Archive for detsember, 2013

Aastaaruanne2013

Olen juba palju aastaid teinud aasta lõpus kokkuvõtte sellest, mis oli ja mida polnud. 2012nda viimasel päeval kirjutasin, et uus aasta võiks tuua seda:

  • et inimsuhted saaksid klaaritud ja mõistus võidaks
  • et ma saaksin kasvatada oma lapsi rahus, mitte sõjaväljal
  • et mul oleks jõudu selg sirgu ajada
  • et kõik lähedased oleksid terved
  • et Hanna ja Helena oleksid sama tublid kui siiani
  • et oleks palju erinevat ja huvitavat kirjatööd
  • et inimesed kannaksid endiselt mütse, salle, kindaid ja sokke ning kõik ostaksid neid minu käest:)
  • et oleks aega sõpradega kohtumiseks ja niisama ajaveetmiseks
  • et oleks aega trennis käia
  • et lund oleks palju ja suvi tuleks kuum
  • et oleks aega ja energiat uusi oskusi ja nippe õppida
  • et me saaksime pool aastat veeta Savilöövil
  • et minu ellu tuleks jälle natukenegi seda, mida me kõik vajame.

Noh ja nüüd aasta hiljem ütlen, et saan iga selle soovi taha kirjutada “tehtud!”.

2013 on kirju ja muutusi täis. Palju kõhklusi ja kahtlusi, kas olen õigel teel. Kinnitused, et miski pole igavene ja ei peagi olema. Et ebakindluses võib mõnikord peituda kindlus. Palju unetuid öid. Põnev ja käänuline aasta. Juhtus selliseid asju (see pole ei tähtsuse järjekord ega ka kronoloogia, vaid suvaline loetelu):

  • alustasin aastat üksikemana. See võib tunduda karm, aga ma usun, et lastel on parem kasvada nii, et nad näevad vanemaid ühekaupa aga rõõmsatena, mitte õnnetute ja masendunutena.
  • loobusin poolest töökohast. Kellast-kellani kontoris istumine pole ikka minu jaoks, liiga palju on vahepealne vabakutselise elu mind “rikkunud”. Ma armastan oma tööd, aga ma ei suuda seda nautida, kui minult nõutakse, et vot see kell pean ma hakkama tähemärke tootma. Ma tahan teha siis kui ma tahan. Sest nii tuleb palju paremini ja rohkem välja.
  • registreerisin ühe osaühingu. Krissi Kirjatööd on nimi ja arvake ise, millega see tegeleb.
  • sukeldusin aasta algusest täie hooga vabakutselise ellu ja tihti on tunne, et pean end kloonima ja pikemaid ööpäevi. On olnud isekirjutavaid lugusid ja väga palju toredaid kohtumisi uute, huvitavate ja tarkade inimestega. Teemasid seinast-seina.
  • Mu lood ilmusid Meditsiiniuudistes, Äripäeva erinevates lisades ja rubriikides, ajakirjades Otsustaja, Mari, Pere ja Kodu, 9 kuud, Elukiri, Psühholoogia Sinule, Maakodu. Postimehes ka muidugi. Toimetasin Postimehele 2 Terviselehte ja ühe Seeniorilehe. Osalesin kirjutajana ühe raamatu sündimise juures. Ja hoidsin elavana portaali juhtimine.ee.
  • ostsin oma elu esimese auto. Stress oli vähemalt sama suur kui korterit ostes. Mina ja tehnikavidinad (auto on ka kõigest üks paljudest vidinatest) ei sobi kokku. Isegi uue telefoni ostmine on mulle tohutu ettevõtmine.
  • suve olime muidugi maal, kus siis veel. Kevadisest maalekolimisest ja sügisel linnatulemisest on saanud rutiin, see ongi meie elu ja nii me elamegi. Need maailmad on täielikud vastandid: maal oleme keset puhast loodust ja valmis iga kell suhtlema inimestega (keda seal on vähe, väga vähe). Linnas olen nagu tigu karbis – on nädalaid, kus suhtlen inimestega vaid niipalju kui tööalaselt tarvis on (OK, alati on seda vaja palju:)). Ma ei liialda, kui ütlen, et tegelikult suhtlen inimestega rohkem maal, kus inimesi pole kui et linnas, kus mu ümber ainult inimesed ongi. See on imelik. Mul on ülikerge kohaneda kevadel maaeluga, kuid iga sügisega on raskem linnaellu sisse elada.
  • öine retk ühe salajärve äärde. Paljajalu külmas kastes ja miljonite sääskede süüa. Aga seda ainult tead, mitte ei tunne, sest /kustutatud turvapõhjustel/. Ma ei lähe sinna järve äärde enam kunagi. Muinasjutt kuldsete sadulatega liblikatest vanas kirikus ja hüvastijätt pärna all.
  • metsaöö Alumatil. See on juba traditsioon. Ilma selleta pole suvi õige suvi.
  • sain mentaalselt palju tervemaks. Hakkan juba uskuma, et ma polegi süüdi kõikides maailma halbades asjades. Et ma pole süüdi, kui kellegil on sokis auk, autol uks roostetab või Tahiitil maa väriseb. Uskumatult hea ja kerge on elada, kui sulle ei laota pidevalt süükoormat selga.
  • maal ei ehitatud sel suvel eriti midagi. Aga see suvi oli imeliselt pikk ja kuum.
  • kahanesin kaks rõivasuurust. Et kuidas? Ei tea. See polnud plaanis ja dieeti ma pidada ei suuda, kuna olen söödik.  Lihtsalt ei söönud enam magusat, tegin võimalikult palju käikusid jala või rattaga (mitte autoga) ja lõpetasin õhtused (lohutus)õgimised.
  • nelja kuu jooksul olid vaid loetud päevad, kui ma EI KÄINUD metsas. Laanemetsa kandi metsad on minu pelgupaik, tempel.
  • 4-aastaste Hanna ja Helenaga on maal olla lausa lust. Suured ja asjalikud abilised. Hanna lõõritas aga võrokeelseid laule ja Helenale pidi peale passima, et ta konni tuppa voodi alla elama ei tooks
  • lasin ennast kildudeks lüüa. Korjasin killud kokku ja olin rõõmus, et olen ikkagi purustatav, mitte purunematu ja tuim.
  • sain teada, mis on rahamure ja kui sa tõesti peadki palgapäevast palgapäevani päevi ja kopikaid lugema. Väga tüütu, kuid loodetavasti ajutine olukord.
  • kudusin ja heegeldasin kilomeetrite viisi lõnga.
  • sain aru, millest kõigest olen aastate viisi ilma olnud. See äratundmine on üsna hirmus. Mitte keegi ei peaks raiskama aega, mis on antud.
  • minu haigustelimiit peaks olema mitmeks aastaks täis. Ei mäleta, et oleks ühelgi varasemal sügisel nädalate viisi lihtsalt täiesti down olnud. Nädalatepikkuse virelemise krooniks õnnestus veel soos kolades omale neeruvaagnapõletik ka hankida. Jube.
  • Hanna ja Helena hakkasid käima balletitrennis.
  • tulenevalt eelmisest käisin nendega mitu korda Estonias balletti vaatamas.
  • nad on olnud väga terved (ptüi ptüi ptüi). Lasteaias läheb neil ka hästi, mõlemal on palju sõpru ja Hanna tundub olevat rühmas suhteliselt suure sõnaõigusega.

