Kuidas metsa mitte ära eksida (ilma kilekotita)

Mis on nende inimeste arus: sooservani on 50 meetrit ja kohe sooserva ääres on autotee. Aga tal on vaja sohu iga 10 sammu järel kileriba siduda (ja see sinna jättagi).

Käes on sügis ja ma käin mööda metsi alati taskud kilekotte ja prahti täis. Ma nimelt olen kilekoguja – korjan alati ära kõik puude küljes lipendavad kilekotid, trussikud, särgid, riideribad jne. Ja just nendest kilemärkidest ma tahangi täna rääkida.

Kes ei ole käinud marjahooajal ja pärast seda soos või rabas, ei kujuta ettegi, millise hulga prügi inimesed sinna tassivad. Ja nad lihtsalt tassivad. Läheb sohu lai sissetallatud rada, aga mingitel inimestel on vaja iga teise puu külge siduda Coopi kilekott. Neid märke on kümneid ja sadu ning enamikul neist puudub igasugune mõistlik mõte. Ja need jäävadki sinna.

Hiljuti lugesin üht nn õpetust, mida teha siis, kui oled metsas ära eksinud. Esimene soovitus oli tokk püsti ajada ning sinna otsa mingi märk panna. Kilekott! Ja edasi märgistada oma rada käepäraste asjadega (kilekott, riideribad). Mis selle asja point oli ja kes peaks pärast metsa jäetud prügi kokku korjama, ei selgunudki. Nii päästetavat inimeste elusid.

Ma ei saa aru. Nii nagu ei saa ma aru marjulistest, kes iga jumala päev sama rada talluvad, aga ikka lolli järjekindlusega oma kilekotte puude külge seovad, ei saa ma aru, mismoodi aitab eksinud inimest metsa mahajäetav prügi. Kas mitte pole eesmärk metsast/soost/rabast välja saada selmet sinna sodi jätta? Või mille poolest on puu külge lipendama jäetud Selveri kilekott etem metsapoetatud traktorirehvist või külmkapist? Tegelikult täiesti sama asi.

Hüva. Räägin natuke sellest, kuidas ma liigun soos, rabas ja metsas. Ma teen seda palju, sisuliselt iga päev. Enamasti liigun uusi kohti avastades, aga hirmunult eksinud olemist ei mäleta ei koduümbruse suurest soost ega kuskilt eelnevast elust.

Selle kile sohu jätnud inimene arvas, et kile haihtub iseenesest. Või et soo sööb ta ära. Aga no ei söö, ta on ikka siin!

Niisiis, enne kui ma kuskile lähen, klikin kõigepealt lahti maa-ameti kaardirakenduse ja uurin maastikku põhjalikult. Kus on soosaared, kus on teed, sihid, kraavid, madalamad kohad, kõrgemad kohad, talud jne. Sisuliselt õpin kaardi pähe. Väiksemaks mõnetunniseks hulkumiseks kaarti välja ei prindi, aga kui plaanin väljas liikuda terve päeva, võtan selle osa maastikust kaardina kaasa.

Kui ma kuhugile lähen, siis ma olen kohal – jälgin ümbrust, teen koguaeg tähelepanekuid. Mu aju läheb automaatselt salvestamise režiimi ning tänu sellele leian ma alati tee tagasi. Ma teen koguaeg peas märkmeid – panen tähele loodusobjekte. Selleks võib olla marju täis lodjapuu põõsas, mõni erikujuline puu, maastikupilt, eriline taimestik ehk midagi loodusest. Kui ma liigun looduses, siis jälgin ma loodust, mitte ei surfa telefonis ega vahi ninapidi GPSi. Kusjuures see automaatne meeldejätmise süsteem toimib ka linnas liikudes. Kui ma olen kuskil korra käinud, siis oskan sinna tagasi minna nii, et kuidagi seljaaju tasemel lihtsalt meenuvad mingid nähtud kohad.

Vaatan aeg-ajalt kaarti ja selja taha. Kaarti on kasulik võrrelda sellega, mida looduses näed. Üksiti saab piirkonna niimoodi täiesti selgeks. Selja taha vaatan selleks, et ennast kontrollida – jah, mu suunataju töötab, ma tean, kust suunast ma tulen ja kuhu on mul vaja minna. Ka seenel või marjul olles vaatan ma aeg-ajalt ringi ja kontrollin, et ma ikka tean, kus olen.

Kõrgem objekt aitab. Sellest on abi soos ja rabas. Ikka leidub lähemalt või kaugemal mõni soosaar, mille järgi siht paika panna. Teistest kõrgem puu või metsasiil sobib väga hästi objektiks, mille peale joonduda. Ka on soos kasulik aegajalt ringi vaadata ja veenduda, et sa pole lasknud end maastiku ühetaolisusest ära eksitada.

Kui päike paistab, siis aitab orienteeruda päike. Keegi ei keela kaasa võtta ja kasutada kompassi. Sammalt võib ju ka vaadata, aga see on tõesti rohkem rahunemiseks.

Kui sa aga ikka väga kardad eksimist, siis ära mine sellisesse kohta, kus on kerge eksida (tihedasse padrikusse, ühetaolisse rappa, künklikusse metsa). Või teine variant – mine koos kellegagi, kes tunneb seda kohta. Las ta õpetab sullegi nippe, kuidas ilma kilekottideta metsas hakkama saada.

Kas siin on midagi, mis jääb meelde? 

Ahjaa…lõpetuseks üks väga väike ja lühike eksimiselugu. Tahtsin mina minna koera jalutama ja ühte soosaart avastama. Mul oli kõrvitsalehe peale joonistatud kaart naabrimehelt ning nii ma siis ühel pärastlõunal teele asusingi. Polnud aimugi, kui pikk on kõrvitsalehe ring ning mis maastikku ma kohtan. Telefoni aku unustasin ka laadida.

Olin juba paar-kolm tundi kõrvitsalehe järgi astunud, aga lubatud teerada, kuhu pidin välja jõudma ei paistnud kuskilt. Selle asemel olin vaevumärgatavalt jalgrajalt täitsa kõrvale kaldunud ja rohkem nagu mingisse rägastikku sattunud. Koer hakkas juba ära väsima ja õhtu kätte jõudma. Korraga vaatasin telefoni, kus akut oli veel vaid 5 protsenti. Poleks pidanud telefoni vaatamagi, sest järgmise hetkega jõudsin juba läbi mõelda, kuidas me öö metsas veedame ja millise onni me rajame. Ja kuidas kodused muretsevad, sest helistada mulle ju ei saa. Mõtteks hea küll, sest suunataju sundis mind muudkui edasi minema ja paarisaja meetri pärast leidsingi otsitud teeraja. Niipalju siis ekismisest. Aga õpetus küll – vaata enne päriskaarti ja telefoni pole mõtet üldse vahtida, satud sest vaid paanikasse.

Tulles aga algse teema juurde, siis kutsun kõiki üles metsi, soid ja rabasid koristama. Võtke alati kaasa prügikott ja korjake kokku kõik sodi, mida meie kallid kaaskodanikud on sinna jätnud. Kahjuks pole midagi teha, sest meie hulgas on palju inimesi, kelle arvates loodusesse oma rämpsu vedelema jätmine on täiesti normaalne. Nii norm, et seda lausa soovitatakse teha.

2 kommentaari so far »

  1. 1

    Killu said,

    See lugu võiks lausa ajakirjandusse jõuda. Väärt lugemine, kirjeldab minu mõtteid. Sinu postitusi lugedes tekib alati rabaigatsus. Kunagi lapsena käisin Ahunapalus marju korjamas, nüüd julgeksin end vast sulle sappa haakida ja pika retke teha 🙂

  2. 2

    Kriss said,

    Aitäh:) Tule aga tule, Ahunapalus on imeline.


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: