Pöörane nädalavahetus

 

Keegi tore inimene oli Folgikotta riputanud kiige, mis leidis väga tihedat kasutust

Ei oska ma enam kirjutada igapäevaelu asjadest. Möödunud nädalavahetus aga oli nii äge, et panen siia märke maha.

Laupäeval toimus Moostes Jämm, kus ka minu lapsed kaasa lõid. Hanna kitarriga, Helena mõistagi viiuliga ning mu ema karmoškaga. Olgu öeldud, et jämm on selline ettevõtmine, kus mängitakse koos, peaasjalikult kõrva järgi ja ilma ettevalmistuseta. Praegu oli ka võimalus teha kodutööd, sest laias laastus olid mängimisele tulevad lood teada. Tänu sellele ettevõtmisele said mu lapsed selgeks päris mitu uut lugu. Ja mängiti Eesti rahvamuusikast tuttavaid lugusid ja muidu ka vanu tuntud hitte, näiteks “Ei meelest läe meil iial”.

Suur ühismängimine. Eestmängijaks kogu ürituse peakorraldaja Krista Sildoja

Moostesse oli tulnud 140 pillimeest kõikjalt üle Eesti. Igasuguste pillidega – rahvapillidest kuni päris klassikaliste orkestripillideni välja. Minul oli suur rõõm proovile panna oma keskendumis-, kirjutamis- ja pildistamisoskus ning tegin Lõuna-Eesti Postimehele üritusest reportaaži. Oi, mõnus on ikka muusikutega rääkida. Ühise keele leidmine on nii lihtne. Sellepärast tuli ka lugu nagu ise:)

Sedapuhku oli muusikuid niipalju, et lavale poleks see punt mahtunudki ning hõivas koha, kus tavaliselt istub publik.

Jämmimine kestis varaste hommikutundidega, kuid meie pidime üsna vara koju tulema, sest järgmisel päeval ootas ülivarajane ärkamine. Kell 4 üles ja suund Narva poole. Ees ootas koertenäitus! Kusti jaoks oli see juba teine näitus.

Angelstone kenneli habemike seltskond Narva koertenäitusel

Musti habemikke oli seekord seal koos terve suguselts – Kusti kohtus oma ema, õe ja poolvennaga. Näitusel läks meie tiimil ülimalt hästi. Alates sellest, et Kusti sai juba teise juunior SERTi (maakeeli tähendab see, et koer on väga ilus ja tõustandarditele vastav). Tema suguselts aga võitis üldse kõik, mis võita andis. Kusti ema lõpetas näituse kauneimal koera valimisel ehk Best in Showl teisel kohal!

 

 

 

Leave a comment »

Aastaaruanne 2019

Kirju. Kiire. Lennukas. Töörohke. Palju uusi inimesi. Uusi algusi. Ideid. Tuugalt täiskirjutatud märkmik. Selline oli minu 2019. Miski allpool olevast nimekirjast pole tähtsuse järjekorras.

  • Imeilus talv. Lumi tuli detsembris ja jäigi maha. Meil käis palju külalisi ning koertel oli tööd palju. Väga hea! Ainuke miinus – sohu ei saanudki koertega, sest jõed-järved ei jäätunud korralikult ära.
  • Palgatöölt ära. Võib-olla selle aasta parim otsus. Tagantjärele vaadates tundub see palgatöö värk lihtsalt kui üks sotsiaalne eksperiment. Küll oli hea saada oma elu jälle tagasi. See elu, kus sul on aega ja jaksu kõigeks. Kodusteks asjadeks, kirjatöödeks, koerte nunnutamiseks, hobideks, lastega tegelemiseks. Kus keegi ei arvuta kokku su tööl oldud (just oldud) minuteid ja kus sul kunagi pole vaja osaleda koosolekutel, mille mõte jääb üsna arusaamatuks.
  • Vaba iganädalasest saunakütmise orjusest. Me jõudsime 21. sajandisse, mis tähendab veevärgi, sooja vee ja vannitoa olemasolu. Ei pea enam pesemiseks puid ja vett tassima ning aega arvutama, et kas ikka jõuad sauna ära kütta.
  • 21. sajandisse tõi meid ka üks äärmiselt vajalik tööriist, millega saab säästa tunde koertele toidu ettevalmistamiselt.

Naiskoor Mai laulupeo rongkäigus

  • Tantsu- ja laulupeo ettevalmistus, ettelaulmised, ettetantsimised ja peod ise. Tantsimisega läks meie rühmal halvasti, aga laulupeol käisime naiskooriga ära. Imeline tunne oli seal laulukaare all. täpipealt samamoodi nagu aastakümneid tagasi. Ja rongkäigus kõndimine ei tundunud enam sugugi nii lõputu kui lapsena.
  • Helena viiulimänguoskused on arenenud hüppeliselt. Ta on palju löönud kaasa ühismängimistes ja väga meeldib talle õppida Mooste rahvamuusikakoolis. Käisid koos Hannaga toredas suvekoolis siinsamas lähikonnas ning Kihnus viiulifestivalilt. Mõlemast kohast naasesid hoopis järgmisele tasemele tõusnud pillimänguoskusega.

Mõnikord juhtub, et nad mängivad ka koos

  • Hanna võtsin Tartu muusikakoolist ära ja temagi käib nüüd Moostes. On väga rahul ja ma näen, et areng toimub.
  • III klassi lõpetas Helena kiitusega, Hanna ühe neljaga.
  • Kusti, suursnautser. Lõpuks ometi on mul (jälle) suursnautser. Imeline loom. Kusti on fenomen, ütles üks meie vabatahtlik tema kohta. Ja ta ongi. Leebe suur härrasmees, mõnikord naljakas ja väga õrn. Lohmakas ja tormakas. Kõlava jämeda häälega. Minu must vari. Kui ma oma töökambris töötan, lamab tema mu kõrval. Kui ma magan, magab tema mu voodi ees. Ta ei jää must sammugi maha, järgneb kõikjale.

Kustiga Emajõe-Suursoos kuskil soosaarel

  • Hang, pill. Nimetatud ka grillipilliks. Teeb müstilist häält.
  • Nikerdamistööd. Paksusmasin, tikksaag, taldlihvija ja akutrell on mu viimase aja erilised lemmikud. Olen ehitanud igasuguseid mööblijuppe ja koguni seinakapi.
  • Suvine korilus – seened, marjad, hoidiste tegemine. Naudin seda endiselt üliväga.
  • Kirjatööd. Stabiilselt ja palju. Mis on nii tore. Igasuguseid kohtumisi toredate inimestega. Uued koostööpartnerid (Eesti Naine, Lõuna-Eesti Postimees jne).
  • Kooliminek. Olen ammu mõelnud, et peaks midagi õppima. No et oleks inimesel ka päris amet või nii. Nüüd õpingi Luua metsanduskoolis matkajuhiks ja olen ülirahul. Kui vinge seltskond loodusinimesi meil seal koos on! Ja millised suurepärased õpetajad, uhh. Ma lausa ootan sesse.
  • Inglise keel. Olen selle kesist oskust põdenud nii kaua kui end mäletan. Koolis ma teda ei õppinud ja hiljem jäi õppimine julguse puudumise taha – ei ole julgenud suud lahti teha. Sel aastal olen inglise keeles rääkinud rohkem kui kogu eelneva elu jooksul kokku. Põhjus on väga lihtne – meil on suvest alates majapidamises tihti abiks vabatahtlikud välismaalt. Itaaliast, Hispaaniast, Prantsusmaalt, Taanist jne. Ehk meie kodune keel ongi kohati inglise keel. Lõputu võimalus harjutada inglise keeles kõnelemist. Ma ei põe enam oma keeleoskust ning pole asja, mida ei saaks räägitud. Mõnus.

Stephanie on meil abiks Taanist. Ta on sündinud koeri kantseldama. 

  • Projekt “vabatahtlik majapidamises”. Uskumatu, kui palju on nendest abi olnud ja kui tore on olnud saada tuttavaks hoopis teistsuguste inimestega. Tõsi, mõnikord oleme õpetanud ka üsna elementaarseid oskusi, kuid eks inimene õpibki kogu elu. Siiski on kõik meie vabatahtlikud olnud väga õpihimulised ja avatud meelega õppimise suhtes. Nii saab üle igast mäest.
  • Tihe graafik. Õhtud on maainimesel kinni. Ta tantsib, laulab ja treenib koera.
  • Kolamine ümbruskonnas. Rabad ja sood on nii lummavad oma inimtühjuses ja metsikuses. Mina ja mu must vari. Ma ei tea paremat akude laadimisvõimalust. Ajalugu kordub, sest ka 30 aastat tagasi oli mu lemmiktegevusi oma suursnautseriga metsades ja rabades kolada. Ta oli mulle samasugune vari.
  • Inimene minu kõrval. Suurepärane ja lõputult kallis. Nii hea.

Nii kui Chilli näeb, et õuele tuleb lastegrupp, laseb ta ennast kohe selili maha, et ehk keegi sügab teda kõhu pealt. 

  • Jõuluprogramm ehk lastegruppide vastuvõtmine. Jõulud olid meil väga intensiivsed. Kõige väiksemad koerahuvilised olid vaid 1,5-2 aastased. Lund meile ei antudki ja nii mõnigi üritus möödus hoopis vihmahooge trotsides. Seda tublimad olid lapsed, kellelt virisemist ilma üle küll ei kuulnud.
  • Palgi talul on nüüd ilus uus korsten ja ma pea enam ärevusega katuse poole vahtima, vaid hoopis uhkusega.
  • Kohalik muusikakogukond. Mooste rahvamuusikakoolis ühisloo kuulamise ajal jõudis minuni tohutu tänulikkuselaine – kui hea, et olen sattunud sellisesse seltskonda.
  • Mõned toredad kontserdid – Cameron Carpenter, Kimmo Pohnonen, Seto Folk oma toreda vibega, kandled vanas Ahunapalu palvemajas jne.
  • See tunne, kui sõidad õhtul kodu poole ja puude vahelt hakkab vilkuma tuli. Nad ootavad:) Kodus on nii mõnus.

See blogi on siin üsna unustusse vajunud, aga sellegipoolest soovin oma vähestele lugejatele, et

  • unistage, suurelt või väikselt, vahet polegi. Lihtsalt unistage. Unistused saavad teoks.
  • hakake asjadega lihtsalt kohe pihta. Isegi siis, kui need on tüütud ja vastikud asjad. Üks tark mees ütles, et kõik, mis on tehtud, pole enam tegemata. Nii ongi.
  • ärge võrrelge end pidevalt mingite standarditega. Mis vahet on sellel, kui naabril on parem, uuem, suurem, kallim? See on täiesti suva!
  • ärge sööge igasugust rämpsu. Lihtsalt lugege poes silte. Õppige eristama jama päris söögist. Ärge andke mittesöödavat toitu ka oma loomadele. Säästate tohutult veterinaarikuludelt.
  • olge tänulik selle eest, mis on. Näe ilu ja rikkust väikestes asjades.
  • oeh, ja ärge raisake energiat ilma üle vingumise peale! Ilm on meie sõber, pange lihtsalt õigesti riidesse ennast. Kinnaste ja mütsiga on talvel väljas olla täiesti tore:)

Toredaid pühi ja aastavahetust kõigile!

3 kommentaari »

Kusti sünnipäev

5-kuune Kusti päeval, kui ta meie juurde tuli. 

Kusti sünnipäev oli tegelikult juba paar päeva tagasi (10. detsembril). Laulsime ta hommikul üles (OK, tegelikult oli muidugi kõik sama nagu tavaliselt, aga sellest allpool) ning ta sai sünnipäevakoogiks terve süldi, mille ta hämmastunud olekul oma pessa vedas ning ära maiustas.

Aeg läheb ruttu, Kusti on meie juures olnud 7 kuud ja juba suur, mis suur. Ma ei tea, palju ta kaalub, sest ma ei jõua teda üles tõsta, et temaga kaalule astuda. Viimati kaaludes oli ta 40 kilo.

Kustas on täpselt selline nautser nagu olema peab. Valvab lakkamatult. Meie maja ees maanteel ei tohi keegi liikuda ilma, et ta hoiatavat lärmi ei lööks. Mulle väga meeldib, kuidas ta valvab. See ei ole mingi tigetsemine, see on lihtsalt kõlav hoiatamine, et “siin ma nüüd valvan, võta või jäta!”.

Toit on talle endiselt ülimalt oluline, kuid samas on kadunud see tolmuimeja-tüüpi õgimine. Ta sööb aeglaselt ja rahulikult. Nii rahulikult, et julgen talle ka lõhepea maiustamiseks anda.

1-aastane Kusti

Toidu nimel on ta siiski valmis tegema ükskõik mida. Ta väljub endast, kui näeb, et sätin maiusekotti valmis. Eks ta teab, et nüüd tema saab midagi teha ja selle eest saab ohtralt head ja paremat.

Me jätkame kuulekusetreeninguid uuest aastast, sest see värk meeldib meile mõlemale. Kusti kõige-kõige lemmikumaks käsuks on “Too!”. See vajab veel väga palju harjutamist, kuid tema rõõm esemeid tuues on piiritu. Esemete ühest kohast teise tassimist praktiseerib ta pidevalt. Normaalne on, et meie ukse juures on paar puunotti, mille ta on metsast toonud ning õue minnes haaratakse midagi sealt hambusse ning käiaksegi sellega koguaeg ringi. Aga samamoodi vaimustub ta ka oma aporthantlist. See kõik on tohutult tore, eriti kui ma mõtlen meeletu vaeva peale, mida nägin oma eelmisele snautserile eseme äratoomist õpetades. Barrit lihtsalt ei huvitanud mitte ükski ese ega millegi järgi jooksmine.

Kodus on Kusti küll põhimõttega “vaga vesi, sügav põhi”. Ta vist käib üksi kodus olles salaja diivanil magamas, olen sealt leidnud lohu. Meie nähes ta muidugi sinna ei ürita minna, sest paar korda on sellest suur jama tulnud. Sama on laualt varastamisega – peab ikka hoolega silmas pidama, et ei varastaks, sest pealtnäha flegmaatiline tegelane võib olla väga aktiivne. Noja eriline armastus on tal patjade lammutamise suhtes – ta näib olevat veendumusel, et diivanipadjad ongi leiutatud selleks, et tema saaks need lahti võtta. Üldiselt on ta aga üsnagi viisakas ja kui peab pikemat aega üksi olema (ning enne pole väga väsitatud), siis on ta oma pesas kinni.

Hommikud. Kusti on mu äratuskell. Ta ärkab 6.05, tuleb mu voodi juurde, raputab end häälekalt. Kui perenaine teeskleb magamist, siis hakkab kiunuma. Vaikselt. Kui perenaine endiselt ei ärka, ronib esikäppadega voodisse. Ehk et minu kohale kõrgub suur must kogu, mille võrgutamisele ma enam vastu panna ei suuda. Algab päev:)

See loom sulatab südameid. Tema peale on võimatu vihane olla ja ta teeb kõigil tuju heaks. Olen iga päev tänulik selle eest, et ta meie juurde tuli.

Kaia, tule mängima!

Kusti “lendab” metsas koos oma sõbranna Karusaare Kaiaga

 

Leave a comment »

Kas kõigil teie koertel on nimed?

Chillilapsed

Chilli mõnulemas koos meie väikeste külalistega

Meie detsembrikuu on hästi tihe ja tegevusi täis. Ja ma räägin praegu kelgukoertega seonduvast. Peaaegu iga päev või lausa mitu korda päevas on meil külas mõni lastegrupp koolidest või lasteaedadest. Pakume neile jõuluprogrammi, mis on meie jaoks midagi esmakordset. Ma ei tea, miks me eelmisel aastal selle mõtte peale ei tulnud, et inimesed võibolla tahavad jõuluajal veeta mõne tunni koos vahvate ja sõbralike kelgukoertega.

Algne idee oli, et programmis sisaldub ka kelgusõit (meil on koertekeskuse juures väga kena ettevalmistatud ringike), kuid ilm ju ei soosi. Niisiis on koertematk sõidu asemel. Veel on meie programmi vahvaks osaks kutsikad. Praegu on just see parim kutsikaaeg – nad on 2 kuused ülivahvad karvakerad, kes veedavad oma päevi muretult mürades ja oma kutsikaasju ajades.

Lisaks mitmed tubased tegevused, natuke mängusid, natuke kelgukoerajuttu, tutvumist kõikide meie koertega, lõkketegevused (vahukommid!!! vaarikavarretee, mida kõik armastavad!) ja fotosessioon jõulustuudios. 2,5-3 tundi möödub lennates:) Mulle tundub, et seni on kõik meie külalised nähtu-kuuldu-kogetuga rahule jäänud.

Ja rahul oleme ka meie. Meie kõige nooremad külastajad on seni olnud vaid 1,5-2-aastased lasteaialapsed. Jah, päris suur väljakutse on nende tähelepanu köitmine, aga natuke ikka. Võibolla mõni on siin meie kutsikaaediku juures koerahirmustki lahti saanud. Igatahes on väga tore suhelda erinevas vanuses laste ja suurtega.

Enamik külalisi on nii umbes 10-aastased lapsed. Tore, kui neil on palju küsimusi ja neid tavaliselt ka on. Ning konkurentsitult kõige levinum küsimus, mida küsitakse ALATI on, et “kas neil koertel on tõesti kõigil nimed?”. Seda küsivad nii lapsed kui õpetajadki. Naljakas tegelikult – see on ju sama, kui küsida õpetajalt, et kas teie klassis on tõesti kõigil lastel nimed?:))

 

 

Leave a comment »

Kes või mis on chaga?

Olles värskelt ühele saanud seentearvestusega, olen hakanud neid tegelasi natuke teise pilguga vaatama. Hulk seniseid nö sitaseeni polegi enam mu silma jaoks sitaseened ning mõni puul kasvav moodustis hakkab ka silma.

Ühel kenal sügispäeval hulkusime Kustiga jälle mööda soosaari ja leidsime chagametsa. Chaga ehk must pässik on puuseen, mis kasvab kase küljes. Ta näeb välja nagu must moodustis ja ma pole neid kunagi varem märganud. Sageli kasvab ta just parajal võtmisekõrgusel, kuid mõnikord ka nii kõrgel, et vaja redelit. Igal pool teda siiski ei leidu ning kui leiad ühe, siis üldjuhul on ümbruskonnas teda veelgi.

NB! Chaga ei ole sama, mis kasekäsn, kuigi paljud teda nii kutsuvad. Kasekäsn on ka puuseen, aga hoopis teistsugune. Ja samuti pole kasekäsnad need moodustised, mis kasetüvedel siinseal kasvavad, mõned lausa hiiglaslikud. Need on hoopis kasepahad (pahk-paha).

Hiiglaslik kasepahk. Suursnautser on siin võrdluseks ja täidab antud hetkel tikutoosi rolli.

Aga nüüd sellest mustast pässikust. Temast on viimasel ajal palju räägitud ja kirjutatud. On teine iidne raviseen, Venemaal kasutatud ravimina lausa 12. sajandist peale. Põhimõtteliselt ravivat igasugu hädasid nagu kõrget vererõhku, korrastavat veresuhkrut, turgutab immuunsust, sisaldab vitamiine ning koguni vähile tegevat tuule alla. Niiet selline tore seeneke.

Igatahes. Tõin teda koju hea hulga, peenestasin tükkideks, kuivatasin ära ja jahvatasin pulbriks. Hea tarvitada näiteks kohvi sees, kuhu lisan kannu kohta teelusikatäie chagapulbrit. Ei võta meid enam ussi- ega püssirohi. Täpsema juhise, kuis puu küljest lahti kangutatud hirmkõva seent “taltsutada” ja tarvitada, leiab näiteks siit.

NB! Kui kohvimasinaga jahvatate, siis pigem masinasse vähem ja kindlasti väiksemad tükid. Muidu lendab masin õhtule:)

Chagatükid pärast metsast kojutoomist. Tükeldasin nad kohe väiksemaks ja kuivatasin pliidil. Korjata tasub loomulikult kuivema ilmaga.  

Leave a comment »

Aastapäev küünlavalgel

Kolm aastat tagasi tulin esimest korda Ahunapallu. Lugu tegema. Täna imestame, et kas tõesti on sellest kohtumisest möödas vaid kolm aastat, sest meil mõlemal on tunne nagu tunneksime teineteist juba mitukümmend aastat ja üldse – ma olen ju koguaeg Ahunapalus elanud.

Igatahes. Nagu kord ja kohus tähistamine koogisöömisega ja pillimänguga. Uhiuue heliteose kallal pusimisega. “Mul sai missa valmis juba tükk aega tagasi,” muigas H.

Sel päeval oli tuul lõõtsutanud juba päris korralikult. Et ta on juba tormiks paisunud, sellest ma nagu aru ei saanudki. Ühel hetkel saabus pimedus. Mis muud, küünlad põlema ja romantika. Küllap vool tuleb varsti tagasi nagu tavaliselt.

Sõime head meekooki (ise tegin), pusisime “missat” mängida ja tegime mõned Scrabble peamurdmised. Mõnus õhtu. Väljas kolistas tuul, sees põlesid küünlad, kõlas nali ja naer.

Kuidas see oligi kolm aastat tagasi? Olime ju nädal aega olnud telefonide külge kleepunud ja saatnud tuhandeid sõnumeid. Jutt ja teemad ei lõppenud. Sel hetkel, kui selgus, et kuskil Ahunapalu pärapõrgus elab keegi, kellel on päratu hulk koeri, kes mängib Bachi nii, et pole muusikakoolis päevakestki käinud ja kes ei naera sugugi mu eriskummalise muusikamaitse üle (Bach), teadsin, et on vaja minna “lugu tegema”.

Kohtusime puuriida juures. “Puud,” osutas tema tähtsalt puuriida peale. Oli suur riit küll. Naljakas, miks ta neid puid mulle näitab, mõtlesin mina. Kogu ülejäänud päeva veetsin mõeldes välja valemit, kuidas teha nii, et õhtul ei peaks Tallinna tagasi sõitma. Pärast selgus, et tema oli mõelnud sama. Mis sai edasi, on ka ju kõik teada. Hea on. Väga hea.

Aga veel kirjutan ma sellest tormist, mida ma tormina ei käsitlenudki. Kuna meil ju levi ja internetti polnud, ei teadnud me midagi. Et terve Võru linn istub pimedas, et kümned tuhanded kodud on pimedad ning kui kaua kõik see pimedus kesta võiks. Järgmisel päeval lubati, et vool tuleb päev jooksul. Ei tulnud. Ja nii päev edasi. Ja veel üks päev. Kokku sai neid neli.

Me oleme kord varem ka niimoodi pimeduses passinud. Tookord kokku 10 päeva. Oli juulikuu ning siis elasime me Laanemetsas.

Milline on elu ilma elektrita (isegi kui sul on ahi ja kaev ja välipeldik)? Selles ei ole midagi toredat. Elu niimoodi on nagu ellujäämisõppus ja seda ka maal. Jah, me oleme väga sõltuvad elektrienergiast ja ega siin ei ole midagi teha. Enamikel maakatel pole enam vana-head ämbrisüsteemi, vaid pumbad, mis hoiavad veevärki käigus. Pesemine on asi, mis muutub väga problemaatiliseks, kui sul pole voolu. Enamik tegevusi vajavad valgust.

Väga halb on lastel koolitükke teha pealambi valguses.

Minu töö vajab elektrit, sest selleta ei ole mobiililevi ega internetti. Ja arvutiaku ei kesta samuti kuigi kaua.

Elektrit vajavad külmkapid. Kui majapidamises on terve hulk koerhingesid, on ka hulk külmkirste nende toiduga. Rääkimata sellest, et mõte kogu suve töö ehk külma kogutud marjade-seente riknemisest on nörritav.

Enamik tööriistu töötab elektri pealt. Kui on pooleli ehitustööd, siis neljapäevane seisak on paha-paha. Generaator? Jah, muidugi, aga see vaeneke ei jõua ka kahe talumaja vajadusi ära täita.

Oi, ja mu Kusti! Vaene loomake oli öösiti päris hädas. Meil põleb muidu öösiti led-valgustus, et ei peaks kottpimedas WCsse orienteeruma. Kusti aga oli nüüd kottpimedas toas liikumisega päris hädas, küll põrkas ühe ja teise asja vastu ning ei leidnud kuidagi kutsumise peale teed õigesse kohta.

Ehk et elu ilma elektrita ei ole mingisugune tore küünlavalgusromantika nagu mõned seda ette kujutavad. See on väga tüütu, stressirikas ellujäämisõppus. Ning eriti vastikuks teeb asja teadmatus, et sa ei tea, kaua see jama kestab.

Comments (1) »

Sooseiklus Emajõe-Suursoos

 

Nädalavahetusel võtsin Kusti (koer) ja Louis`ga (workawayer Prantsusmaalt) ette retke sügisesse Emajõe-Suursohu. Plaan oli minna sama rada pidi, kus suvel peaaegu ära eksisime, tähistada rada ja teha soosaarel lõket. Louis`i jaoks oli see esimene sooskäik ehk siis plaan oli talle ka näidata, kui äge koht on soo ja raba.

