Maal elamise eripärad

vanker

unimytsid

Elu kahe kolmekuusega on maal ….hmmm…väljakutseid pakkuv. Eriti kui majas puudub kanalisatsioon, kaev asub 50 meetri kaugusel, kemps maja taga metsas ning sooja saab mõistagi ahju küttes, mitte elekriradika nuppe timmides nagu tsivilisatsioonis kombeks. Novat.

Kuid kui on olemas mõned põhivarustusse kuuluvad esemed ja üks lisakätepaar abiks, siis saab hakkama. Ülivajalikud asjad on:

Veekeedukann – ilma selleta on elu tõesti mõeldamatu, sest kuuma vett võib vaja minna igal hetkel (kakane tagumik! sry, ei enam kakast ei tule siin midagi)

Suur pott pliidil vee kuumaks ajamiseks – vanni tehakse ju nii, et köök köetakse saunaks, pliidil aetakse suur potitäis vett kuumaks ning kaevust tuuakse paar pange külma. Ja kolmekuused kilkavad rõõmust.

Triikraud – kui ise võid käia kortsund riietega, siis titeriietel peavad viigid sees olema.

Pesunöör köögis – heitlik kliima ei võimalda alati väljas pesu kuivatada, niiet teeme seda esiisade kombel. Mäletate – noorema õe või venna tõttu rippusid ju alalõpmata köögis ristirästi nööridel mähkmelapid jm taoline.

Pampersid, palju. Väga-väga palju.

Kiiktool – konkurentsitult parim koht titeimetamiseks ja -rahustamiseks.

Lapsevanker, mis on nagu tank – jeerum, kui hea meel mul on, et me ei ostnud mingit udupeent pöörlevate ratastega vankrit või sootuks kolmerattalist, vaid korraliku ja tugeva 4-rattalise emmaljunga. No on ikka hea riist küll metsa- ja külavaheteedel kärutamiseks.

Beebivalvur – meil on tavalised raadiosaatjad, mida saab titevalvuriks ümber progeda. Väga viis asjad!

Magamiskotid – Tallinna beebipaki kolekotid on täiesti ideaalsed magamiseks toas, kus hommikupoole ööd kipub jahedaks minema.

Sääsevõrgud akende ees – isegi kui hoida uksed pidevalt kinni ja võrk akna ees, satub mõni piniseja ikka tuppa ja muidugi kohe väikse abitu magaja kallale.

Palju riideid – pesumasinat meil mõistetavatel põhjustel pole, niiet ainus võimalus riietepesuks on käsitsi vanaheal kombel. Kui iga päev pesta, siis saab asja kuidagi järjel hoida, aga nii kui üks päev laisemalt võtta, on hunnik kohe juba üüratu. Sellepärast on vaja palju riideid.

Auto – meie maasektori lähedal käib küll autolavka, aga vahest tahaks ka normaalselt süüa, eks. Niisiis autot on vaja igal juhul, sest kuigi linnani on vaid 20 km, siis bussiga sinna juba ei lähe. Buss nimelt käib võimatult totratel aegadel.

Lisakätepaar – kui ma arvasin kunagi naiivselt, et kaksikutega on ka maal võimalik üksi hakkama saada, siis ma eksisin.  Kasvõi lihtne asi, nagu tite tagumiku pesemine nõuab ju kolme kätt. Kuidas seda protseduuri teha üksi, pole ma veel suutnud välja mõelda.

Ja nii ongi.

5 kommentaari so far »

  1. 1

    Kadi said,

    Tere!
    Sattusin Teie blogi lugema seoses oma kodu-otsingutega varakevadel.Mind ei seo Valgamaaga mitte miski ega keski,seda enam on endalegi üllatus,et siin ma siis nüüd olen.Tartust ca 40 km raadiuses kodu otsimine päädis siis kolimisega 100 km kaugusele…Siiani kergelt segaduses,kuidas üks koht võib niimoodi kõik pea peale pöörata.Juhuslik leid kinnisvaraportaalis,mis tekitas puhtalt piltidega huvi (üldse mitte isegi tõsist ostuhuvi,pigem huvi koha kui sellise vastu).Avastamata nurk kodumaast minu jaoks…Hästi…esimesed sammud,mis me kaasaga siin taluõuel tegime,tekitasid tunde JÕUDMISEST KOJU.Järgnesid magamata ööd,plusside-miinuste kirjapanek,kalkuleerimised,rääkimist,palju palju palju rääkimist mehega.
    Lugedes Teie blogi,tuleb kõik nii tuttav ette.Palju,mis Teil läbi tehtud,ootab meid ees.Laanemetsa oja jookseb meil sauna eest läbi ja suuresti piirneb ka meie maalapike sama ojaga.Et kogu oma ilus teda nautida saaks,tuleb kõvasti võsaga võidelda.Vikatit olen küll käes hoidnud;ei ole must asja olnud;tea,kas nüüd tuleb uuesti see asi kätte võtta :D.Vesi kaevus;tihe sauna kütmine,et oma varbaid ja ihu puhtaks saada;välikäimla üle õue,kuhu eriti mõnus pimedas läbi kaste lipata (seda muidugi viimasel minutil),kartes nastikule sabale astuda…Mul on siiani (omanikuks saadud vahetult siis enne Jaani) selline õnnejoovastus ja tänutunne,et see paik mind ootas.Ainus kartus,et sõbrad kaugele jäävad osutus asjatuks,sest kes siia kord tee leidnud,ei taha siit minna ja on juba korduvalt tee tagasi leidnud.Oh,ja mida uni siin on!!!!!!Millised naabrid!…Kui palju avastamist!
    See koht paneb mind jälle tahtma olla parem ja “puhtam“ inimene!
    Igal juhul edu Teile kõigis ettevõtmistes,palju jõudu väikestele kasvamiseks ja ilusat suve jätku!
    Mäe-Veski talu pere!

  2. 2

    kukupai said,

    Tite tagumiku pesemise koha pealt võin sellist nõu anda – võta titt ühe käsivarre peale kõhuli, jalast hoiad kinni. Teise käega tõstad kausist vett ja pesed. Oma kätega ta niikuinii krabab Sinu käsivarrest kinni.
    Mul pole sooja vett ja kanalisatsiooni tänase päevani, ega seepärast lapsed pesemata jäänud…
    Ja maal aitaks pisikesest lauapesumasinast äkki, ainult loputamine käiks käsitsi. Mul kunagi oli Maljutka, mähkudele ja titeriietele ideaalne. Ning ei ole niiväga hädavajalik enam titeriiete triikimine ka, meie Tupsu omi küll ei triikinud viis aastat tagasi.
    Aga hakkama said ju, niisiiis palju jõudu edasiseks 🙂

  3. 3

    Kriss said,

    Jaa, Kadi, kõik ongi täpselt nii. Meie kutsume oma maakodu unekeskuseks – kõik maailma unetud võiks siin vist terveks ravida:) Eelnevalt mõni tund trimmeritööd, siis 100-kraadine saun ja vihtlemine, klaas veini ning megamagus uni on garanteeritud.

    Kas Mäe-Veski on see koht Oore tee ääres, teisel pool oja miski mahajäetud maja? Kui nii, siis no see koht on küll vist igaühe unistuste maakodu, lihtsalt imeline koht. Alati, kui mööda sõidan, vaatan ja imetlen:)

    Tänu “ühisele” ojale me siis peaaegu naabrid 🙂

  4. 4

    Kriss said,

    jepp, Kukupai, mul mees niimoodi pesebki. Aga ma tahaks veel hoida korraliku joont ja voolavat vett, niiet ikka tahaks, et keegi teine inimene kraani “imiteeriks”. Aga nii nagu sa kirjutad, saab muidugi ka. Egas vanasti ju tited kakaste tagumikega ringi ei käinud ja palju neid mugavustega elamisi ikka oli.

  5. 5

    Kadi said,

    HEI!
    On on see sama talu :D!Aitähh kiitmast,liigutan kõrvu:D See vanade varemetega talu meie kõrval ja meie kodu olid kunagi üks talu ja seal tegutses villaveski.(Selle suunas liigume ja tegutseme,et need talud jälle üheks saaks)
    Aga no nüüd järgmine kord mööda sõites võiks hoo maha võtta ja uksele koputada.Oleks vahva!:D


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: