Rügamine on au sees

Vilja Kiisler Äripäevas pani kirja kogu tõe sellest, kuidas meil, eestlastel, on töörügamisega. Paljusid neid olukordi, mida Vilja kirjeldab, olen tundnud ka omal nahal ja imestanud, mis värk küll on.

Nimelt ma ei arva, et töörügamine ehk siis minu arusaamist mööda millega ebameeldiva, vastiku tegemine PALJU oleks OK. Enamik meist veedab tööd tehes kolmandiku oma ajast ja oleks ikka jube kurb, kui see kõik oleks ebameeldivalt mööda saadetud aeg. Tuleb leida endale tegevus, mida sa ise naudid ja mis sulle midagi rohkem annab, kui vaid palgapäeval laekuv.

Võiks arvata, et kui oled endale sellise tegevuse leidnud, ongi kõik hästi ja elu on edaspidi lill.

Sugugi mitte. Nüüd just hakkavadki asjad muutuma imelikuks. Kui sa oled õnnelik inimene, kes oma tööd naudib, siis on palju neid, kellele asi tundub väga kahtlane. Sest töötegemine seostub meie teadvuses a priori millegi vastiku ja tüütuga, mida ei saa ju ükski normaalne inimene nautida. Eriti hull on asi siis, kui sa töötad kuskil silma alt ära (nt kodus).

Iga kogenud kodutöötaja teab, et kontorisse ilmudes on tark manada ette morn ja tõsine nägu ning tõmmata kulm kombekalt kortsu. Naeratada ei tohi. Tuleb jätta väsinud ja kurnatud mulje, sest kui sa oled õnneliku ilmega, võidakse kergesti arvata, et sa kodus magad või tegeled kõige muuga kui töö. Nagu Vilja märgib, ei loe isegi töötulemused, sest kui saad asjad valmis liiga ruttu, siis tõenäoliselt oli sul lihtsalt vähe tööd (mitte ei olnud sa tubli) ning kergelt tulnud tulemus pole väärt tunnustust.

 

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: