Nädal e-koolis

E-viiulitund

Esimene üleriigilie e-õppe nädal on läbi. Igasugu mõtteid on lapsevanemal seoses sellega tekkinud. Panen need siia kirja, sest tegelikult on hetk ajalooline – mitte kunagi varem ei ole me saanud sellist eksperimenti katsetada.

See on raskem, kui ma arvasin. Ja raskem on ta väga mitmel põhjusel. Esiteks tehniline võimekus, millest on palju räägitud. Ma olen nende päevade jooksul mõistnud, et tegelikult on meie e-riik nii habras, nii habras. E-kooli nimelise infosüsteemi olemasolu ei ole tegelikult ju eriline e-riigi tunnus, vaid tegemist on üsna vana süsteemiga. Pealegi kukkus see kohe esimese päeval kolinal kokku ning on tõrkunud terve nädala.

Ka meie kodune digivõimekus pole liiga suur nagu välja tuleb. Ma kasutan oma töös väga kindlaid programme ja üldiselt ei tunne ülemäära suurt huvi kõikvõimalike äppide ja programmide vastu. Ma ei viitsi end kursis hoida kõige uuemate sotsiaalmeediakeskkondade või -tegelastega. Mulle ei ole vaja sadat failivahetus või kollaažitegemisprogrammi. Mul lihtsalt pole kõigi nende imeliste võimaluste kasutamiseks soolikat ega aega ja mulle meeldivad pigem reaalsed asjad nagu koera sügamine, looduses hulkumine või klaverimäng. Lastelgi pole kummalgi oma arvutit ja nende oskused üsna elementaarsed – meili saatmine, internetist otsimine, google drive, natuke tekstitöötlust, natuke sotsiaalmeediat. Meil ei ole kõigil oma arvutit. Koolist küsisin, kuidas siis seda olukorda lahendada, aga info edastamise eest ainult tänati. Mingit vastust ma ei saanudki.

Nüüd on aga korraga tulnud peale tohutu hulk infot erinevaid kanaleid pidi. Ülesanded, mis on pandud üles e-koolis. Ülesanded, mis tulevad lastele meiliga. Kuskil on veel mingi opiq keskkond. Igasugused uued FB grupid õpetajatega suhtlemiseks, jagatud dokumendid jne. Iga õpetaja annab ülesandeid erinevalt ja eri kanalites. Osad ülesanded on mulle näha e-koolis, osad ainult lastele. Ma ei tea, miks ei ole kokku lepitud ühtset suhtlemisstiili- ja -kanalit. See kõik kokku tekitab suurt lisastressi, sest ma lihtsalt ei jõua järge pidada. Lisaks ülesanded, millest on päris raske aru saada. Killustatus hävitab keskendumisvõime ja nii ei saa tegelikult õppida. Kui me esimese nädala lõpus tunneme ennast sellest möllust surmväsinuna, siis mis saab edasi – 2, 3, 4 või 6 nädala pärast? Kahjuks on praegu tekkinud ja loodud väga hea pinnas kõigi läbipõlemiseks (õpetajad, lapsed ja lapsevanemad).

Koolipäevade pikkus. Tulenevalt eelpool nimetatust on need veninud väga palju pikemaks, kui tavaolukorras. Ja ma loen koolipäevaks ka seda, kui laps (või vanem) mõtleb kooliasjade peale – näiteks muretseb, et ei tea, kas õpetaja ikka sai tehtu kätte, et kas e-kool homme töötab ja ega ma jumala pärast ei maga maha ühtegi ülesannet, mis kõik tabavad mind täiesti erinevaid teid pidi. Aju töötab mõeldes kooliasju. Inimesed on sisuliselt koguaeg koolis. Ka füüsiliselt võtab vähemalt meie peres ülesannete tegemine korralikult aega. Kuna meil on ainult üks arvuti, peame seda jagama. Lisaks on meil väga vilets internet, mis tähendab, et kui keegi vaatab youtubei videot (teeb näiteks keka tunni harjutusi selle järgi), siis teised inimesed midagi internetis teha ei saa. Meil on olnud päevi, mis algavad kl 8 ja lõpevad kl 16. Aga nad on alles 10-aastased! See ei ole normaalne.

Siia lisandub veel üks väga oluline osa meie elu toimimisest – minu töö. Nimelt ma ei magagi päevad läbi kodus, vaid ma täiesti reaalselt teen kodus IGA PÄEV tööd. Seda, mille abil ma endale palka ja riigile makse maksan. Kui ma seda ei tee, siis ei ole midagi. Ma ei saa lükata seda edasi või jätta ära. Selline on vabakutselise ettevõtja elu – kui tööd ei tee, ei saa ka palka. Kuidas seda teha, kui samal ajal tegeled laste aitamisega igas mõttes? Ja praegu, kriitiliselt ajal, on töö tegemine võtmetähtsusega, sest tulevik on selles osas tume. Kusjuures – minu lapsed on erakordselt iseseisvad ning vajavad väga vähe minu abi. Ma ei ole neil kunagi õppimise juures pidanud istuma. Kuidas tulevad toime need pered, kus lapsed vajavad rohkem abi, aga vanemad peavad samal ajal tööd tegema?

Inimeste vahelised suhted ja suhtlemine. E-kanaleid pidi suhtlemine on väga erinev silmast-silma rääkimisega. Kui varem ei morjendanud mind need nn üldmärkused, mida õpetajad saadavad e-kooli kaudu kõigile, kuid mis tegelikult on mõeldud vaid mõnele. Aga nüüd ei taha ma lugeda hurjutamist, kuidas kodus tuleb tegeleda kooli õppetükkidega, mitte niisama hängida. Ma tunnen ebaõiglust, sest näen, kuidas mu lapsed pingutavad. Näiteks oli ülesanne alustada kaltsunuku tegemist. Õpetajale pidi saatma kavandi ja pildi pooleliolevast nukust. Aga minu laps õmbles täiesti ise nuku valmis. Ta küsis minu käest ainult seda, kuhu oleks mõistlik jätta auk, millest nukk lõpuks täis topitakse. Kõik. Kas ma oleksin pidanud teda pidurdama ? Võtma töö 45 minuti möödudes käest ära ja panema kappi lugu taha? Muidugi mitte, sest ta oli tööõhinas ja soovis seda lõpetada. 2 tundi hiljem oligi nukk valmis. Väga ilus ja korralikult tehtud. Laps tegi pildi ja saatis õpetajale. Järgmisel hommikul avan e-kooli, kus on pikk lugu nendele, kes nukuga polnud (vist) algust teinud. Misjaoks saata selliseid teateid nendele, kellega on asi korras? Mul on valus lugeda süüdistusi, kui olen näinud, kuidas lapsed päevad läbi töötavad. Ja teevad rohkem, kui tegelikult nõutud sest nad on TAHTNUD teha. Küllap need süüdistused polnud üldse mõeldud nii, kuid kirjalikult nii nad mõjuvad ning niigi kõrge stressitase lisab siia veel oma koefitsendi.

Olen kodus töötanud üle 10 aasta ning aeg-ajalt kohanud suhtumist, kui kahtlustatakse, et äkki kodus töötav inimene hoopis magab päevad läbi. Selle nimi on usaldamatus ning kahjuks tunnetan ma seda ka praeguses olukorras laste puhul. On ju teada, millised lapsed on tublid ja kes õpivad. Samamoodi on teada ka need, kes igal võimalusel viilivad, sest nad teevad seda ka koolis. On teada ka vanemad, kes on vastutustundlikud ja kes mitte. Mispärast siis kirjutada teateid ja märkusi, mis tegelikult mõeldud nendele viilijatele ja saata neid usinatele? Ega usinad ei muutu sellest mitte usinamaks, vaid hoopis kurvemaks ja vähem motiveeritumaks. Nad tunnevad samamoodi ebaõiglust. Usinuse hoidmiseks on vaja kiitust ja märkamist, mitte kõikide ühe mõõdupuu järgi võtmist. Kiitus peab olema personaalne, mitte kõigile copy-paste sama nagu õpetajad sageli teevad. Ja kahtlustamine, et äkki eemal olev muidu usin ja vastutustundlik töötaja-õpilane ei tegele sellega, millega ta peaks tegelema, tapab tahte midagi paremini või hästi teha. Mäletan, kuidas mu töötahe sulas kui kevadine lumi, kui mul oli kord ülemus, kes kahtlustas, et äkki ma ei tee tööd.

Töötempo. Ebareaalne on eeldada, et meie lapsed õpivad samas tempos nüüd täiesti uues olukorras ja kohe päevast number üks. Olukorras, kus neil puuduvad tehnilised vahendid ja sujuvad digioskused. Olukorras, kus vanem ei ole neil kodus mitte täiskohaga õpetaja ja abistaja ega ka mitte puhkusel olev inimene, vaid täiskohaga oma tööd tegemas. Ebareaalne on eeldada, et kogu süsteem jookseb nagu õlitatult. See lihtsalt pole nii. Olukord vajab harjumist, uued digioskused lihvimist. Võib-olla ei peaks lastele praegu hindeid laduma nii nagu varem. Riiklikult ongi selline soovitus antud, kuid meie koolis seda ei jälgita. Meil on hindelised tööd, kontrolltööd. Justkui jääks maailm seisma sellest, kui nüüd midagi hindamata jääb. Andma aega lastele ja vanematele ka. Sest paraku on viimased suurel määral vastutavad selle eest, kuidas süsteem toimib või ei toimi.

Kiitused ja märkamised. Kas keegi on lapsi kiitnud ka selle eest, et nad päriselt enam-vähem saavadki hakkama? Ei. Ma näen e-koolist vaid seda, mis kõik on vaja teha, kuid mitte sõnagi sellest, et oi, küll on tore, et sa tegidki juba ära selle töö, mida pidid tegema kolme nädala jooksul. Miks keegi ei kiida selle eest, kui saadetakse töö näiteks ennetähtaegselt?  Teisalt – see on kui kiirõppetund tulevaseks tööeluks, kus on paraku kahjuks enamasti samuti nii, et kui asi on hästi tehtud, siis ei näe seda keegi (või vähemalt ei peeta vajalikuks ütelda), kui aga on mingigi tilluke probleem, siis see puhutakse hästi suureks.

Meil läksid väga hästi pillitunnid. Just inimliku suhtumise poolest. Tehnika vedas muidugi alt – internetti pole lihtsalt niipalju, et teha pillitund ära videokõnena. Aga õpetajad leiutasid kohe alternatiivid, mis kokkuvõttes lastele hästi meeldisid. Näiteks oma pillimängu salvestamine, selle analüüs ning õpetajale saatmine. Jah, ühe enamvähem korraliku salvestuse saamiseks on vaja lugu päris mitu korda mängida. See aga on ju harjutamine, mida vist küll keegi ülemäära palju ei salli. Ning lõppeks – isegi kui ema jutt sellest, et fis on pidevalt liiga madal ei jõuagi kohale, siis kui sa ise seda oma mängust kuuled, siis ei olegi enam muud midagi teha, kui edaspidi õigesti mängida. Loovus ja empaatia ongi ilmselt praegu märksõnad. Miski ei ole ju nii nagu oli eile.

Loodetavasti hakkab edaspidi minema ladusamalt.

E-kitarritund. Pildi edastamist ei vea Telia internet välja. 

5 kommentaari »

Redus

Vanad eestlased läksid ikka katku ajal soosaarele peitu. Me matkasime ka nädalavahetusel ühele neist. 

Kui ma eelmisel reedel Luualt Ahunapallu koju jõudsin, oli tunne nagu oleks jõudnud vanajumala selja taha. Soe tuba, mida head süüa, kallid ümberringi. Ärevus ja paanika ulatub siia vaid meie endi mõtlemise kaudu. Ja sellega on tegelikult päris raske toime tulla.

Kõigepealt see varude asi. Ühelt poolt tehakse muudkui nalja ja ka ma ise teen. Samas – on ju mõistlik, et sul ongi kodus kõik olemas ning ei saali iga jumala päev poe vahet. Muidugi on maakatel koguaeg olemas varud. Siiski tirisin koju veel lisaks mitu kotitäit kõikvõimalikku ekstra toidukraami, millest on omakorda võimalik toitu valmistada. Jahu, kõiksugu muid kuivaineid, suhkrut, soola ja ikka tikke ka. Ja, naerge nüüd, ka WC paberit leidus mu kärus. Sest ei see raha küsi ja las pigem ootab kodus oma aega.

Sel kevadel tuleb kindlasti tegeleda senisest usinamalt maa harimisega ja endale kõige kasvatamisega. Koriluse ja hoidistamisega tegeleme me nagunii igal suvel kirglikult.

Edasi digiteemad. Katsetame teha viiuli- ja kitarritunde videokõnede abil. Proovimine näitas, et asi vähemasti tehniliselt peaks toimima.

Tänast koolipäeva alustasid Hd õppimisega. E-kool kukkus maha kohe kell 8.30. Alternatiivide peale poldud vist väga mõeldud või igatahes meieni infot plaan Bst ei jõudnudki. Kae ise, kuda saad. Õnneks alustasid Hanna ja Helena koolipäeva varem, sest meil süsteem – alustad varem, teed kiiremini ära – saad rohkem vaba aega. Asja teeb keeruliseks see, et meil on kolme peale 1 (heal juhul 2) arvutit. Kuna mina ei saa loobuda töö tegemisest, siis jääb õppijatele üks laenuarvuti.

Esimene digikoolipäev möödus üldse suhteliselt närviliselt. Lapsed istusid sisuliselt hommikust kuni kl 15.30ni ülesannete kallal. Ma ei tea, kas nad tunnis tõesti lahendavadki 10+ matemaatikaülesannet, kuid tänaseks oli selline asi ette nähtud. 45 minutiga nad seda küll tehtud ei saanud.

E-õpe ei ole mingi naljaasi ka lapsevanemale, kes seda tralli haldama peab. See on täiskohaga töö. Koguaeg on vaja midagi õpetada, vaadata, aidata. Meelde tuletada, et arvuti ei ole ainult sõpradega lobisemiseks. Kehva interneti tõttu ajada jälgi, et kes parasjagu youtubest muusikat kuulab. Lahutada tülisid ja pealekaebamisi. Igal juhul on mul pärast tänast päeva toss juba vaat et väljas.

“Merereis” redupaika ehk kehalise tund

Helena leidis metsast huvitavad seened – limatünnikud. (Loodusõpetus)

Supp keeb, röstsai valmib

Vaikus enne tormi. Rabas on praegu täiesti vaikne. 

Leave a comment »

Olge unistamisega ettevaatlik!

 

Parim aeg maadeavastamiseks! Kalli jõgi. 

Päriselt ka! Ma näiteks unistasin juba mõnda aega, et küll oleks tore ümbruskonna jõgesid ja järvesid mingi veesõidukiga avastada. Nüüd on meil õuepeal kanuud ning alati võimalus minna avastusretkele.

Kannatamatult ootasime jõesopist jää kadumist ning kohe esimesel võimalusel läksime veele. Oh imeline! Soos on praegu veel vaikne, kui mitte arvestada tedremulinat ja sookurgede pulmalaulu. Kulgesime jõge pidi ringi siin ja seal, tegime peatusi ja otsisime maalemineku kohti. Ei ühtegi inimeste peale meie. Tuulevaikus.

Soosaared. Emajõe-Suursoos arvatakse neid olevat saja ringis. Väga erinevad. Mõned on kõrgemad, mõned madalamad. Mõned suured nii, et annab ühest otsast teise marssida, mõned tillukesed vaid üksikute kõrgemate puudega.

Seisad keset soosaart. Ühel pool raba, teisel pool madalsoo, keskel raskesti ligipääsetav saar. Ürgne mets. Uued marjakohad, kindlasti ka palju seeni. Rabast väljanirisev oja, mille vesi maitseb imehästi. Sookailu õitsemise lõhna lisab mu aju siia ise juurde.

Kõikjal nende tegutsemisjälgi. Loe nagu raamatut!

Professionaalne kobraste tehtud lageraie: kõik puud on langetatud jõe suunas ja mitte üks pole suvaliselt metsa kukkunud. 

Töö jäi korraks pooleli. 

Hiiglaslik kopraloss

Põtradel on olnud pidu. Vana tuulemurtud haab on sisuliselt puhtaks kooritud.

Hundid. Õigemini küll nende kaka. On ju nunnud karvased junnikesed:)  

Hundukese pealuu

Tõeline seapesa. Kes meist poleks hurjutanud lapsi, et miks on nende voodi säherdune seapesa. Palun väga – selline on päris seapesa! 

Nõiduslik ürgmets, kus inimkäsi pole midagi teinud. Kõik on nagu on. Ja kõige toredam – see mets kaitseb end ise: mingi valemiga ei saa siia kunagi tulla ükski metsamasin. 

 

Oeh! Ma olen sellest avastusretkest täiesti laksu all. Õnneks on vaja väga vähe, kas teate:)

 

 

Comments (1) »

Vastlakuklihullus

“Ma pole ealeski nii häid vastlakukleid saanud,” ütles mulle täna üks meie külaline pärast seda, kui olime laste ja koertega maha pidanud veidi ebatavalise lumeta vastlatralli. Kuklid kuulusid loomulikult ka asja juurde ja olid algusest lõpuni home-made.

Tore on, et elu sunnib õppima. Vabatahtlikult poleks ma iialgi võtnud sellist vastutust, et küpsetada vastlakukleid, mida seni olin pidanud kättesaamatuks kulinaarseks tippsaavutuseks. Nüüd läks aga nii, et juba mõnda aega harjutasin aeg-ajalt kuklitegu. Katsetasin erinevaid retsepte ja maitseid, kuni jõudsin sellisena, mis näib toimivat. Järgmisteks aastateks on ta nüüd siin kirjas. Ja jah, ma ei kavatse enam kunagi osta nö tööstuslikke vastlakukleid, sest nad on kodusega võrreldes ikka väga kehvakesed.

 

Taigen: 

0,5 l piima

800 g jahu

kaks näputäit soola

3 kuhjaga supilusikatäit suhkrut

1 tl kardemoni

200 g võid

1 muna

1 pakk pärmi + supilusikatäis suhkrut selle lahustamiseks

määrimiseks 1 muna

 

Täidis:

400 ml vahukoort

350 g Köögi toorjuustu

3 supilusikatäit suhkrut

0,5 l kodust pohlamoosi

Peale raputamiseks tuhksuhkrut

 

Tee pliidi alla tuli. Mõõda potti pool liitrit piima ja lase see pliidil leigeks. Samal ajal hõõru pärm suhkruga vedelaks ja kaalu välja 400 grammi jahu. 

Sega lahustatud pärm leige piimaga. Lisa jahu – sõeludes. Sega ja pane kaane alla sooja kohta kerkima. Just selleks oli vaja alustada kuklitegu pliidi alla tule panemisega. 

Lase pool tundi kerkida. Samal ajal tee endale kohvi, sulata potis või ja tõsta jahtuma. Klopi lahti muna, mõõda välja veel 400 g jahu. 

Kerkinud tainas löö  kokku, lisa jahtunud või-munasegu, suhkur, sool, kardemon ja sõelutud jahu. Klopi kõik korralikult kokku ja pane uuesti kaane alla kerkima. Nüüd on sul umbes tund aega vaba aega!

Pane ahi tööle 240 kraadi peale. Kalluta tainas jahusele lauale ning rulli sellest pikk vorst. Lõika sellest võimalikult ühesuurused tükid, vormi kiiresti kuklid, määri munaga ning ahju. Kuklid küpsevad ca 10 minutit ning kerkivad seejuures korralikult. 

Võta valmis kuklid välja, kata rätikuga ja lase jahtuda. Samal ajal tee kreem. 

Sega toorjuust vähekese vahukoore ja suhkruga ühtlaseks. Lisa ülejäänud vahukoor ja vahusta kõvaks vahuks. 

Kukleid hakka täitma siis, kui need on täielikult jahtunud. Lõika iga kukli pealt maha kaaneke, pane kuklile teelusikatäis pohlamoosi ja tordipritsiga kena mütsike kreemi. Kõige otsa kaaneke. Sõelu läbi jõhvsõela peale tuhksuhkur. 

Antud kogusest tuleb välja 30 kuklit ehk kaks tavalist ahjuplaaditäit. Kuklitegu võtab koos kerkimis- ja jahtumispausidega algusest lõpuni aega 3,5 tundi. 

 

 

 

Leave a comment »

Pöörane nädalavahetus

 

Keegi tore inimene oli Folgikotta riputanud kiige, mis leidis väga tihedat kasutust

Ei oska ma enam kirjutada igapäevaelu asjadest. Möödunud nädalavahetus aga oli nii äge, et panen siia märke maha.

Laupäeval toimus Moostes Jämm, kus ka minu lapsed kaasa lõid. Hanna kitarriga, Helena mõistagi viiuliga ning mu ema karmoškaga. Olgu öeldud, et jämm on selline ettevõtmine, kus mängitakse koos, peaasjalikult kõrva järgi ja ilma ettevalmistuseta. Praegu oli ka võimalus teha kodutööd, sest laias laastus olid mängimisele tulevad lood teada. Tänu sellele ettevõtmisele said mu lapsed selgeks päris mitu uut lugu. Ja mängiti Eesti rahvamuusikast tuttavaid lugusid ja muidu ka vanu tuntud hitte, näiteks “Ei meelest läe meil iial”.

Suur ühismängimine. Eestmängijaks kogu ürituse peakorraldaja Krista Sildoja

Moostesse oli tulnud 140 pillimeest kõikjalt üle Eesti. Igasuguste pillidega – rahvapillidest kuni päris klassikaliste orkestripillideni välja. Minul oli suur rõõm proovile panna oma keskendumis-, kirjutamis- ja pildistamisoskus ning tegin Lõuna-Eesti Postimehele üritusest reportaaži. Oi, mõnus on ikka muusikutega rääkida. Ühise keele leidmine on nii lihtne. Sellepärast tuli ka lugu nagu ise:)

Sedapuhku oli muusikuid niipalju, et lavale poleks see punt mahtunudki ning hõivas koha, kus tavaliselt istub publik.

Jämmimine kestis varaste hommikutundidega, kuid meie pidime üsna vara koju tulema, sest järgmisel päeval ootas ülivarajane ärkamine. Kell 4 üles ja suund Narva poole. Ees ootas koertenäitus! Kusti jaoks oli see juba teine näitus.

Angelstone kenneli habemike seltskond Narva koertenäitusel

Musti habemikke oli seekord seal koos terve suguselts – Kusti kohtus oma ema, õe ja poolvennaga. Näitusel läks meie tiimil ülimalt hästi. Alates sellest, et Kusti sai juba teise juunior SERTi (maakeeli tähendab see, et koer on väga ilus ja tõustandarditele vastav). Tema suguselts aga võitis üldse kõik, mis võita andis. Kusti ema lõpetas näituse kauneimal koera valimisel ehk Best in Showl teisel kohal!

 

 

 

Leave a comment »

Aastaaruanne 2019

Kirju. Kiire. Lennukas. Töörohke. Palju uusi inimesi. Uusi algusi. Ideid. Tuugalt täiskirjutatud märkmik. Selline oli minu 2019. Miski allpool olevast nimekirjast pole tähtsuse järjekorras.

  • Imeilus talv. Lumi tuli detsembris ja jäigi maha. Meil käis palju külalisi ning koertel oli tööd palju. Väga hea! Ainuke miinus – sohu ei saanudki koertega, sest jõed-järved ei jäätunud korralikult ära.
  • Palgatöölt ära. Võib-olla selle aasta parim otsus. Tagantjärele vaadates tundub see palgatöö värk lihtsalt kui üks sotsiaalne eksperiment. Küll oli hea saada oma elu jälle tagasi. See elu, kus sul on aega ja jaksu kõigeks. Kodusteks asjadeks, kirjatöödeks, koerte nunnutamiseks, hobideks, lastega tegelemiseks. Kus keegi ei arvuta kokku su tööl oldud (just oldud) minuteid ja kus sul kunagi pole vaja osaleda koosolekutel, mille mõte jääb üsna arusaamatuks.
  • Vaba iganädalasest saunakütmise orjusest. Me jõudsime 21. sajandisse, mis tähendab veevärgi, sooja vee ja vannitoa olemasolu. Ei pea enam pesemiseks puid ja vett tassima ning aega arvutama, et kas ikka jõuad sauna ära kütta.
  • 21. sajandisse tõi meid ka üks äärmiselt vajalik tööriist, millega saab säästa tunde koertele toidu ettevalmistamiselt.

Naiskoor Mai laulupeo rongkäigus

  • Tantsu- ja laulupeo ettevalmistus, ettelaulmised, ettetantsimised ja peod ise. Tantsimisega läks meie rühmal halvasti, aga laulupeol käisime naiskooriga ära. Imeline tunne oli seal laulukaare all. täpipealt samamoodi nagu aastakümneid tagasi. Ja rongkäigus kõndimine ei tundunud enam sugugi nii lõputu kui lapsena.
  • Helena viiulimänguoskused on arenenud hüppeliselt. Ta on palju löönud kaasa ühismängimistes ja väga meeldib talle õppida Mooste rahvamuusikakoolis. Käisid koos Hannaga toredas suvekoolis siinsamas lähikonnas ning Kihnus viiulifestivalilt. Mõlemast kohast naasesid hoopis järgmisele tasemele tõusnud pillimänguoskusega.

Mõnikord juhtub, et nad mängivad ka koos

  • Hanna võtsin Tartu muusikakoolist ära ja temagi käib nüüd Moostes. On väga rahul ja ma näen, et areng toimub.
  • III klassi lõpetas Helena kiitusega, Hanna ühe neljaga.
  • Kusti, suursnautser. Lõpuks ometi on mul (jälle) suursnautser. Imeline loom. Kusti on fenomen, ütles üks meie vabatahtlik tema kohta. Ja ta ongi. Leebe suur härrasmees, mõnikord naljakas ja väga õrn. Lohmakas ja tormakas. Kõlava jämeda häälega. Minu must vari. Kui ma oma töökambris töötan, lamab tema mu kõrval. Kui ma magan, magab tema mu voodi ees. Ta ei jää must sammugi maha, järgneb kõikjale.

Kustiga Emajõe-Suursoos kuskil soosaarel

  • Hang, pill. Nimetatud ka grillipilliks. Teeb müstilist häält.
  • Nikerdamistööd. Paksusmasin, tikksaag, taldlihvija ja akutrell on mu viimase aja erilised lemmikud. Olen ehitanud igasuguseid mööblijuppe ja koguni seinakapi.
  • Suvine korilus – seened, marjad, hoidiste tegemine. Naudin seda endiselt üliväga.
  • Kirjatööd. Stabiilselt ja palju. Mis on nii tore. Igasuguseid kohtumisi toredate inimestega. Uued koostööpartnerid (Eesti Naine, Lõuna-Eesti Postimees jne).
  • Kooliminek. Olen ammu mõelnud, et peaks midagi õppima. No et oleks inimesel ka päris amet või nii. Nüüd õpingi Luua metsanduskoolis matkajuhiks ja olen ülirahul. Kui vinge seltskond loodusinimesi meil seal koos on! Ja millised suurepärased õpetajad, uhh. Ma lausa ootan sesse.
  • Inglise keel. Olen selle kesist oskust põdenud nii kaua kui end mäletan. Koolis ma teda ei õppinud ja hiljem jäi õppimine julguse puudumise taha – ei ole julgenud suud lahti teha. Sel aastal olen inglise keeles rääkinud rohkem kui kogu eelneva elu jooksul kokku. Põhjus on väga lihtne – meil on suvest alates majapidamises tihti abiks vabatahtlikud välismaalt. Itaaliast, Hispaaniast, Prantsusmaalt, Taanist jne. Ehk meie kodune keel ongi kohati inglise keel. Lõputu võimalus harjutada inglise keeles kõnelemist. Ma ei põe enam oma keeleoskust ning pole asja, mida ei saaks räägitud. Mõnus.

Stephanie on meil abiks Taanist. Ta on sündinud koeri kantseldama. 

