Archive for Ropp töö

Savilöövi “Teeme ära”

IMG_2351

Pool pööningut on tühjaks kaevatud

Tegime sel nädalavahetusel 3 päeva kõige jubedamat, tolmusemat ja õudsemat tööd üldse – vedasime maja pööningult välja sinna umbes 100 aastat tagasi veetud liiva. Õigem oleks küll öelda tolmu, kivipuru, laastupuru, pudelite jm kola maardla.

Plaanisin seda tööd nii umbes 10 aastat. Nüüd aga ei jäta Hanna ja Helena enam hinge rahule – nemad tahavad omale pööningule saada katusekambrit. Nende idee muidugi on veel see, et me peame endale koju kutsuma Kodutunde. Nende arvates saabub siis kari remondimehi, kes nendele kolme päevaga pööningule printsessitoa ehitavad. Nad nimelt on veendunud, et Kodutunne on umbes nagu televiisoriparandaja või torumees, mida saab endale koju tellida:)

Igatahes – rentisime tööriistarendist prahitoru, ostsime hulga tolmumaske (mida ei suutnud kasutada, sest tunne oli, et lämbume), ajasime selga ühekordsed kaitseülikonnad ja asusime pööningul tolmutama. No oli seal vast alles karjäär. Kohati oli liivakihi paksus lausa pool meetrit.

IMG_2350

Kui arvestada, et murutraktori kärusse mahub vähemalt 200 kg liiva, siis teisaldasime pööningult 6 tonni kraami. Asemele tuleb kivivill ja selle peale laudpõrand. Ja siis edasi katusealuse soojustus, katuseaknad. Pärast nende tonnide minema vedamist ei muretse ma enam sellepärast, et äkki maja ei kanna II korruse tuba välja – kui seal oli säherdune kogus liiva, siis ei juhtu midagi ka siis, kui me sinna toa või paar ehitame. Või kasvõi tiibklaveri üles vinname:) Rääkimata sellest, et pööning muutus liiva välja vedamisest oluliselt avaramaks. Olin varem toa ehitamise suhtes üsna kahtlev, sest meil on väga madal pööning ja 191-sentimeetrine meeshing poleks ülemises toas ilma kaela kõveraks käänamata saanud ollagi. Pärast liiva eemaldamist ei ole kõrguse mure enam eriti aktuaalne.

Nagu alati vana maja juures kõpitsedes ilmnevad jubedad asjad kohe, kui kuskilt natuke liigutada. Selgus, et jutt sellest, kuidas üks mees läbi lae tuppa olevat kukkunud, polnud ilmselt niisama jutt. Pööningupõrand oli mõnes kohas olematu ja sujuvalt kujunesid kaevetööd ka uue põranda ehitamiseks. Ja seda uut tuleb ehitada veel, sest on teine ikka mõnes kohas jumala pehkinud.

Muidu selgus, et meil on väga igav pööning. Ei leidnud me etruskide ajast kuldrahasid, eelmise omaniku luukere ega ürgseid kirju. Õigupoolest ei leidnud midagi peale ühe karvamütsi, hobuseraua, jalgratta lenksu ja ilusa kandilise pudeli. Ja sea lõualuu.

IMG_2355

Kas rohkem tõesti midagi kaevata polegi? Kurb….

IMG_2356

Ermo kaevaks ka heameelega veel mõned tonnid:)

 

 

Advertisements

7 kommentaari »

Katused on päästetud

Kuigi ma ise pole Savilöövil käinud juba septembrist saadik, ei maksa arvata, et meie maakodu on täitsa mahajäetud. Mkmm. Peremees käib ju ikka kohapeal asjal silma peal hoidmas ja hädavajalikke toimetusi tegemas.

Ja praegu oli kindlasti hädavajalik katused lumest puhastada. Sest nagu J. kirjeldas, oli lund katustel ikka üle poole meetri. Majakatus, mis on üsna uus, oleks ehk vastu pidanud. Kuid just lauda- ja saunakatuse suhtes oli kõhklus, kuid nüüd on ka need päästetud võimalikust sisse langemisest.