Kokkuvõtteks – oli ikkagi väga hea aasta see 2013.

Uuel aastal:

      • loen rohkem raamatuid
      • teen oma ettevõttele kodulehekülje
      • tahan minna mägedesse suusatama ja lastega päikesereisile
      • ei suhtle inimestega, kes on energiavampiirid ja mind halvasti kohtlevad
      • suvel oleme maal
      • lapsed võiksid õppida lugema, ujuma ja hundiratast tegema. Ja oleksid sama terved kui siiani.
      • mul võiks olla vähemalt samapalju ja sama huvitavat tööd kui 2013ndal aastal
      • koon elu esimese Haapsalu salli ja sõrmikud
      • maale tuleb kasvuhoone
      • loodan, et auto ei lagune nii palju
      • istun vähem ja liigun rohkem
      • võtan rohkem oma lastega koos ette ja naudin neid meie hetki rohkem
      • naudin igat päeva

Sõbrad! Mõnusat aastavahetamist ja kõikide soovide/plaanide/unistuste täitumist teile uuel aastal!

Advertisements

Leave a comment »

Jõulud maal

   IMG_0219Jõululaupäeva hommik 2013

Ma tahaks siia kirja panna imelise jõulumuinasjutu, aga mida pole, seda pole. Pori kuidagi nagu ei inspireeri.

Sellegipoolest märgin ära, et üle nelja aasta jälle Savilöövil jõule pidasime. Hanna ja Helenaga esimest korda. Varem pole nagu saanud tulla, sest -25-kraadise pakasega -15-kraadises majas mõne-aastastega olla pole tore.

Mõned hetked salvestasin tänavusest jõulu eluolust.

Kuusk. Silmasin teda kohe, kui maale sõitsime. Meie oma maa peal, suurele puule liiga lähedal. Ega ta lähedalt nii ilus polnud kui eemalt. Aga toas oli jälle väga ilus. Ühes 60-aastat vanade jõuluehetega, mis on aastaid kurvalt sahtlis oma aega oodanud. Ja pärisküünaldega. Ja säraküünaldega.

Jänksist tegin jõuluprae. Hea sai. Juba mõnda aega puudub mul jõulude ajal igasugune soov ja tahtmine siga teha.

Surnuaias küünlaid panemas käisime. See oli Hde jaoks eksootika, pole neid varem võetud ju hämarduvasse surnuaeda kaasa. Pidin neile hauakividelt nimesid ette lugema ja kõndisime terve surnuaia läbi.

Korra põikasin metsa. Tund aega on ilmselgelt liiga vähe, kuid asi seegi.

Päris jõuluõhtul aga olime nii ebaviisakad, et läksime naabriperre külla ära. Jõuluvana sai sest ka kuidagi haisu ninna ja vedis ka meie laste kingitused sinna. Oli üks väga tore õhtu, kus Hanna üllatas kõiki sellega, et koristas pidevalt tuba – ootas niiväga jõuluvana, aga vana ei saa ju astuda tuppa, mis on kaetud mänguasjade kihiga. Nii ta siis muudkui koristas. Hiljem esines veel nelja kohapeal loodud luuletusega.

Tagasi põikasime Häädemeeste kaudu ja küll Helena ikka uuris, et kas see ongi heade meeste koht ja kas jões voolav vesi on seesama, mida me pudelist joome. Külast leidsid nad omale uue sõbranna, kelle nime said küll alles koduteel teada. Egas mänguhoos pole aega küsida ju.

Jõuluüllatuseks aga valisin seekord just ärganud Helena õhkamise “oeh, kui ilus pidulik lugu, palun pane kõvemaks”. See käis siis Bachi ühe Brandenburgi kontserti kohta.

Et siis…toredad jõulud kui mitte viriseda lume puudumise üle. Mõnusat viimast jõulupüha kõigile:)

IMG_0208Kelgutada ei saanud, aga puude vahel ronida ikka.

IMG_0221Savilöövi tüdrikud ja Mäe-Veski suurem noorperemees.

IMG_0225Ootavad jõuluvana…

Leave a comment »