Ükskord sattusid meie koju lastele mõeldud kiirpudrud, vist olid Veski Mati omad. Õhinaga asusid mu lapsed neid proovima, kuid portsud jäid söömata, sest need pudrud olid LIIGA magusad. Ülimagusad. Isegi minu lastele, kes on maailma suurimad magusasõbrad.
Hiljuti pani sotsmeedia kihisema-kahisema üks pilt, kus oli visualiseeritud, kui palju sisaldavad erinevad poejogurtid suhkrut. Palju sisaldavad. Ja sellest saab aru ka ilma pilti vaatamata.
Või võtame müsli või mistahes hommikukrõbinad. Need kubisevad kõik suhkrust ja on ülimagusad. Ja juurde käib jutt, kui tervislikud ja head need on.
Ma olen umbusklik tarbija. Ma loen alati silte, ka kirbukirjas silte. Mul võib olla suur napoleonikoogi isu, aga kui ma koogikarbi pealt loen, millist paarikümmet e-ainet see sisaldab, siis kaob mul igasugune isu seda toodet osta, sest ma põhimõtteliselt ei osta neid tooteid, mille koostises on kümneid aineid, mis seal sugugi olema ei peaks. Et seda põhimõtet jälgida, tuleb koguaeg olla valvas, sest igal sammul üritatakse kergeusklikule tarbijale müüa midagi, mis on vaid toidulaadne toode. Silmad tuleb lahti hoida lihatoodete puhul – lugeda, kas seal üldse liha sees on ja mida on lisatud lisaks lihale. Maitsetugevdajatega tooted välistan kohe, sest sellise toote maitse on…no ei ole enam see õige. Kui mõnda aega oled hoidunud maitsetugevdajatest, siis hakkad lugematagi lihtsalt maitse (ja lõhna järgi ära tundma), kus see sees on.
Peale tuleb hoolega passida kõikvõimalike kulinaariatoodete puhul. Sa võid arvata, et ostad tavalist kreemitorti, aga tegelikult ostsid keemiatoote. Või et nii lihtsat asja nagu kartulisalat ei oska ometi milleski kahtlustada, kuid sealt võib mõne tootja puhul leida nt värvainet. Milleks? Mida nad seal värvivad? Ei tea.
Jäätiste puhul tuleb silmad ajada pilukile ja kindlasti etiketti lugeda, sest võid sattuda taimerasva otsa. Samuti võib trehvata niivõrd ülimagusa toote otsa, mida süüa pole võimalik. Näiteks palusid mu lapsed mitte enam osta Premia jäätist “Küpsisetort”, sest seda ei ole lihtsalt võimalik süüa – keel kleepub suulakke. Ja pole ka ime kui 100 grammis tootes viiendik on suhkur.
Juustu puhul tuleb hoiduda juustulaadsest tootest, mis kogenematule silmale näeb välja samamoodi nagu riivjuust.
Maiustuste puhul tõmba aga jälle silmad kriipsuks ja püüa ära lugeda, mis värvaineid need sisaldavad. Mida värvilisem, seda jamam, on kõige lihtsam reegel.
Millegipärast on nii, et mida suurem on tootja, seda enam üritab ta tarbijat lollitada. Sellepärast eelistan alati väiketootjaid, sest, kummaline küll, nemad suudavad veel toota toitu, mis on toit, millel on toidu maitse ja toidu lõhn. Näiteks olen aastaid tarbinud Rõngu Pagari maksapasteeti, sest see sisaldab kuute ainet (mälu järgi): seamaks, seapekk, porgand, sibul, sool, pipar. Pakend on sellel tootel kohutavalt jube, aga sisu väga-väga hea.
Alguses nimetatud tooteid ma samuti ei osta, sest hiiglasliku suhkrusisalduse tõttu tundub mullet, et mind ja minu maitsemeelt tahetakse jälle lolliks teha. Otsitakse totukest, kes usub muinasjutte sellest, et sigamagus jogurt on hea tervise- või koguni dieettoode või et laps peab tingimata alustama oma päeva magusalaksu ehk kausitäie ülesuhkurdatud krõbinatega.
Nüüd võib küsida, et mis on alternatiiv nendele kolmele alguses toodud näitele. See on väga lihtne:
- Putru keedan ise algusest peale. Me sööme väga palju putrusid, 5-6 hommikul nädalas. Lemmikud on riis, hirss, odrajahu, kaerahelbed. Peale läheb vastavalt pudrule ka kodune moos, võisilm või hapukoore törtsakas. Ülemagustatud kiirputrude tarbimine ei ole tegelikult mingi eriline ajavõit, sest nii kiire ei tohiks ometi kellelgi olla, et leida hommikul see 15-20 minutit toidu valmistamiseks.
- Läilasid poejogurteid ei osta ma juba ammu. Ostan hoopis maitsestamata jogurtit, millest igaüks endale sobiva joogi meisterdab. Lisab nt mett, moosi, purustatud marju või banaani.
- Müslit armastavad mu lapsed väga. Olen seda teinud ise (täisterakaerahelbed, mesi, kookoshelbed, rosinad, kuivatatud jõhvikad vms, päevalilleseemned) või ostnud mahemüslit, mis pole nii ülesuhkurdatud. Udubeeneid ja rohke reklaamiga promotavaid hommikuhelbeid ei osta ja kui tuleb just väga suur helveste isu, otsin sellised, mis ei ole suhkruga maitsestatud. Annab otsida, aga enamasti ikkagi leiab.
Sellest jutust ei maksa nüüd nii aru saada, et ma olen magusavastane ja suhkruvihkaja. Ei sugugi. Olen suur magusafänn, aga ma ei taha, et mulle üritatakse tervislikkuse sildi all pähe määrida tooteid, mis seda oma olemuselt tegelikult pole.
Ja ma soovitan kõigile, kes ei ole seni viitsinud end kurssi viia, mida tegelikult sööte, siis – lugege silte ja saage targemaks! Paraku on nii, et igast küljest peale tungiva toidulaadse olluse eest saab kaitsta ennast ja oma lapsi vaid iseenda paremate valikutega.
Ahunapalu maasektori veebikodu 