Muidu kevadet ei paistvat kuskilt veel. Kui tavaliselt sel ajal meil maja ees vastu päikest nõlval lumikellukesed juba ammu õitsevad, siis tänavu õitsevad nad küll vist lume all. Kui üldse.

Tegelikult ootan juba kohutavalt kevadet ja lume sula ja ilma soojenemist. Peame krattide 1-aasta sünnipäeva linnas ära ja siis plaan maale kolida. Ja jääda kuni sügiseni sinna. Mõtteid ja plaane seoses maaeluga on mul palju, aga eks ma kirjutan neist siis, kui asi käes on.

2 kommentaari »

Katuse story

Ma ikka pean sellest avantüürist kirjutama. Sest muidu läheb viimati veel meelest.

 

Niisiis. Nii kui mees majja sai, hakkas pihta jutt, et majale on vaja uut katust. Et vana on kole ja laseb läbi. Õige ta muidugi oli, aga ega ta nüüd siis niiiiiipalju ka läbi ei lasknud. Ainult natukene köögiakna kohalt. Mina oma tibiaruga muidugi ei pööranud maja ostes mingisugust tähelepanu selle katusele. Ei ma käind pööningul uurimas, kas laseb läbi (sarikad mädad) või mitte. Aga J. jutu järgi olnud lugu ikka päris hull.

 

Katuseks oli tavaline eterniit ja kujuks kõige prostam viilkatus. Pööningul sarikaid uurides selgus, et varem oli olnud nn murdkelpkatus. Et katuseviil ehitati ringi, sellepärast siis oligi maja päikesepoolne ots lagunenud – tavaline viil ei kaitsnud majaseina enam otsese päikese ja vihmavee eest nagu kelpkatus seda oli teind.

 

 

OK, otsustasime ära, et ehitame uue katuse. Ja et katus saab sama kujuga, mis ta enne eterniidi pealetungi oli. Aga millest katus teha? Katus pidi sobima vanale majale, olema mitte ülemäära kallis ja varastamiskindel. Jaa, lähiajaloostki on teada juhtumeid, kus omaette seisval majal katus lihtsalt pealt ära viidi. Sellepärast me leidsimegi, et kivikatus ei lähe mitte. Varastatakse veel ära. Sindelkatus oleks kindlasti sobinud (laastukas oli sel majal kunagi olnud), kuid tuleohtlik – me tahame ikka jaanipäeval lõket kah ju teha. Plekk-katus on lihtsalt kole. Nii jäimegi bituumensindlite peale. Kui täna teeksin katust, siis teeksin ikkagi kivi. Sest see bituumenvärk tundub kuidagi…..õrnake.

 

Otsustasime, et ehitame ise, abilisteks minu kaks venda. Aega kogu tööks üks kuu. Eelarve ca 40 000 krooni. 

 

Juba materjali tellimisega oli igavene jama. Kuigi Laanemetsa ümbruses ainult metsad ongi, siis puitmaterjali Valga maakonnas osta on täielik piin. Ükski Valga ehitusmaterjalide pood ei kaubelnud ega kauple tänase päevani puiduga. On mingid saeveskid, aga kes lööb vaid euroaluseid kokku, kes müüb kogu toodangu eksporti, kellel halva pikkusega saeraam, niiet õige pikkusega lauda ei saa. No siis leidsime mingi mehikese, kes meile üsna normaalse hinnaga lubas katusetäie puitu ära saagida (lauad ja prussid). Enam-vähem kokkulepitud ajal saabuski lauakoorem õuele. Meie rõõmsad. Ka katusekatte materjal saabus kokkulepitud ajal. Mis nii viga katust ehitada!

 

Paari päevaga saime vana katuse maha. Üllatavalt selgus, et sarikad olid üsnagi korras. Sellegipoolest panime vanade sarikate vahele lisasarikad – et katus ei hakkaks „lainetama“. Peale täislaudis.

 

 

 

 

K. ja J. pusivad siin majaotsa kallal. Pildil paistab küll nagu laguneks maja kohe ära, kuid tegelikult on seinad oma meeter paksud, niiet pealmine lagunend tellisekiht ei morjenda suurt midagi.

 

Õige varsti sai selgeks, et lauamüüja oli meile tünga teinud. Laudu oli tihumeetri jagu vähem kui me tellisime ja mehikese nimetatud „metsakuivad“ lauad oli tegelikult suures osas mädalauad. Niisiis oli vaja kuskilt kärmelt saada tihumeeter laudu. Oh seda mangumist ja palumist erinevate saeveskite õuel. Mitu väärtuslikku päeva kulus ja töö lihtsalt seisis. No lõpuks siiski lõpp hea, kõik hea.

 

Kuu ajaga me muidugi katust valmis ei saanud. Puitosa küll jah, kuid katusekatte materjal oli praktiliselt kõik panemata. Ikka veel naiivsetena mõtlesime, et laseme selle panna paika mingitel kohalikel ehitusmeestel. Leiduski Valga linnas üks firma, mis sarnasid katuseid tegi. Firmajuht tuli kohale, takseeris katust, tallas maja ümber lillepeenrad segi ja loopis kõik kohad konisid täis, kuid lubas töö teha võtta. Paari nädala pärast pidid mehed „peale tulema“.

 

No tore – ootame. Katusel heljub kile. Paari nädala pärast pole näha kedagi. Helistame. „A meil tuli üks kiire töö, paari nädala pärast saame teie juurde tulla,“ oli firmajuht lahke lubama. No ootame veel, kuigi september on juba ukse all. Nii kulus aeg kuni oktoobrini, kuni J. asi ära viskas, võttis palgata puhkuse ja pani ise sindlid paika. Oli ka viimane aeg, sest ilm hakkas juba külmaks minema, kuid neid sindleid ei saa alla +5 kraadi panna. Aga tehtud ta sai!

 

 

Puhkuse viimase päeva õhtu, hakkab juba pimedaks minema, kui K. lööb lõpuks paika viimase laua.

 

Midagi sellist aga ei korda me küll enam kunagi – kuu ajaga katust ehitada, seda võivad üritada vaid hullud. See polnud ikka mingi elu sel suvel – kella 7st voodist välja ja siis kuni 12ni öösel katusel. Nii iga jumala päev. Küll pärast oli hea tööl puhata 

 

Aga praegu, 8 aastat hiljem, ei näita katus mingeid väsimuse märke. Näeb ikka välja nagu uus. Ei vaja ta ka muud hooldust, kui vahest samblatõrjet. Ja vihmaveerennide lehtedest puhastamist. Päike ja vihm ei söö enam maja otsaseina ja kuigi J. tahab teda väga siledaks krohvida, siis minumeelest võiks ta selliseks natuke lagunenuks jäädagi.

  

 

 

 

 

 

Leave a comment »

Maja algab korstnast

Öeldakse, et maja algab katusest. Meie aga alustasime 2000. aastal oma maakodus suuremaid remondi/päästetöid hoopis korstnast ja saunaahjust. Esimene oli selline nagu pildi pealt võite näha ning teine oli lihtsalt nii läbi põlenud, et tuleohtlik igal hetkel.

Aga korsten. Õigupoolest käib jutt korstnapitsist ehk siis korstna katusele jäävast osast. See oli nii läbi, et J. võttis ta paljaste kätega lahti. Põhimõtteliselt olid lihtsalt kivid üksteise peale laotud, segu ammuilma vahelt välja pudenenud. Ei teagi miks, sest katusel sai see korsten olla vaid 12 aastat, kuid selle ajaga ei tohiks asi ometi nii ära laguneda.

Uus korstnapits on vanadest tellistest, mis toodud samast lähedalt ühtedest varemetest. Te ei usu, kui palju kive läheb ühte tühipaljasse korstnapitsi. Hohooo….oli vast nende vedamine töö. Nimelt varemed asusid kohas, kuhu auto ega traktoriga ligi ei saa ning mis on sügaval orus. Niisiis vedasime käsikäruga kivid mäe otsa, ikka kümme kivi kärus ja kahekesi sikutamas. Orjatöö.

Aga kivid on kvaliteetsed. Ikkagi oma 100 aastase garantiiga – on nad vastu pidanud 100 aastat, peavad no kas just teist samapalju, kuid paarkümmend aastat vast ikka. Ja tõsi ongi, ehitusest on möödunud 8 aastat ning korsten seisab muutumatult.

Teoreetilist nõu ammutas J. Arvo Veski klassikalisest raamatust “Ahjud, pliidid, kaminad”. Vana korstna puhul olid eelmised ehitajad teinud tüüpilise vea – korstnapits ehitatud seest laiemaks kui ülejäänud korsten. Aga peab olema vastupidi. Sest muidu ei tõmba ju.

 

Mis korsten maksma läks, ei tea, sest tööd tegime ju ise ja kivid olid ka põmst tasuta. Segu hind ei ole märkimisväärne. Aega võttis kõiksee värk vanast uueni umbes kaks nädalat.

Leave a comment »

Meie oma jõgi

See on Laanemetsa oja, mis on meie krundi piiriks. Oja asub majast nii 100 meetri kaugusel, kuid see 100 meetrit on oli läbitungimatu võpsik ajal, mil me J.ga siia jõudsime. Nii läbitungimatu, et paar esimest maakodu aastat ei üritanudki me oja äärde tungida. Teadsime vaid, et kuskil seal pidavat olema mingi oja.

Et päris oja kaldale jõuda, tuleb veel ilmatust järsakust alla ronida. Äkki see on mingi ürgorg vms? Peaaegu püstloodis on teine igatahes. Kevadel õitsevatest ülastest valge ja all oja ääres rullivad end lahti suured sõnajalad. Ja oja on tegelikult väikese jõe mõõtu, eriti suurvee ajal. Kuivaks ei jää ta küll kunagi, voolab Aheru järvest Koiva jõkke.

Vanad inimesed teavad rääkida, et otse meie kohal oja kunagi järveks paisutatud – veidi maad allpool on praegugi veel vesiveski varemed. Veski olevat töötanud veel 70ndatel, kuid pärast seda jäänud tühjaks ning praegu on tast püsti veel vaid mõned seinad. Kunagist veskitammi võib aimata, järvest pole aga enam midagi järel. 

Läbitungimatu lepavõsa osutus pärast leppade eemaldamist hoopis jalakametsaks. Kipub lausa pargiks kätte. Jalakad pidid metsana olema suhtharuldased, meil aga kasvavad need küll nagu umbrohi – seemned idanevad ülihästi, kitku seda võsa nagu umbrohtu.

4 kommentaari »

Puitunud ohakas on kõvem kui vikativars

Tagasi mõeldes, siis esimese maasuve märksõna oli kindlasti „vikativarred”. Neid läks nagu leiba, sest jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi ning eriti kõrgeks siis, kui seda mitu aastat pole niidetud.

 

Arvate, et ma oskan jõle hästi vikatiga niita? Tutkit. Heinaniitmine oli ikka meeletult raske töö ja tulemus õudne ebaühtlane songermaa. Mu naabrinaine, kes oma niitmisoskuste poolest võiks osaleda vikatiga niitmise Eesti meistrivõistlustel nimetaks mu stiili „konnatapmiseks”. 

 

Jaa, ma tean teoreetiliselt, kuda vikatiga niitmine käib. Vanaisa niitis ju iga päev jänestele heina ette ja eks ma ikka nägin, kuidas ta seda tegi. Ja täpselt samasugused olid ka mu luiskamiskogemused. Et luisk tuleb märjaks kasta ja siis mööda vikatitera edasi-tagasi nühkida.

 

Igatahes nägid tollased päevad välja umbes nii: hommikul kastega niitma, natukese aja pärast vikatil vars pooleks ja linnasõit. Uue varre järele. Eks nad seal vikativarrepoes võisid mind küll imelikult vaadata – miski tibi käib pea iga päev vikativarsi ostmasJ

 

Vikativarred läksid sellepärast, et niidetav polnud hein, vaid mingid ohakad, putked jm taoline. Ja mingeid suuri muruplatse vikati abil muidugi ei loonud, hea, kui jaksas kuidagi teeraja kaevu juurde, puukuuri ja sauna sisse niita. Alles mitu aastat hiljem sai J. jagu sest lõputust putkemerest, mis kõikjal lokkas. Korraliku trimmeriga muidugi.

5 kommentaari »