Looduskaitse, rumalus või lihtsalt tähelepanupuudus?

Kevad käes ja ootuspäraselt levib vaat et iganädalaselt lugusid sellest, kuidas metsast on “leitud ja päästetud” väikesi haledaid loomapojakesi. Just viskas FBs ette kellegi postitatud pilt uruservalt maailma uudistavast rebasekutsikast. Pildiga koos küsimus, et kuhu peaks teatama – loomake üksi ja karv pulstunud! Kohe leidus hulgaliselt “tarku”, kelle arvates oleks väga hea mõte kutsuda kohale miski päästeühing ja tassida rebasekutsikas hirmsast metsast välja. Päästa ta.

Alles hiljuti levis lugu põdravasikatest, kes tassiti linna ära, kuna nende emad olevat Kevadtormi paugutamise tõttu pojad hüljanud.

Möödunud nädalal oli nett täis haledate silmadega mõmmiku pilte, mille juures mitme-meetri pikkune kirjeldus sellest, kuidas mõmmik tulnud (sic!) inimeste juurde abi otsima, olla tuigerdanud ringi ja hädas, mis hädas. Meil on olemas mingid ühingud (ma meelega ei viita sellele loole, sest minumeelest pole õige lollusi levitada), kes tegelevad muuhulgas taoliste “päästetöödega”. Igatahes tõusnud suur skandaal, sest loomapäästjad toonud mõmmiku metsast ära, aga keskkonnainspektsioon, va paha, käskinud karupoja hoopiski sinna tagasi viima. Surema või mida iganes!

Või siis oli keegi somesse postitanud pildi kitsekorjusest vedelemas metsalangil harvesterijäljes. Juures tekst, kuidas kitseke on metsaraie ohver. Mustmiljon kommentaari ja hüsteeriani paisuv pahameeletorm. Oeh! See seal pildil oli ju terve hulga elajate pidusöögilaud. Miks ei postita keegi pilti sellest, kuidas hundid või kotkad taolise korjuse kallal maiustavad? Miks on ilus arvata, et surm, see on kõige lõpp. Tegelikult on ju ühe surm teisele elu.

Mulle ei meeldi sellised lood. Mulle ei meeldi, kui inimesed lähevad päästma sinna, kus pole vaja päästa. Kus üldse pole vaja midagi torkida. Kas tõesti mõni arvab, et rebaseema kükitab 24/7 oma kutsikate juures nagu lapsehoolduspuhkusel inimese ema? Kui ta seda teeks, ei kasvataks ta üles mitte üht poega. Rebaseema peabki enamuse ajast pidama jahti, et poegadele süüa hankida ning pojad peavadki olema üksi. Ja neil ei ole sugugi hirmus olla üksi seal metsas. Neid ei ole vaja sealt ära tassida. Kui aga mõni neist peaks väljuma valel ajal või vastu ema õpetust urust ning hukka saama, saab temast toit järgmistele toiduahelas. Röövlindudele, kiskjatele.

Jah, võibolla need põdravasikad oleks ka hukka saanud. Aga seegi on looduslik valik, nende emal polnud õnne või ka tarkust otsida vaiksem paik toimetamiseks. Parem on, kui need geenid ei paljune. Loodusliku valiku tulemusena saavad süüa toiduahelas järgmised – hundid, rebased, ilvesed, röövlinnud. Kes on inimene, et tema otsustab just need loomad toidust ilma jätta?

Me kõik oleme õppinud loodusliku valiku toimimist pakun et kuskil algklassides. Sellel põhineb kogu loodus. Nii on olnud tuhandeid aastaid ning nii ka jääb. Ellu jääb tugevam, targem ja mõnikord ka õnnelikum. Kes ellu ei jää, sellest saab teiste toit. Jah, see võib tunduda väga julm, et seesama kurbade silmadega mõmmik võibki vabalt jääda kellelegi toiduks. Kasvõi ainult sellepärast, et ta sündis nii suurde perre, et ema ei jõua teda ära toita.