Ega ta ei tahtnud alguses uskuda, et soos ongi nii märg, et ilma kummikuteta sugugi ei saa. Ja poleks tõesti saanud, sest viimase aja vihmad olid mõned kohad muutnud väga-väga vesisteks. Kusti rõõmuks muidugi, sest see loom ei jäta iial ronimata ühtegi veeauku, kraavi, ojja, jõkke, järve.

Meie retk algas Kõivussaarest. Vast pool kilomeetrit oli täiesti kuiva astumist, kuid siis algas mättalt-mättale hüppamine ja kuivema raja otsimine. Aga ei hullu. Varsti olimegi päris soos. Selles imelises sookailude järgi lõhnavas paigas, kus mättad punetasid jõhvikatest. Eksootika välismaalasele loomulikult. Prantsusmaal ju soid ega jõhvikaid pole.

Edasi kulges teekond juba mööda soosaart. Sürrealistlik paik. Ega seal eriti kunagi kedagi ei käi. Rada on vaevumärgatav, kuid et ma olin juba suvel sama teekonna läbiteinud, siis mäletasin kõike. Mul on fotograafiline mälu ning kui ma olen kord mingit pilti näinud, siis meelde see mulle jääb. Eriti looduses. Ma ei pea nägema spetsiaalset vaeva, et jääda meelde mõni koht või eritunnus, kuid kui satun samasse kohta, siis tean täpselt, et “jaa, siin  olen ma olnud”. Igatahes on see äärmiselt kasulik ja abiks oskus. Nutiseadmeid me sel retkel üldse ei kasutanud ja kaarti polnud ka kaasas. Ning ei tundnud ka mingit vajadust selle järgi.

Siirva soosaarel lõime laagri püsti. Supp ja pott oli meil kaasas, samuti kõik vajalik lõkke tegemiseks. Toimetasime nagu vanad indiaanlased ja varsti supp juba kees. Ümberringi hiigelsuured ja küllap väga vanad puud ning aeg-ajalt mõni häälitsev lind. Paradiis. Pole olemas turvalisemat paika.

Retke teine pool kulges juba mööda inimese tehtud teeradasid. Tanipalu metsad on väga ilusad ja äärmiselt privaatsed. Sinna ei satu juhuslikud külalised, sest sinna pääsebki vaid ringiga läbi soo või siis üle tähistatud eramaade. See aga on minu jaoks umbes sama, mis võõra inimese elutoast läbi marssimine – no ei taha seda teha.

Retk võttis aega 4 tundi. Kõndisime väga rahulikult. Nüüd ei jõua ma aga enam ära oodata, millal saan minna juba järgmisi soosaari avastama. Selliseid käike on mulle väga vaja, sest pärast seda tunnen end kui ümbersündinuna. Hea on ja energiat on rohkem.

Comments (1) »

Aga millal tuleb Linnas Elamise Päev?

Tunnistan, et kui kuulsin algatusest tähistada Maal Elamise Päeva, hakkasin naerma. Sest see tundus umbes nagu eksootiliste loomaaialoomade tutvustamisena – vaadake, siin on maainimesed, tõesti eriline väljasurev tõug. Teisalt aga on natuke kurb, kuidas me oleme omadega jõudnud nii kaugele, et tegelikult väga loomulikku eluviisi on vaja kuidagi eraldi promoda ja tutvustada. Ei tea, kas millalgi tuleb siis Linnas Elamise Päev ka? Kus linnakodanikud avavad oma koduuksed uudishimulikele maakatele ning ilmuvad lood sellest, kui tore on elada linnas?

Millegipärast kujutatakse elu maal ette kui virelemist kuskil onnis. Küla koosneb onnidest ja neis elavad mingid totukesed, kellel pole muud hobi, kui vaadata, kuis päeva õhtusse saad. Talve veedad kindlasti lumevangis, tööd ei ole mingisugust. Valdav hobi napsi võtmine. Noored kükitavad bussikas või tuuritavad küla peal ürgvana bemmiga ringi.

Ma ei saa aru, kas kuskil on päriselt ka inimesed, kes kujutavadki maal elamist niimoodi ette? Veidi teistsugune, kuid samuti kummalisevõitu on arusaam, et maal elavad kangelased. Superherod. Mille poolest neid kangelaseks peetakse, ma aru ei saa.

Olen siin meie armsas kolkakülas elanud küll vähe aega, aga seda teravamalt tunnen kontrasti linnaeluga. Ja teate mis? See on linnaelu kahjuks. Me elame praegu palju paremini kui linnakorteris vaeveldes. Jah, see on vaevlemine, kui sul pole hetkegi vaikust, hetkegi pimedust, sa oled koguaeg kursis oma naabrite käimistega lausa selleni välja, et tead, millised kontsad kellelgi parasjagu all on. Sinu ukse taga magab mõnikord hirmuäratav kodutu mees ja su lapsed ei julge seetõttu koju tulla. Sa maksad parkimise eest nii, et heliseb, aga sul ei ole talvel ikkagi kuhugi parkida, sest lumekoristusteenus on kehv. Kunagi pole garantiid, et mõni reedeõhtune purjus idikas su autot lihtsalt naljaviluks möödaminnes jalaga ära ei mõlgi.

Ehk et olme on maal parem. On ruumi ja privaatsust. On võimalus end paremini välja puhata. Kui aga oled hästi puhanud, jaksad palju rohkem. Linnas elades ei tegelenud ma millegi muuga kui ainult töö, laste ja mõnikord trenniga. Praegu on aga elu läinud täiesti ise nii kirevaks, et jaksa ainult ratta peal püsida: koorilaul, rahvatants, koeratreeningud, õpingud Luual. Mõnus!

Muidugi, auto peab olema normaalne ning igal täiskasvanud pereliikmel on vaja autot. Ma ei kujuta ette, kuidas on maal elada ilma autojuhilubadeta ja autota. Isegi ühe autoga peres on see keeruline, sest ühistranspordi peale loota ei saa. Siinkohal räägin ma päris maakohtadest, mitte suurte linnade magalaküladest. Neid ei oska kahjuks üldse maaelu alla liigitada, sest mumeelest see päris ja õige maaelu kätkeb endas ilmtingimata privaatsust.

Maal pidada olema raske elada. Ei saa aru sellest. Mis on raske? Kas see, et peab ahju kütma? No ma ei tea, ega keegi ei keela viia elamist mõnele muule vähem töömahukale küttele. Või et peab iseenda elu eest hoolitsema, mitte ei saa teenuseid sisse osta? Nojah, lumelükkamine võib ju tunduda raske, aga samas pole pärast vaja enam minna jõusaali sangpomme kangutama. Niisamuti on paljude töödega.

Olen kuulnud ka, et maal pidavat igav olema. Et kino-teater-kaubanduskeskus on kaugel ja mitte muhvigi vaba ajaga teha pole. Teate, see on täielik jura. Igasugu üritusi toimub ümbruskonnas alailma, ole ainult huviline neist osa võtma. Eesti on ka nii tilluke, et vahemaade tõttu küll ükski üritus käimata ei jää. Oleme korduvalt käinud Tallinnas kontsertidel ja see ei ole mitte midagi ületamatut. Kusjuures, ma ei saa öelda, et oleksin olnud Tallinnas elades kuidagi aktiivsem kultuuritarbija, kuigi elasin vaid kahe trammipeatuse kaugusel Estonia teatrist.

Maaelu olevat mõnus suvel, kuid talvel hirmus pime ja tüütu, kevadel ja sügisel väga porine. Tõsijutt, talvel on tõesti pime. Kuidas sellesse suhtuda on igaühe enda vaba valik. Mulle näiteks meeldivad väga pikad talveõhtud ning ka pimedusega väljas kolamine.

Poriga on ka nii ja naa. Eks teda muidugi on rohkem kui linnas ja tõepoolest igal aastaajal kuiva jalaga üle õue ei saa. Ja kui juhtub nii, et su koduni viib kruusatee, siis sõidadki kolmveerand aastat ringi totaalselt porise või tolmuse autoga nagu mina. Kusjuures, sellega ka harjub ära, maailm sellepärast veel seisma ei jää.

Maal on väga mõnus ja normaalne elada. See ei ole mingi eriline veidrus ning maal elavadki täiesti normaalsed ja tublid inimesed. Maal elades pead olema iseseisvam ja sageli ka leidlikum, sest tihtipeale tuleb hakkama saada oma jõududega ning ei saa kutsuda appi teenusepakkujat. Eks nii on alati olnud ja on ka edaspidi.

 

 

 

2 kommentaari »

Must Hiigelkogu 9 kuud

IMG_8203 (2)

Noormees Kusti peab meil sünnipäeva, juba 9 kuud täis. Ta on meie juures olnud veidi üle 4 kuu ja mitte keegi meist siin ei kujuta enam ettegi elu ilma Kustita.

Ma ärkan igal hommikul selle peale, et kostab vali kõrvade raputamine ja mulle torgatakse näkku habe. Kõigepealt ta lihtsalt paneb pea ja ootab hetkeks, kas hooman teeb midagi. Kui teeskleb magamist, hakkab lakkuma. Ega siis pääsu enam pole ja peab minema.

Lakkumisega on Kustil mingi oma teema. Ta võib seda lõputult teha ning see toimub iseäranis mahlase häälega. Ta lakub rõõmust, lakub siis, kui temaga pahandatakse, kui teda keelatakse, talle kogemata haiget tehakse. Ma ei ole kunagi kuulnud seda koera millegi/kellegi peale urisemas. Temalt võib kõik ära võtta, toiduagressioon on täiesti null. Ma pole teda ka näinud midagi kartmas – uute asjade suhtes on ta lõputult uudishimulik ja üldse kuidagi väga avatud meelega.

Ka teiste koertega on ta megasõbralik, kuid kahjuks need ei mõista teda. Õigemini, koerte omanikud ei mõista. Ta on ju hiigelsuur ning see tähendab kahjuks enamike inimeste jaoks automaatselt, et koer on kuri ja ohtlik ning temast tuleb eemale hoida. Lapsed tahavad teda nunnutama tulla, omanikud keelavad. Teised koerad tahavad mängida, omanikud tirivad ära. Tavaline asi.

Ilmaasjata ei haugu Kusti kunagi. Ma pole mitte kunagi kuulnud ühtegi mõttetut haugatust. Haugub ainult siis, kui kuuleb/näeb midagi sellist, millest tema arvates on vaja teada anda. Näiteks kui maantee peal kõnnib mõni inimene või keegi on ukse taga. Oi, ma näen vaeva, et õpetada teda käsu peale haukuma. No ei tule sealt habeme vahelt enamasti midagi:)

Temas ei olegi teragi närvilisust ega neurootilisust. Rahulik ja tasakaalukas, kutsika kohta vast lausa isegi veidi uimane.

Kuulekuse trennis käin temaga ikka. Ta on pubekas ja pea on tal täis igasuguseid muid mõtteid. Testib piire ja mõnikord on raske keskenduda (sest ilm on täis huvitavaid lõhnu), aga kui kontakti saame, siis ta naudib töötamist. Söögi nimel on ta endiselt valmis kõigeks.

Talle vist meeldiks varrukatrennis. Igasugused sikutamismängud on tema lemmikud. Niisamuti ka äratoomismängud ja peitusemängud. Neid me mängime siis, kui ta metsas liiga kaugele ära jookseb.

Ta on just selline nagu üks suursnautser olema peab. Arukas, truu, mänguhimuline, natuke nurgeline looberdis, kes oma sabaga paraja kaose võib korda saata. Selline loom, kelle jooksustiiliks on kappamine ja kui ta suu lahti teeb, siis kuuled naljakalt mahlast lärtsatust. Ja kes kunagi ei ütle ära vette või mudaauku ronimisest ning pärast seda korralikust püherdamisest.

Hiigelkogu mõõdud: 70 cm turjakõrgus ja 40 kg kaal.

 

 

 

 

Comments (1) »

Ahunapalu lood ja laulud

Ahunapalu palvemaja

Ahunapalu vanas palvemajas toimus väga tore kontsert. Juhan Uppin, Tuule Kann, Johannes Arike jt mängisid päkarauakandeid ja Seto meeskoor Liinatsuraq laulis. Ja mitte ainult – Urmas Kalla koorist oli Ahunapalu kandi pärimuse põhjalikult ette võtnud ja jagas igasuguseid lugusid siitkandist. Kohalikus murrakus!

Vanas lagunevas palvemajas kõlasid kandled imeliselt. Ei mingit võimendust, sest päkarauakannel on selline pill, mis teeb märgatavalt jõulisemat häält, kui tavaline kannel. Teda mängitakse nimelt nõnda, et pöidla ümber on spetsiaalne rõngas ehk päkaraud.

Liinatsura

Liinatsuraq Ahunapalu palvemajas

Ahunapalu võib pidada päkarauakandle mängu hälliks. Siin elas ja tegutses kandlemeister ja pillimees Aksel Tähnas (1911-1997). Ta õppis kandlemängu juba poisina selgeks ühelt oma küla mehelt. Hiljem hakkas ta ise valmistama kandleid ja viiuleid, mida võib senini näha Tähnase kodutalus Ahunapalus. Kogu elu mängis Tähnas kannelt igal vabal hetkel kas kodus või ka pidudel, kuhu teda sageli esinema kutsuti. Ta oli tunnustatud kandlemängija, kes osales ka võistumängimistel. Valmistas elu jooksul kümneid kandleid ning nendel mängitakse tänini. Eilsel kontserdil mängiti mõistagi Tähnase pillidega. Ja mitte ainult – Johannes Arike, siitsamast Järvseljalt, on Tähnase kaasaegne, mänginud koos temaga. Muidugi kuulsime vanu häid Aksel Tähnase lugusid.

Ahunapalu kohta sain teada igasuguseid lugusid. See on igavesti vana küla, mida varem teati Peravalla külana. Eks ta ju täitsa maailma lõpus on küll. Vähemalt tänapäeval on see nii, et edasi on vaid tupikteed ja suur soo. Kunagi aga läinud Tasa talu juurest tähtis tee Võnnu kirikusse ja Kikassaares sõideti parvega üle Ahja jõe.

Kust Ahunapalu küla oma nime on saanud, kes seda enam mäletab. Ahun tähendab murrakus ahvenat. Võib-olla sai küla nime mõne Ahuna-nimelise talu järgi, võib-olla aga hoopis selle järgi, et ju vast siit mööda voolavas Peravalla jões ka ikka ahunaid ringi ujus.

Tänapäeva Ahunapalus pole endisest rahvarohkest külast enam kuigipalju järel. Kui varem olnud paik lagedavõitu ja talud paistnud üksteisele silma, siis nüüd on ammugi kõik metsa kasvanud. Külas elab ca 20 inimest ning tuntud on ta kui meeste küla – nende ülekaal on suur. Endises koolimajas on mõned korterid ja seal elatakse. Koolimaja küljes asuv palvemaja on haletsusväärses seisus, kuid on lootus, et ta kõpitsetakse üles. Külaselts selleks on moodustatud.

Külakeskus koosneb bussipeatusest ja surnuaiast. Bussiga saad hommikul kl 6 Tartusse ja 12 tundi hiljem Tartust tagasi. Kaks korda nädalas põikab külla sisse lavka. Surnuaed on tilluke, kuid igivana. Nii vana, et selle kohta on pärimus, et ta ujunud siia kunagi suurveega kohale. Tükkis täiega – mändide, ristide ja kalmudega. Vot nii.

Leave a comment »