, oma elu esimese. Leinakasest! Saunas sai sellest siis hoopis piits ja kaassaunaline pidi naba paigast naerma:) Niiet ärge te siis leinakasest parem tehke, kuigi selle oksad mõnusalt käeulatusse ripuvad.

Eriti osavad vihategijad seovad viha kokku sama kaseoksaga, kuid mina olen koba – käib heinapallinöör ka. Vihad lähevad kõigepealt tuppa kuivama ja kui nad on oma lõhna ära andnud, siis pööningule. Kõlbavad tarvitada ka veel aastaid peale tegemist.

Värske kase vihaga ei pea eriti muud midagi tegema, kui ta ühes jääkülma veega lavale kaasa võtma ja pihta andma. Kuivatatud viht vajab prepareerimist, et lehed paremini küljes püsiksid. Minu saunas tähendab see, et viht tuleb torgata keeva vette ja hoida seal nii kaua kuni lae alla tõuseb lõhnapahvakas ehk umbes minut. Pärast seda on viht nagu värske ja ei lase lehti küljest.

Seesama raamat muide väidab, et vihelda saab tegelikult ükskõik mis puu okstega. Väikest viisi oleme seda ka proovinud. Näiteks sireliviht on imeline oma lõhnaga ja pidavat peletama kurjad vaimud. Sellepärast kasvavadki kõikide vanade majade juures suured sirelipõõsad. Toomingavihaga vihtlemine pidi olema pea sama nagu kirikus palvetamine. Ja nii see tõesti on! Õitsvate õunapuu okstega vihtlemine aga pidavat viima depreka kus seda ja teist ning naised väekaks tegema. Kadakavihta teavad paljud ja sellega sopsutamine pidavat viima ära kõik negatiivse. Kus see saabki negatiivne enam olla, kui saunast tulles oled nagu mingi täpiline loom:)

Leave a comment »