Archive for oktoober, 2015

Ringiratast

IMG_3498

Koolivaheajanädal möödus trajektooril Tallinn-Adavere-Tartu-Valga-Laanemetsa-Võru-Laanemetsa-Pärnu-Häädemeeste-Pärnu-Tallinn-Jõelähtme-Tallinn. Sõita pole tüütu, aga kõige tülikam on meeles pidada, mida kõike kaasa tuleb võtta. Täna hommikul meenus, et hiirelõks jäi maal toas ikka kinni laskmata. Ma ei taha mõeldagi, mis juhtub siis, kui keegi sinna nüüd sisse peaks ronima….

Mõnus nädal oli ja sinna mahtus palju.

  • Hubane õhtupoolik Harglas. Soe tuba, tore pererahvas, hää karask ja kohaliku meega tee. Missahingveeltahtaoskad.
  • Lõputu ahju ja pliidi kütmine. Kõlab võib-olla tüütu puude tassimisena, aga tegelikult annab elus tuli ikka nii palju juurde. Tule mühin pliidi all, see eriline pliidikütmise lõhn, mis ajapikku asendub kaneelisaiade lõhnaga.

IMG_3525

  • Möll Terviseparadiisis ja päikeseloojang Pärnu rannal. Hanna lasi vist nii umbes 357 korda alla mägijõest ja Helena vähemalt sama palju liutorudest.
  • Ehe kodune saunaõhtu. Kuum leil, lõhnav viht… Kui kuu aega pole seda kogenud, tundub kuidagi eriti nauditav.
  • Lahtilaskmine mind kogu elu vaevanud mõtetest seoses ühe väga lähedase sugulasega. “Miks ma talle küll ei meeldi?”, olen endalt nii kaua küsinud, kuni üldse tagasi mäletan. Ja ühtlasi üritanud alati tema meele järgi olla. Püüdnud teda “lahti muukida”, püüdnud olla tema kodus nii nähtamatu kui võimalik, et mitte teda häirida, püüdnud anda talle põhjust minu üle uhke olla, kutsunud teda endale külla, tundnud huvi tema tegemiste vastu. Alati olen põrganud mingi kummalise ja justkui põhjendamatu jäisuse otsa ning päeva lõpus imestanud, et no miks ma küll tunnen, et ta ei taha mind enda lähedale ja et ta rõõmustab ainult siis, kui ma lahkun. Aga nüüd ma sain aru – ei, ta ei vihka mind. Tal on lihtsalt täiesti ükskõik mu eksistentsist. Ma olen tema jaoks sama nagu mingi ese, mis on lihtsalt olemas, aga millega seoses puuduvad emotsioonid. Ja niisamuti on ükskõik Hde olemasolust. See on täiesti loomuvastane, aga see on lihtsalt fakt. Vajab harjumist ja lahtilaskmist.
  • Hde lasteaiakaaslase üliäge sünnipäevapidu ühes pooleliolevas majakesest keset paksu metsa. Unustage batuudikeskused ja mängutoad ning andke lastele päriselu. Kui palju rõõmu kartulivõtust ja metsanotsudele viimisest. Või aardejahist ja muidu ringijooksmisest vabas looduses.
  • Vennaraasu sünna. Jälle ümber ümmarguse laua koos oma inimestega.

IMG_3529

IMG_3540

Advertisements

Leave a comment »

Pidurit!!

3.30. Ärkan telefoni piiksatuse peale (jah, ma enamasti unustan telefoni ööseks hääletule panna, sest keegi mulle kunagi ju öösel ei helista). “Meie andmetel on Savilöövi elektrita,” teatab Elektrilevi sõnumis. Savi sest elektrist, öö on ju ja valgust pole vaja. Magan kohe edasi.

4.31 Jälle piiksatus. “Meie andmetel on Savilöövil elekter olemas”. Aitäh teatamast!

Kell oli 9.05. Ukse taga on ehitusmehed redeli ja katuseakendega. Olen oodanud neid peaaegu kolm kuud. Kohv jäi lauanurgale jahtuma, pannkook poolikuks. Arutasime asju ja tegime plaane. Õige varsti selgus, et katusesse augu saagimiseks siiski ei lähe, sest puudu on vajalikud kaks pakki katusekatte materjali. Lähim koht selle saamiseks on Tartu. Homme uus katse akendega. Pannkook on muutunud kummiseks ja jääkülmaks.

Täna on vaja ära lõpetada 2 ajakirja. Üks neist puhta poolik, teine õnneks enamvähem koos. Pärast loendamatuid meile, toimetamist-toimetamist-toimetamist ja umbes mustmiljonit telefonikõnet saabus hetk, mis olnuks pidanud saabuma juba eelmisel nädalal. Ehk valgustav teadmine – kõik on korras ja kontrolli all, ajakiri saab valmis lubatud tähtajaks. Kell oli 15 saanud.

Hakkasin tegelema teise ajakirjaga. Sellega oli õnneks oluliselt lihtsam, sest juba üleeile sai põhiline ära tehtud. Kaval olen, eks. Sai ka valmis.

Vahepeal jõudsin isegi lastele naeratada ja vaadata nende lavastatud teatrietendust. Ja jõudsin isegi metsas kõndida. Bachi kuulata. Sest Bach aitab sellises olukorras normaalseks jääda.

Aijaa…üleeile sain ju kokku imelise udmurdi naisega, kellega rääkisime loodusrahvastest ja looduse väest. Selle loo panin kirja, sest need on nii minu teemad.

Ja õhtul panin punkti veel ühele loole, millest hommikul oli vaid diktofonilindilt maha kirjutatud “must materjal”. Inimene, kes lubas tänaseks saata kommentaari, tegigi seda. Enamasti ei tee seda keegi. Lubadusest kinni pidamine on haruldane nähtus.

Ma ei tea, kui mitukümmend tuhat tähemärki mu silmade eest ja sõrmede vahelt on täna läbi käinud.

Ahh…ja kas ma ütlesin, et kogemata kombel oleme me kogu selle möllu keskel hoopis Laanemetsas. Ning et siin on maailma kõige aeglasem internet.

Aga homme…. Homme ei kavatse ma teha muud, kui nautida sügisest karget loodust. Ei kirjuta ridagi. Ei küsi ühtegi küsimust. Võib-olla mõne mõtte mõtlen, aga see on ka kõik. Inimene peab vahel ka natuke pidurdama.

Leave a comment »

Tervislikud tooted või siis mitte päris

Ükskord sattusid meie koju lastele mõeldud kiirpudrud, vist olid Veski Mati omad. Õhinaga asusid mu lapsed neid proovima, kuid portsud jäid söömata, sest need pudrud olid LIIGA magusad. Ülimagusad. Isegi minu lastele, kes on maailma suurimad magusasõbrad.

Hiljuti pani sotsmeedia kihisema-kahisema üks pilt, kus oli visualiseeritud, kui palju sisaldavad erinevad poejogurtid suhkrut. Palju sisaldavad. Ja sellest saab aru ka ilma pilti vaatamata.

Või võtame müsli või mistahes hommikukrõbinad. Need kubisevad kõik suhkrust ja on ülimagusad. Ja juurde käib jutt, kui tervislikud ja head need on.

Ma olen umbusklik tarbija. Ma loen alati silte, ka kirbukirjas silte. Mul võib olla suur napoleonikoogi isu, aga kui ma koogikarbi pealt loen, millist paarikümmet e-ainet see sisaldab, siis kaob mul igasugune isu seda toodet osta, sest ma põhimõtteliselt ei osta neid tooteid, mille koostises on kümneid aineid, mis seal sugugi olema ei peaks. Et seda põhimõtet jälgida, tuleb koguaeg olla valvas, sest igal sammul üritatakse kergeusklikule tarbijale müüa midagi, mis on vaid toidulaadne toode. Silmad tuleb lahti hoida lihatoodete puhul – lugeda, kas seal üldse liha sees on ja mida on lisatud lisaks lihale. Maitsetugevdajatega tooted välistan kohe, sest sellise toote maitse on…no ei ole enam see õige. Kui mõnda aega oled hoidunud maitsetugevdajatest, siis hakkad lugematagi lihtsalt maitse (ja lõhna järgi ära tundma), kus see sees on.

Peale tuleb hoolega passida kõikvõimalike kulinaariatoodete puhul. Sa võid arvata, et ostad tavalist kreemitorti, aga tegelikult ostsid keemiatoote. Või et nii lihtsat asja nagu kartulisalat ei oska ometi milleski kahtlustada, kuid sealt võib mõne tootja puhul leida nt värvainet. Milleks? Mida nad seal värvivad? Ei tea.

Jäätiste puhul tuleb silmad ajada pilukile ja kindlasti etiketti lugeda, sest võid sattuda taimerasva otsa. Samuti võib trehvata niivõrd ülimagusa toote otsa, mida süüa pole võimalik. Näiteks palusid mu lapsed mitte enam osta Premia jäätist “Küpsisetort”, sest seda ei ole lihtsalt võimalik süüa – keel kleepub suulakke. Ja pole ka ime kui 100 grammis tootes viiendik on suhkur.

Juustu puhul tuleb hoiduda juustulaadsest tootest, mis kogenematule silmale näeb välja samamoodi nagu riivjuust.

Maiustuste puhul tõmba aga jälle silmad kriipsuks ja püüa ära lugeda, mis värvaineid need sisaldavad. Mida värvilisem, seda jamam, on kõige lihtsam reegel.

Millegipärast on nii, et mida suurem on tootja, seda enam üritab ta tarbijat lollitada. Sellepärast eelistan alati väiketootjaid, sest, kummaline küll, nemad suudavad veel toota toitu, mis on toit, millel on toidu maitse ja toidu lõhn. Näiteks olen aastaid tarbinud Rõngu Pagari maksapasteeti, sest see sisaldab kuute ainet (mälu järgi): seamaks, seapekk, porgand, sibul, sool, pipar. Pakend on sellel tootel kohutavalt jube, aga sisu väga-väga hea.

Alguses nimetatud tooteid ma samuti ei osta, sest hiiglasliku suhkrusisalduse tõttu tundub mullet, et mind ja minu maitsemeelt tahetakse jälle lolliks teha. Otsitakse totukest, kes usub muinasjutte sellest, et sigamagus jogurt on hea tervise- või koguni dieettoode või et laps peab tingimata alustama oma päeva magusalaksu ehk kausitäie ülesuhkurdatud krõbinatega.

Nüüd võib küsida, et mis on alternatiiv nendele kolmele alguses toodud näitele. See on väga lihtne:

  • Putru keedan ise algusest peale. Me sööme väga palju putrusid, 5-6 hommikul nädalas. Lemmikud on riis, hirss, odrajahu, kaerahelbed. Peale läheb vastavalt pudrule ka kodune moos, võisilm või hapukoore törtsakas. Ülemagustatud kiirputrude tarbimine ei ole tegelikult mingi eriline ajavõit, sest nii kiire ei tohiks ometi kellelgi olla, et leida hommikul see 15-20 minutit toidu valmistamiseks.
  • Läilasid poejogurteid ei osta ma juba ammu. Ostan hoopis maitsestamata jogurtit, millest igaüks endale sobiva joogi meisterdab. Lisab nt mett, moosi, purustatud marju või banaani.
  • Müslit armastavad mu lapsed väga. Olen seda teinud ise (täisterakaerahelbed, mesi, kookoshelbed, rosinad, kuivatatud jõhvikad vms, päevalilleseemned) või ostnud mahemüslit, mis pole nii ülesuhkurdatud. Udubeeneid ja rohke reklaamiga promotavaid hommikuhelbeid ei osta ja kui tuleb just väga suur helveste isu, otsin sellised, mis ei ole suhkruga maitsestatud. Annab otsida, aga enamasti ikkagi leiab.

Sellest jutust ei maksa nüüd nii aru saada, et ma olen magusavastane ja suhkruvihkaja. Ei sugugi. Olen suur magusafänn, aga ma ei taha, et mulle üritatakse tervislikkuse sildi all pähe määrida tooteid, mis seda oma olemuselt tegelikult pole.

Ja ma soovitan kõigile, kes ei ole seni viitsinud end kurssi viia, mida tegelikult sööte, siis – lugege silte ja saage targemaks! Paraku on nii, et igast küljest peale tungiva toidulaadse olluse eest saab kaitsta ennast ja oma lapsi vaid iseenda paremate valikutega.

2 kommentaari »

Klaveri rännakud mööda Eestimaad

IMG_3412

Teadupärast olen ma ju tosin aastat oma elust veetnud klaverit õppides, (peaaegu) iga päev harjutades, eksamite, heliredelite arvestuse jm taolise pärast närveerides. Ja seejärel 20 aastat veetnud nii, kus sisuliselt klaverikaant ei kergitanud. Eriti viimased 7 aastat, kui mul kodus klaveritki pole.

Ja siis on meie peres üks Bechsteini pianiino, mis on muljetavaldavalt palju mööda Eestimaad ringi rännanud. Tema teadaolevad rännakud said alguse 1967ndal aastal, kui minu ema ta ühelt vanainimeselt sümboolse 50 rutsi eest ostis. Tol ajal toimus ka esimest ja viimast korda klaveri häälestamine. Emal sai varsti muusikakeskkool läbi ja ta kolis koos klaveriga vanematekoju tagasi. Klaver sõitis Tallinnast Valka.

IMG_3413

Möödus üle 20 aasta ja klaverile oli vaja leida uus asupaik, sest maja, kus klaver asus, müüdi maha. Klaver läks ühe mu ema lapsepõlvesõbranna kasutada. See oli viga, sest see inimene osutus….noh, idikaks, kui nii võib öelda. Ei ole teada, kas klaveril keegi tol ajaperioodil mängis, aga nn sõbrants kruvis maha klaveri küljes olnud vaskküünlajalad ja äris need maha. Päris kõike neist ta kätte ei saanud ja hea veel, et sõrgkangiga pillile kallale ei läinud. Aastaid hiljem, kui mina olin juba vanematekodust läinud ja leidus jälle ruumi klaverile, oli veel suur jama, et see “sõbranna” juurest kätte saada. Põhimõtteliselt toodi jõu ja politseiähvardusega ära sealt.

Niisiis sõitis klaver tagasi Tallinna. Elas mõnda aega Õismäel. Siis ma ikka mängisin vahest ka. Ta oli siis veel enamvähem hääles.

Ca 10 aastat hiljem võttis klaver jälle ette rännaku, Tallinnast Kosele. Tol ajajärgul elasin seal. 7 aastat tagasi kolisin mina jälle tagasi Tallinna, aga klaver jäi maha. Seal ta veetis kurvalt aega. Keegi temal ei mänginud, ta oli tolmune, üksik ja häälest ära. Kriimuline ja mõnest kohast lokkiva vineeriga, sest mingil ajajärgul on keegi klaveril lillepotte hoidnud.

Aga nüüd on ta tagasi inimeste hulgas ning mina ei kavatse temalt maha monteerida küünlajalgu ega tarvitada teda lillepostamendina. Vastupidi, kavatsen kasutada sihtotstarbeliselt:)

IMG_3414

Leave a comment »

Heegeldatud vaip

IMG_3411

Võtsin üle poole aasta kätte heegelnõela ja heegeldasin vaiba. Muster on siit ja materjaliks puuvillane nöör. Selle sain Karnaluksist.

Vaiba diameetriks on täpselt meeter ja kaunistab ta nüüd Hanna ja Helena vastremonditud tuba. Aga sellest remondist mõni teinekord:)

IMG_3410

Leave a comment »

Nädal aega ainult vett juues

Internetis kolades leidsin tšällensi, mille käigus jood kuu aega ainult vett. See tähendab, et ei mingit kohvi, teed, mahlu, karastusjooke ja hoidku jumal – alkoholi. Kuna ilmselgelt pole tegemist millegi tervistkahjustavaga, otsustasin proovida.

30 päeva on pikk aeg ja mul on hea meel, et nädal aegagi vastu pidasin. Mul ei ole probleemi muude jookidega (mahl, limpsid, alko, tee), aga elu hommikuse kahe suure kruusi kohvita ….on uimane ja nagu aegluubis. Esimesel päeval ei saanud ma aru, et miks mul midagi ei edene. Istun lihtsalt tuimalt arvuti taga, vahin aknast välja, peas on 0 mõtet ja jõud millegi alustamiseks lihtsalt puudub. Kogu päev möödus kui vati sees, millele pärastlõunal lisandus mega peavalu. Minul, kel mul mitte kunagi pea ei valuta. Isegi usin veejoomine ei aidanud.

Samamoodi möödusid ka järgnevad 6 päeva. Pea küll enam ei valutanud, aga puudus tegutsemistahe. Pidin ennast jõuga tööle sundima. Olgu öeldud, et tavapäraselt mul pole seda probleemi. Ma olen täielik hommikuinimene – kargan 7 ajal (enamasti) ilma kellata voodist, joon 2 suurt kruusi kohvi (keskmine kangus, ilma suhkruta, rohke täispiimaga), söön taldrikutäie putru, viin lapsed lasteaeda, tulen suure ringiga tagasi ja juba annangi tööle pihta. Kõik need kohvitud päevad olin aga kui mingi lössis kaltsunukk.

Tavaliselt ongi minu joogiks päeva jooksul vaid need kaks hommikust kruusi kohvi ja edasi ainult vesi. Kui pärastlõunal kipub olemine uimaseks, siis kohvi rohkem ei tee, vaid lähen teen hoopis väljas tunnikese kiirkõndi v jalgrattasõitu. Sel kohvitul nädalal ei jätkunud mul jõudu isegi mitte pärastlõunaseks trennitunniks. Kummaline, eks.

Ka kehakaalule ei mõjunud see katse kuidagi, sest alkot ja karastusjooke ma nagunii ei tarbi ehk et tühjad kalorid jäävad nagunii sisse kummutamata. Vett joon ca 1,5 liitrit päeva jooksul ja kraanivesi on joogiks hea küll. Kohvist ma aga ei loobu. Pärast nädalast pausi tundub see lausa jumalate joogina:)

2 kommentaari »