Selle kevade esimene lumikelluke.
Haruharva on mul Savilöövil võimalik üksi olla. Ja nüüd kukkus terve selline nädalavahetus sülle!
Kui harva saab üksi olla, siis need hetked on puhas nauding. Tore on, kui ei pea kellegagi arvestama. Keegi ei tee verandale poriseid jälgi ega aja hommikul liiga vara üles. Keegi ei tuba sassi ega vaja harjunud ajal korralikku lõunasööki. Ei ole vaja tunda süümekaid, kui mitmeks tunniks tingimata üksi metsa tahad kaduda. Ei ole vaja olla kellelegi autojuht, meelelahutaja ega grupijuht.
Aga samas – ise peab vett tassima, ise peab puid tassima, keegi ei pane hommikul vara tuld ahju ega kohvivett keema. Ja kaissu ka hommikul keegi ei poe.
Mis ma oma uhke üksindusega siis peale hakkan? Võtsin kaasa kolm poolikut lugu ja kaks kaltsuvaipa. Need lõpetasin ka esimesel õhtul pliidikütmise juures juba ära. Suusad võtsin ka kaasa ja tegin varakevadises metsas pika ringi. Mõnus – ei ainsatki hingelistki, ainsaks heliks puude kohin ja iseenda südamelöögid.
Kaltsuvaibad pööningutuppa. Sedapuhku heegeldatud mitte nöörist, vaid riideribadest. Nende hind on 2x odavam kui nööril, müüakse Karnaluksis ja 1,5 kg materjali maksab 6 euro ringis. Ühele meetrise läbimõõduga vaibale kulub umbes 3 kg materjali.
Ahunapalu maasektori veebikodu 