  • Projekt “vabatahtlik majapidamises”. Uskumatu, kui palju on nendest abi olnud ja kui tore on olnud saada tuttavaks hoopis teistsuguste inimestega. Tõsi, mõnikord oleme õpetanud ka üsna elementaarseid oskusi, kuid eks inimene õpibki kogu elu. Siiski on kõik meie vabatahtlikud olnud väga õpihimulised ja avatud meelega õppimise suhtes. Nii saab üle igast mäest.
  • Tihe graafik. Õhtud on maainimesel kinni. Ta tantsib, laulab ja treenib koera.
  • Kolamine ümbruskonnas. Rabad ja sood on nii lummavad oma inimtühjuses ja metsikuses. Mina ja mu must vari. Ma ei tea paremat akude laadimisvõimalust. Ajalugu kordub, sest ka 30 aastat tagasi oli mu lemmiktegevusi oma suursnautseriga metsades ja rabades kolada. Ta oli mulle samasugune vari.
  • Inimene minu kõrval. Suurepärane ja lõputult kallis. Nii hea.

Nii kui Chilli näeb, et õuele tuleb lastegrupp, laseb ta ennast kohe selili maha, et ehk keegi sügab teda kõhu pealt. 

  • Jõuluprogramm ehk lastegruppide vastuvõtmine. Jõulud olid meil väga intensiivsed. Kõige väiksemad koerahuvilised olid vaid 1,5-2 aastased. Lund meile ei antudki ja nii mõnigi üritus möödus hoopis vihmahooge trotsides. Seda tublimad olid lapsed, kellelt virisemist ilma üle küll ei kuulnud.
  • Palgi talul on nüüd ilus uus korsten ja ma pea enam ärevusega katuse poole vahtima, vaid hoopis uhkusega.
  • Kohalik muusikakogukond. Mooste rahvamuusikakoolis ühisloo kuulamise ajal jõudis minuni tohutu tänulikkuselaine – kui hea, et olen sattunud sellisesse seltskonda.
  • Mõned toredad kontserdid – Cameron Carpenter, Kimmo Pohnonen, Seto Folk oma toreda vibega, kandled vanas Ahunapalu palvemajas jne.
  • See tunne, kui sõidad õhtul kodu poole ja puude vahelt hakkab vilkuma tuli. Nad ootavad:) Kodus on nii mõnus.

See blogi on siin üsna unustusse vajunud, aga sellegipoolest soovin oma vähestele lugejatele, et

  • unistage, suurelt või väikselt, vahet polegi. Lihtsalt unistage. Unistused saavad teoks.
  • hakake asjadega lihtsalt kohe pihta. Isegi siis, kui need on tüütud ja vastikud asjad. Üks tark mees ütles, et kõik, mis on tehtud, pole enam tegemata. Nii ongi.
  • ärge võrrelge end pidevalt mingite standarditega. Mis vahet on sellel, kui naabril on parem, uuem, suurem, kallim? See on täiesti suva!
  • ärge sööge igasugust rämpsu. Lihtsalt lugege poes silte. Õppige eristama jama päris söögist. Ärge andke mittesöödavat toitu ka oma loomadele. Säästate tohutult veterinaarikuludelt.
  • olge tänulik selle eest, mis on. Näe ilu ja rikkust väikestes asjades.
  • oeh, ja ärge raisake energiat ilma üle vingumise peale! Ilm on meie sõber, pange lihtsalt õigesti riidesse ennast. Kinnaste ja mütsiga on talvel väljas olla täiesti tore:)

Toredaid pühi ja aastavahetust kõigile!

3 kommentaari »

Kusti sünnipäev

5-kuune Kusti päeval, kui ta meie juurde tuli. 

Kusti sünnipäev oli tegelikult juba paar päeva tagasi (10. detsembril). Laulsime ta hommikul üles (OK, tegelikult oli muidugi kõik sama nagu tavaliselt, aga sellest allpool) ning ta sai sünnipäevakoogiks terve süldi, mille ta hämmastunud olekul oma pessa vedas ning ära maiustas.

Aeg läheb ruttu, Kusti on meie juures olnud 7 kuud ja juba suur, mis suur. Ma ei tea, palju ta kaalub, sest ma ei jõua teda üles tõsta, et temaga kaalule astuda. Viimati kaaludes oli ta 40 kilo.

Kustas on täpselt selline nautser nagu olema peab. Valvab lakkamatult. Meie maja ees maanteel ei tohi keegi liikuda ilma, et ta hoiatavat lärmi ei lööks. Mulle väga meeldib, kuidas ta valvab. See ei ole mingi tigetsemine, see on lihtsalt kõlav hoiatamine, et “siin ma nüüd valvan, võta või jäta!”.

Toit on talle endiselt ülimalt oluline, kuid samas on kadunud see tolmuimeja-tüüpi õgimine. Ta sööb aeglaselt ja rahulikult. Nii rahulikult, et julgen talle ka lõhepea maiustamiseks anda.

1-aastane Kusti

Toidu nimel on ta siiski valmis tegema ükskõik mida. Ta väljub endast, kui näeb, et sätin maiusekotti valmis. Eks ta teab, et nüüd tema saab midagi teha ja selle eest saab ohtralt head ja paremat.

Me jätkame kuulekusetreeninguid uuest aastast, sest see värk meeldib meile mõlemale. Kusti kõige-kõige lemmikumaks käsuks on “Too!”. See vajab veel väga palju harjutamist, kuid tema rõõm esemeid tuues on piiritu. Esemete ühest kohast teise tassimist praktiseerib ta pidevalt. Normaalne on, et meie ukse juures on paar puunotti, mille ta on metsast toonud ning õue minnes haaratakse midagi sealt hambusse ning käiaksegi sellega koguaeg ringi. Aga samamoodi vaimustub ta ka oma aporthantlist. See kõik on tohutult tore, eriti kui ma mõtlen meeletu vaeva peale, mida nägin oma eelmisele snautserile eseme äratoomist õpetades. Barrit lihtsalt ei huvitanud mitte ükski ese ega millegi järgi jooksmine.

Kodus on Kusti küll põhimõttega “vaga vesi, sügav põhi”. Ta vist käib üksi kodus olles salaja diivanil magamas, olen sealt leidnud lohu. Meie nähes ta muidugi sinna ei ürita minna, sest paar korda on sellest suur jama tulnud. Sama on laualt varastamisega – peab ikka hoolega silmas pidama, et ei varastaks, sest pealtnäha flegmaatiline tegelane võib olla väga aktiivne. Noja eriline armastus on tal patjade lammutamise suhtes – ta näib olevat veendumusel, et diivanipadjad ongi leiutatud selleks, et tema saaks need lahti võtta. Üldiselt on ta aga üsnagi viisakas ja kui peab pikemat aega üksi olema (ning enne pole väga väsitatud), siis on ta oma pesas kinni.

Hommikud. Kusti on mu äratuskell. Ta ärkab 6.05, tuleb mu voodi juurde, raputab end häälekalt. Kui perenaine teeskleb magamist, siis hakkab kiunuma. Vaikselt. Kui perenaine endiselt ei ärka, ronib esikäppadega voodisse. Ehk et minu kohale kõrgub suur must kogu, mille võrgutamisele ma enam vastu panna ei suuda. Algab päev:)

See loom sulatab südameid. Tema peale on võimatu vihane olla ja ta teeb kõigil tuju heaks. Olen iga päev tänulik selle eest, et ta meie juurde tuli.

Kaia, tule mängima!

Kusti “lendab” metsas koos oma sõbranna Karusaare Kaiaga

 

Leave a comment »

Kas kõigil teie koertel on nimed?

Chillilapsed

Chilli mõnulemas koos meie väikeste külalistega

Meie detsembrikuu on hästi tihe ja tegevusi täis. Ja ma räägin praegu kelgukoertega seonduvast. Peaaegu iga päev või lausa mitu korda päevas on meil külas mõni lastegrupp koolidest või lasteaedadest. Pakume neile jõuluprogrammi, mis on meie jaoks midagi esmakordset. Ma ei tea, miks me eelmisel aastal selle mõtte peale ei tulnud, et inimesed võibolla tahavad jõuluajal veeta mõne tunni koos vahvate ja sõbralike kelgukoertega.

Algne idee oli, et programmis sisaldub ka kelgusõit (meil on koertekeskuse juures väga kena ettevalmistatud ringike), kuid ilm ju ei soosi. Niisiis on koertematk sõidu asemel. Veel on meie programmi vahvaks osaks kutsikad. Praegu on just see parim kutsikaaeg – nad on 2 kuused ülivahvad karvakerad, kes veedavad oma päevi muretult mürades ja oma kutsikaasju ajades.

Lisaks mitmed tubased tegevused, natuke mängusid, natuke kelgukoerajuttu, tutvumist kõikide meie koertega, lõkketegevused (vahukommid!!! vaarikavarretee, mida kõik armastavad!) ja fotosessioon jõulustuudios. 2,5-3 tundi möödub lennates:) Mulle tundub, et seni on kõik meie külalised nähtu-kuuldu-kogetuga rahule jäänud.

Ja rahul oleme ka meie. Meie kõige nooremad külastajad on seni olnud vaid 1,5-2-aastased lasteaialapsed. Jah, päris suur väljakutse on nende tähelepanu köitmine, aga natuke ikka. Võibolla mõni on siin meie kutsikaaediku juures koerahirmustki lahti saanud. Igatahes on väga tore suhelda erinevas vanuses laste ja suurtega.

Enamik külalisi on nii umbes 10-aastased lapsed. Tore, kui neil on palju küsimusi ja neid tavaliselt ka on. Ning konkurentsitult kõige levinum küsimus, mida küsitakse ALATI on, et “kas neil koertel on tõesti kõigil nimed?”. Seda küsivad nii lapsed kui õpetajadki. Naljakas tegelikult – see on ju sama, kui küsida õpetajalt, et kas teie klassis on tõesti kõigil lastel nimed?:))

 

 

Leave a comment »

Kes või mis on chaga?

Olles värskelt ühele saanud seentearvestusega, olen hakanud neid tegelasi natuke teise pilguga vaatama. Hulk seniseid nö sitaseeni polegi enam mu silma jaoks sitaseened ning mõni puul kasvav moodustis hakkab ka silma.

Ühel kenal sügispäeval hulkusime Kustiga jälle mööda soosaari ja leidsime chagametsa. Chaga ehk must pässik on puuseen, mis kasvab kase küljes. Ta näeb välja nagu must moodustis ja ma pole neid kunagi varem märganud. Sageli kasvab ta just parajal võtmisekõrgusel, kuid mõnikord ka nii kõrgel, et vaja redelit. Igal pool teda siiski ei leidu ning kui leiad ühe, siis üldjuhul on ümbruskonnas teda veelgi.

NB! Chaga ei ole sama, mis kasekäsn, kuigi paljud teda nii kutsuvad. Kasekäsn on ka puuseen, aga hoopis teistsugune. Ja samuti pole kasekäsnad need moodustised, mis kasetüvedel siinseal kasvavad, mõned lausa hiiglaslikud. Need on hoopis kasepahad (pahk-paha).

Hiiglaslik kasepahk. Suursnautser on siin võrdluseks ja täidab antud hetkel tikutoosi rolli.

Aga nüüd sellest mustast pässikust. Temast on viimasel ajal palju räägitud ja kirjutatud. On teine iidne raviseen, Venemaal kasutatud ravimina lausa 12. sajandist peale. Põhimõtteliselt ravivat igasugu hädasid nagu kõrget vererõhku, korrastavat veresuhkrut, turgutab immuunsust, sisaldab vitamiine ning koguni vähile tegevat tuule alla. Niiet selline tore seeneke.