Selliste lugude üks ühine nimetaja on enesele vastu rinda tagumine ning tohutu kommentaaride hulk. Lai kõlapind. Allkirjade kogumine, pöördumiste kirjutamine. Kahjuks suurem osa kommentaare on lauslollid, need on kirjutanud inimesed, kes on loodusest võõrdunud ja kes tõenäoliselt pole lähedalt ega oma loomulikus keskkonnas kunagi näinud seda looma, keda nad parasjagu päästavad või kelle poolt nad hääletavad. Neil ei ole õrna aimugi, kuidas elu käib metsikus looduses. Nende kokkupuude loodusega on paar korda aastas mõned tunnid matkamine või sügisel sõpradega seenel käimine. Tavaline on, et sellistes lugudes poogitakse loomadele külge inimlikke omadusi, tavaliselt tänulikkust inimesele päästmise eest. No nii on muidugi uhke ja ilus mõelda, kuid vaevalt et see ka päriselt nii on.

Veel hämmastab mind jutt, kuidas loomadel polevat mitte kuskil elada ja see andvat inimesele justkui põhjuse neid “päästa”. Päriselt ka arvate, et Eestimaal pole ruumi? Olukorras, kus rahvas on valdavalt nagunii linnadesse elama läinud? Tulge Tallinnast välja, keerake maanteelt kõrvale, sõitke natuke kaugemale, päriselt maale, mitte linnalähedasse karbikülla. Ruumi on maa ja ilm. Muide, seesama põder või metskits elab ju suurima rõõmuga metsanoorendikus, mida meil on palju, sest vana metsa on kõvasti maha võetud.

See postitus ei ole rubriigist “mul on loodusest savi”, vaid vastupidi. Mul on tõeliselt kurb vaadata, kuidas talupojatarkus kaob sama kiirusega nagu lumi kevadel sulab. Taolised päästmislood paraku vaid võimendavad rumala eneseupituse levikut, sest laike ja jagamisi saavad need lood alati meeletult. Ning laik ja sheer on teadupärast see, mis praeguse aja inimest toidab ning talle elumõtte annab.

 

Advertisements

2 kommentaari so far »

  1. 1

    kraakon said,

    Aga see suur et hunt ei ole raipesööja. Kui harvesterid ei künnaks metsi segi, ei peaks loomad jääma harvesterijälgedesse kinni ja surema täiesti võikal moel. Siin läks nagu natuke võssa see asi nüüd.
    Kui hunt oleks seda looma taga ajanud, kätte saanud, maha murdnud – see oleks loodus ja loomulik. Selles praeguses suremise viisis ei olnud midagi loomulikku ega looduslikku.
    Samamoodi Kevadtormist häiritud vasikad. Kui inimene ei hirmutaks nende vasikate vanemaid, siis nad ei jääks vanematest ilma. Nende puhul ju jälgiti ja oodati, vähemasti ühel juhtumil, et ema tagasi tuleks, aga ta ei tulnud.
    Loomulik on kõik see, mis toimub looduses inimese sekkumiseta sel moel, et inimene ise ei pane looma ohtu. Kui inimene tekitab olukorra, kus loom muutub metsas liikumisvõimetuks või kus ema hülgab oma pojad, siis siin pole asjade loomuliku käiguga midagi pistmist.

  2. 2

    Kriss said,

    Just täpselt sellest ma kirjutangi. Ei tea loomadest, kes on harvesterijälgedesse kinni jäänud. Käin iga jumala päev metsades, aga sellist ei ole mitte kunagi kohanud.

    Paraku selline pilt sotsiaalmeedias ühes allkirjaga, kuidas loomake suri justnimelt seal jäljes, tekitab eluvõõras inimeses hüsteeriat, mis on lausa nakkav. Ei tea pildi tegija seda korjust pildistades, kas loom oli eelnevalt haige, et just seal kokku kukkus, oli see loom eelnevalt vigastatud mõne kiskja poolt või lõppes tema maine teekond just sel hetkel vanuse tõttu. Ilma looma põhjalikutl uurimata-lahkamata on võimatu öelda, kas surm saabus loomulikul viisil või harvesteri jäljes koperdamise tõttu. Aga ökoinimene, kes kuusel-männil vaevu vahet teeb, vaatab pilti ja temal vererõhk tõuseb, sest ta näeb seal täpselt seda, mida näha tahab.

    Ma pole mingi metsade segipööramise pooldaja, aga hüsteeriline “looduskaitse” ei meeldi kohe üldse mitte.


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: