Lugu ettevõtja mõnusast elust ehk kuidas magada päise päeva ajal

detsember 3, 2016 · Rubriigid: Eluolu

Aeg-ajalt kohtan ikka arvamusi, et küll on vabakutselise inimese elu lilleaas – põhimõtteliselt pole muud, kui magad päeva maha, vahid telekast kõik seriaalid, vahepeal käid juuksuris, trennis, maniküüris ja kõige selle juures ei jõua lausa pappi kokku kühveldada.

Olen varemgi mõnikord täht-tähelt kirja pannud, millega ma päeva jooksul tegelen. Näiteks kaks aastat tagasi talletasin terve nädala. Jah, seda juhtub ka mõnikord, et unustad auto parklasse suures sebimise hoos. Igatahes on põnev neid kirjeldusi kunagi hiljem lugeda ja sestap salvestan ka ühe päeva sellest sügistalvest. See on minu täiesti tavaline (töö)päev. Ses mõttes, et ma ei valinud ei erilist laisklemise päeva ega ka mitte kõige kiiremat toimetamist.

Niisiis.

6.45. Maast lahti. Ma ei laiskle ühtegi minutit, vaid kargan kohe kella helisedes voodist välja. Koolilapsed ka maast lahti. Enamasti on see päris suur kangutamine, sest nende jaoks oleks normaalne ärgata kolmveerand tundi. Keedan putru ja samal ajal ärgitan lapsi riides panema. See kõik on tohutu ettevõtmine, sest näib, et nendel küll kuhugi kiiret pole ning kooliminek on puhtalt minu probleem. Nemad jääksid rahumeeli mängima või lugema. Suure surmaga õnnestub neile ka natuke putru sisse sööta, sest seda meelt ma olen küll, et ilma “kütuseta” päev alata ei tohi.

7.45 Lapsed lähevad ära kooli, koristan kärmelt köögi ja asun tööde kallale.

8.00 Kirjutan diktofonilt maha tunni pikkuse intervjuu. Oli, see on sundimine, sest intervjueeritav ei püsi teemas ja latrab maast & ilmast, aga mitte asjast. Aga ma ise ka süüdi – läksin lugu tegema ilma, et oleksin korralikult ette valmistanud. Enamasti on mul väga konkreetne plaan, mille järgi lähen.

9.00. Võimlen natuke ja sunnin ennast maha kirjutatud musta materjali looks tegema. On küll s***st saia tegemine, aga poole tunni pärast on valmis 5000 tm lugu. Õnneks teema on tuttav, improviseerin päris palju.

9.30 Kustutan tulekahju postkastis. Saadan tellijatele ära valmis lood, kirjutan mõned kirjad. Rõõmustan tagasiside üle, et mu tööga ollakse rahul. Olen häiritud, kui töö on tehtud ja ära saadetud ning arvamustki küsitud, kuid null vastust juba mitu päeva.

10.30 Helistab fotograaf, et ta on kohal. Sõidame koos ühte ägedasse ettevõttesse. Teel teeme plaane, et milliseid pilte ja kui kiiresti vaja.

11.00-13.00 Kolame selles ettevõttes ringi. On ikka põnev küll – nad hooldavaid lennukeid. Jah, siinsamas Tallinnas. Võtavad lennuki koost lahti ja panevad kokku tagasi ka ning mitte üht polti-mutrit ei jää üle. Lugu tuleb tore, sean selle koju sõites mõttes kokku ja homme hommikul panen esimese asjana kirja.

13.30. Käin enne kodukontorisse minekut kiiruga poest läbi, sest kodus oodatakse päkapikult jõulukalendreid nagu hingeõnnistust. Koju jõudes on plaan teha piparkooke, kuid hommikul lauanurgale unustatud tainas on muutunud vedelaks lögaks. Proovin ikka mõne piparkoogi teha, aga ei tule midagi sest välja – tainas venib nagu kumm. Selline asi ajab ikka täiega närvi, sest tainas oli aus – kuuseokkasiirupist ikkagi.

13.45 Lõpetan ära (loe: loen valjusti ja mõttega läbi ning parandan kirjavead) kaks lugu ja saadan need teele oma elu elama.

14.00 Teen valmis tänased ja homsed arved, sest homme pole aega sellega tegeleda ja ma nagunii üritan iga päev ka mõne homse asja ette teha. Arvete tegemine on anyway puhas rõõm.

14.15 Kirjutan võlglastele, et maksku ikka arved ära, sest muidu ma ei taha enam innukalt tööd teha. Ütlen mõnuga ära ühele töö pakkujale, kes tahtis küll väga palju rääkida tehtavast tööst ja sellest, kuidas mina saaksin sinna panustada, kuid vaikis alati, kui mina tahtsin rääkida töö hinnast. Sellise asja heaks ma aega ei panusta, sest aeg mu ainus ressurss, mida ma saan müüa. Kui ma seda tasuta kingin, siis müüa pole mul enam midagi.

14.30 Oih, lõunaaeg on ja kõht on tegelikult ilgelt tühi. Vett olen ka unustanud juua. Kokkan kiiresti mingi köögiviljamäsu valmis, et lastel oleks ka midagi süüa, kui koolist tulevad. Samal ajal lepin kokku ülehomseks intervjuu ja regan ennast trennidesse ära.

15.00 Lapsed tulevad koolist. Sööme lõunat. Utsitan neid õppima ja järgmise päeva kooliasju kokku panema.

15.30 Lastel on õhtul esinemine. Mängime lood läbi ja asi on täiesti lootustandev. Unustan ennast pooleks tunniks klaveri taha Chopini seltsi.

16.00 Algab kleididraama, mis tekib meil peaaegu alati, kui on vaja vähe normaalsemate riietega kuskile kellaaja peale minna. On kaks ilusat kleiti, aga Hanna ei taha välja näha nagu kaksik. Helena jälle tahab. Hanna pakub igasuguseid variante teistest kleitidest, mida esinemistele selga panna. Aga no ei saa minna ju väikseks jäänud suvekleidiga. Olgugi, et see on kõige armsam lemmikkleit. Jageleme mõnda aega. Närv läheb alati nii mustaks selliste tühiste asjade pärast, et ta tahaks lihtsalt uksest välja astuda ja jätta nad omaette jagelema. Aga ei saa, kell tiksub. Lõpuks õnnestuvad läbirääkimised niipalju, et luban, et järgmine kord Hanna valib endale ise riietuse ja ma ei sunni teda peole jälle sama kleidiga minema. Ahjaa….see kleit läks ju selga tervelt teist korda:)

17.00 Nad on proovis, ma tegelen kirjadega. Postkast ajab üle toimetamist vajavat materjali, aga ma praegu ei ava seda, sest ei taha ennast närvi ajada. Mõned inimesed ei ole endiselt kirjadele vastanud ja see on tüütu. Tuleb üle helistada, ennast meelde tuletada. Homme.

18.00 Kontsert on. Peaaegu kõigil tuleb täiesti hästi välja. Me mängime kolmekesi ka ühe loo, st Hanna laulab ja meie Helenaga mängime.

19.00 Kohvikus. Meil on traditsioon, et pärast esinemist puhkame alati kuskil kohvikus jalga ja igaüks saab tellida, mis ta tahab. Õhtusöögiks Pavlova – pole paha. Homsest hakkan korralikult sööma.

20.30 Kodus tagasi ja lapsed lähevad magama. Võtan vardad ja asun Hanna säärise kallale. No täiesti häbilugu, ma teen tühipaljast säärist juba üle 5 päeva. Tegelikult oleks kättevõtmise aeg see hooga valmis teha. Samal ajal võitlen mõttega, et peaks ehk lennukiloo juba täna kirja panema, saaks homme hommikul natuke vabamalt ei hingata. Aga ei jõua. Vähemalt niipalju teen, et panen homseks kirja, mis asjad on tingimata vaja ära teha. Mul on suuremat märkmikku vaja.

21.00 jutustan skaibis.

23.00 Peaks magama minema, sest olen sellest unistanud juba kl 15st alates. Aga ei raatsi.

 

PS. Siit ei ole kuskilt vaja välja lugeda sentimeetritki virinat. Mul on väga lahe elu ja nii nagu sebra seljas järgneb mustale triibule valge (ja vastupidi), tuleb kiirema aja järel jälle kindlasti ka vaiksem aeg või suisa mõni vaba päev. Ahjaa…saate vast ka aru, miks ma jään lolli näoga vahtima, kui keegi minult küsib, et “mida sa ka siis vabal ajal teed?” Ma ei tunne sellist mõistet. Koguaeg on musttuhat asja vaja kohe teha ja teist samapalju tiksub ideena kuklas.