Igatahes. Tõin teda koju hea hulga, peenestasin tükkideks, kuivatasin ära ja jahvatasin pulbriks. Hea tarvitada näiteks kohvi sees, kuhu lisan kannu kohta teelusikatäie chagapulbrit. Ei võta meid enam ussi- ega püssirohi. Täpsema juhise, kuis puu küljest lahti kangutatud hirmkõva seent “taltsutada” ja tarvitada, leiab näiteks siit.

NB! Kui kohvimasinaga jahvatate, siis pigem masinasse vähem ja kindlasti väiksemad tükid. Muidu lendab masin õhtule:)

Chagatükid pärast metsast kojutoomist. Tükeldasin nad kohe väiksemaks ja kuivatasin pliidil. Korjata tasub loomulikult kuivema ilmaga.  

Leave a comment »

Aastapäev küünlavalgel

Kolm aastat tagasi tulin esimest korda Ahunapallu. Lugu tegema. Täna imestame, et kas tõesti on sellest kohtumisest möödas vaid kolm aastat, sest meil mõlemal on tunne nagu tunneksime teineteist juba mitukümmend aastat ja üldse – ma olen ju koguaeg Ahunapalus elanud.

Igatahes. Nagu kord ja kohus tähistamine koogisöömisega ja pillimänguga. Uhiuue heliteose kallal pusimisega. “Mul sai missa valmis juba tükk aega tagasi,” muigas H.

Sel päeval oli tuul lõõtsutanud juba päris korralikult. Et ta on juba tormiks paisunud, sellest ma nagu aru ei saanudki. Ühel hetkel saabus pimedus. Mis muud, küünlad põlema ja romantika. Küllap vool tuleb varsti tagasi nagu tavaliselt.

Sõime head meekooki (ise tegin), pusisime “missat” mängida ja tegime mõned Scrabble peamurdmised. Mõnus õhtu. Väljas kolistas tuul, sees põlesid küünlad, kõlas nali ja naer.

Kuidas see oligi kolm aastat tagasi? Olime ju nädal aega olnud telefonide külge kleepunud ja saatnud tuhandeid sõnumeid. Jutt ja teemad ei lõppenud. Sel hetkel, kui selgus, et kuskil Ahunapalu pärapõrgus elab keegi, kellel on päratu hulk koeri, kes mängib Bachi nii, et pole muusikakoolis päevakestki käinud ja kes ei naera sugugi mu eriskummalise muusikamaitse üle (Bach), teadsin, et on vaja minna “lugu tegema”.

Kohtusime puuriida juures. “Puud,” osutas tema tähtsalt puuriida peale. Oli suur riit küll. Naljakas, miks ta neid puid mulle näitab, mõtlesin mina. Kogu ülejäänud päeva veetsin mõeldes välja valemit, kuidas teha nii, et õhtul ei peaks Tallinna tagasi sõitma. Pärast selgus, et tema oli mõelnud sama. Mis sai edasi, on ka ju kõik teada. Hea on. Väga hea.

Aga veel kirjutan ma sellest tormist, mida ma tormina ei käsitlenudki. Kuna meil ju levi ja internetti polnud, ei teadnud me midagi. Et terve Võru linn istub pimedas, et kümned tuhanded kodud on pimedad ning kui kaua kõik see pimedus kesta võiks. Järgmisel päeval lubati, et vool tuleb päev jooksul. Ei tulnud. Ja nii päev edasi. Ja veel üks päev. Kokku sai neid neli.

Me oleme kord varem ka niimoodi pimeduses passinud. Tookord kokku 10 päeva. Oli juulikuu ning siis elasime me Laanemetsas.

Milline on elu ilma elektrita (isegi kui sul on ahi ja kaev ja välipeldik)? Selles ei ole midagi toredat. Elu niimoodi on nagu ellujäämisõppus ja seda ka maal. Jah, me oleme väga sõltuvad elektrienergiast ja ega siin ei ole midagi teha. Enamikel maakatel pole enam vana-head ämbrisüsteemi, vaid pumbad, mis hoiavad veevärki käigus. Pesemine on asi, mis muutub väga problemaatiliseks, kui sul pole voolu. Enamik tegevusi vajavad valgust.

Väga halb on lastel koolitükke teha pealambi valguses.

Minu töö vajab elektrit, sest selleta ei ole mobiililevi ega internetti. Ja arvutiaku ei kesta samuti kuigi kaua.

Elektrit vajavad külmkapid. Kui majapidamises on terve hulk koerhingesid, on ka hulk külmkirste nende toiduga. Rääkimata sellest, et mõte kogu suve töö ehk külma kogutud marjade-seente riknemisest on nörritav.

Enamik tööriistu töötab elektri pealt. Kui on pooleli ehitustööd, siis neljapäevane seisak on paha-paha. Generaator? Jah, muidugi, aga see vaeneke ei jõua ka kahe talumaja vajadusi ära täita.

Oi, ja mu Kusti! Vaene loomake oli öösiti päris hädas. Meil põleb muidu öösiti led-valgustus, et ei peaks kottpimedas WCsse orienteeruma. Kusti aga oli nüüd kottpimedas toas liikumisega päris hädas, küll põrkas ühe ja teise asja vastu ning ei leidnud kuidagi kutsumise peale teed õigesse kohta.

Ehk et elu ilma elektrita ei ole mingisugune tore küünlavalgusromantika nagu mõned seda ette kujutavad. See on väga tüütu, stressirikas ellujäämisõppus. Ning eriti vastikuks teeb asja teadmatus, et sa ei tea, kaua see jama kestab.

Comments (1) »