Kui ma läksin kooli, oli mul väga lühike poisipea. Olin väga kole ja tihti peeti mind poisiks. See oli solvav ja kasvatasin võimalikult kiiresti juuksed jälle pikaks. Mis asjaoludel mulle üldse kole poisipea tekkis, on meelest läinud, aga ju see oli juustekammimise ja pusadega midagi seoses.
Täpselt nii nagu juhtus neil päevil Hannaga. Tal oli peas erakordselt vägev juuksepahmakas. Ilusad blondid paksud juuksed. Nende eest hoolitsemine oli paraku 100% minu mure. Mina pidin meelde tuletama 2x päevas juuste kammimist, kontrollima, et oleks tõepoolest ka korralikult kammitud ja vajadusel üle kammima. Tavaliselt kaasnes selle protseduuriga ka suur kisa, sest katsu sa pulstunud juukseid lahti kammida nii, et ühtegi karvakest kogemata ei sikuta.
Kõik hommikud algasid sama mantra tagumisega “kammi juuksed! kammi juuksed! kammi JUUKSED!”. Ja patside tegemisega, mis pahatihti lõunaks oli juba lahti harutatud, sest nii uhke on ju lahtiste juuste ringi joosta. Õhtu lõppesid siis eriti suure kisaga.
Ühel sellisel tavalisel õhtul tundsin, et ma enam ei jaksa kuulata seda kisa ja muretseda kellegi teise juuste eest. Jah, ma arvan, et 7-aastane laps peaks juba ise juukseid küll kammima. Olin Hannaga palju kordi rääkinud sellest, et kui jama jätkub, siis tuleb kahjuks juuksed lühemaks lõigata. Nüüd siis tegin ära – Hanna kaotas 10 cm oma pahmakast ja tal on nüüd ilus õlgadeni soeng.
Oh sa pühade vahe, kuidas talle alguses see uutmoodi soeng ei meeldinud. Õnneks aga oli hommik õhtust targem ja hommikul peeglisse vaadates tunnistas ta isegi, et pole vigagi – ikkagi on ilus. Ja et nüüd saab ju tihemini käia lahtiste juustega, mitte ei pea koguaeg kõva pats peas olema. Avastas ka, et kammida saab lühemaid juukseid hoopis hõlpsamalt ning üldse on kuidagi lihtsam olla.
Ka Helena nõuab nüüd, et ma tema juuste kallale kääridega läheks.
Ahunapalu maasektori veebikodu 
Lisa kommentaar