Mitte sel aastal

Sel aastal ei olnud meil jaanituld.

Lillepeenrad on mattunud umbrohtu.

Mu ürdipeenar koosneb sel aastal poolmetsikust küüslaugust ja sibulast.

Mingeid istutustöid sel aasal ei toimunud ega toimu.

Ma ei kuulnud ööbikuid laksutamas.

Mu pea ei hakanud ringi käima toomingate lõhnast, sest mind lihtsalt polnud siis maal.

Mul pole aega käia maasikal.

Ega vaarikal.

Ega mustikal.

Ja kindlasti mitte seenel.

Ujuma vist sel aastal ei jõua ja ei tea, kas tohibki.

Jalgrattaga sõitma ka ei jõua ilmselt.

Aga kõigest sellest pole midagi.

Kommenteeri »

Ema viis hälli heinamaale

Korilasel minus on sel suvel väga raske – no ei ole mul aega kaduda pikkadeks tundideks metsa uusi maasikaraiesmikke otsima. Pole aega vanadeski kohtades marjul käia. Aga lahendus tuli hoopis lähedalt – meie lilleaas on paksult maasikaid täis nüüd. Veel eelmisel aastal polnud seal eriti midagi, aga nüüd….voilaa….pargi aga lapsevanker aasaserva kase alla ja korja aga. Nii tegingi. Mõnus!!!

Kui aga aja kulgemisest rääkida, siis 21. juunil sai täpselt 10 aastat ajast, kui sain maasektori võtmed kätte. Selle aja jooksul on siin lõputult heina niidetud, lepavõsa raiutud, rämpsu roogitud, kopsitud, värvitud, ehitatud, suuri plaane tehtud. Pole lõppu näha, millal maasektor “päris” valmis saab. Nagu Tallinna linn teine. Seda enam, et varsti jääb 2-toaline pisike maja meile väikseks ja on vaja laieneda pööningule.  

Meie 5-päevane testperiood maal möödus ülimalt mõnusalt ja kui just taevast ei hakka sadama pussnuge ning väiksed tegelased haigeks ei jää vms, siis järgmisel nädalal kolime maale pikemaks ajaks. Kuuks vähemalt.

Maasikad

Kommenteeri »

Appi, loomad toas

Päriselt ka. Meie sauna on vallutanud suured sipelgad, vist metsakuklased. Nagu kirjeldas asja J., on neid igal pool. “Isegi katuseharjal kõnnivad ringi, saun on seest ja väljast sipelgatega kaetud. Saunalaval ja eesruumis, igal pool on nad.”

Mingit kuhja küll veel kuskile ei kerkivat, kuid ilmselt käib selle agar projekteerimine. Keegi sellist maja oma majja muidugi ei taha. Ma ei tohi muidugi kirjutada, mida me sipelgatõrjeks tegime, sest nad on minuteada looduskaitse all. Ja justkui ametlik viis oleks nendest lahti saamine selline, et oodata, kuni pesa valmis ehitatakse ja siis kotti ajada kogu täiega ning kuskile mujale vedada. A no vabandust, tahaks saunas ka vahepeal käia.

Aa, ja väga kummaline on see, et 100 kraadine kuumus sipelgaid üldse ei loksuta. Nad ei teind teist nägugi selle peale ja sebisid edasi.

Kommentaarid (3) »

Virtuaalne lillekimp maalt

IMGP0179

Kommenteeri »

Laanemetsa kiriku päästeoperatsioon

Meie Laanemetsa puust kirik on ilus, kuid haletsusväärses seisus. Katus laseb läbi ja kogu hoone mädaneb seetõttu. Millal seal viimati miskit toimus, kes seda teab. Samas on asi väärt säilitamist, sest sarnaseid puukirikuid olla Eestis üldse vaid 5 tükki.

Nüüd on õnneks aga hakanud asja liikuma. On moodustatud miski selts, kes hakkab kirikule hinge sisse puhuma. Et teine päris põrmuks ei variseks.

Tahaksin ka seal talgutel osaleda, kuid kahjuks ei saa. Mul ju nonstop talgud kodus. Söömistalgud. 3 nädalaste lastega ikka teise Eesti otsa naljalt ei sõida. Seda enam, et meie maakodu on sellistel ilusatel soojadel kevadpäevadel nii väikeste inimeste jaoks ikka pagana rõske ja külm.

Kuid kohalikust kirikust saab natuke pikemalt lugeda veel siit.

Kommenteeri »

Väljasuremisest on vara rääkida

Jube vähe olen siia viimasel ajal kirjutanud, aga luban, et see muutub. Praegu on lihtsalt ajad sellised, et pole ammu maal käinud, kuid plaan on sinna kolida terveks suveks. Millalgi jaanipäeva ajal ehk. Siis, kui ilmad juba suvised.

Aga igatsen küll jubedalt maakodu järele. Kindel see, et kuldnokk seal praegu laulab ja võibolla on ennast juba pesakasti sisse seadnud. Ja kindlasti on maja juures õitsemas lumikellukesed. Ja sarapuud õitsevad ehk tolmavad.

Varsti algab ümbruskonnas iga-aastane kulupõletamine. Vallavalitsus on kodukale juba hoiatuse välja pannud, et kodanikud, võtke ometi rahulikult. Jaa, tavaline on see, et mõni kõrvalhoone ka kellelgi kulupõletamisega ikka läheb.  Mõni saun või puukuur või vähemalt kuusehekk. Üks aasta oleks peaaegu vallamaja läinud, kuuldavasti olnud kululeegid vallamaja seinast vaid mõne meetri kaugusel, kui tuli õnnestus kustutada.

Meie kulupõletajaid ei karda, sest meil maja ümber lihtsalt pole kulu. Korralik niitmine aitab väga hästi kulutule vastu.

munad

Pildil on kellegi pesa humalaväätide vahel, äkki miski kärbsenäpp v rästas? See pole muidugi sel kevadel tehtud pilt, vaid ikka varem.

Kommenteeri »

Apdeit vanale voodile

Kui teadmata vanuses vanal voodil on madrats koledasti lohku vajund, vedrud turritavad läbi katteriide ja voodi ise logiseb nii, et ühel öösel võid kõige täiega põrandale kukkuda, siis ometi ei tasu kohe voodit ära visata. Piisab madratsi vahetusest ja väikesest ümberehitusest.

Seesinane ekseplar osutus küll lähemaks vaatlusel selliseks, mis vajas lisaks uuele madratsile ka uut voodipõhja, sest eelmine oli integreeritud kokku selle vana triibulisega. Nii ehitaski J. paarist prussist ja Pesapuust ostetud lippide komplektist voodile uue põhja (2. pilt). Uus madrats peale ja voilaa – endisest rõvedast seljavaluvoodist sai ülimõnus pleiss. Ahjaa, vanadel inimestel olid ikka huvitavad voodimõõdud – 113 x 188 cm.

 

imgp00991

imgp01052

imgp0107

Kommenteeri »

Talvemuinasjutt

Mõned pildid ühest hommikust, kui kahjuks pidime hakkama linna tagasi sõitma.

talvehommik

 

talvehommik2

 

magavad

Kommenteeri »

Totaalne muutumine: kapi eri

Ega me siis 2 nädalat ainult söömise-joomisega ka ei tegelenud. Tõestus on siin.

Nimelt üks kole tumepruun (puhvet)kapp, mille ülemise otsa hiirterünnakud juba varem oli sisuliselt hävitanud. Pealmine plaat oli nii määrdunud ja lokkiva spooniga, et seda tööpinnana kasutada ei saanud. Äärmisel juhul asjade panemise kohana. 

Nüüd on ta meil köögis kõige ilusam asi. Vaja läks kolme tooni värvi, maalriteipi, 2 kapinuppu, pahtlit, liivapaberit, peale uueks plaadiks liimpuidust plaati ja linaõli viimase õlitamiseks. Ja siis veel head silma ja tikksaagi, et plaadi nurgad ümaraks saagida. Aega võttis totaalne muutmine umbes pool päeva.

uus-vana-kapp1

Kommentaarid (2) »

Teistmoodi kokkamine

Meil on maal köögis suur ahi, millel on lisaks soojaandvale funktsioonile veel üks suurepärane omadus – tema sees valminud toidud on ilma suurema pingutuseta ülihead. Vajalikust inventarist selliseks kokkamiseks on vaja vaid klaasist või malmist ahjupada ja piisavalt pakse kindaid, et kogu kraam ahjust kätte saada.

Ahjutoitusid me teeme talvel, kui on eriti hea hommikul toit ahju lükata, mõneks tunniks välja kaduda ja siis tagasi tulles ongi lõuna valmis nagu muuseas. Et tegemist on talvise värgiga, siis me pekki ka eriti ei karda. Söövad tihased, sööme meie ka.

Mõned eriti laisa kokkaja retseptid ka siis:

Ime purgihernesupiga

Vaja läheb ühte Salvesti purgihernesuppi ja tükki maasinki. Vett tuleb supile lisada kindlasti kõvasti rohkem kui purgi peal kirjas. Ja siis ahju. Mida kauem ahjus on, seda parem supp tuleb. No mingi paar tundi võiks kindlasti olla. Uskuge mind, pliidi peal potis keedetud purgisupp on tavaline lurr, aga see on hoopis midagi muud.

Kohalik ahjupuder

Koosneb lõuna-eesti tangudest, tibakesest soolast ja veest. Tangud puhtaks pesta ja hulgim veega jälle mitmeks tunniks ahju hauduma. Mida rohkem vett panna, seda kauemaks võib ahju jätta. Ise võib vahepeal nt suusatama minna. Kõlbab ästi hapukoore, pekikõrneste ja praetud sibulatega.

 

Lühikese leemega supp

Üks hea sealihatükk, igast juurikad ja pool pudelit võimalikult tumedat õlut ahju. Teise poole õlut võib kohe ära juua. Valmis tunni paari pärast.

 

Ahjukartulid, aga kuidas siis muidu?

Siin oleks vaja miskit lahtist panni, kasvõi keeksivorm ajab asja ära. Kartuleid ja sibularõngaid ja pekist liha. Võimalikud variatsioonid – nt muist kartuleid asendada õuntega ja kogu kupatusele veits naturaalset siidrit lisada. Siis pekiliha pole vaja panna.

 

Oasupp

Vaja läheb purustatud tomateid (konserv), konservube (vahet pole kas valged, kirjud v punased), sibulat muidu, peekonit, seeni (konservšampinjone kui muud pole) ja ühte puljongikuubikut. Sibula praeb koos peekoniga ära ja siis ülejäänud kraam läheb kõik ahjupotti. Seened muidugi ilma konservvedelikuta, eks. Siis vett juurde, niipalju et kogu asi annaks supi mõõdu välja. Ja ahju min tunniks. Ajaa, soola pole vaja panna ja pipart alles siis kui on valmis. Maalähedasemad kodanikud võivad pitsi viina kah juurde võtta.

Kommenteeri »