“Köögiukse alt puhus sisse selline tuul nagu tuleb tolmuimejast. Ja see imes sisse kõik minu mänguasjad, Hanna ja teid ka. Ainult mind ei imenud. Väga õudne oli, ma kartsin ja ärkasin üles.”
Kui Helena mulle sellisest unenäost jutustas, siis oli mul pilt selge – siin on vaja halvad unenäod kinni püüda. Ehk et meil on vaja unenäopüüdjat.
Nimelt uskusid indiaanlased, et halvad unenäod jäävad sellesse maagilisse võrku kinni ja aurustuvad hommikustes esimestes päikesekiiretes. Head unenäod seevastu aga libisevad läbi võrgu mööda sulgi magajani.
Käepärastest materjalidest nagu peenike pajuoks, jupp lõnga, teine paela, mõned suled ja pärlid me ta siis kokku soperdasime. Halbu unenägusid pole pärast selle üle riputamist meie majas enam nähtud. Ja viimasel ajal magavad mu lõokesed vahest lausa kella üheksani (muidu olid alati punkt kell kuus või seitse üleval) nõnda, et olen täitsa murelik, et mismoodi hakatakse kuu aja pärast lasteaias käima.
Ahjaa….kui unenäopüüdja “ära väsib”, siis tuleb teda laadida – võtta rippumisest alla ja panna lauale päikese kätte. Siis pidavat jälle tööle hakkama. No mine tea…
Ahunapalu maasektori veebikodu 
Lisa kommentaar