Minu Hannal (5) on juba praegu sihid seatud ja “kindel” poiss olemas – paar aastat vanem Karmo lasteaiast.
Paar päeva tagasi pärast suure sealihatüki hävitamist teatas preili resoluutselt: “Mul on mees välja valitud. Karmo lasteaiast. Ja nüüd ma hakkan taimetoitlaseks, sest ma ei tohi paksuks minna, muidu Karmo ei jõua mind tõsta.”
Õhtul õhtul lasteaiast koju jalutades räägib jälle oma Karmost: “Tead, emme, Karmo ISE küsis minu käest, kas ma tahan temaga abielluda. Mitte mina ei küsinud!”
Või siis õhkab hommikul lasteaeda minnes: “Ohh, ma olen niiiiiiiii õnnelik! Meie Karmoga abiellume ja ta kingib mulle kaks kuldsõrmust. Teemantitega!!!”
Ühestki teise poisi nime ei ole ma meie majas nii tihti kuulnud, kui selle noorhärra oma.
Ahunapalu maasektori veebikodu 
ShoppingQ said,
veebruar 26, 2015 @ 12:59 e.l.
Meil sama lugu. 6 aastane, aga kaks poissi lausa pidi silmapiiril olema, mõlemad Kaurid.
Samas mõni jälle vaatab imelikult ja suhtub halvustavalt. Mainitud on isegi, et “meie” tüdrukul küll sellist asja veel õnneks pole. Poistest ei tea veel midagi…Ei teagi, kas nüüd nutta või naerda? On mu lapsel midagi viga äkki?
Kriss said,
veebruar 28, 2015 @ 10:08 e.l.
Noh, ma olen vist nii tuim, et mind kõverkaelad (isegi kui keegi peaks mu last nii vaatama) ei morjenda. Iga laps lihtsalt on erinev ja nii lihtne ongi. Hanna on mul alati olnud suur suhtleja ja kummalisel kombel leiab ta eriti kergesti ühise keele just endast suuremate poistega. Ju mul tuleb varsti hakata kosilasi nuiaga ukse tagant minema ajama:)