Kõrvale kaldumine ehk ülerahvastatus metsas

Emajõe-Suursoo: Jõmmsoo saared. NB! soo ei ole automaatselt põhjatu mülgas, kuhu kohe sisse vajud ja ära upud. Ka sellel pildil olev Jõmmsoo on praegusel aastaajal matkalise kummikute suhtes väga leebe ning ei ürita neid sugugi endale krabada.  

Meil on selja taga imeilus sügis, mis on loodusesse liikuma toonud väga palju inimesi. Ja just sellest ma tahangi kirjutada. Hea kursaõde rääkis ühel kenal laupäevaõhtul, kuidas tema lähedal Marimetsa rabaservas oli parkinud sadakond autot. Rahvas muidugi kõik rabas. Hiljaaegu kurtis mu ema ülerahvastatusest Jussi matkarajal Kõrvemaal. Ta oli sinna läinud ilusal päikeselisel laupäeval ning täiega pettunud. Parkla ja teeääred olnud tuugalt autosid täis pargitud ning matkarada inimesi nii täis, et vaata, et kellelegi kanna peale ei astu. “See ei ole kogemus, mida ma läksin sealt otsima. Kui ma lähen metsa, otsin ma mingitki privaatsust, aga seal seda küll ei olnud. Inimesed lapsevankritega, koertega, suured seltskonnad, väiksed seltskonnad, lakkamatu jutukõmin ja rahvamassi voorimine,” kurtis ta. Soovitasin tal edaspidi sellistesse kohtadesse minna nädala sees või väga halva ilmaga, ilusa ilmaga nädalavahetusel aga neist paigust eemale hoida.

Kui me juba metsa või loodusesse läheme, siis me läheme sinna privaatsust otsima. Aga privaatsust ei saa leida kohtades, kus on kõik teised inimesed ka. Privaatsuse kogemiseks on vaja julgust kalduda kõrvale peateest ja käia oma radu pidi. Ei ole mõtet minna Viru rappa, kui tahad kuulata loodushääli ja nautida looduse rikkust omaette. Ja neid viru rabasid on meil tegelikult rohkem kui see üks ja ainus Viru raba. Imestan tihti, miks inimesed käivad kohtades, kus nad on koguaeg käinud. Kas ei ole huvi minna kuhugi mujale või kogeda midagi teistsugust? Ja kas peab alati minema sinna, kus on kõik teised?

Hommik soos

Näiteks meie koduümbrus Ahunapalu ja Emajõe-Suursoo. Siin ei ole kedagi, siia suvalised juhuslikud matkalised juba naljalt ei satu. Õigupoolest ei satu nad siia isegi mitte suure meelitamise peale, sest õige kanuumatka koht on ikkagi Ahja ja rabas saab matkata ainult mööda laudu ning koos sadade teiste matkalistega. Kurb, sest nii palju oleks näidata siin.

Samas teisalt olen ma üdini tänulik, et Ahunapalu rahvas on Emajõe-Suursoo teedele tõkkepuud ette pannud. Ma ei kujuta ette, et siin oleks sama õudne laulupidu nagu Kõrvemaal või Tallinna lähedastes rabades. See paik kaotaks võlu ning siin käimine mõtte. Nimelt just salaradu pidi kulgemine ja hälbimine peateelt on see, mis tundub mulle tõeliselt ligitõmbav.

Eesti inimesed peavad end loodusrahvaks ja meile meeldib mõelda, milline suur side meil loodusega on. Seda tegelikult pole. Minu põlvkonna inimeste side on juba väga nõrk ja järgmistel seda enam. Me ei tunne taimi, ei tunne kõige elementaarsemaidki seeni ja kahjuks kardame loodust üha enam. Kardame puuke (kes elavad samamoodi linnapargis), kardame, et ilves hüppab metsas pähe (ei hüppa, garanteeritud) ja hunt tuleb (ei tule), kardame ära eksimist, pimedust, madusid. Minu käest kõige sagedamini küsitud küsimus on, et “kuidas sa ei karda siin metsas elada?” Vastata ma sellele ei oska – mida peaks õigupoolest kartma elades keset metsi?

Tüüpilise meie inimese ettekujutus matkamisest ja looduses liikumisest on see, et kõnnitakse paar tunnikest mõnel RMK rajal ja siis küpsetatakse RMK lõkkeplatsil vorsti ning kuulatakse mussi. Halvimal juhul halatakse pärast internetis, et küll oli ikka hirmus, sest naaberseltskonna muss ei sobinud mitte ja matkarajal oli musttuhat inimest. Liiga tihti jääb positiivne elamus, mida loodusest otsima minnaks, hoopiski saamata.

Järgmisel nädalal tähistatakse kogu maailmas põlislooduse päeva. Ka Eesti osaleb selles aktsioonis ja meilgi on mõned erimatkad meie põlistesse paikadesse. Sood ja rabad on üks parimaid näiteid põlisloodusest ning meil juba seda rikkust jagub. Oleks, et jaguks ka tarkust kõike seda hinnata ja julgust ning uudishimu seda uurida.

1 Response so far »

  1. 1

    Külli said,

    Jah, väga nõus. Peaksime sinuga üsna samaealised olema ja ja jah, meie põlvkonnast inimesi, kes tuleksid lihtsalt niisama, ilma matkarajata, laudteeta, piknikuplatsita metsa, rappa või, hoidku jumal, sohu – enam naljalt ei leia. Minu lapsepõlv möödus suuresti Läääneviru metsade ja rabade servas (emapoolsete vanavanemate talukoht asub külas nimega Soonuka – no see umbes-täpselt iseloomustab, millise karup…ga tegu :)) ja hakkasin koos vanaisaga metsas käima pikalt enne kooliminekut. Ja käin siiani, nii palju kui vähegi jõuan (mõistagi väga palju vähem, kui tegelikult tahaks). Kummaline on see, et meid oli terve posu tädi- ja onulapsi ja vabatahtlikult läheneb meist metsale nüüdseks ainult kaks … mu neli aastat noorem õde näiteks pelgab ka läbipaistvat männikut, muust rääkimata :D. Et jah, kurb. Ma küll ei usu, et metsarahvaks olemine päriselt niipea kaoks – bioloogiat Tartus koos praksidega ikka veel õpetatakse, meil on mitugi heas mõttes hullu loodusfotograafi jne, aga jah, vähemaks jääb neid inimesi küll iga aastaga …


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: